Get a life!

Meie majale paigaldatakse tänavu suvel uut välisvooderdust. Või soojustust. Kaks esimest püstakut on juba tehtud, praeguseks on tellingud jõudnud meie köögi, tüdrukute toa ja Mammu toa seina juurde.

Ja tänaseks jõuti soojustusplaatide paigaldamisel meie seitsmenda korruseni.

Väga naljakas on näha akna taga turnivaid mehi. Ja kuidagi veider tunne on hakata näiteks köögis süüa tegema – et kuidas ma siis niimoodi võõra pilgu all askeldan :)

Pärast tööde lõppu peaks meie maja esikülg – või vähemalt selle etteulatuvad püstakusd - omandama beežikasroosa värvitooni. Mis tegelikult on päris ilus, kuigi kaks esimest püstakut on millegipärast saanud veidi erinevat tooni – esimene on beežim, teine roosam. Loodan, et meie püstak tuleb pigem esimese moodi. 

Täna pidin toimetama oma auto remonti: garantiikorras sai veel ära vahetada ühe vilistava rattalaagri. "Veel" ütlen ma selepärast, et garantii lõppes tegelikult juba juuni alguses, kuid viga fikseeriti veel garantii ajal ja edasi tuli ainult oodata mingit tellitavat juppi. Nii et seekord oli garantiiga hästi.

Hästi ei ole aga selles mõttes, et Mazda keskus on kolinud Kadaka-Akadeemia tee nurgalt Läike teele Mõigu taha ehk minu jaoks pärapõrgusse. Igavesti tülikas on autot viia ja tuua, sest ühistransporti sinna ei käi - vähemalt pole mina veel suutnud seda tuvastada. Varahommikul sõidutatakse autotoojad küll firma poolt Ülemiste parklasse, aga seegi on ainult poolik lahendus minu jaoks, ehkki näiteks tööle jalutamine pole sealt enam nii kohutavalt aegarööviv. Aga tüütu on ikka, ja pealegi mulle ei meeldi magistraalide ääres jalutada. Nii et enamasti ma ahistan mõnd lähedal olevat autojuhti palvega, et mulle sinna või tagasi transporditeenust osutataks.

Aga kui täna kell 18:20 juba kodus olles kuulsin, et auto on valmis ja võin talle kuni seitsmeni järgi minna, polnud ühtegi autojuhti käepärast. Nii ma siis raisaksin mitu väärtuslikku minutit mõtisklemisele, et kas üldse tasub täna järgi minna või jätta see hommiku peale, kui näiteks Leivo saaks mind sõidutada. Samas oli mul autot siiski kohe hommikul vaja.

Ainus alternatiiv oli jalgratas. Noh, takso tegelikult küll ka.

Olgu kohe öeldud, et tavaliselt ma kardan rattaga linnaliikluses sõita. Aga täna oli mingi vaprusehoog peal, nii et sellele ma isegi ei mõelnud. Hops rattariietesse, autodokumendid kaasa ja ajama.

Esimene katsumus - Kristiine viadukt. Hoian paremasse teeserva. Minu kõrval olev auto paneb juba viadukti eel suunatule sisse - selge, tahab viadukti järel paremale pöörata, aga mina kui otsesõitja olen tal ees. Ent juht on viisakas, võtab hoo maha ja mina omakorda sõtkun nii kiiresti kui saan, et ta oma pööret liiga kaua ootama ei peaks. Kui olen juba ka viaduktijärgse ristmiku hirmsa hooga ületanud ja Suur-Ameerikat mööda edasi uhan, langeb pilk ratakompuutrile. 35 km/h. Hmm, tuleb välja, et olen kiirust ületanud - viadukti juures on piirang 30 km/h.

Autod on minust kas mööda läinud või tagapool foori taha kinni jäänud. Pea pool Suur-Ameerika tänavat saan sõita tee ääres uhkes üksinduses. Alles Pärnu mnt ristmiku eel tuhisevad tagant tulevad autod minust mööda. Jään koos nendega foori taha ja saan veidi hinge tõmmata. Tõttöelda lõõtsutan juba nagu meie kass Tiffu, kui teda on lasertäpi järel mööda tuba jooksutatud.

Liivalaia. Pärast Swedbanki keeran kõnniteele - nii hirmutavalt tiheda autodevoori kui aeglasemalt sõita tahtmise pärast. Kruiisin rahulikult mööda Juhkentali tänavat üles ja bussijaama juurest ei pööra mitte Odra tänavale, vaid möödun bussijaamast otse ja jõuan Tartu maanteele kuskilt Megazone´i kandist. Ka siin saab kuni Statoilini kenasti kõnniteel sõita.

Ees on järgmine suurem katsumus - Ülemiste viadukt. Loobun kõnniteest ja sätin end autode kõrvale. Esialgu olen kõige praempoolses reas, mis aga hästi ei sobi, sest keerab Järvevanasse ära. Kui autode vahele tekib pisut suurem tühik, ajan vasaku käe pikalt sirgu ja kiman järgmisse ritta. Uhh, ellu jäin. Aga nüüd on autod minust nii vasakul kui paremal. Õnneks aga ei sõida nad ka siin väga kiiresti, nii et nad ei vuhise minust mööda (millegipärast tundub see mulle eriti hirmus, kui nad tagant hooga tulevad) ning sõidan kenasti oma kahe "naabri" vahel viadukti alt läbi. Kompuutrit ei jõua vaadata, aga Tiffu-hingeldus on jälle kohal. Olen lõpmata tänulik foorile, mis nii autod kui minu seisma paneb.

Eespool näen, et teine rattur sõidab kõnniteel. Siirdun minagi pärast ristmikku sinna. Algul on teeks asfalt, siis plaadid. Seal pole enam hea sõita, eriti kui see plaatidest tee (pigem küll maanteeääristus) on pikitud rohkete tänavavalgustuspostidega. Teine rattur ületab eespool foori juures tee - ahhaa, vasakul pool maanteed on parem kõnnitee. Ent liiklus on hetkel katkematu, nii et ma ei hakka enne foori üleminekut proovima, vaid sõidan pigem plaatide kõrval mööda rohumaad.

Kuni viskan pilgu kellale: esinduse sulgemiseni on jäänud vaid kuus minutit!!! Nüüd pole enam mahti mõelda kõnnitee otsimisele, tuleb lihtsalt kiiresti sõita, et üldse õigeks ajaks kohale jõuda. Sätin ennast sõiduteele ning muudkui väntan, ise teeseldes täielikku ükskõiksust isegi tagant tulevate rekkade vastu. Linnapiirine foor läheb õigel ajal autodele punaseks, nii et saan ülekäigurajalt täpselt üle tee. Pööre läbi bensiinijaama, ja edasine Läike tee on juba muretu sõidurõõm. Kui muidugi kõrvale jätta see mure, et eritobe oleks kohale jõuda paar minutit pärast sulgemisaega ja autot mitte kätte saada. Seepärast arendav viimasel sirgel sellist tempot, et Leivo võiks minu üle lausa uhke olla.

Läbimärja ja lõõtsutavana jõuan Mazda teeninduse ette. Peauks on juba lukus, aga mehed veel sees leti taga ning lasevad mu viiplemise peale personali uksest sisse. Ilmselt olen ma päeva veidraim kunde oma punase näo ja tilkuvate juuksesalkudega - tõttöelda on mul triiksärkides teenindajate seas oma välimuse pärast üsna piinlik. Aga mehed säilitavad asjaliku professionaalsuse, saan oma autovõtmed ja hoolduslehe ning kebin kähku minema. Enne muidugi viisakalt tänades.

Tõstan ratta pakiruumi ning istun korraliku kodanikuna autorooli. Pilk tahavaatepeeglisse tuletab meelde, et ka kiivri võiks peast ära võtta.

