Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Keen Matkasport 36h - tehtud!

Tänavune 36-tunnikas toimus seiklusspordiüritustest seni veel puutumata olnud Saaremaal. Xdreami-laadne masside saartele liigutamine on ilmselt liiga suur logistiline väljakutse isegi kogenud korraldajatele, lisaks looduskaitselised piirangud nende masside metsalaskmisele... 36-tunnikas oma sajakonna osavõtjaga on aga igas mõttes veel allaneelatav.

Ja kui ette rutata, siis enesetunde järgi nii kerget 36-tunnikat pole mul veel kunagi olnud. Isegi võistlusjärgsel päeval sain kohe kotsakingad jalga panna - valusad polnud ei varbad-päkad-kannad ega haiged lihased. Eks me muidugi ka kulgesime pigem rahulikult. Ja seda imekspndavam, et selle rahuliku kulgemisega (kuhu sisse mahtus ka üks suur enam kui pooletunnine ja paar väiskemat viga) saime me segavõistkondade arvestuses 4. koha (kümne võistkonna seast) ja üldarvestuses olime . kohal (35 lõpetanud võistkonna hulgast). Segavõistkondade võit läks seekord Soome, teine koht jäi Eestisse ja kolmas läks jälle raja taha, Lätti. Nii et Eesti-siseses arvestuses võime end uhke teise koha omanikeks lugeda :)

Leivo 06.09 Maare tegi ära organisaatoritöö, tellides 19-kohalise bussi koos järelkäruga rataste jaoks ning komplekteerides selle seiklussportlastest sõpradega. Kuna eriti tagasisõidul on puhanud autojuhi olemasolul kulla hind, oleme talle selle eest ütlemata tänulikud. Mina, Leivo ja Alar eriti, sest ühtlasi täitis Maare sel moel talle pulmas välja loositud ülesande olla noorpaarile 36-tunni-võistlusel autojuhiks. Hästi tehtud, Maare! :) Lisaboonusena oli hulgakesi ka lõbus.

"Piimaring" linnas algas juba varakult ning viimased bussi peale tulijad pidid seltskonnaga liituma Virtsu sadamas. Palju inimesi, rattaid ja kotte erinevates kohtades peale tõsta, metsa- ja söögipeatusi teha, rattad võistluskeskusest eemal asuvasse rattaalasse viia jne - igatahes võttis see kõik nii parajalt aega, et võistluskeskuses Kihelkonnas olime tühise kaheksa tunniga alates esimeste inimeste-ratastre pealevõtmisest Tallinnas. Ent need olid toredad tunnid ja kuna ka võistluse start pidi antama alles kell üksteist õhtul, oli meil vahepealsetest väikestest viivitustest hoolimata aega rohkem kui parajalt käes.

Start: lennukad rulluisud ja vahelejäänud punkt

Starti ei antud aga võistluskeskusest, vaid kõik see mees kamandati bussidesse ning sõidutati Kuressaare lennuväljale. Olime isekeskis arutanud, et rullitamine toimub ilmselt Kuressaares, kuna seal on Saaremaa (vist üks vähestest) rulluisuteedest. Aga et kohe alguses ja lennukite hoovõtu-, stardi ja maandumisradadel,, selle peale polnud küll tulnud.

Meie uisutasime seekord uutmoodi, kasutades minu kiiremaks edasiliigutamiseks "venivat abielusidet" ehk kummiga järel vedamist. See oli palju parem kui lükkamine, sest mul oli ka endal võimalus sõita ja ka tasakaalu hoidmine oli kergem. Ning et ma olin Xdreamidel juba harjunud SI-pulgaga punktis käima, siis neli esimest punkti sõitsin ka lennuväljal vapralt punktini välja, isegi kui Leivo enne punkti kummiotsa lahti laskis. Alles teiste võistlejate pealt vaadates tuli meelde, et siin võistlusel peavad teised liikmed olema nägemisulatuses, mitte oma näpuga punkti ära katsuma.

