Väidetavalt millalgi meie pulmas olid Leivo, Heiti ja Randy kokku leppinud, et suvel minnakse koos Soome võistlema. Mingil udusel moel olin ma sellest tegelikult teadlik, aga polnud sellele hetkekski aktiivselt mõelnud enne, kui 36-tunnikael sõites Heiti äkki teatas, et nad on Arctic Circle ootenimekirjast võistlejate listi pääsenud. No ja tegelikult ei mõelnud ma sellele aktiivselt isegi siis, kuni Leivo umbes nädal tagasi nõudlikult küsis, et kas ma ikka tulen koos Maarega neile support crew´d ehk maakeeli supportkräud tegema.
Muidugi sebisin siis kähku oma asjad niimoodi, et sain minna.
Nagu nimigi ütleb, toimub Arctic Circle võistlus põhjapöörijoone lähistel, täpsemalt sellest veel edasigi. Tänavune võistluskeskus oli Lapimaa piirilinnas Pellos – piirilinnas siis selles mõttes, et kohe sealsamas oli Rootsi piir. Vaadake kaarti – see on ikka väääga ülemises servas juba. Paljud Soome kaardid, muide, lõppevad Oulu kandis – ilmselt peetakse seda siis viimaseks tsivilisatsiooni verstapostiks :)
Sõiduvahendiks oli Chrysler Voyager, kuhu sisse sai pakitud kuus inimest ja nende asjad. Pakkimisel oli kasuks suur katuseboks ja kolm ratast said auto taha raamile.
Kuus inimest? Jah, lisaks eelnimetatud kolmele võistlejale (ah jaa, nende võistkonnale nime valides oli Heiti kuritarvitanud oma registreerija-staatusega kaasnevat eelist ja pannud kirja Team Leivo :) ja kaheliikmelisele supportkräule reisis Lapimaa poole Team Vaude Estonia esindaja Riho. Tema võistkonnakaaslased ühitasid võistluse perereisiga ning kulgesid Soome omasoodu. Riho ratas oli õnneks nendega kaasas, sest sellele olnuks Chrysleri sees või väljas küll juba raske kohta leida.
Helsingist Pellosse joonistas GPS 860-kilomeetrise teekonna. Ja võib kohe öelda, et ehkki Chrysleris oli kuus autojuhti, tegi Heiti raudmeest ja sõitis mõlemad otsad üksi. Ja praktiliselt peatusteta, sest kui me ühel hetkel hakkasime arutama järgmise peatuse võimalikkust, tuli rooli tagant imestunud tagasiside “Ega me siis ometi ei hakka iga 250km järel peatusi tegema?” :)
Nii palju siiski peatusi tuli, et saime korraks põhjapöörijoonel kinni pidada.
Kuna mina, Maare ja Riho polnud seda varem ületanud, lubasid ülejäänud kolm vana põhjahunti meid nüüd ristida ehk siis sarnaselt ekvaatoriületuse kommetele pöörijoone alt läbi tõmmata. Selle peale hakkas Riho arutlema, et kas ikka üldse tasub peatumisele aega raisata… Õnneks aga meil vedas, sest põhjapöörijoon oli märgistatud kõrge tähisega ja saime selle alt hõlpsalt läbi lipsata. Valge joon oli tõmmatud ka asfaldile, nii et saime mööda pöörijoont lausa kõndida.
Polaarpäev ja kesköine päike
Viimased kolmsada kilomeetrit lubas Randy pidevalt, et kohe algab tundra, silmapiirile tõusevad maalilised sopkad ja üle tee longivad põhjapõdrakarjad – aga mida ei tulnud, seda ei tulnud. Lapimaa selle nurga/laiuskraadi loodus oli suhteliselt sarnane Eestile – kasemets, põdrakanep, okaspuud. Ainult kive paistis juba teelegi palju, ehkki ka Kesk-Soomega võrreldavat graniiti siin polnud.