Distants rattaga oli 10,2km, tippkiirus 44 km/h. Ise kah imestan, kuidas ma selle välja sõitsin sellel tasasel teel - aga lisaks Red Bullile annab ilmselt tiivad ka hirm auto alla jääda :)

Väidetavalt millalgi meie pulmas olid Leivo, Heiti ja Randy kokku leppinud, et suvel minnakse koos Soome võistlema. Mingil udusel moel olin ma sellest tegelikult teadlik, aga polnud sellele hetkekski aktiivselt mõelnud enne, kui 36-tunnikael sõites Heiti äkki teatas, et nad on Arctic Circle ootenimekirjast võistlejate listi pääsenud. No ja tegelikult ei mõelnud ma sellele aktiivselt isegi siis, kuni Leivo umbes nädal tagasi nõudlikult küsis, et kas ma ikka tulen koos Maarega neile support crew´d ehk maakeeli supportkräud tegema.

Muidugi sebisin siis kähku oma asjad niimoodi, et sain minna.

Nagu nimigi ütleb, toimub Arctic Circle võistlus põhjapöörijoone lähistel, täpsemalt sellest veel edasigi. Tänavune võistluskeskus oli Lapimaa piirilinnas Pellos – piirilinnas siis selles mõttes, et kohe sealsamas oli Rootsi piir. Vaadake kaarti – see on ikka väääga ülemises servas juba. Paljud Soome kaardid, muide, lõppevad Oulu kandis – ilmselt peetakse seda siis viimaseks tsivilisatsiooni verstapostiks :)

Sõiduvahendiks oli Chrysler Voyager, kuhu sisse sai pakitud kuus inimest ja nende asjad. Pakkimisel oli kasuks suur katuseboks ja kolm ratast said auto taha raamile.

Kuus inimest? Jah, lisaks eelnimetatud kolmele võistlejale (ah jaa, nende võistkonnale nime valides oli Heiti kuritarvitanud oma registreerija-staatusega kaasnevat eelist ja pannud kirja Team Leivo :) ja kaheliikmelisele supportkräule reisis Lapimaa poole Team Vaude Estonia esindaja Riho. Tema võistkonnakaaslased ühitasid võistluse perereisiga ning kulgesid Soome omasoodu. Riho ratas oli õnneks nendega kaasas, sest sellele olnuks Chrysleri sees või väljas küll juba raske kohta leida.

Helsingist Pellosse joonistas GPS 860-kilomeetrise teekonna. Ja võib kohe öelda, et ehkki Chrysleris oli kuus autojuhti, tegi Heiti raudmeest ja sõitis mõlemad otsad üksi. Ja praktiliselt peatusteta, sest kui me ühel hetkel hakkasime arutama järgmise peatuse võimalikkust, tuli rooli tagant imestunud tagasiside “Ega me siis ometi ei hakka iga 250km järel peatusi tegema?” :)

Nii palju siiski peatusi tuli, et saime korraks põhjapöörijoonel kinni pidada.

Kuna mina, Maare ja Riho polnud seda varem ületanud, lubasid ülejäänud kolm vana põhjahunti meid nüüd ristida ehk siis sarnaselt ekvaatoriületuse kommetele pöörijoone alt läbi tõmmata. Selle peale hakkas Riho arutlema, et kas ikka üldse tasub peatumisele aega raisata… Õnneks aga meil vedas, sest põhjapöörijoon oli märgistatud kõrge tähisega ja saime selle alt hõlpsalt läbi lipsata. Valge joon oli tõmmatud ka asfaldile, nii et saime mööda pöörijoont lausa kõndida.

Polaarpäev ja kesköine päike

Viimased kolmsada kilomeetrit lubas Randy pidevalt, et kohe algab tundra, silmapiirile tõusevad maalilised sopkad ja üle tee longivad põhjapõdrakarjad – aga mida ei tulnud, seda ei tulnud. Lapimaa selle nurga/laiuskraadi loodus oli suhteliselt sarnane Eestile – kasemets, põdrakanep, okaspuud. Ainult kive paistis juba teelegi palju, ehkki ka Kesk-Soomega võrreldavat graniiti siin polnud.

Küll aga oli õigus Lennart Meril, kes “Hõbevalges” põhja poole liikumise imest rääkides tõi välja selle, et juba lühike sõit Eesti laiuskraadilt põhja poole mitmekordistab astronoomilist efekti päeva pikkuse osas, samas kui samavõrra lõuna poole liikudes jääb muutus praktiliselt märkamata. Nii saime meiegi kogeda Lapimaa polaarpäeva, kus hetkekski pimedaks ei lähe. Kui ühel hetkel on pilved roosad ühelt poolt (päike “loojub”), siis juba hetke pärast teiselt poolt (päike “tõuseb”). Ja isegi kaardi lugemiseks polnud võistlejatel hetkekski lampi vaja!

Selline vaade avanes näiteks kella kolme paiku. Öösel, mitte päeval :)

Aga pimedus on meile sisse kodeeritud ja mitte kuidagi ei kohanenud me oma hinges siinse püsipäevaga.

“Peaks ikka niimoodi kohale jõudma, et saaks telgi valges püsti panna ja loodame, e siis ka ei saja…” (Teel Pello kämpingu poole edasisi tegevusi arutades)

“Kui see etapp jääb pimeda peale, teeme rajavalikud ringi mineku kasuks, et pimedas mitte eksida.” (Mehed rada plaanides)

“Meie omad jõuavad siia juba suures pimedas...” (Supportkräu vahetusalas oodates)

Ja nii edasi ja nii edasi. Muidugi järgneb siis kohe laks otsa ette ja tõdemus: “Siin ei lähegi ju pimedaks!”

Omaette veider on ka päikese asetus hilistel õhtu- ja öötundidel. Keegi küll teadlikult ei mõtle, et kui päike on otse läänes, siis peab ta olema madalal – aga ometi miski meis teab, et nii peab see olema. Sellepärast ongi imelik tunne vaadata kell üksteist õhtul päikese poole, mis on läänes ja … kõrgel. No lihtsalt on midagi valesti!

Soome seiklusspordi eripärad

Soomes (ja tegelikult ka mitmel pool mujal) on tore komme anda kaardid võistlejatele kätte varakult, juba pikki tunde enne starti. Nii saavad kõik oma tegevusi ja liikumist plaanida (pildil teeb seda Team Leivo) ning komplekteerida kaste, mis vahetusaladesse ette saadetakse.

Teine tore komme ongi see vajamineva varustuse ettesaatmise võimalus, nii et kogu vajaminevat kraami ei peagi läbi pika võistluse kaasas kandma nagu Eestis kombeks. Tõsi, me ikka imestasime, et mida küll need soomlased sinna tohutustesse kastidesse panevad – võistlusel, kus võitja ajaks on plaanitud 22 tundi ja kontrollajaks 36 tundi… Aga muidugi on see väga mugav ja vabastab kaalumisest stiilis “kas ma ikka topin seljakotti veel ühe võileiva igaks juhuks või selle sooja pluusi”.

Kolmas ülimalt vahva asi oli see, et naistele oli plaanitud oma rada. Reeglina (kui seda kinnitavad erandid kõrvale jätta) ju naised meestega võrdset kiirust pikkadel võistlustel ei hoia ning ikka jääb natuke mitte-päris-tunne, kui keset võistlust naistetiimi rada lühendatakse, midagi ära jäetakse või otse finišisse saadetakse… Siin oligi naistele tehtud lühem ja kergem rada, eeldusel, et naiste võitjad finišeeruvad meestega enamvähem samal ajal. See, muide, vabastaks korraldajad ka auhindamise painest, kus kolmandat kohta saavat naistetiimi pikematel võistlustel mõnikord lausa tunde oodatakse… Idee Eesti pikemate võistluste korraldajatele, ma arvan!