Pärast lennuvälja suunati meid kergliiklusteele. Mis oli minu esimene katsumus rullirajal, sest sõita tuli hoo pealt järsu pööranguga (nojah, hoo oleks võinud maha võtta, aga ma märkasin seda pöörangut liiga hilja). Nii et käekaitsmed, mis enne võistlust ostsin, igatahes õigustasid end.

Teine katsumus oli natukese aja pärast, kui tee ääres seisis Anneli ja hüüdis, et hoog maha. Ja hetk pärast seda oli rullide all pehme ma-ei-tea-mis-kattega tee. Kuidagi õnnestus mul seekord siiski püsti jääda, aga terve selle jupi võitlesin pinnasesse kinni jäävate ratastega. Ja kui taas algas asfalt, alga kohe ka tunne, et rulluiskudel on värinaalarm sisse lülitatud - selline surisemine ja värisemine krobelisest pinnasest.

Ja siis jäi meil veel punkt vahele. Jõudes taas normaalsele asfaldile, tuvastasime, et tee kõrval pidanuks olema punkt. Leivo heitis koti seljast ja sööstis tagasi. Järgmistel tiimidel oli ilmselt suur üllatus näha teda kõigepealt hirmsa hooga ühes suunas, siis kohe tagasi tuhisemas. Leivo ise arvas pärast, et siledal teel võinuks ta kasvõi mitu korda seda punkti võtmas käia, praegu oli aga see ükski kord suhteliselt liiast.

Jalgsi - kiiresti läbi

Jalgsitepai jupike toimus linnas ja linnuses, edasi juba metsas. Tõttöelda ei mäletagi sellest midagi erilist - mitte sellepärast, et oleks koomas olnud, vaid ilmselt midagi väga erilist ei olnud. Ah jaa, esimene tutvus kadakatega ja tülikalt nende vahele põimunud lehtpuudega (paakspuud?) sai kah tehtud. Kuna anti ainult kaks komplekti kaarte ning need olid Leivo ja Alari käes, jooksin teiste sabas nagu tropp ja isegi ei teadnud, kus me oleme ja kuhu läheme. Ma pole küll suurem asi kaardilugeja, nii et kolmandast lisakaardist poleks meie tiimil mingit kasu, aga no ausõna - ma oleksin valmis rohkem stardimaksu tasuma, et ka kolmas komplekt kaarte saada. Vähemalt näeks, mis toimub. Korraks pilguheit teiste kaardile mind ei aita, sest ma lihtsalt ei saa kaardist nii ruttu aru.

Igatahes oli suur üllatus, kui hopsti - ühel hetkel olime juba kanuude juures ja algas mõlamine.

Kanuu - ilusast lahest kloaagini

Mullutu ja Suurlahel toimunud kanuusõidu eredaim hetk oli, kui punktist sõitis meile vastu üks liidertiim, kelle möödudes hakkas Leivo ninaga õhku vedama ja imestama veidra haisu üle. Mõne aja pärast oli meilgi võimalus oma sõiduvahendist sama lehka levitama hakata: punktivõtmine põhimõttel "karga porri" tähendas kümblemist aromaatses mudas. Mis teatavasti tekib taimejääkide ja muu sodi kõdunemisest, nii et midagi head seal loota ei ole. "Eesti seiklussport - jooksmine mööda linna ja kümblemine kloaagis," kirus naaberkanuust hetkel mitte just kõige sõbralikumalt meelestatud Minn. Üldiselt oli aga kanuuetapp selline kühveldamise ja roostikus ragistamise teema. Mina õnneks roostikku ei jõudnud, minu roll oli kanuu ümber keerata. Viimane ots oli kühveldamine mööda jõge Nasva, kuhu olime jätnud oma rattad.