Küll aga oli õigus Lennart Meril, kes “Hõbevalges” põhja poole liikumise imest rääkides tõi välja selle, et juba lühike sõit Eesti laiuskraadilt põhja poole mitmekordistab astronoomilist efekti päeva pikkuse osas, samas kui samavõrra lõuna poole liikudes jääb muutus praktiliselt märkamata. Nii saime meiegi kogeda Lapimaa polaarpäeva, kus hetkekski pimedaks ei lähe. Kui ühel hetkel on pilved roosad ühelt poolt (päike “loojub”), siis juba hetke pärast teiselt poolt (päike “tõuseb”). Ja isegi kaardi lugemiseks polnud võistlejatel hetkekski lampi vaja!
Selline vaade avanes näiteks kella kolme paiku. Öösel, mitte päeval :)
Aga pimedus on meile sisse kodeeritud ja mitte kuidagi ei kohanenud me oma hinges siinse püsipäevaga.
“Peaks ikka niimoodi kohale jõudma, et saaks telgi valges püsti panna ja loodame, e siis ka ei saja…” (Teel Pello kämpingu poole edasisi tegevusi arutades)
“Kui see etapp jääb pimeda peale, teeme rajavalikud ringi mineku kasuks, et pimedas mitte eksida.” (Mehed rada plaanides)
“Meie omad jõuavad siia juba suures pimedas...” (Supportkräu vahetusalas oodates)
Ja nii edasi ja nii edasi. Muidugi järgneb siis kohe laks otsa ette ja tõdemus: “Siin ei lähegi ju pimedaks!”
Omaette veider on ka päikese asetus hilistel õhtu- ja öötundidel. Keegi küll teadlikult ei mõtle, et kui päike on otse läänes, siis peab ta olema madalal – aga ometi miski meis teab, et nii peab see olema. Sellepärast ongi imelik tunne vaadata kell üksteist õhtul päikese poole, mis on läänes ja … kõrgel. No lihtsalt on midagi valesti!
Soome seiklusspordi eripärad
Soomes (ja tegelikult ka mitmel pool mujal) on tore komme anda kaardid võistlejatele kätte varakult, juba pikki tunde enne starti. Nii saavad kõik oma tegevusi ja liikumist plaanida (pildil teeb seda Team Leivo) ning komplekteerida kaste, mis vahetusaladesse ette saadetakse.
Teine tore komme ongi see vajamineva varustuse ettesaatmise võimalus, nii et kogu vajaminevat kraami ei peagi läbi pika võistluse kaasas kandma nagu Eestis kombeks. Tõsi, me ikka imestasime, et mida küll need soomlased sinna tohutustesse kastidesse panevad – võistlusel, kus võitja ajaks on plaanitud 22 tundi ja kontrollajaks 36 tundi… Aga muidugi on see väga mugav ja vabastab kaalumisest stiilis “kas ma ikka topin seljakotti veel ühe võileiva igaks juhuks või selle sooja pluusi”.
Kolmas ülimalt vahva asi oli see, et naistele oli plaanitud oma rada. Reeglina (kui seda kinnitavad erandid kõrvale jätta) ju naised meestega võrdset kiirust pikkadel võistlustel ei hoia ning ikka jääb natuke mitte-päris-tunne, kui keset võistlust naistetiimi rada lühendatakse, midagi ära jäetakse või otse finišisse saadetakse… Siin oligi naistele tehtud lühem ja kergem rada, eeldusel, et naiste võitjad finišeeruvad meestega enamvähem samal ajal. See, muide, vabastaks korraldajad ka auhindamise painest, kus kolmandat kohta saavat naistetiimi pikematel võistlustel mõnikord lausa tunde oodatakse… Idee Eesti pikemate võistluste korraldajatele, ma arvan!