Neljas toredus oli see, et võistlejatele anti kaasa GPS-seade ning nende liikumist positsioneeriti algul võistluskeskuses, pärast finišialas näidataval kaardil. Seda oli tõeliselt huvitav jälgida – eriti siis, kui lühiraja tiimide punktid programmeeriti korraks koos liikuma. Muuhulgas tuli välja näiteks ka see, et lühirajal juhtinud tiim tõmbas kolmel korral otse läbi keeluala – ei tea, kas neil läks meelest, et GPS on kaasas või olid nad nii nahaalsed, et isegi see ei lugenud :)

Viies eripära, seda küll pigem negatiivse poole pealt, oli käepärase väikese SI asemel kobaka EMITi kasutamine. No see oli ikka paras klots! Suur ja ebamugav juba peale vaadates.  Võibolla on tõesti tõsi legend, et omal ajal müünud Eesti orienteerumise eestvedajad ka siin korraks kasutusel olnud emit-süsteemid Soome maha, et saaks ise SI peale üle minna :)

No ja otse loomulikult oli tore see supportkräu kaasamise võimalus. Tõsi, supportkräudele oleks võinud müüa/anda võistluse kaarte, sest praegu mässasime õigetesse kohtadesse jõudmise nimel küll fotokasse mahapildistatud kaardi, GPSi kui ruudulisele paberile joonistatud liikumisskeemiga. Aga kohale me igatahes jõudsime ja GPSi eest läheb kümme tugrikut Maarele, sest mina polnud Leivo poolt hiljuti ostetud GPSi isegi õieti käes hoidnud, kasutamisoskusest rääkimata – aga Maare möllas nuppude ja kaartidega nagu vana kala.

Võistluse naljakaim hetk

Arctic Circle´i (ja tegelikult vist kogu minu nähtud seiklusspordi ajaloo) naljakaima hetke eest võlgneme tänu Soome ühele tugevaimale (või lausa kõige tugevamale) seiklussportlasele Jannele. See juhtus lisaülesande punktis, kus ühel tiimiliikmel tuli kas ujuda või ühemõlalise kummipaadiga sõuda järves oleva poini ja võtta seal punkt. Teised pidid samal ajal läbima kohustusliku varustuse kontrolli.

Ühel hetkel märkasime teisel pool järve kihutavat üksikut ratturit. Liikus see rattur väga kiiresti, nii et pühapäevasõitjaga kindlasti tegu ei olnud – aga kui ta oli võistleja, siis miks oli ta üksi? Arutlesime Maarega selle veidra nähtuse üle, kui metsast ilmus nähtavale Janne – lõug rinnale surutud, puujuurtel hüpleva ratta lenks raudses haardes, ise üleni üksainus keskendumine. Viskas ratta maha, kuulas punktikohtuniku juhised edasise tegevuse osas ära, kahmas päästevesti ja oli – ikka sama keskendunult ja pühendunult - juba vette sumamas, kui kohtunik ta peatas.

“Kuule, aga kus teised on?”

Nüüd vaatas Janne esimest korda enda selja taha. Üle vasaku õla . Ja üle parema õla.

Mitte kedagi olnud.

Janne näol peegeldus kirjeldamatu hämmastus ja üle järveranna kaikus fraas, mille emotsiooni lihtsalt ei saa sõnades edasi anda:

“Vvvvoi v****u!!!”

Sest tõde oli selles, et ta oli oma kaaslased nii süsiks sõitnud, et nood olid tol hetkel vähemalt kilomeetri kaugusele maha jäänud :)

Ilmselt oli see emotsionaalne hoop nii suur ja kaaslased tõesti omadega nii läbi, et mõne aja pärast nende tiim –alguses pika puuga juhtinuna – seekord võistluse katkestas.

Eesti meeste tee

NB! Alljärgnevas võib esineda vigu, sest kirjutan seda öösel, värskete emotsioonide baasil ja toeks pole ka ühtegi võistluskaarti, millelt oma mälu kontrollida. Vajadusel hiljem parandan.

Eks võistlusest oskavad osalejad ise kõige paremini kirjutada, kuid supportkräu vaates kulges veealadega alanud võistlus algul mõlemal Eesti tiimil väga hästi.

Üks tore nüanss. Kuna Soomes on kanuud kaheistmelised ja kolmanda jaoks tuli ise lisaiste kaasa võtta, olime Team Leivo heaks teinud kohalikus aiandus- ja kodutarbepoes sisseostu madala plastmassist järi näol. See oli täpselt nii kõrge kui kanuu keskosas pardaid ühendav peenike laud, nii et istumiseks igati sobiv. Aga kuna keskmiseks istujaks oli oma tiimikaaslastest niigi pikem Randy, sarnanes nende kanuu kaugelt vaadates viilkatusega majale – keskel oma kõrgel taburetil trooniv Randy, ees ja taga kanuuservast tublisti madalamatel istmetel Heiti ja Leivo.

Järgmiseks läksime võistlejaid ootama rulluisupunkti. Ootame ja ootame, vihma hakkab sadama ja ronime autosse. Vaatame fotokast senitehtud pilte ja lobiseme, kui äkki kõlab selja tagant vali klobin ning kaks tiimi, kelle numbritki ei jõua märgata, tuhiseb suusakeppidega hoogu andes meie auto tagaklaasist mööda. 

Nüüd tundis supportkräu end küll oma ametis kergelt läbikukkununa. Kui palju tiime võis vaiksemalt olla meist juba mööda kihutanud…? Pöörasime vähemalt auto teistpidi, et saime läbi esiklaasi tänavat jälgida. (Jah, tänavat – uisutada tuli mööda autoteed, mida muidugi ei olnud liikluseks suletud. Ainult väike A4 suuruses mustvalge silt hoiatas juhte rulluisutajatega kohtumise eest – kusjuures etapp toimus juba teisel pool Rootsi piiri, aga silt oli soomekeelne :)

Oli tükk tühja maad, kui tuli “porukka” ehk mitu tiimi koos, varsti nende järel – meie nähtutest kuuendana – juba esimene segatiim. Aga kus on meie omad??? Juba siit läbi lipsanud või alles tulemas, kohe alguses nii taga?

Olidki taga. Metsas ühe punktiga oli läinud kaua aega Esimene sats, kes selle punkti koos õnnelikult kätte sai (kaks hilisemat esimese ja teise koha tiimi nende hulgas), oli aga rebinud juba pika edumaa.

Seda kõike kuuleme muidugi alles hiljem, tol hetkel saame konstateerida ainult fakti, et Team Leivo tuleb meie arvestuste järgi vist 9. ja Team Vaude 13.kohal – viimaste jaoks ei olnud karedal-krobelisel teel keppidega uisutamine just võistluse trumpala. Kui mööda sama teed tagasi tullakse, otsustavad nad ühest kepipaarist kui uisutamist ainult segavast faktoris loobuda ning viskavad Riho kepid supportkräule autosse pakkimiseks.

Järgmisel korral kohtame oma supporditavaid lisaülesandel, kus ühel tiimiliikmel tuleb joosta mööda kaarduvat nõlva karjääri taga kõrguva järsu graniitseina veerle, sealt vette laskuda ning üle järve ujuda. Selle ülesande võtab endale Heiti ning saame tunnistajaks tema valjuhäälsetele nördimusavaldustele, et julgestaja köit piisavalt kiiresti järele ei anna. Aga eks julgestajal oli enne silma ees olnud võistleja, kes ilmselt esimest korda laskumisülesannet sooritades püüdlikult kätega köiest hoidis (kaugelt tõesti tundus, et lausa mõlema käega, st ise üldse laskumisvahendeid kasutamata – aga kauguse tõttu võisime siin muidugi ka eksida). Siia punkti jõuab Team Vaude Team Leivo ees mõneminutilise vahemaaga ja lahkub samamoodi.

Edasi tuligi eelpool Jannega seoses kirjeldatud poipunkt, kuhu taas jõuab eestlastest esimesena Team Leivo. Oli olnud taas üks keeruline punkt ja kui see oli leitud, oli just õigel hetkel olnud kohal ka punkti piirkonnas tuulanud Vaude, kes selle keerulise punkti nüüd kiiresti võetud sai. Noh, vähemalt sai head tehtud just rahvuskaaslastele :) Seda kuuleme muidugi kah alles hiljem.