Ah jaa, kanuuetapp oli seekord suundorienteerumine ning kes tahtis, võis punkte vahele jätta. Meie jätsime vahele punkti nr 29, mis tähendanuks rõvedalt pikka roostikus summimist ja metsikut ajakadu. Huvitav, milline oli rajameistri nägemus selle punkti optimaalsest võtmisest? :)

See punktide vahelejätmise võimalus on tegelikult väga hea - paneb rajal strateegiliselt planeerima. Antud juhul võis eeldada, et liidrid võtavad põhirajal kõik punktid ning eraldavad terad sõkaldest rogainil. Meie liidrite hulka ei pürginud, nii et võisime endale lubada punktist loobumist.

Jalgratas - oh kruusatee, oh kruusatee

Varahommikuses jaheduses võtsime rattad ja alustasime sõitu. Kohe üsna alguses sai aru, et Saaremaa arusaam kruusateest tähendab liiva ja kuni rusikaruuruste kivide segu. Aga vibratsioon kätes oli meeletu ja ainus, mis mul peale seda 36-tunnikat haiged on, ongi randmed, käed ja õlad. Ja kui mul nüüd see traktoristide kutsehaigus vibratsioonitõbi tuleb, kaeban Matkaspordi kohtusse :)

Rattaetapi esimene üllatus oli see, et kuigi me liikusime rahulikus tempos, hakkas järjest tiime vastu tulema, selg ees. Ilmselt oli neil varahommikune uni, et nii vaevaliselt liikusid. Ja teine üllatus (minu personaalne) oli see, et uuendatud rattaga sai väga hästi sõita ka kohtades, millistes ma varem kogu aeg kinni jäin ja kukkusin, sest ei saanud kiiresti käike kergemaks vahetada.

Kui kruusateedest kätesse juba trimmeriga töötamisega võrreldav vibratsioon sisse lõi, jõudsime Vilsandi loodusparki. Lisaülesandeks oli ronida torni, jätta meelde ja kanda oma kaardile Vilsandi saare jooksupunktid. Meie kasutasime jälle välismälu ehk kaasasolevat fotoaparaati – eks näis, millal võistluste korraldajatel sellest villand saab ja see ära keelatakse :)

Vilsandi: ood Tättele, Matverele ja ahjule

Nii palju kui ma olen Jaan Tätte esinemistel käinud, on ta ühe vahepalana alati meenutanud seda, kuidas nad koos Marko Matverega vedasid läbi vee Vilsandile saunaahju. Meil midagi ahjuga võrreldavat kaasas ei olnud, nii et sumasime reipalt vette.

Enamasti ulatus vesi põlvini või pisut üle, kuid ühes sügavamas (paaditee?) lõigus oli vana blondiininalja tsiteerides lausa üle mõistuse. Mulle täpsemalt südameauguni – uhh, kui külm see tundus :)

Vilsandil ootas meid vaatluspost, kus pidime ette näitama kohustusliku varustuse ja saime natuke lobiseda. Siis sukeldusime Vilsandi avarustesse – tõesti, tuleb öelda, et tegu on ootamatult suure saarega!

Enam põnevust pakkus punkt tihedas kadaka- ja ma-ei-tea-mis-lehtpuude (paakspuude?) võsas. Tuuseldasime seal Leivoga ühel ja teisel pool, kuid läbi tihedate kadakate ei näinud kaugemale kui oma nina ette ja punktist võis rahumeeli meetri kauguselt mööda minna.

Otsides meenus mulle pilt võistluse foorumist, kus õnnelik rajameister juubeldas kadaka- ja lehtpuusegusel künkal. Äkki oli tegu otsitava punkti kohaga? Kuna pildil olid tema ümber domineerinud lehtpuuoksad, hakkasin ettevaatlikult kõndima mööda paakspuu-või-mis-iganes-põõsaste viirgu mööda lauget künkaserva. Kahtlane see idee oli, aga paremat polnud niikuinii. Ja heureka! Seal see punkt oligi!kõmpimise tähe all. Vähemalt oli saar huvitav, muidu olnuks surmigav. Parasjagu oli Alari käes unega võitlemise kord – ja nii ta siis tukkudes end vaevaga edasi ponnistas. Tempole tähendas see muidugi seda, et ma arvasin meid juba Vilsandi põliselanikeks, kuni lõpuks koitis viimane punkt ja saime asuda tagasiteele.

