Get a life!

Eeelmisel esmaspäeval pidanuks mul olema kauaoodatud Vomaxi test, et jõuluvana toodud kinkekaart realiseerida ja oma füüsilisest olekust faktiliselt aimu saada. Õigupoolest pidanuks test olema ühel laupäeval, aga Vomaxist helistati ja vabandati, et nad Pirital enam laupäeviti ei tööta (masu!) ja valigu ma siiski argipäevane aeg.

Nüüd aga helistati siiski just laupäeval ja öeldi... et Vomax lõpetab tegevuse. Vähemalt Pirital, kust olevat masinadki juba välja viidud. Tartus tegutsetakse võimaluste piires mõnda aega veel. Oleksin saanud realiseerida oma kinkekaart Tartus, aga spordiarsti ainus vaba aeg oli teisipäeva lõunal - mulle tol nädalal ilmselt üks ebasobivamaid aegu, nii et kuidagi ei mänginud välja võimalust selleks hetkeks Tartusse saada.

Aga ütlemata kena (ja sellistel puhkudel ilmselt ka harukordne) on see, et mulle pakuti sel juhul kinkekaardi raha tagasi. Iseenesest ju eeldatavalt normaalne soliidne käitumine tegevust lõpetava firma poolt, aga tegelikkuses näeb liiga tihti teistpidiseid näiteid. Nii et minu lugupidamine. Raha tegeliku tagasisaamisega läks küll aega, hakkasin vahepeal isegi usku kaotama, et see juhtub… aga asjata, aumehed olid.

Muidugi on mul kahju. Mitte ainult sellepärast, et ma nüüd ei saagi oma tulemusi teada ning võin jätkuvalt lugeda end täpselt nii tugevaks või nõrgaks kui süda soovib, vaid üldse. Hea ja väärtuslik algatus oli ju. Ja ma südamest loodan, et Tartus nad siiski välja veavad ja olude paranedes ehk taas laieneda saavad.

Rahaks moondunud jõulukingitust plaanin aga edasi moondada kas kella juurde käivaks GPSiks või siis testivõimaluseks mujal.

Ja vaade allapoole, lumistele ja osalt lumme mattunud autodele:

Korrusmaja ees vabatahtlik lumekoristamine toob ikka jätkuvaid üllatusi. Eile trepikojanaabri, venelannast vanainimese poolt, kes mööda tatsudes minu labidatööd vaatama jäi. Pärast tavalisi fraasivahetusi - et elanikud ju ei pea ise lund koristama ja et ma teen seda täiesti vabatahtlikult ja täie teadmisega, et ei pea, järgnes üllatuspomm:

"Te olete küll väga hea inimene, et siin nii musta tööd teete - ise esinete veel televiisoris. Kui mul veel jõudu oleks, tuleksin kohe appi."

Mis ma muud oskasin öelda, kui et hoopis tema on hea inimene - endal pole autotki, aga oleks valmis autokohti lumest puhastama tulema...

***
Lumekoristus sai ette võetud ka Leivo maja ees. Kõigepealt Leivo ja Kreete kahekesi ning õhtul võttis järje üle naaber, kellele Leivo siis appi läks. Nii et kah päris prominentsed lumekoristajad - kahjuks ainult ei taibanud ma televiisori- või muud sellist nalja tegema minna :)

___
Lisatud pilt tuntud lumekoristajannast on aga tehtud tõepoolest telestuudios, Kanal2 Reporteri omas.

Juba üsna mitmendat aastat on mul rõõm lugeda õhtuti Tallinna Ülikooli organisatsioonikäitumise magistrantidele suhtekorralduse kursust.

Muidugi on see rõõmu kõrval ka paras koormus, sest kõik käib ju põhitööde kõrvalt ehk oma vabast ajast. Alates juba ettevalmistamisõhtutest (igal aastal olen kursust ikka muutnud ja ajakohastanud) ning sellest, et viis nädalat jutti lõpevad neljapäevaõhtud kella 21 paiku. No ja siis veel kodutööde lugemine, hindamine ja tagasiside, mis tähendab, et veel vähemalt kaks õhtut nädalas vernivad mitte ainult kella 21, vaid oluliselt hilisemate tundideni. Ja lõpetades selle nukra kokkulangevusega, et tänavune viimane loeng on paraku täpselt Leivo sünnipäeval...

Tõttöelda olen igal aastal olnud kursuse lõppedes nii väsinud, et mõtlen, et see oli küll viimane kord...

Aga läheb aeg mööda, hakkavad pinnale tõusma positiivsed emotsioonid. Ja üha rohkem kohtan "oma õpilasi" ka töistes kontaktides. Ma ise neid küll sageli ei mäletagi, sest grupid on suured ning 5x4 tundi ei võimalda kõiki meelde jätta, aga küll on vahva, kui keegi mainib, et on minu loengutes olnud ning kasutab saadud teadmisi.