Võistluse ajal kulgeme aga edasi vahetusalasse, kuhu pidanuks jõudma kõigi võistlejate kotid. Just “pidanuks”, sest Team Leivo oma saadeti korraldajate poolt eksikombel lühiraja vahetusalasse… Supportkräu on vahetusala läheduses küll autoga varakult kohal ja isegi aitab järsust liivasest mäest üles lükata Volvot, mis püüab järelkärul sinna neid kotte vedada… aga no ei tule pähegi kontrollida, kas Eesti tiimide kotid ikka on korralikult kohale jõudnud. Tšillime autos tublid paar tundi, enne kui pika raja esimesed võistlejad lõpuks saabuma hakkavad. Ja hopsti! ühel hetkel on kohal Vaude. Meie lugemise järgi kuuendal positsioonil!!! Rabistame end autost välja ja vahetusalasse, et neile nende poistsiooni teatada ning vajadusel abiks olla. Viimast nad küll ei vaja, kuid kuues koht tuleb vist motivatsiooni tõstva üllatusena ning vahetusalast kiirustatakse kähku edasi. Nad näevad ka väga heas seisundis olevat – ei väsimust, ei vaevusi ei paista kõrvaltvaatajale.

Vahepeal oleme aga vaadanud ringi ka Team Leivo koti järele – ja seda pole! Ja kui korraldajad oletavad, et äkki läks eksikombel lühiraja alasse, ongi juba kohal viiendal kohal olev võistkond ja kohe nende järel ka meie omad. Nende jaoks on nüüd kaks emotsionaalselt halba laksu – kotti koos toidu ja veel hullem, järgmiste etappide kaartidega, ei ole ja Vaude on metsas teinud parema rajavaliku ja neist märkamatult mööda saanud. Aga nad tulevad mõlemaga imeväärselt hästi toime, abiks korraldajatelt vabanduste saatel saadud suur Coca-Cola ja meie poolt autost kiiruga kohale taritud varusöök. Vehime kiirustades võikusid teha ja väikese viivituse järel saab ka Team Leivo vahetusalast taas teele asuda.

Tuleb küll tunnistada, et kanuud kandes tunduvad nii nende näod kui sarnanevat surnumatjate omale ehk siis sel hetkel erilist optimismi ei kiirga. Liigset masendust ja pessimismi küll kah mitte, nii et võibolla see ainult tundus meile nii – meile, kes me tulime soojast autost ja mõtlesime, et kuidas nad nüüd siis külmas öös edasi võistlevad ja sooja puljongit, mis pidanuks kotis ootama, nad kah ei saanud :) Tegelikult teame küll, et võistluse käigus ei tundu sellised olukorrad üldse nii koledad, pigem on kõrvaltvaatajatel hullem…

Igatahes ootame nüüd kontrollivalt kohal nii kaua, kuni eksirännakule sattunud kott valest alast ära tuuakse. Täidame veel võistlejate rattapudelid ning siirdume siis kämpingusse mõneks tunniks magama. Meestel on sel ajal ees raskeim, “Töömehe etapiks” nimetatud etapp rajast – kanuu ja pikk jooks.

Uuesti kohtume hilishommikul, kui võistlejad saabuvad rattaga võistluskeskusse ja lähevad väikesele jooksule ja edasi rulluisuetapile. Vaude on tõusnud neljandale kohael ja vähe sellest – ehkki kolmanda koha tiim on saabunud võistluskeskusse pikalt enne neid, ei saa nad siit kuidagi minema. Üks nende tiimiliige vaseliinitab-kreemitab oma hargivahet ning ka muidu läheb neil kuidagi kaua, nii et võistluskeskusest lahkub kolmas koht vaid loetud minutid enne Vaudet. Ja kuna nad liiguvad vaseliinitamist vajanud probleemi tõttu üpris vaevaliselt, on suur võimalus, et Vaude (alloleval pildil veel vahetusalas varusid täiendamas) neist mööda läheb. Jääme pöialt pidama.

Aga kuhu jääb siis Team Leivo? Paistab, et väike moraalikaotus on siiski toimunud või siis on väsimus võimust võtnud: kui vahetusalast lahkuti ca 20min pärast Vaudet, siis nüüd on vahe rebenenud pea tunniseks. Siis nad siiski saabuvad – viiendatena, kohe kannul kuuendal kohal olev tiim, kes eelmisest vahetusalast küll enne neid minema sai. Siit lahkuvad nad praktiliselt teineteise kannul.

Oleme natuke murelikud. Võtame Heiti ja Leivo rattad – võistlejatel pole neid enam vaja - ning läheme finišialasse jälgima, kuidas jalgsietapp kulgeb. Olgu kiidetud GPS ja võistlejate asukohtade kuvamine avalikul ekraanil! Näeme, et Team Leivo venitab vahet kuuenda kohaga aina suuremaks. Leiame lähima punkti, kuhu minna ka asjaosalistele endile rõõmusõnumit kuulutama – ning leiame nad nii kiiresti jooksmas, et suudame vaevu kannul püsida :)

Etapile nimega “Viimne võitlus”, mis sisaldab 12km rulluisutamist ning kanuuga 12,5 km tagasi sõitmist ja finišit, lähevadki nad kuuenda koha ees kenakese edumaaga. Supertööd on aga teinud Vaude, kes ongi kolmandaks tõusnud ning neljanda koha hoidjad kaugele selja taha jõudnud. Tõttöelda tekib juba tunne, et ka Team Leivo võiks umbes tunniajase kaotusseisu neljandale kohale tasa teha – nii ettevaatlikult edeneb tolle tiimi liikumine. Aga kuna viimane etapp on kanuu, on see ka ärahõõrdunud hargivahe korral kergemini tehtav kui oleks jooks või veel hullem ratas – nii et mehed võtavad kannatuste palgaks igati ära teenitud 4.koha Team Leivo ees, kes finišeerib neist veidi vähem kui pool tundi hiljem. Kuuendale kohale jääb tiim, kellega Team Leivo viimasest vahetusalast koos väljus – vahe aga on lõpu eel kasvanud juba tunniajaseks.

Lõpuprotokollis on vahe 4. ja 5. koha vahel küll mitte 26, vaid kõigest 21 minutit. Nimelt võeti ühe etapi kolmel kiireimal läbijal preemiana ajast maha vastavalt 15, 10 ja 5 minutit ning Team Leivo teeniski selle viieminutilise preemia. Ning “Viimse võitluse” etapi läbisid nad paremuselt lausa teise ajaga – saavutus, mille ka  Team Vaude tegi 3. ja 4. etapil. Nii et mida edasi, seda paremaks meie mõlemal tiimil hoog läks!

Lõpetuseks lihtsalt üks lahe pilt – vaat sellistel mägedel sõideti võistluse ajal jalgratastega!

Leivo muljed võistlusest on siin. Aga ärgu ta seletagu midagi, et “see võistlus polnud mingi segavõistkonnaga matkamine” – muidu orgunnin talle järgmiseks võistluseks kaaslasteks Viivi, Mareti, Ruti, Elo või Pilvi – vaat siis alles tunneb, mida veel segavõistkonnaga võistlemine tegelikult tähendab :)

5.juulil 2009 oli ajalooline päev: minu pangakontolt läks maha viimane osamakse kümme aastat tagasi võetud eluasemelaenust.

Viis ja pool aastat maksime laenu tollase abikaasaga kahekesi, viimased neli ja pool aastat tasusin seda üksi.

Nüüd on see läbi.

Ja alates augustist hakkan siis tundma, nagu oleks masust hoolimata mu palka tõstetud – pangakontole jääb iga kuu 2800 krooni rohkem. Kui lisada veel õppelaenust vabanenud 800 krooni, on sääst lausa 3600 krooni kuus.