Edasine Vilsandi möödus

Jätkub...

 

Teiste muljed: Leivo analüüsib mei tehtut ja tegemata jätmisi. Tiit (Twister) nägi ujuvaid põtru, aga ülejäänud ajal pidi seiklusspordi isu peaaegu lõplikult ära minema.

Klasside lõpetamise aruanne

Ode Liis sai oma kaheksanda klassi lõputunnistuse eile. Oma armsalt igava tunnistuse, kõik viied :) Tema selle aasta suurimaks katsumuseks oli matemaatikaeksam, milleks õppimiseks ta ka päris palju aega pühendas. Tavaliselt ma eriti ei näe, et lapsed kodus õpiksid - ikka on õpiku kõrval ka telekas lahti, arvuti MSNiga kõrval jne - tänapäevane multitasking põlvkond... Aga igatahes kroonis Ode matemaatikaeksami pingutusi hinne 5.

Ka Kati sai 11.klassi matemaatikaeksami eest maksimumpunktid. Olevat lihtne olnud - ehkki muidugi temagi enne hoolega õppis. Geograafia riigieksam on kah tehtud, aga tulemus pole veel teada.

Jüri tegi täna põhikooli lõpetamise eksami emakeeles. Proovieksamil unustas ta viimase lehe taha vaatamata ja seega jäid sealsed ülesanded tegemata, aga tulemuseks oli siiski 4. Päriseksamil lubas ta üle vaadata kõikide lehtede kõik küljed, ka need neli õhukest serva peal :) Temal on suurem osa katsumusi kooli lõpetamiseks veel ees.

Minu head, armsad ja tublid lapsed...

Eesti Hüsteerium

Teisipäeval potsatas Annelt postkasti kiri, et õhtul tuleb Raekoja platsis Vanalinna Päevade raames ja tema vokaalansambli -7 esituses esiettekandele laulumäng  "Eesti Hüsteerium". Sõnad Contralt, muusika Erki Meistrilt.

Pealkiri oli paljutõotav, seda enam, et Anne, kes mitmekülgse andekuse eest täielikult oma nime väärib, on tavaliselt malbelt tagasihoidlik oma saavutuste väljatoomisel. Nii et kui ta nüüd kirkja saatis, oli ainuüksi see fakt ise juba parim reklaam :) Ja kuna mul õhtul oli ka kesklinnas juuksur, oligi hea võimalus kohe rahva sekka oma värsket soengut lehvitama minna.

Ja mul on tõeliselt hea meel, et ma läksin. Laulumäng oli tõeliselt naljakas ja tabavalt irooniline. Publiku lemmikuks sai ilmselt nelja tankisti laul ning ega ka Rootsi Pipi pank ja teisedki vähevaimukad olnud.

Kui ma järgmisel päeval Annele ütlesin, et oma rahvusromantiliselt-irooniliselt ideelt ja stilistikalt sobiks see laulumäng suurepäraselt viimaste presidendi vastuvõttude õhustikku, hakkas Anne naerma ja ütles, et miks mitte - mõned selle laulumängu lavaletoojad ongi ka nimetatud ürituste kokkupaneku juures olnud.

Ma ei tea, kas seda veel mängitakse, aga kui selline pealkiri kuskil silma hakkab, sovvitan küll vaatma minna. Kõhutäis naeru ja natuke ka mõtlemisainet on garanteeritud.

 

Võlast vabaks, sellest õppelaenu omast

Väärib tähistamist, et 2.juunil 2009 läheb mu kontolt maha viimane õppelaenu osamakse. Selle õppelaenu eest, mille võtsin aastatel 2002-2004 EBSi magistratuuris õppides. Rahaliselt tähendas see mulle keskmiselt 800-kroonist laenumakset igas kuus.

Nüüd on see läbi!

800 krooni pole muidugi mingi megaraha - selle eest saab alates sügisest tasuda näiteks Kati ja Jüri koolitoidu - aga selle allesjäämine on suur rõõm ikka. Eriti emotsionaalselt. Muidugi, aasta peale summeerides on 9600 krooni ka meteriaalselt ikka juba väga ilus number.