Nii et tänavu aastal siis jälle.

Perelt-sõpradelt-lähedastelt palun järgnevaks viieks nädalaks mõistvat suhtumist :)

Eile ja täna käisin Harkus suusatamas, tehes mõlemal korral kaks ca 8km ringi. Eile oli temperatuur -9 ning iga tõuke lõpus hammustas suusk korraks naksti lume külge kinni. Lisaks oli rajal palju puudelt varisenud männiokkaid ja oksapuru. Täna oli temperatuur -2 ja maas kiht värskeltsadanud lund.

Mõlemal päeval püüdsin hoida ühtlast tempot ja sõitsin olekus, kus hingeldama ei aja ning suudaks veel laulda (mitte et ma seda teeks, aga kunagine kehalise õpetaja ütles, et rahulikul treeningul pead veel laulda suutma - ja see on mulle pähe kinni jäänud). Kuna olek ja enesetunne oli ühesugune, arvasin, et täna läheb lahtise lume tõttu ringidel kauem aega. Aga tulemused:

Eile. Keskmine pulss 154, maksimum 164. Aeg: 1:32:59, praktiliselt kõik kolmandas tsoonis.

Täna. Keskmine pulss 147, maksimum 161. Aeg: 1:23:45, lõviosa teises tsoonis.

Mul ongi suusatades pulss kõrge - ilmselt sellepärast, et ma ei oska seda kunsti eriti hästi ja teen palju tühja tööd. Aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas said tänased ringid pea 10min kiiremad olla - ei arene ju üleöö ei mu füüsiline suutlikkus ega suusatamisoskus. Ilmselt siis ikka see, et täna suusapõhi lumest kinni ei naksanud.

Uues köögis on ilmnenud üllatus: kass peremehetseb omapäi olles ringi, hüpates ka pliidile. Kui võimalike karvapoetamiste faktor kõrvale jätta, poleks sellest nagu midagi... aga pliidiplaat on puutetundlik ja potialused ringid lülituvad sisse näpuvajutuse peale.

Võis siis kassi käpavajutuse peale.

Variandiks on pliit lapselukustada (tüütu) või köögiust pidevalt suletuna hoida. Kassiga riidlemine ai aita, ta teab suurepäraselt, et ei tohi laual, pliidil ja kappidel käia, aga kass on kass - kui keegi ei näe, käib ikka.

Kui kass oma harjumusi ei muuda, peavad muutuma inimesed. Kuna tegu on induktsioonpliidiga, on lihtsaim lahendus panne-potte mitte pliidile jätta:isegi kui kass plaadi korraks sisse lülitab, ei juhtu siis ju mitte midagi. Enesemuutmine tähendabki seda, et näiteks mina pean meeles pidama, et söögiga nõusid ei saa harjunud moel pliidile jätta, vaid tuleb mujale tõsta.

Sellist talve enam õieti ei mäletagi. Juba enne jõulu tuli lumi maha ning ehkki jõuluajal viskas korra sulaks, oli seda nii lühikest aega, et lumi jäi.

Ja tuli aina juurde. Vana-aasta õhtuks oli Eestimaa lumme mattunud ning nii ilusaid lumiseid puid, luemütsiga katuseid ning hangedes aedu näeb tavaliselt ainult piltpostkaartidel.

Kuna lund tuli veelgi juurde ning temperatuur muutus üha külmemaks, püsis lehtpuudelgi härmaehisus tubli kolm nädalat, enne kui vähehaaval pudenema hakkas. Iga oksake oli nagu härmakristallidest ime. Okaspuude okstel püsib paks lumi praeguseni.

Ja on külm! -10, mis eelmistel talvedel pakast tähendas, tundub tänavu pehme ilmake. -15 ei ole veel põhjus mitte suusatama minna (Kati koolisuusatund Pirital toimus eile edukalt ka -17 juures) ning -25 sobib seiklussportlastele isegi rattasõiduks. Koolides on  külmapühad. Autoomanike igahommikused jututeemad hõlmavad autode käivitamise (mitte)õnnestumist. Majades külmuvad veetorud, ahjusid köetakse lõhki. Juba tekib mitmel pool puudus kuivadest küttepuudest ja briketist.

Teede äärde lükatud lumevaalud on nii kõrged, et sõiduautos istudes neist naljalt üle ei näe. Majadevahelised sõiduteed on muutunud nii kitsaks, et kaks autot enam teineteisest mööda ei mahu. Lumi, igal pool on lumi.

Aga... Tore on! Mulle igatahes väga meeldib see tänavune talv.

Postimees annab teada, et Loksa Laevaremonditehas koondab kõik 525 töötajat. Tõsi, väikse lootusega, et kui uusi tellimusi tuleb, saavad inimesed tööle tagasi võetud.