Aga nagu ikka, on esimese poolaasta summad juba ette ära plaanitud, nii et üle ei jää küll midagi…

Kui eelmisel korral sõitsime Leivoga X-T-le diagonaalis läbi terve Eesti, siis nüüd kompenseeris elu selle ja X-T teine osavõistlus toimus praktiliselt mu koduõues: Kolgakülas. Kuna ma läksin reedel maale, kohtusime Tallinnast saabuva Leivoga võistluskeksuses – korra olin kaalunud lausa rattaga kohale tulla, aga siiski loobusin: kes see pärast viitsib tagasi vändata…

Ja kui ma reede õhtul olin jõe ääres käies varbaga vett katsunud ja selle ujumiseks liiga külmaks põlanud, siis X-T parandas selle vea: jõeületusi oli pea sama palju kui viimasel Xdreamil. Uus trend seiklusspordis…? :)

No ja kui Lahemaa on standardmõtlemise kohaselt lameda reljeefiga, siis Valgejõe kaldad ja Kolgaküla suusarajad pakkusid ohjeldamatuid tõuse ja laskumisi. Ja järseimast kohast, kust jõeületuse järel järsust liivakaldast üles ukerdasime, läksime üles veel teistki korda – siis juba ratast kaasa vedades.

Aga ilm oli ilus ja viietunnine võistlus just paras, et liiga ära ei väsiks. Segavõistkondade arvestuses saime isegi poodiumile – nii teise etapi kui koondarvestuse kolmas koht. Nojah, ainult 11 segavõistkonda muidugi oligi, aga siiski – ikkagi poodiumikoht :) Ja naisvõistlejate jaoks oli auhinnasponsoriks võlutud pesufirma, nii et tänu X-T-le (ei sobi ju öelda: tänu Randyle :) mul nüüd paar üllatuslikku pesutükki ja sukad :)

Ja siiski oli võistluse intensiivsus olnud nii kõrge, et järgmisel hommikul magasin lausa üheteistkümneni!

Lubasin, et kirjutan Martini (9) ja Mardi (12) tulevases teismeliseeas häbenemiseks ja veel hilisemas eas muhelemiseks üles nende tänavuse suve teemad ja tegevused.

Nimelt on poisid kahe peale (ja kui ka Ramses (10) on maal, on temagi kampa võetud) leiutanud maailma, kus nemad on Tömpsid. Tömpsidel on oma salakeel, onn ja muud tegevused ja muidugi on nad igavesel vaenujalal Nürkside ehk tüdrukutega, keda valdavalt esindavad Anna (13) ja Helen (7), harvem ka Ode Liis (14).

Aga kuna Tömpside parteid tuleb uute liikmetega täiendada, saidki sinna ühel ilusal päeval vastu võetud surnud vesirotipoeg (leitud vist tanumast tee pealt) ja surnud lind (leitud vist teel jõe äärde). See õnnis hetk oli siis, kui Kati oli maal lapsi hoidmas, päevadel Mummi puhkuse lõpust kuni järgmise nädalalõpu alguseni, mil Karin, Toomas ja Kairi lapsed jälle oma valdusse võtsid.

"Katsu, kui pehme karvaga ta on!" lükkas Martin rotilaiba Kati nina alla. "Ta on nüüd Tömps nr. 3 ja kuna ta on nii pehme, siis on ta meie Armuloomake!"

Kati käskis küll minna ja Armuloomakese kohe maha matta, aga selle asemel panid poisid ta hiirelõksu vahele. Ilmselt ei olnud neilgi hoolimata loomakese pehmest karvast liiga meeldiv teda pihus hoida, nii et parem tundus tassida teda lõksu vahel ja lõksust kinni hoides.

Ja nagu ütleb Teleturg - see polnud veel kõik! Teel jõe äärde leidsid poisid surnud linnupoja, kes loomulikult oli kah armas ja pehme ja kellest sai seetõttu Tömps nr.4 - ning nime Armuemis(ärge küsige, miks just sellised nimed - aga igatahes on just see nimepool asi, mis kogu kupatuse eriti naljakaks teeb). Ja muidugi oli vaja sedagi olnud kohe Katile näkku torgata, mistõttu Kati, kes erinevalt väikestest poistest surnuid elukaid pigem jälestab,  olevat kiljunud üle kogu jõe ja metsa ja poole küla takkaotsa :)

See kõik juhtus neljapäeval. Reede õhtul olime esimesed, kes maale jõudsid, mina ja Jüri. Ning naisüldsuse meeleheaks pani Jüri oma autoriteedi maksma ja mattis nii Armuloomakese kui Armuemise kuuri taha maha. Heleni jutu järgi olevat ühel neist juba uss kõhu peal olnud - huh, mul on tõesti hea meel, et mina nende matmisega tegelema ei pidanud ja neid üldse ei näinudki.

Nii et selline lugu tulevasteks aegadeks mäletada :)

Alates tänasest on enamiku kaupade ja teenuste käibemaksumäär varasema 18% asemel 20%. Vastava otsuse võttis Riigikogu vastu 18.juunil 2009.

Ühtlasi tõuseb kütuseaktsiis, jõustub uus karmim töölepinguseadus, karmistuvad liiklustrahvid, vähenevad haigushüvitised, lõpeb õppelaenu kustutamine lapse sübnni korral ja mida kõike veel.

Jah, tänasest ei ole maailm enam endine...

Mul muide oli punutud kaval generaalplaan, kuidas saada veel madala aktsiisi ja vana käibemaksuga bensiini, kuid kanda see juulikuu autokuludesse (juuni limiit oli juba täis saanud): sõita bensiinijaama mõni minut pärast südaööd, et saada juulikuu kuupäevaga ostutshekk. Plaan oli rajatud sellele, et ega nad öösel kohe kuupäeva kukkudes muutma ei hakka, ehk alles hommikul. Aga võta näpust! Postimees Online´is oli uudis, et tanklates tõuseb hind just nimelt südaööl. Nii et mu suur kavalus kukkus juba eos läbi - aga noh, vähemalt ei pidanud selle mõnekümne krooni võitmiseks südaöösel tanklasse sõitma :)

Sellel suvel riputas isa maal kahe õuekase vahele jämedasõlmelise köie, mida mööda lapsed saavad ronimist harjutada. Pildil tegeleb sellega parajasti Ode Liis.

Kui meie – mina, Karin ja Kairi – olime väiksed, kasvas aida ees suur vaher – see, millest praeguseks on jäänud vaid känd, mille sees kasvavad kressid. Selle vahtra jämedate okste külge oli kinnitatud kaks siledaks lihvitud ja parajalt peenikest tüve – üks umbes kolmemeetrine, teine poole kõrgem. Neid mööda oli meil voli vahtra otsa ronida ja eriti tore oli tuletõrjujate kombel mööda posti alla tuhiseda. Juba paar nädalat pärast suve algust olid meil peopesades paksud nahad ning minul alati ka parema jala laba parempoolsel välisküljel parkunud laik – millegipärast meeldis mulle ronides haarata posti mitte kahe talla vahele, vaid keerata parem jalg kuidagi keerdu, toetades posti vastu laba väliskülje.

Igatahes haarasid kõik meie külalised südamest, kui meid seal kõrgustes turnimas nägid. Tõttöelda saan neist täiesti aru, vaadates, kuidas väike Helen ussina mööda köit üles vonkles ja siis – käsi sõlmede kohal korraks köiest lahti lastes – hooga alla tuli… Aga nagu ma oma lapsepõlvest mäletan, on lapsed palju osavamad kui täiskasvanud arvavad.