Igatahes ei ole ma selle laenu võtmist kunagi kahetsenud. Omal ajal läks ta õppemaksu tasumiseks, seega täiesti asja ette. Ja EBS-is õppimisest on mulle ka palju kasu olnud, eeskätt küll majandus- ja rahandusvaldkonnas, mitte turunduses, mida ma seal justkui põhiainena õppisin. Aga ju ma olin turunduses ennegi nii kõva käsi :), et selles valdkonnas mingit arenguhüpet ei toimunud. Küll aga hakkasin ma sisuliselt aru saama, mida meie finantsdirektor räägib. Eks ma olin ennegi muidugi teadnud, mida tähendab EBITDA ja et meie valdkonnas võiks ta olla tasemel X, siis on hästi. Aga see oli konstateeriv teadmine. Õppimise ajal avanes majandus- ja rahanduslühendite taga terve huvitav universum oma paisumiste, kokkutõmbumiste, mustade aukude ja muu dünaamikaga. Oma töös saaksin küll suurepäraselt hakkama ka varasema konstateeriva teadmistetasemega, aga noh, alati on parem olla natuke targem kui sinult eeldatakse.

Selles valguses peaksin järgmisena õppima minema IT-d, et oma siinsele kasutajakogemusele ka mingit sisulist tarkust taha koguda :) See aga tähendaks uut õppelaenu, mida ma vähemalt hetle aga endale ei taha :)

Tegelikult ma õppelaenust ka praegu siiski päris vaba ei ole. Mul tiksub edasi aastal 1993 võetud 1500-kroonine õppelaen. Selle tagasimaksmise periood pidanuks olema kümme aastat (kahekordne nominaalne õppeaeg), kuid seoses laste sünniga ja vahepealse magistratuuris õppimisega see periood kuidagi muudkui pikenes ja pikenes. Praegu on mul sellest laenust tasumata 363 krooni ning maksan seda tagasi 23 krooni kvartalis. Laenu lõpptähtaeg on .... 1.juuli 2013.

Sellest õppelaenust on mul muidugi eriti positiivsed mälestused. Omal ajal oli see umbes kahekordne keskmine palk ning selle eest sain osta endale ülikooli lõpukleidi ja kingad, kaheaastasele Katile riideid ja äsjasündinud Jürile hunniku ühekordseid mähkmeid. Just see viimane oli aastal 1993 ikka tõeline priiskamine :)

Maailma jaoks täiskasvanu

Europarlamendi valimised 2009 on tänavu ametlikult täisealiseks saanud Kati esimene võimalus oma kodanikukohust täita ehk valimas käia. Tegelikult on ta selle juba ka ära täitnud, moodsalt e-valides.

Aga 18-aastaseks saamine ei tähenda mitte ainult õigust valida ning poest suitsu ja alkoholi osta. Ebameeldiva üllatusega avastas Kati, et tema internetipanga tehingud on muutunud tasuliseks ning deebetkaardi eest tekib hooldustasu. Tere tulemast täiskasvanute ebaõiglasse maailma :)

Vähemalt see kolmelapselise pere lastele Tallinnas pakutav tasuta bussisõiduõigus kehtib Kati jaoks veel kuni gümnaasiumi lõpuni. Ja isegi lastetoetust saan ma tema eest veel edasi.

Üks suur samm täiskasvanuks saamise teel on muidugi ka autojuhiload. Mõni päev tagasi rõõmustaski Kati nõudlik sõiduõpetaja Otto teda teatega, et võib juba hakata eksamiaega kinni panema.

Nii et jah, maailma ja riigi jaoks on Kati täieõiguslik täiskasvanu. Minu jaoks muidugi edasi laps mis laps, eriti kui tal on nii suur nohu nagu praegu ja ma teda kuidagi aidata ei oska ning haigust ära võtta ei saa...