Kuna Loksa on nime poolest siiski mu sünnilinn ning ka mu armastatud "maa" pole sealt kaugel, jäävad sellised uudised silma. Isegi siis, kui see tehas on hoolimata oma geograafilisest lähedusest olnud nagu teiselt planeedilt - ma pole näiteks kunagi tundnud ega vist isegi isiklikult teadnud ühtegi inimest, kes seal töötab.

Ent sõltumata isiklikust tundmisest või mittetundmisest tähendab hiiglaslik tööpuudus (juhul, kui loodetav helge stsenaarium niipea ei realiseeru) linnale ja vallale sotsiaalset katastroofi. Muuhulgas tõenäoliselt ka kasvavat kuritegevust lähipiirkondades.

Juba sellepärast ma loodan, et tehas taas jalad alla saab. Vähemalt mingilgi moel.

Meie tiim ehk stiilne kolmik, talvisel Winter Xdreamil nimega Twister Female. Üles võetud Anniki poolt.

Noh, nagu pildilt näha, siis Winter Xdreamil olime pigem küll üks kirju kamp, nii et peame tõsiselt mõtlema ühise suvevormi peale. Ilus olemine annab annab võistlusrõõmule liiga palju juurde, et seda kergekäeliselt kõrvale jätta :)

Nii et kui mõni spordiriiete tootja tunneb turunduslikku vajadust populariseerida mõnda oma uut või olemasolevat brändi just seiklussportlaste seas ja soovib meile soodsat pakkumist teha, siis meie oleme pakkumistele avatud :)

Küllap me ka pildile ja tele-eetrisse ja kui ikka tõsiselt käsile võtame, siis ehk ka poodiumile pääseme :)

Winter Xdream 2010 pidi olema meie vastsele tiimile (mis lõpuks sai prk. Ermide kaubamärgi auks nime Twister Female) testvõistlus, et kuidas siis koos võistelda on. Oli ootuspäraselt tore, aga testile kohaselt tuvastasime loomulikult ka asju, mida edaspidi parendada. No näiteks raja mahamärkimist kaardile ja läbitud punktide meelespidamist… aga sellest kõigest edaspidi.

Ma olen varemgi täheldanud, et Xdreami korraldajatel on mingi erisobing ilmataadiga, kes igaks võistluseks just selle jaoks ägedaimad ilmastikuolud annab. Nii on Winter Xdream pea alati pakaseline, olgu muu talv milline tahes. Nii ei olnud loomulikult mingi üllatus, kui tänavusel niigi külmal talvel võttis autotermomeeter –27 ette ja seda jonnakalt hoidis. Tähedki helkisid jäiselt ning kui koitma hakkas, rippus maa kohal pakasest hõõguv külmaudu.

Jõulumäel, tõsi, näitas termomeeter juba selget sooja: poole kümneks oli temperatuur tõusnud –23ni. Hirmunult toppisin seljakotti varukampsuni, oma asendamatu õhukese musta, ja paari varukindaid. Seljas oli Brynje pesu, särke koguni kaks – üks lühikeste, teine pikkade varrukatega, peal tuulekindel North Face fliis ja käes tuulekindlad Mammuti fliiskindad. Ka müts oli tuulekindlast fliisist ning jalas eest tuulekindlad liibukad ja Meindl matkasaapad bahillidega. Ette rutates võib öelda, et võinuks olla midagi veel – kuna liikusime rahulikult, hiilis pakane riiete alla. Aga vähemalt ei higistanud kordagi selga märjaks, mis muidugi oli sooja seeshoidmiseks väga hea.

Varustusest olid meil kaasas ka suusad, aga need jäid autosse: sellise külmaga tundus parem liikuda jalgsi. Küll aga ei lasknud end külmast ega lumest heidutada Leivo, Maku ja Elo, kelle tiim läks rajale… ratastel. Ühel teises tiimil olid küll samuti rattad kaasas, aga nood tõsteti autokatuselt maha ainult selleks, et kohe uuesti tagasi upitada.

Meie stardinumber oli 169 ja seda 170 tiimi seast. Otsustasime, et see on Urmo & Co alatu kättemaks seiklusspordihoroskoobi “stiilse kolmiku” ja tasuta koha eest :) Noh, viimasest reast startimise hea külg on loomulikult see, et võiduhimulised kaasvõistlejad ei jookse stardihetkel sinust üle.

Võtsimegi siis rahulikult ning siirdusime  stardipaugu kõlades … hoopis riietusruumi poole. Ei, me polnud midagi maha unustanud, aga Margel tuli nutikas idee planeerida rada mitte sõrmeotsi jäätavas õueõhus, vaid mugavas soojuses. Arvasime küll, et sel moel oleme viimased võistluskeskusest lahkujad, aga kaugeltki mitte – varustusalas askeldas veel oma kümmekond tiimi küll suuski alla pannes, küll alt võttes.