Kui ma pärast eelmise aasta Xdreami Paide etappi kuni eilseni arvasin, et enam mudasemaks minna ei saa, siis täna see arvamus purunes. Saab küll. Väätsa etapil sumpasime rabas, müttasime jõeäärses mudas pokude vahel ning lõpuks isegi roomasime mingis suures kirjeldamatus mülkas. Ning kuna seekordne mudaetapp toimus taas samas piirkonnas – võistluskeskusega Veskisillal –, siis ongi mul ettepanek anda Paidele ja Türile kahe peale Eesti mudapealinna tiitel.

Vot sellised nägime välja juba siis, kui suurem mudaralli oli alles kaugel ees.

Aga olgu selle mudaga kuidas on, meie tiimi suurim väljakutse saabus tegelikult juba kolm päeva enne võistlust. Nimelt otsustas meie tiimliider Leivo kolmapäeva õhtul Lillepi rulluisurajal testida, kas kõvem on tema või asfalt ja kuna asfalt siiski peale jäi, oli meil kibekähku vaja leida talle laupäevaks asendusliige.

Listidesse ja Xdreami foorumisse paisatud üleskutsesse pani Leivo kirja, et tema asendaja peab suutma kaardilugemisel olla Alarile backupiks, võtma kanuupunktid (ta väljendas seda küll viisakalt “istuma kanuu ninas”) ja soovitavalt suutma rulluisutades pidurdada kahte inimest. Selle peale mainis paar inimest viisakalt, et niisuguste nõuete juures oleks lausa ime, kui keegi üldse julgeb oma kandidatuuri üles seada.

Aga ime juhtus ja julgeid oli lausa kaks. Esimesena reageerinu oli Sulev Kraam, eelmisel aastal võistelnud Xdreami A-rajal tiimi Leguar Xtreme koosseisus. Kuna tema tuli võistlusele Rapla kandist, siis näost näkku kohtusimegi temaga alles stardi eel. Ilmselt olime küll ka eelmisel aastal metsas näinud, kuid need põgusad kohtumised ei tule siiski arvesse.

Selleks, et ma rajal üksteist selgelt eristaksime, sai Sulev sai selga Leivo võistlusjaki. Ning muidugi oli võistluskeskuses kõigi meie tuttavate seiklussportlaste levinuimaks küsimuseks see, et kes meile siis täna “Leivot teeb” ja asjaosalise selgumisel päringud minu suunal, et kuidas ma siis nüüd nii ruttu juba Leivot vahetasin… Aga ette rutates võib öelda, et Sulev oli meie jaoks ilmselt maailma suurim vedamine asendusliikme osas. Esiteks oli ta suurepärane rattasõitja, võttes enda ka kogu meie tiimi (ja mõnikord ka teiste) vedamise rattaetapil, oskas suurepäraselt rulluisutada (ise kirjeldas enne tagasihoidlikult, et proff ta just pole, aga saab hakkama) ja luges ka kaarti oluliselt paremini, kui lihtsalt backupiks vaja olnuks. Ja teiseks oli ta lihtsalt tore – inimene, kellega ka rutiinsetes ja rasketes oludes on meeldiv koos olla, mõnusa huumorimeelega ja puha. Ja ta sobinuks (asendus)liikmeks ka füüsiliselt oluliselt tugevamasse tiimi, kui meie oma.

Alloleval pildil on meie ekstreem.ee tiim siis seekordses muutunud koosseisus.

Leivo aga võistles seekord inva- ja fotoklassis ehk siis kandis ümber randme stiilset  elastiksidet ja tegi parimates punktides pilte. Tema tehtud need fotod ongi.

Start

Õhtul kella üheksa piaku kerkisid Kesk-Eesti kohale tumedad pilved ja kõlas kõuekõmin. Paistis juba, et start tuleb nagu 2005.aastal Ilumetsas, kus äikese ja paduvihma tõttu kadus võistluskeskusest elekter ning üdini märjaks sai juba stardipauku oodates. Ent seekord läks siiski teisiti: suurem vihm jäi tulemata ning veeuputuse mittetulemise lepingu taaskinnituseks lükkas jumal võistluskeskuse juurde taevasse imeilusa topeltvikerkaare.

A-rada startis seekord rattaetapile. Kuna eelmisest võistlusest oli hulk aega möödas, oli kõigil vist purakas sees, mida kohe välja laskma hakati: sellise kiirusega starditakse minu meelest pigem rattasprindile kui pikale seiklusspordivõistlusele :) Eks kihutasime siis meiegi, seda enam, et erinevalt Leivost ju Sulev ei teadnud, et ma tegelikult ikka väga ei jaksa, ning nii ma siis ikka püüdsin jaksata :) Suure tormamisega tegime kaasa ka ühe õnneks mitte eriti pikaks veninud massvea, jättes õigest teeotsast ära pööramata. Paari minuti pärast oli asi selge ja õigel rajal tagasi – muidugi oli mitukümmend tiimi mööda õiget teed selle aja sees mööda vuhanud, nii tige andmine oli alguses. Hea oli muidugi see, et selle väikese seisaku järel polnud mul enam kops koos ja jaksasin normaalselt edasi sõita.

Ratta seljas tabas meid ka esimene pimedus, nii palju kui seda jaanijärgsetel öödel üldse on. Pimedusest piisas aga selleks, et ma ei märganud üht keset rööbast olnud suurt auku ja sõitsin sinna esirattaga sisse. See jäi muidugi kinni ja järgnes efektne tagaratta õhkukerkimine ja minu salto üle lenksu. Üllatavalt ei saanud selle käigus aga üldse haiget ja isegi ehmatada ei jõudnud – põhiline emotsioon oli üllatus, et maapind läheneb ootamatul hetkel ja ootamatu nurga all. Egas midagi, püsti, ratas august välja ja edasi.

Allolev pilt pole tehtud küll esimesel rattaetapil, vaid juba rulluisule mineku eel, aga noh, igatahes on pilt meist ja jalgratastest :)

Rattaetapi lõpp saabus pärast südaööd, kui ratastega tuli üle kraavi ja läbi metsa raba peale ronida, sest seal oli rattavahetusala. Ühes kohas, kust kõik võssa keerasid, valitses kraavipervel suur möll, nii et läksime pigem pisut edasi ja keerasime sealt. Hiljem, juba tunde hiljem tagasiteel, ilmnes, et esimese ärapööramiskoha populaarsuse taga oli kraavi peale tehtud palkidest purre, mida me läbi võsaaluse hämaruse ja kaasvõistlejate selgade lihtsalt ei näinud. Aga see-eest avanes meil suurepärane võimalus ületada kraav ilma purdeta kohas ja saada osa esimesest mudakümblusest. Ja meie ratastel loomulikult ka: rattad tuli virutada järsult pervelt kraavi sisse püdelasse mutta, kuhu nad muide kenasti püsti seisma jäid, nii et esimesena läbi sellesama muda summinud Alar sai teisel pool kraavi neil kenasti sarvist ja sadulast kinni võtta ning nad pervest üles sikutada.

Suureks üllatuseks jooksid meile aga rabametsas vastu Kadarbiku Kanged – vastassuunas ja ilma ratasteta. Nad olid terve mõistuse kohaselt jätnud rattad sellest kraavist üle loopimata ja sohu vedamata - aga terve mõistus oli jätnud kahe silma vahele selle, et tegu oli eesootava vahetusalaga ja sinna lihtsalt pidi koos rattaga minema. Nii tegidki Kadarbikulised seekord A+rada, nautides ühtlasi selle suurepärase rabametsa korduvläbimist. Ning meil võis hetkeks olla uhke tunne, et oleme Kadarbiku Kangetest eespool :) Aga täiesti imetlusväärne on muidugi nende edasine liikumiskiirus ja suutlikkus  – võtta sellest A+ rajavalikust hoolimata lõpuks üldarvestuses 6. koht (ja segavõistkondadest loomulikult esimene, sellest ma ei räägigi). Mitte et see nende puhul ei üksikult võttes ega ka tiimina imestama paneks, aga imetlema ikka. Ja väga.