Võitlus rohttaimestikuga

Pühapäeval läksin maale - vahepeal on lihtsalt vaja seal käia, et patareid jälle ka maa-energiat täis oleksid laetud. Pealegi oli mul maale viia rõdukastis kasvatatud lilletaimed ja suveks peenrasse istuda pelargooniumid, mille olin unustanud tänavu kevadel õigeks lõigata ja mis nüüd vägisi potist välja tahtsid vohada.

Maal olid ka ema ja isa ning sisuliselt möödus terve meie päev võitluses rohtataimestikuga. Metsikuks kasvanud muru (õigemini juba noor hein) nõudis muriniitjat, aia- ja peenraääredlõikekääre ning lõpuks sai trimmeriga rohust puhtaks roogitud ka tanuma keskosa.

Ja siis käisin vaatamas Merlit, kes eile sai täpselt üheaastaseks. Ta oskab juba toolile ja diivanile ronida ning laua äärest kinni hoides baleriiniväärset küünitust sooritada, seistes ainult suurte varvaste otstel selle nimel, et laualt midagi kätte saada. Väga nunnu.

X-t ehk kuidas Randy meie romantilise nädalavahetuse siiski spordiks muutis

Alustama peaks kahe kuu tagant, mil Leivo tööandja kinkis meile pulmadeks romantilise lühipuhkuse Pärnu hotellis Strand. Ööbimine, õhtusöök, privaatsaun, tasuta sissepääs ööklubisse, joogid jm. Broneerisime selle alguse 29.maiks - siis sirelite õitseaeg on käes, kui Marie Underit meenutada, kaks kuud juba abielus oldud ja teadagi mida veel vaadata: ka ühtegi spordiüritust sel nädalavahetusel ei olnud.

Ei olnud umbes kuu aega, sest siis jagas Randy laiali reklaamtrükised uue võistluse X-t kohta. Ja meie olimegi kohe oma plaanidega ristteel, kas minna lühipuhkusele või Randy võistlusele.

Otsustasime minna mõlemale. Mis siis, et üks Pärnus ja teine Pannjärvel ehk diagonaalis läbi terve Eesti.

Pärnus oli meie kasutada kahekorruseline sviit keerdtrepi ja merevaatega rõduga, ilus ilm ja loomulikult meie ise täiesti teineteise päralt. Söök ja vein maitsesid samuti hästi ning ehkki me olime algul ööklubi suhtes kõhkleval positsioonil olnud, jõudsime lõpuks sinnagi. Mis tähendas umbes paaritunnist und, enne kui tuli hakata Ida-Virumaa poole sõitma.

Nosisime autos hotellist kaasa saadud hommikusöögipakki (kokad pidid tööle tulema alles kell kuus, nii et meile pakiti õhtul moonakott valmis) ning muudkui sõitsime. Ja olime vist esimesed, kes kohale jõudsid :)

Ilm tõotas tulla kuum. Ja metsade vahel ei tõotanud tulla mingisugust tuult. Riietusime võimalikult õhukestesse retuusidesse ja otsustasime lühikeste varrukatega pluusi kasuks - pigem kraapigu oksad kui on ülemäära palav!

Olles võistlusjuhendist lugenud, et materjale hakatakse jagama 9:30 ja et tegu on rogaini-tüüpi võistlusega, olime oletanud, et "materjalid" sisaldavad ka kaarte raja planeerimiseks. Aga võta näpust! Kotis olid ainult rinnanumbrid ja haaknõelad :) Nii jäi meil üle tubli tund, mille sisustasime stardi eel auto pakiruumis magades. Istmed, muidugi, olid lamedasse asendisse lastud, sest enne meid oli seal sõitnud kaks ratast.

X-t formaat nägi ette startimist jalgsi ning kohustuslikku liikumisviisi vahetust teise ja kolmanda tunni vahel. Meil juhtus nii, et olime jalgsirajal peaaegu täpselt kolm tundi, kuid plaanitud punkte ikka ära võtta ei jõudnud - ma nimelt ei jaksanud eriti joosta. Algul küll, aga umbes pooleteise tunni järel olid sääremarjad muutunud täiesti tuimadeks pakkudeks - ja kus sa nendega siis ikka kiiresti liigud. Pigem muretsed, et krampi ei tule. Mis, muide, on tavaliselt mulle üsna võõras mure. Aga võibolla oli eelmise päeva vein viimased vedelikuvarud kehast välja viinud...