Neljas toredus oli see, et võistlejatele anti kaasa GPS-seade ning nende liikumist positsioneeriti algul võistluskeskuses, pärast finišialas näidataval kaardil. Seda oli tõeliselt huvitav jälgida – eriti siis, kui lühiraja tiimide punktid programmeeriti korraks koos liikuma. Muuhulgas tuli välja näiteks ka see, et lühirajal juhtinud tiim tõmbas kolmel korral otse läbi keeluala – ei tea, kas neil läks meelest, et GPS on kaasas või olid nad nii nahaalsed, et isegi see ei lugenud :)
Viies eripära, seda küll pigem negatiivse poole pealt, oli käepärase väikese SI asemel kobaka EMITi kasutamine. No see oli ikka paras klots! Suur ja ebamugav juba peale vaadates. Võibolla on tõesti tõsi legend, et omal ajal müünud Eesti orienteerumise eestvedajad ka siin korraks kasutusel olnud emit-süsteemid Soome maha, et saaks ise SI peale üle minna :)
No ja otse loomulikult oli tore see supportkräu kaasamise võimalus. Tõsi, supportkräudele oleks võinud müüa/anda võistluse kaarte, sest praegu mässasime õigetesse kohtadesse jõudmise nimel küll fotokasse mahapildistatud kaardi, GPSi kui ruudulisele paberile joonistatud liikumisskeemiga. Aga kohale me igatahes jõudsime ja GPSi eest läheb kümme tugrikut Maarele, sest mina polnud Leivo poolt hiljuti ostetud GPSi isegi õieti käes hoidnud, kasutamisoskusest rääkimata – aga Maare möllas nuppude ja kaartidega nagu vana kala.
Võistluse naljakaim hetk
Arctic Circle´i (ja tegelikult vist kogu minu nähtud seiklusspordi ajaloo) naljakaima hetke eest võlgneme tänu Soome ühele tugevaimale (või lausa kõige tugevamale) seiklussportlasele Jannele. See juhtus lisaülesande punktis, kus ühel tiimiliikmel tuli kas ujuda või ühemõlalise kummipaadiga sõuda järves oleva poini ja võtta seal punkt. Teised pidid samal ajal läbima kohustusliku varustuse kontrolli.
Ühel hetkel märkasime teisel pool järve kihutavat üksikut ratturit. Liikus see rattur väga kiiresti, nii et pühapäevasõitjaga kindlasti tegu ei olnud – aga kui ta oli võistleja, siis miks oli ta üksi? Arutlesime Maarega selle veidra nähtuse üle, kui metsast ilmus nähtavale Janne – lõug rinnale surutud, puujuurtel hüpleva ratta lenks raudses haardes, ise üleni üksainus keskendumine. Viskas ratta maha, kuulas punktikohtuniku juhised edasise tegevuse osas ära, kahmas päästevesti ja oli – ikka sama keskendunult ja pühendunult - juba vette sumamas, kui kohtunik ta peatas.
“Kuule, aga kus teised on?”
Nüüd vaatas Janne esimest korda enda selja taha. Üle vasaku õla . Ja üle parema õla.
Mitte kedagi olnud.
Janne näol peegeldus kirjeldamatu hämmastus ja üle järveranna kaikus fraas, mille emotsiooni lihtsalt ei saa sõnades edasi anda:
“Vvvvoi v****u!!!”
Sest tõde oli selles, et ta oli oma kaaslased nii süsiks sõitnud, et nood olid tol hetkel vähemalt kilomeetri kaugusele maha jäänud :)
Ilmselt oli see emotsionaalne hoop nii suur ja kaaslased tõesti omadega nii läbi, et mõne aja pärast nende tiim –alguses pika puuga juhtinuna – seekord võistluse katkestas.
Eesti meeste tee
NB! Alljärgnevas võib esineda vigu, sest kirjutan seda öösel, värskete emotsioonide baasil ja toeks pole ka ühtegi võistluskaarti, millelt oma mälu kontrollida. Vajadusel hiljem parandan.
