Get a life!

Raadiouudistes räägiti, et populaarseimad nimed alates aastast 1991 on tüdrukutel Anna ja Laura, poistest Martin. Edasi enam ei mäleta, sest muud nimed ei läinud korda.

Need läksid, sest on mu lähiringkonnas olemas.  Tüdrukute juhtkohal olev Anna on ju Kairi tütar, teist kohta hoidev Laura (küll liitega Helena) on Leivol ja (liitega Liisa) Ennu-Margiti peres. Poiste edetabelit juhtiv Martin on kah esindatud: Karini ja Toomase poeg, üks mu laste väikeseid lemmiksugulasi.

Nii et paljud mu armsad on osanud ütlemata popid nimed valida oma lastele :)

Teisipäeva õhtul oli mul plaan mõnda aega arvuti taga istuda. Kuna millegipärast vaevas kohutav uni, tegin endale kell pool seitse suure kruusitäie kohvi - asi, mida ma tavaliselt väldin, sest kohvijoomine pärast kella kahte päeva kipub mind öösel liiga kaua uinumata hoidma. Ise veel mõtlesin, et ei tea, kas nüüd hommikuni sõba silmale saan.

Aga kaugel sellest! Istusin korraks tüdrukute toas diivanile Nike tootekataloogi sirvima... ja märkamatult jäin magama. Kell seitse õhtul. Hoolimata kohvist ja kõigest.

Pool üheksa kobisin sealt voodisse.

Ja loomulikult läks siis öösel kell kolm uni täielikult ära. Lebasin vaikselt voodis ning kuulasin öövaikuse hääli - nii erinevaid päevastest ja selliseid, mida päeval ilmselt tähelegi ei paneks.

Kuskilt kostab summutatud titanuttu. Ma ei teadnudki, et meie trepikojas beebi on ... ehk kostab siis hoopis kõrvalpüstakust?

Kurrrrh! Kassi unine nurratus tüdrukute toast. Jälle on neie Kisti Kasutu ilmselt Ode padjale, tüdrukule praktiliselt pähe roninud ja annab nüüd häälitsusega märku, et Ode teda ehk liialt trügib. Mina ei tea, kuidas nad niimoodi magada saavad - kass nagu kapuutsiäär ümber Ode pea. Aga saavad.

Hiiru, Jüri Mongoolia liivahiir on pimeduses aktiivne ja turnib mööda puurivarbu. Kõva krõbin, nagu sajaks väljas aknaplekile vihma - aga ma tean, et tegelikult teeb seda hiir. Vihm ei saja keset tuba.

Oot - siiski sajab ka vihma. Krõbin kostab ka aknapleki poolt.

Kati keerab end unes. Ja ohkab raskelt. Kas näeb midagi unes?

Ja nii edasi. Peaaegu kaks tundi järjest. Siis õnnestus uuesti magama jääda.

Lõpuks jõudsin minagi nii kaugele, et sain autole suvekummid alla. Märtsis olin oodanud, et saaks selle kulu aprillikuusse jätta, siis aga oli Rehvieksperdi telefon kogu aeg kinni, kui ma aja kokku leppimiseks helistada püüdsin... Nüüd siis lõpuks suvekummid all!!!

Praegu nii tavaline, aga tegelikult ikka kõige, kõige, kõige mugavam asi maailmas on see, kui vahetus toimub töökojas. Ja talvekad saab samasse hoiule jätta. Uhh, ei taha mitte meenutadagi, kuidas ma üheksakümmendate keskpaiku oma esimesel autol velgede roostes mutreid lahti kangutasin, pärast jalaga ratast tagusin, et teda lahti saada (ikka see kinniroostetamise probleem, ratas oli nii kõvasti kinni, et lihtsalt ei tulnud auto alt ära!) ning ega see uue ratta paikapanek ja mutrite kinnikeeramine kah meelakkumine polnud. Lisaboonusena tuli alt ära saadud porised või vähemalt tolmused rattad üles viienda korruse rõdule tassida - meie tollases majas polnud ju lifti, nagu viiekorruselistes paneelikates ikka...

Vat selliste asjade pealt saab eriti hästi aru, kuidas elu on paremaks läinud. Oli tollalgi rehvivahetus teenusena olemas (hoiustamist vist küll mitte?), aga pidasin seda  liiga kalliks. Mäletan ülihästi et esimest korda käisin tasulises rehvivahetuses (õigemini küll rattavahetuses, ka minu teisel autol olid talve- ja suvekummid eri velgede peal) 1997. aasta kevadel. Tartu kesklinna Statoilis.

Ütleks, et nostalgia, aga tagasi neid kõikide asjade isetegemise aegu küll ei igatse.