17 km raba

Juba esimene pilk jalgsietapi kaardile tõi mu silme ette kujutluse, kuidas rajameister rahulolevalt käsi hõõrus võimaluse juures panna võistlejad suundorienteerumise korras mitu korda ristipõiki üle raba sumpama. Eks me siis sumpasime, jõudes lõpu eel moraalselt nii kaugele, et Alar oli nõus kanuuga isegi vastuvoolu sõitma või mida iganes tegema, et ainult rabast välja pääseda. Aga tegelikult oli tal lihtsalt muutlik meel, sest viimasel jalgsietapil muda ja pokude vahel igatses ta juba rappa tagasi :)

Rabapunktid leidsime minu meelest vägagi hästi. Minu jaoks on keset lagedat raba punkti leidmine täielik müstika olnud juba minu esimesest seiklusvõistlusest alates, kus oma tiimi kaardilugejana tegin “Hundi jälgedel” Taimo kõrval lihtsalt tarka nägu, ise mõhkugi aru saamata, kus kohas me keset täiesti ühesuguseid turbamättaid nüüd täpselt oleme. Minna asimuudi järgi kilomeetri jagu maad, vahepeal laugastest ja tümadest aladest mööda vongeldes ja kõrvale kaldudes – mulle tundub see jätkuvalt võimatu. Aga kui orienteeruda osata, on see õnneks siiski võimalik, ja Alar ja Sulev oskasid. Iga kord ma ka teoreetiliselt õpin ühtteist oma kaaslaste kommentaaridest, näiteks kuidas panna paika punkti asukoht vastassuunas asuva metsaviiru või muu selgelt kaardile kantud kaugema objekti järgi… aga reaalsuses jääb see müstikaks minu jaoks ikka. Ilmselt ka paljude teiste jaoks, sest punkti 14 minnes kohtasime siin ja seal mätaste vahel tiime, kes küsisid, kas leidsime punkti 10 üles. Keegi neist polnud tol hetkel optimaalsel liikumistrajektooril 9->10, vaid täiesti üllatuslikes kohtades. Saime neile siis vähemalt otsitava umbkaudse suuna kätte näidata.

Ühes kohas oli punkte traditsiooniliselt ühendav sirgjoon kantud kaardile kaarekujuliselt (ilmselt selleks, et ta ei läheks läbi sama sirge peale jäävast järgmisest punktist). Ja seal me järgisime kaarti küll 100%, liikudes punkti paarisajameetrise kaarega. Aga kohale jõudsime väga täpselt! Alar küll ütles, et see tuli kobina peale, aga sel juhul oli hea kobin olnud.

Ratas

Teisest rattaetapist jääb eredaima muljena meelde seesama metsatee rattaalast normaalsele teele. Seekord, nagu juba öeldud, õnnestus meil kraav ületada palkidest tehtud purret mööda ja ratta muttaloopimised jäid tegemata. Vist oli kaardil paar huvitavat rajavaliku võimalust, aga siin ei oska ma kaasa rääkida. Ratta peal kaarti lugeda ma lihtsalt ei jõua – jälgida ühekorraga teed ja kaarti on multitasking, mis käib kõrgelt üle minu võimete. Mina peaks ikka seisma jääma ja põhjalikult süvenema - ja et seda ajaröövlit ei juhtuks, on kindlam pista minu kaart rattaetappide ajaks Alari seljakotti.

Rulluisk

Kuna seekord oli juhendis kirjas, et rulluisus on ohtlik laskumine pehme pinnasega teele, käisime oletatavat ohukohta enne võistlust vaatamas (ega neid kergliiklusteid seal piirkonnas nii palju ole, et õige väljaraalimine mingi meistriklass oleks). Tegelikult polnudki see väga jube ja kui Leivo näitas, kuidas jalgu võimalikult harki hoides V-piduriga hoogu maha võtta, sain kruusale sõiduga päris hästi hakkama – kerge kukkumine randmekaitsele, kui üks suurem kivi rulli ette jäi. Aga et võistlusolukorras mitte liigselt stressata selle laskumise pärast, võtsin üle terve igaviku rajale kaasa ka põlvekaitsmed.

Sulev näitas suurepärast suutlikkust ka rulluisus. Kuna Kesk-Eesti madalatel mägedel pidurdada polnud vaja, aitas ta mul hoopis kiiremini edasi liikuda: hoides kinni tema selja taga olevast joogitopsi kotist, sain temaga samas rütmis tõugata ja liikusime oluliselt kiiremini kui ma teinuks seda omal käel sõites.

Jalgsi: punktid valgel alal

Rulluisuetapi vahel oli lisaülesandeks leida valgelt alalt kolm punkti. Esimese leidmisel oli meile abiks Kõrbetuul, kes punktist välja joostes õige suuna kätte andis. Peamine probleem selle lisaülesande juures oli see, et kuna ta toimus rulluisutamise vahel, tuli mitu korda sokke vahetada: rulluiskude jaoks kaasas olnud puhtad sokid tuli enne jooksu uuesti poristega asendada ja pärast tagasisõitmiseks uuesti puhtad jalga panna, et rulluiskudesse mitte pori toppida.

Ratas

Rulluisklesime tagasi rataste juurde. Kuna mul hetkel pole kaarti käepärast, siis ma ei mäleta, kus ja kuidas me sellel etapil rattaga sõitsime – hiljem vaatan üle ja täiendan seda osa.

Keset ratast oli lisaülesanne: lugeda kokku lindiga piiratud puud. Leivo, kes seal parasjagu pilte tegemas oli, karjus, et ärgu me palju aega raisake, vaid lugegu kiiresti ja tehku ka trahviringid kiiresti ära. Nojah, see on seiklusvõistluste parim strateegia, mitte liiga kauaks molutama jääda :) Jagasime ülesande kiiresti nii, et kõik loevad puud üle ja pärast võrdleme tulemusi. Absoluutnumbreid enam ei mäleta, aga vist oli nii, et minu tulemus oli Alari omast –2 ja Sulevi oma +3. Valisime siis keskmise ehk Alari oma – ja see osutus lubatud vea piires õigeks, nii et trahviringe ei tulnudki! Pildil on Sulev lugemishoos.

Rattavahetusala oli võistluskeskuses ning ennäe, saimegi siirduda juba kõigest eelviimasele etapile. Magusa kadeduse tekitasid B-raja finišeerujad/finišeerunud, kes ei pidanud enam mitte kuhugi minema, mitte midagi tegema ja mitte kuidagi pingutama. Kui saun ja supisöömine välja arvata…

Kanuu: siiski allavoolu

Kui me etapi eel olime arvanud, et kui B-rada alustab kanuudega, siis sõidavad nemad allavoolu ja A-rajakate ülesanne on kanuud ülesvoolu tagasi tuua, siis õnneks siiski niimoodi ei olnud. Ka A-rada sõitis kanuudega allavoolu ja kuna jões oli vool täiesti olemas, toimis sõit kenasti.

Lisaülesandeks oli paisjärvel tornist vettehüpe valikuga, kas hüppab üks kõige kõrgemalt platvormilt, kaks keskmiselt või kõik kolm alumiselt. Alar vana ujujana ronis kribinal torni ja enne kui me Suleviga õieti arugi saime, oli ta juba paadis tagasi. Pildil aga stiilinäide tema hüppehetkest.

Kanuupunktid olid tiimisisese tööjaotusega Sulevi võtta (ta ju nõustus kohaga kanuu ninas :) ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama ka siis, kui olime ta eksikombel maha pannud valel saarel. Ilmselt oli see vale saar massipsühhoos, sest parasjagu tegi sama triki oma punktivõtjaga ka Peraküla Krupp.

Kanuus tikkus korraks ka uni peale, aga mitte painavalt ja läks ruttu üle, kui nägu korra veega loputada. Vesi õnneks oli lausa käeulatuses.