No ja nii ta kulges. Suusaradade kokkupressitud lumi rudises jalgade all, tallutud radadel pahmis aga paksu puudrina saabaste või tossude ümber. Ühes kohas saime ka päris esimesi jälgi teha, kui ühest punktist (51) lõikasime otse teele.

Esimese tunni lõpuks tundsin, et mul külmetab… kann ja kintsude tagaosa. Marge arvas, et eks ikka see koht, kus kõige rohkem pekki ja tselluliiti – tõele au andes tuleb aga lisada, et ta ütles seda siis, kui oli tunnistanud, et temalgi on sama jama. Mitte muidugi, et temal kumbagi neist oleks… Võtsin siis kotist oma kampsuni ja sidusin käistega ümber piha nii, et temast moodustus mingi tagumine poolseelik. Aitas imehästi!

Meie strateegia – kui seda nüüd nii nimetada – nägi seekord algusest peale ette, et kõiki punkte ei võta ja oleme lihtsalt ilusad. Kaarti vaadates sai otsustatud, et jätame võtmata kaks kauget punkti rabas ning alumise kaare kolm viimast punkti. Siingi võib etteruttavalt öelda, et alahindasime ennast ja oleksime need isegi oma rahuliku testvõistluse tempo juures võttagi jõudnud. Finišis oli meil nüüd rohkem kui poolteist tundi ajavaru, sest finišilähedased punktid said kõik plaanipäraselt nopitud, kuid uuesti alla minna poleks enam kuidagi jõudnud (ega viitsinud, olgem ausad).

Mis aga plaani ei kuulunud, oli plaani muutus. Alla minnes olime kavatsenud liikuda kõigepealt paremalt ning võtta pärast 44ndat punktid 46 ja 47. Rajal aga otsustasime sujuvalt ümber ning liikusime vasakult, võttes punkti 48 ja jättes parempoolse serva tagasitulekuks. Mida me tagasi tulles muidugi ei mäletanud: teadsime kaljukindlalt, et 46 ja 47 on võetud ning marssisime (küllap ka magusas jutuhoos :) neist sirgelt mööda :) Võtmatus ilmnes alles söögilauas, kui püüdsime tuvastada, miks meil meile teadaoleva 23 punkti asemel on kirjas ainult 21. Käisime siis kõik SI-de väljatrükil olevad punktid kaardil üle… nojah. “Kolm blondiini” olnuks selles valguses meie tiimile mentaalselt õigem nimi olnud :)

Ja asi, mis tuleb meil veel kindlasti lihvida, on finišijärgne koostöö oma meeste tiimidega. Selles mõttes, et kuidas neid üles leida :) Seekord oli abiks telefoniga Urmo ning lõpuks said kõigi pereliikmete positsioonid tuvastatud.

Kokkuvõttes – meeldejääv võistlus just selle jäise külma, päikese ja imeilusa raba tõttu.

Kõva pakane, mis õhtuks küll “kõigest” –15 peale tõusis, põhjustas aga tõsise probleemi Makule, kes rabapunktis tossuga vette astus ning järgnevatel tundidel jala poole labajalani sõna otseses mõttes ära külmutas. Ülessulamine oli äärmiselt piinarikas – ei taha mõeldagi. Mul külmusid kunagi Leninil näpuotsad ning sellegi, kordades lühiajalisema, väiksema ja kergema kahjustuse sulatamine oli ikka MEELETU valu…  Aga lõpuks surus Maku varbaid trotsides siiski saapa jalga, lonkas autoni ega tahtnud kuuldagi plaanist, et mina või Leivo talle autojuhiks hakkaks ja teine meie autoga kaasas sõites teda koju eskordiksime… Loodetavasti taastuvad ta varbad kiiresti, nii kiiresti kui see selles olukorras muidugi võimalik on.
___
Teiste muljed. Leivo kirjeldab raja läbimist rattaga (ja ma pean kituma, et ehkki ta seal ütleb "Beat me!", siis kui pärast võistlust suupi juures küsiti, et no kes teil küll selle "võiduka" rattastrateegia autor oli, vaatasid kohaolevad Elo ja Leivo teineteisele otsa ja ütlesid nagu ühest suust: "Maku! Teda pole praegu siin, võib kõik tema kaela väänata!" ;) Elo poolt sama vaade (lisaks info, et Maku jääb kuni kümneks päevaks haiglasse...) Tiit seevastu käis 4,5h pikkusel "jalutuskäigul" ja läbi lillede (ripsmetele kinnitunud jäälillede) kaarti vaatamas.

Esialgsed tulemused Xdreami lehel (eraldi lingina välja toodud ka ETV spordiklipp, kus ka meie tiim suures plaanis oma härmatist demonstreerib).