Eks võistlusest oskavad osalejad ise kõige paremini kirjutada, kuid supportkräu vaates kulges veealadega alanud võistlus algul mõlemal Eesti tiimil väga hästi.
Üks tore nüanss. Kuna Soomes on kanuud kaheistmelised ja kolmanda jaoks tuli ise lisaiste kaasa võtta, olime Team Leivo heaks teinud kohalikus aiandus- ja kodutarbepoes sisseostu madala plastmassist järi näol. See oli täpselt nii kõrge kui kanuu keskosas pardaid ühendav peenike laud, nii et istumiseks igati sobiv. Aga kuna keskmiseks istujaks oli oma tiimikaaslastest niigi pikem Randy, sarnanes nende kanuu kaugelt vaadates viilkatusega majale – keskel oma kõrgel taburetil trooniv Randy, ees ja taga kanuuservast tublisti madalamatel istmetel Heiti ja Leivo.
Järgmiseks läksime võistlejaid ootama rulluisupunkti. Ootame ja ootame, vihma hakkab sadama ja ronime autosse. Vaatame fotokast senitehtud pilte ja lobiseme, kui äkki kõlab selja tagant vali klobin ning kaks tiimi, kelle numbritki ei jõua märgata, tuhiseb suusakeppidega hoogu andes meie auto tagaklaasist mööda.
Nüüd tundis supportkräu end küll oma ametis kergelt läbikukkununa. Kui palju tiime võis vaiksemalt olla meist juba mööda kihutanud…? Pöörasime vähemalt auto teistpidi, et saime läbi esiklaasi tänavat jälgida. (Jah, tänavat – uisutada tuli mööda autoteed, mida muidugi ei olnud liikluseks suletud. Ainult väike A4 suuruses mustvalge silt hoiatas juhte rulluisutajatega kohtumise eest – kusjuures etapp toimus juba teisel pool Rootsi piiri, aga silt oli soomekeelne :)
Oli tükk tühja maad, kui tuli “porukka” ehk mitu tiimi koos, varsti nende järel – meie nähtutest kuuendana – juba esimene segatiim. Aga kus on meie omad??? Juba siit läbi lipsanud või alles tulemas, kohe alguses nii taga?
Olidki taga. Metsas ühe punktiga oli läinud kaua aega Esimene sats, kes selle punkti koos õnnelikult kätte sai (kaks hilisemat esimese ja teise koha tiimi nende hulgas), oli aga rebinud juba pika edumaa.
Seda kõike kuuleme muidugi alles hiljem, tol hetkel saame konstateerida ainult fakti, et Team Leivo tuleb meie arvestuste järgi vist 9. ja Team Vaude 13.kohal – viimaste jaoks ei olnud karedal-krobelisel teel keppidega uisutamine just võistluse trumpala. Kui mööda sama teed tagasi tullakse, otsustavad nad ühest kepipaarist kui uisutamist ainult segavast faktoris loobuda ning viskavad Riho kepid supportkräule autosse pakkimiseks.
Järgmisel korral kohtame oma supporditavaid lisaülesandel, kus ühel tiimiliikmel tuleb joosta mööda kaarduvat nõlva karjääri taga kõrguva järsu graniitseina veerle, sealt vette laskuda ning üle järve ujuda. Selle ülesande võtab endale Heiti ning saame tunnistajaks tema valjuhäälsetele nördimusavaldustele, et julgestaja köit piisavalt kiiresti järele ei anna. Aga eks julgestajal oli enne silma ees olnud võistleja, kes ilmselt esimest korda laskumisülesannet sooritades püüdlikult kätega köiest hoidis (kaugelt tõesti tundus, et lausa mõlema käega, st ise üldse laskumisvahendeid kasutamata – aga kauguse tõttu võisime siin muidugi ka eksida). Siia punkti jõuab Team Vaude Team Leivo ees mõneminutilise vahemaaga ja lahkub samamoodi.