No mitte ei saa aru - rulluisutamine, mida tundub oskavat igaüks - ka need, kes elus ühtegi muud sporti ei tee - on minu jaoks täiesti ülesaamatu. Mina, kes ma üldiselt ikka vapper olen - ma lihtsalt kardan! Kardan asfaldile kukkuda ja haiget saada. Kardan tasakaalu kaotada, eriti kui kiirus suuremaks läheb. Kardan pidurdada ja pöörata (tavalistel uiskudel ma seda tegelikult oskan, või vähemalt kunagi oskasin). Kardan üldse igasuguseid asju. Ja koba olen ma ka.

Täna viis Leivo, kel on ammendamatu kannatusvaru mulle rullitamise saladuste õpteamisel, mind esimest korda Rocca-al-Mare ja Kakumäe rattatee ringile. Mis tähendas senise lauge ja sileda õppimisraja asendumist krobelisema katte, lainetava asfaldi ja tänavaäärekividega.

Eriti kohutav (minu jaoks!) oli üks "mäest" laskumine, mille all kohe tänavaäär. Seal oleksin ma ka kukkunud, kui Leivo poleks mind toetavalt kinni püüdnud. Ja muidugi ma kartsin, ja muidugi ma hädaldasin ja kiljusin.

Aga ma ei jäta jonni. Tänase päeva tarkused olid:

* ei tohi hoida keharaskust kuskil jalgade keskel, vaid konkreetselt sellel jalal, millel veered (sellest ka rullitajate "kõikumine" ühelt küljelt teisele)

* peab püüdma ühel jalal pikemalt liuelda, mitte tõukejalga kohe taas maha panna

* peab püüdma jalgu paralleelselt hoida (mitte pahkluust sissepoole väänutada, rullininasid mitte V-täheliselt laiali ajada - see on tegelikult peamine, milleta punktid 1 ja 2 ei õnnestu).

Ja üle kõige pean endale sisendma, et kukkumine polegi ilmselt nii hirmus. Mul on ju kõik võimalikud kaitsmed peal.

Vot nii.

Pühapäeva hommikupoolik sai pühendatud poodlemisele: otsisime Katile lõpukleiti. Mis oleks ühtaegu ilus, soodsa hinnaga ja sobiks Katile.

Retk oli väsitav, ja olgu kohe öeldud, et oma otsingukriteeriumite keskmist tingimust ei õnnestunud meil täita. Aga igatahes on kleit nüüd olemas: Betty Barclay, rõõmuskirju, parajalt pidulik, parajalt tütarlapselik.

Lisaks ostsime Katile NafNafi pluusi. Mis kah oli ilmselgelt liiga kallis, aga ka liiga ilus, et ostmata jätta.

Järge ootavad pidulikud tikk-kingad (aktuseks), ilusad mugavad kingad (lõpuõhtul tantsimiseks), jakk või sall (aktusel kleidi peal kandmiseks). Ja juuksur. Ja lõpuekskursiooni raha.

See põhikooli lõpetamine on ikka üks kallis projekt, aga imelikul kombel on lapsevanematel hea meel selles osaleda. Minul küll.

Laupäeval tõstsime kajaki Leivo Audi katusele (kõigi tema eelmiste autodega on saanud kajakki katusel veetud, nii siis ka sellega) ning sõitsime Piritale. Ilm oli super, üle pooleteise nädala üks tõeline kevadpäev. Surfhouse´i kõrval võtsid ratturmehed päikest (jajah, olid end ujukate väele koorinud ning kõige musklisem poseeris ratta najal nagu Hawaii Expressi reklaam, teised pikutasid seina ääres maas). Leivo lülitas GPSi sisse, lükkasime kajaki vette ja võtsime suuna Aegnale.

Esimesed 10 kilomeetrit möödusid kergelt. Kindad, mis algul mõlemal käes olid, said üpris alguses ära võetud: vesi oli külm, kuid päikese käes soojenesid paljad käed kergemini taas üles. Pealegi olid kindad aeru peal libedad.

Aegna saare ümber kolmveerand tiiru tehtud, olid küljed, õlad ja taguots juba parasjagu kanged, nii et tegime saare tuulealuses servas peatuse. Sõime ja kuivatasime riideid. Kuivatasime - tähendab peesitasime päikesest soojaks köetud kividel nagu sisalikud ja lootsime, et kuum päike riietest vee kähku välja aurustab. Aurustaski, aga siiski mitte nii kiiresti, kui oleksime soovinud - oli ikka külm küll...

Ehkki lähistel seisis kaks laeva, tundsime end nagu asustamata saarel, seltsilisteks ainult rannavees ujuvad luiged. Ja kui kõht täis ja riided kuivad, tegime seda, mida asustamata saarel ikka tehakse - võtsime paadi ja sõitsime suure maa poole.