Jalgsi: muda, pokud ja jõe forsseerimine

Nüüd algaski etapp, mis minu jaoks sai Väätsa Xdreami sümboliks: jalgsi mööda jõge tagasi, vahepeal punkte võttes. Punkte oli kokku 15 ja muidugi asusid nad pidevalt jõe erinevatel kallastel. Juba kanuuga sõites olime saanud edu soovida Salomon Teamile, kes suurtele kobrastele sarnanedes üle jõe sulistasid. Nende olekust tundus, et jõe vesi liiga soe just pole.

Kui tuli meie enda esimene ujumine, osutus, et liiga külm kah mitte – aga paraku oli sellega nii, et mida edasi, seda jahedam vesi järgmisel korral sisse hüpates tundus. Õnneks sai jõeületuste vahel naha soojaks liinil muda-pokud-mülgas-muda-jne mütates.

Sellel etapil me enamuse osa kõndisime, sest Sulevil oli hakanud põlv valu tegema. Tõttöelda muretsesin vist küll mina tema põlve pärast rohkem kui ta ise, aga noh, eks see ole vist harjunud tööjaotus segatiimides :) Ja ega mul endalgi polnud kõndimise vastu midagi, sest järgmist segavõistkonda Mahe nägime olevat alles kanuus ja meestetiimid võisid minu poolest meist mööda sörkida küll :)

Tagantjärele emotsioonikaim hetk oli üks täiesti kirjeldamatu mülgas, kus vee ja muda segus ujusid (jah, ujusid) suured mättad nagu Porkuni järve ujuvsaared. Kõndida nende saarte vahel ei saanud, ujuda ka mitte ja nii me siis konkreetselt roomasime seal poris, toetades põlvi ja küünarnukke nende ujuvmätaste peale. Oli veel paar tiimi (üks neist Hekotek), kes sel hetkel meiega koos oli ja seda roomamiselamust jagasid. Alaril oli fotokas ka rajal kaasas ning nii õnnestus temal ka see minu lemmik-mudaauk pildile saada. Mina olen hetkel veel mudasse sukeldumata.

Väikeseid roomamis-ronimisharjutusi tuli teha ka jõest üle ujudes, sest kaldad olid kõrged ja porilibedad. Minul läks see ülessaamine muidugi libedalt (mitte pori, vaid sujuvuse mõttes), sest nii oma kui teiste tiimide mehed olid alati abivalmilt kätt ulatamas. Sellistel hetkedel on naiseks olemisel oma väärtus ning palun unustage kõik jutud soolisest võrdõiguslikkusest ja õigusest ise kaldast üles roomata :)

Kui ma juba Xdreami algusaegadel täheldasin, et korraldajatel on võistlejate märjakskastmisega mingi oma suhe või fetiš, siis aastate jooksul on see tendents ainult süvenenud. Nii tuli viimasel jalgsietapil mitte ainult jões ujuda ja mudas sumada, vaid paisjärvel pidid kõik võtma auto sisekummist ujumisrõnga ning ujuma sellega saarele punkti võtma. Rõngas, kusjuures, oli selle juures ilmselgelt ujumist takistav tegur ning nii otsustasime mina ja Sulev joosta mõnisada meetrit järve tagumisse otsa, kust saareni oli ehk vaid paarkümmend meetrit. Alar, vana saarmas, läks rõngast trotsides muidugi otse üle kõige laiema vee, nii et kokkuvõttes olime vahetusalas tagasi üheaegselt. Mina aga oleksin seal laias kohas ilmselt oma rõnga otsa ulpima jäänudki, kuni järv jäässe läinuks või midagi muud juhtunuks, mis mind sellest ujupõiest kuidagi vabastanud oleks.

Ja muidugi polnud see ujumine ainus veeülesanne. Nähes kaldal kajakke ja nende juures istuva Holmsi laialt naeratavat nägu, oli kohe selge, et siit nii kergelt ei pääse. Viimati tähendas kombinatsioon vesi+Xdream+Holms seda, et vees tuli suur kummiparv ümber ajada ja tagasi õigetpidi saada. Ning ei ole midagi uut päikese all: seekord tuli sama trikk sooritada kajakiga. Kuna eskimopööre pole mu tugevaim külg, kutsusin Alari appi mind ümber lükkama ja see toimis väga hästi. Sulps ja valmis, mina vesilastis kajaki sisse, Alar ujudes järel ja kaldale tagasi. Ja siis juba padavai finiši poole, vahepeal joostes, vahepeal kõndides. Meie kannul olnud Seiklusporr oleks võinud meid kätte saada küll, aga no tõepoolest pole eriti vahet, kas olla 20. või 21., ja nii ei võtnud nad seda eesmärgikski.

Finišeerusime Inglite ergutuskoori saatel ja hüper-super hea tunne oli. Tegelikult olin palju rohkem väsinud, kui peale hiljutist 36-tunnikat ning eriti andis see tunda võistlusjärgsel õhtul ja järgmisel hommikul, kui kogu keha ühtlaselt tuim oli. Mitte valus, vaid just nimelt tuim.

Tulemused. Oleme üldarvestuses 20.kohal 85 tiimi seas ning segavõistkondadest 5.kohal kaheksateistkümnest. Kuna me Sulevile algul ütlesime, et meie levinuimad kohad on segavõistkondade 4.-5., siis sai kohalubadus tema ees ilusti täidetud. Rajal olime kokku 14 tundi ja 19 minutit ning ka see oli plaanipärane – võitjate prognoositud aegu vaadates olime arutanud, et keskpäeva paiku võiks finishisse jõuda ja nii läkski.

Ja lõpetuseks minust üks väsinud, kurnatud ja tavapärasest 10 aastat vanema väljanägemisega, kuid siiski õnnelik pilt finišis – selline see Xdream kord juba on.

Teiste muljed. Seiklusporri motivatsioon käis võistluse käigus ülesalla nagu Ameerika mägedel (NB! Rohked eripunktid meie poolt neile selle eest, kuidas nad meie tiimi kiidavad!), AAA Team oli meiega solidaarne purdest loobumisel ja rataste mudakraavi viskamise ürituses. Liina kirjutab B-raja kogemusest, kuidas ei tahtnud öösel märjaks saada (ja minu poolt respekt, feim ja sull B-rajakatele, kes ÖÖSEL seal jõekaldal mudas ja pokude vahel radasid sisse ajasid – sellised vägevad lohad said, et edaspidi kantakse need ilmselt juba Regio kaardile). Kolm vaprat sõpra (samuti B-rajal) käisid stardirüsinas kanuuga kummuli. Alaril oli ka rajal tema veekindel fotokas kaasas, nii et ka  tema fotoreportaazh oma tuntud headuses. Vahuri Inglid kirjeldavad, kuidas saatus inglite üle nalja viskajaid karistab.

Ode Liis läks täna esimest korda üksi kodust ära nii pikaks ajaks kui kolm nädalat: ees ootab malev Saaremaal, uued tööd-tegemised ja muidugi ka uued sõbrad-malevakaaslased.

Nende rühma tööks saavad heakorratööd vana mõisahoone juures. Erinevus Kati esimese malevarühmaga on olmes: kaasa tuli endal võtta voodiriided ning sööginõud ning maleva asukohas pole ka pesumasinat. Noh, Ode teab vanaajaliku maaelu toimimisreegleid, aga mõne puht-linnalapse võib selline asi vist küll esimesel hetkel ära ehmatada :)

Kati ütles, et see, kui väike õde läheb malevasse, paneb teda ennast tundma, et ta on suureks saanud.

Ja Ode kass Kisti on vist juba paar päeva juba aimanud, et perenaine varsti pikemaks ajaks lahkub. Käis Odel pidevalt kannul ja kräunus nõudlikult. Ja kui ta nagunii magab öösiti Ode päitsis, siis viimastel päevadel ei lahkunud ta sealt isegi hommikul, vaid ootas kannatlikult, kuni Ode ärkab.

Siin pildil ongi üks hommikuidüll “Ode  kassiga”.