Edasi tuligi eelpool Jannega seoses kirjeldatud poipunkt, kuhu taas jõuab eestlastest esimesena Team Leivo. Oli olnud taas üks keeruline punkt ja kui see oli leitud, oli just õigel hetkel olnud kohal ka punkti piirkonnas tuulanud Vaude, kes selle keerulise punkti nüüd kiiresti võetud sai. Noh, vähemalt sai head tehtud just rahvuskaaslastele :) Seda kuuleme muidugi kah alles hiljem.
Võistluse ajal kulgeme aga edasi vahetusalasse, kuhu pidanuks jõudma kõigi võistlejate kotid. Just “pidanuks”, sest Team Leivo oma saadeti korraldajate poolt eksikombel lühiraja vahetusalasse… Supportkräu on vahetusala läheduses küll autoga varakult kohal ja isegi aitab järsust liivasest mäest üles lükata Volvot, mis püüab järelkärul sinna neid kotte vedada… aga no ei tule pähegi kontrollida, kas Eesti tiimide kotid ikka on korralikult kohale jõudnud. Tšillime autos tublid paar tundi, enne kui pika raja esimesed võistlejad lõpuks saabuma hakkavad. Ja hopsti! ühel hetkel on kohal Vaude. Meie lugemise järgi kuuendal positsioonil!!! Rabistame end autost välja ja vahetusalasse, et neile nende poistsiooni teatada ning vajadusel abiks olla. Viimast nad küll ei vaja, kuid kuues koht tuleb vist motivatsiooni tõstva üllatusena ning vahetusalast kiirustatakse kähku edasi. Nad näevad ka väga heas seisundis olevat – ei väsimust, ei vaevusi ei paista kõrvaltvaatajale.
Vahepeal oleme aga vaadanud ringi ka Team Leivo koti järele – ja seda pole! Ja kui korraldajad oletavad, et äkki läks eksikombel lühiraja alasse, ongi juba kohal viiendal kohal olev võistkond ja kohe nende järel ka meie omad. Nende jaoks on nüüd kaks emotsionaalselt halba laksu – kotti koos toidu ja veel hullem, järgmiste etappide kaartidega, ei ole ja Vaude on metsas teinud parema rajavaliku ja neist märkamatult mööda saanud. Aga nad tulevad mõlemaga imeväärselt hästi toime, abiks korraldajatelt vabanduste saatel saadud suur Coca-Cola ja meie poolt autost kiiruga kohale taritud varusöök. Vehime kiirustades võikusid teha ja väikese viivituse järel saab ka Team Leivo vahetusalast taas teele asuda.
Tuleb küll tunnistada, et kanuud kandes tunduvad nii nende näod kui sarnanevat surnumatjate omale ehk siis sel hetkel erilist optimismi ei kiirga. Liigset masendust ja pessimismi küll kah mitte, nii et võibolla see ainult tundus meile nii – meile, kes me tulime soojast autost ja mõtlesime, et kuidas nad nüüd siis külmas öös edasi võistlevad ja sooja puljongit, mis pidanuks kotis ootama, nad kah ei saanud :) Tegelikult teame küll, et võistluse käigus ei tundu sellised olukorrad üldse nii koledad, pigem on kõrvaltvaatajatel hullem…
Igatahes ootame nüüd kontrollivalt kohal nii kaua, kuni eksirännakule sattunud kott valest alast ära tuuakse. Täidame veel võistlejate rattapudelid ning siirdume siis kämpingusse mõneks tunniks magama. Meestel on sel ajal ees raskeim, “Töömehe etapiks” nimetatud etapp rajast – kanuu ja pikk jooks.