Isegi rattal oli algul raske sõita, aga õnneks läks see siiski kiiresti üle. Ja siis oli juba selge rõõm. Ja terve võistluse lõpus olin ma igatahes palju vähem väsinud kui jooksuetapi lõpus :)

Aga ilm oli ilus ja kokkuvõttes emotsioonid väga positiivsed.

Tagasisõidul põikasime läbi veel kohast, kuhu Leivo talvisel Icebugil oma ratta spidomeetri kaotas. Otsisime, kuid otsi sa nõela heinakuhjast või rattakompuutrit järskau serval kõrgeks kasvanud rohust. Aga me vähemalt proovisime!

All on hetkejäädvustus fotograaf Alar tasa kaamerast.

Muutused viivad edasi

Tegelikult pole mul muutunud mitte ainult perekonnanimi ja jalgratas, vaid ka mu blogil on praegu käimas uuenemisprotsess.

Varsti korrastan ära oma blogrolli, saab taas lisada minu pildi, kohendada kujundust jm. Ja ma ise ka õpin, kuidas ilusamini ja paremini postitusi teha. Seniks kannatust, kui midagi ehk pisut ebamugav tundub.

Elu esimene rattatrenn

Päeval saatis Leivo mulle lingi, et Sparta Spordiklubi teeb õhtul tasuta maastikuratta treeningu algajatele ja naistele. Kõik kolm sõna ("tasuta", "algaja" ja "naine") meeldisid mulle, nii et õhtul leidsin end läbi paduvihma teel Sparta klubi suunas. Esialgu küll autoga ja ratas autos, sest rattaga sõites poleks ma lihtsalt jõudnud.

Esimesel hetkel ehmatasin kohale jõudes küll ära, nähes kahte ralliruudulises Rademari logodega rattavormis väga profi väljanägemisega meest ja ühte samuti profilikus riietuses naist. Kuna iial ei tea, millist tempot ja raskusastet keegi treeningul (isegi algajate treeningul) sobilikuks peab, siis olin valmis end juba kohe esimesel hetkel diskvalifitseerima. Siis sain aru, et mehed on õnneks treenerid :) Ja kohe tuli ka tavalisema väljanägemisega naisi ja ka mõned mehed (kes küll eriti algajate moodi välja ei näinud). Lõplikult rahunesin siis, kui saabus end vihma eest kilekeebiga katnud neiu - jess, see treening siin on tõesti ikka tavalistele inimestele! Sest ükski äge rattaproff trenni ajal ju kilekeepi ei kanna, eks ole :)

Suurema paduvihma ajal saime spordiklubi sees kuulata õpetusi tuules sõitmisest ja vedamise vahetamisest ning siis asusime grupiga Nõmme metsa poole teele. Rivistusime paarikaupa üles ning ülesanne oli sõita eessõitjale nii lähedal kui julgeme. Noh, see polnud mulle keeruline, tänu Xdreamidel Leivo tuules istumise kogemusele. Kuna minu ees juhtus sõitma ka see profilikus riietuses naine, siis ma ka väga ei muretsenud tema liiga ebaühtlase sõidu, vonklemise või ootamatute asjatute pidurdamiste pärast. Vähehaaval jäi ka vihm hõredamaks ja lakkas lõpuks hoopis.