Tagasitee oli rsakem kui arvasime. Olime arvestanud, et meil on taganttuul - aga tuul, sunnik, oli vahepeal pisut pöördunud ja puhus hoopis küljelt. Ja arvestatudt tugevamini puhus ta ka. Viimased 10 kilomeetrit möödus ikka lõpu ootuses. Kõige pikem oli etapp merel kihutavatest surfaritest (tuul oli ka nemad välja meelitanud) rannajooneni. Aga läbi sai lõpuks seegi.

Kokku siis 33-34 kilomeetrit (lõpu eel sai GPSi patarei tühjaks, täpselt ei tea), rakud pihus (minul) ja mõnus väsimus kontides. Kajakki ära viies mõnulesime seepärast veel hulk aega Külli aia päikesepaistes, kiites tema krookuseid ja kasse...

Leivol on meie merereisist ka üks pilt üles pandud.

Pranglimise värk on mulle küll siiani pisut arusaamatu (tuleb vist lihtsalt kiiresti peast arvutada?), kuid igatahes on Pranglimise Eesti Meistrivõistluste 2007 eelvõistluses Kati hetkel 1501 võistleja seas 76. (klass Naised) ja Jüri 1332 võistleja seas 104. (klass Mehed).

Eesti meistri tiitel kui käeulatuses :)

Üle poole aasta käisin juuksuris. Kuna mu tavapärases (kui kord poolaastas külastatava salongi kohta saab nii öelda) odavjuuksuris polnud vaba aega ning mul oli kange tahtmine juuksed enne reedest konverentsi korda saada, külastasin Kristiine Keskuse SalonPlussi. Mis teadjamate juuksuriskäijate sõnul on keskmise hinnatasemega või pisut kallim.

Oli küll kolmandiku võrra kallim kui ma harjunud olin, aga ma ei kahtse seda mitte üks põrm. Sest kõik see hoolitsus ja healõhnalised asjad, mis mulle pähe pandi... Mmmm.

Võibolla lähen poole aasta pärast jälle sinna.

Mõnikord kohe on nii, et mingid mõttetud väikesed asjad muudkui jäävad ja jäävad tegemata. Nad on nii väiksed ja mitteprioriteetsed, et lükkad neid edasi, siis unustad, siis lihtsalt hetkel millegipärast ei taha neid teha... ja nii ta läheb. Päev veereb päeva järel ning lõpuks ähvardab kuhjuvate pisiasjade laviin sind täiesti enda alla matta. Õhtul voodis tulevad nad meelde ja tekitavad frustratsiooni.

Ning siis võtad ühel hetkel end kokku ja teed nad ühe ropsuga ära. Mina tegin seda täna.

Saatsin Kadrile esitluse, mida ta oli juba mitu päeva küsinud, kuid mida mul polnud küsimise hetkel mahti ja hiljem meeles arvutist välja otsida.

Tellisin Toomasele uue prompti selle asemel, mis minu talvepuhkuse ajal juba kord sai sisse loetud, aga siis kuidagi kaotsi jäi. Toomas tuletas seda mulle keskmiselt kord nädalas meelde, alati, kui mind koridori peal nägi, aga kust mul seal koridoris talle prompti võtta... ja nii see siis venis.

Vaatasin üle Mareki veebitekstid, mida ta oli ammu palunud, kuid mina aina unustanud. Võttis aega ainult 12 minuti, mida ma polnud suutnud seni mitme päeva jooksul päevakavva mahutada.

Kaasajastasin oma spordivarustuse nimekirja ekstreem.ee lehel. Seda teha, muide, oli selge rõõm ja ta oli seni tegemata lihtsalt vaba hetke leidmatuse tõttu.

Saatsin Evile Maroko jutu (nad hakkavad Toubkalile minema ja Evi arvas, et ei jõua Go Traveli ilmumist ära oodata) - jälle lihtsalt üks fail, mis tuli arvutist välja otsida ja teele panna.

Panin kokku Ökokrati auhindade listi (häbiasi, see oli seni veninud nädalast nädalasse, sest otsest kiiret ei olnud. Aga korraldaja on seetõttu pidanud olema ebamugavalt ootel).

Otsisin üles inimese visiitkaardi, kellele helistamist olen tööl mitu päeva edasi lükanud selle tõttu, et telefoninumber visiitkaardiga on kodus sahtlis.

Vastasin ära seitse eelmisest nädalst ripakile jäänud sponsorlustaotlust (sellised, mil polnud lootustki raha saada, kuid mis olid viisaka vastuseta jäänud, sest lihtsalt polnud nende vastuste kirjutamist ette võtnud).

Nüüd on hea ja õnnelik olemine.

Aga.

Aga kõige selle tõttu on jätkuvalt pooleli üks suur esitlus, mille tegemiseks ma TEGELIKULT end täna õhtul arvuti taha istutasin.