Uuesti kohtume hilishommikul, kui võistlejad saabuvad rattaga võistluskeskusse ja lähevad väikesele jooksule ja edasi rulluisuetapile. Vaude on tõusnud neljandale kohael ja vähe sellest – ehkki kolmanda koha tiim on saabunud võistluskeskusse pikalt enne neid, ei saa nad siit kuidagi minema. Üks nende tiimiliige vaseliinitab-kreemitab oma hargivahet ning ka muidu läheb neil kuidagi kaua, nii et võistluskeskusest lahkub kolmas koht vaid loetud minutid enne Vaudet. Ja kuna nad liiguvad vaseliinitamist vajanud probleemi tõttu üpris vaevaliselt, on suur võimalus, et Vaude (alloleval pildil veel vahetusalas varusid täiendamas) neist mööda läheb. Jääme pöialt pidama.
Aga kuhu jääb siis Team Leivo? Paistab, et väike moraalikaotus on siiski toimunud või siis on väsimus võimust võtnud: kui vahetusalast lahkuti ca 20min pärast Vaudet, siis nüüd on vahe rebenenud pea tunniseks. Siis nad siiski saabuvad – viiendatena, kohe kannul kuuendal kohal olev tiim, kes eelmisest vahetusalast küll enne neid minema sai. Siit lahkuvad nad praktiliselt teineteise kannul.
Oleme natuke murelikud. Võtame Heiti ja Leivo rattad – võistlejatel pole neid enam vaja - ning läheme finišialasse jälgima, kuidas jalgsietapp kulgeb. Olgu kiidetud GPS ja võistlejate asukohtade kuvamine avalikul ekraanil! Näeme, et Team Leivo venitab vahet kuuenda kohaga aina suuremaks. Leiame lähima punkti, kuhu minna ka asjaosalistele endile rõõmusõnumit kuulutama – ning leiame nad nii kiiresti jooksmas, et suudame vaevu kannul püsida :)
Etapile nimega “Viimne võitlus”, mis sisaldab 12km rulluisutamist ning kanuuga 12,5 km tagasi sõitmist ja finišit, lähevadki nad kuuenda koha ees kenakese edumaaga. Supertööd on aga teinud Vaude, kes ongi kolmandaks tõusnud ning neljanda koha hoidjad kaugele selja taha jõudnud. Tõttöelda tekib juba tunne, et ka Team Leivo võiks umbes tunniajase kaotusseisu neljandale kohale tasa teha – nii ettevaatlikult edeneb tolle tiimi liikumine. Aga kuna viimane etapp on kanuu, on see ka ärahõõrdunud hargivahe korral kergemini tehtav kui oleks jooks või veel hullem ratas – nii et mehed võtavad kannatuste palgaks igati ära teenitud 4.koha Team Leivo ees, kes finišeerib neist veidi vähem kui pool tundi hiljem. Kuuendale kohale jääb tiim, kellega Team Leivo viimasest vahetusalast koos väljus – vahe aga on lõpu eel kasvanud juba tunniajaseks.
Lõpuprotokollis on vahe 4. ja 5. koha vahel küll mitte 26, vaid kõigest 21 minutit. Nimelt võeti ühe etapi kolmel kiireimal läbijal preemiana ajast maha vastavalt 15, 10 ja 5 minutit ning Team Leivo teeniski selle viieminutilise preemia. Ning “Viimse võitluse” etapi läbisid nad paremuselt lausa teise ajaga – saavutus, mille ka Team Vaude tegi 3. ja 4. etapil. Nii et mida edasi, seda paremaks meie mõlemal tiimil hoog läks!
Lõpetuseks lihtsalt üks lahe pilt – vaat sellistel mägedel sõideti võistluse ajal jalgratastega!
Leivo muljed võistlusest on siin. Aga ärgu ta seletagu midagi, et “see võistlus polnud mingi segavõistkonnaga matkamine” – muidu orgunnin talle järgmiseks võistluseks kaaslasteks Viivi, Mareti, Ruti, Elo või Pilvi – vaat siis alles tunneb, mida veel segavõistkonnaga võistlemine tegelikult tähendab :)