Sujuvalt ja rahuliku tempoga kulgesime Nõmmelt Harkusse. Ilmselt olid aga mõned juurikasemad ja liivasemad tõusud-laskumised väikseks testiks sõitjate oskustele, sest Harkus jagati grupp meie treenerite vahel kaheks. Jess, mina sain sõita eliitgrupis ehk kiirematega - backupiks see, et kui ei jaksa, saab maha jääda ja teist gruppi järgi oodata. No seda ma küll ei kavatsenud teha :)

Tegelikult polnud vajagi. Tempo oli selline, et jaksain isegi suurema pingutuseta kaasas püsida. Kui tuli minu kord vedada, siis muidugi enam nii lihtne ei olnud - aga ma tõesti püüdsin. Ilmselt küll kippus tempo minu vedamisel langema, sest mehed vahetasid mu ikka kiiremini välja kui üksteist. Vähemalt aga oli vedamise suur eelis see, et polnud ühtegi rataste alt savilöga pritsivat eessõitjat :)

Mehed? Jaa, ma olin lausa nii äge, et mingil hetkel osutusin sõitmas neljaliikmelises kõige kiiremas grupis koos kolme meestrahvaga :)

Sõit lõppes aga pauguga. Lõpetades Tähetorni tänava raudteeülesõidukoha juures oma teist ringi, kõlas hele laks. Vaatasin ringi, et mis see nüüd siis oli, kas mingi kivi lendas ratta alt kuhugi vastu või mis - aga nagu selgus, oli hoopis minu ratta esikumm. Õnneks täiesti lõpu eel. Ja kui treener mind kiitis, et tavaliste pedaalidega sellist kiirust vastu pidada peab ikka hea mootor olema, siis oli mul tuju ka kohe jälle hea, isegi väga hea :)

Nii et trenn jätkus jalgsietapiga Harkust koju. Pälvisin sel päris pikal jalutuskäigul kõigi vastutulijate tähelepanu, sest Harku savistel teedel sõitmine oli teinud mind mitte lihtsalt Pipiks, vaid katnud terve esipoole, nägu kaasa arvatud, ühtlase valkjashalli kihiga. Pesin näo puhtaks ja helistasin lauatelefonilt Leivole, et ta transpordiks mind auto järele. Nii et kell pool üksteist õhtul oli mul trenniga selleks korraks ühel pool, auto ja ratas kodus, ratas isegi pestud, ja sain ka ise dushi alla minna.

Kokkuvõttes näitas see trenn minu rõõmuks, et päris algaja pole ma isegi rattarenni mõistes kaugeltki mitte. Ja ma tahaksin midagi sellist - koos minuga enamvähem sama või pisut tugevamatega - trenni edaspidigi teha. Sest kui ma sõidan kogu aeg koos nendega, kes minust nii masendavalt palju tugevamad, kaob mul igasugune usk endasse ja ma tundun endale maailma halvima rattasõitjana. Siis on vahepeal hea kogeda, et polegi nii hull :)

Ja tegelikult on mul igast sellisest sõidust ikka midagi õppida ka. Seekord panin kõrva taha näiteks õpetuse, kuidas sadula alt tagantsõitjaid vaadata.

Ja pealegi on mul oma uuendatud rattaga nii-nii hea sõita, et lihtsalt patt oleks seda mitte teha!

 

Rattaga Türisalule ja pikutamine pangal

Pühapäeval kogunes üheksaliikmeline seltskond Jaanuse ja Evelini koju, et teha rattaring Hiiu-Türisalu-Hiiu, vahepeal (muidugi Türisalus) panga servast köitega laskuda ja tõusta ning pärast (muidugi Jaanuse ja Evelini pool) grillida ja niisama leboda.

Rattasõidu parim osa oli minu jaoks hetk, kui pärast pikka maanteetõusu Türisalu pangale ütles Viivi, et ta arvas, et minu asemel on keegi teine tal nii kaua kannul sibanud. Ma olin väga uhke, ehkki see "nii kaua" tähendas tegelikult umbes veerandit tõusu pikkusest :) Aga igatahes ma pingutasin selle nimel kõvasti.

Ja Türisalu ronimise parim osa oli pikutamine Türisalu pangal. Kuna ümberringi tuhisev külm tuul jahutas rattasõidust kuumava keha kiiresti lõdisema, sirutasime end koos Viivi ja Eveliniga panga äärele maadligi sisruli ning pikutasime seal nagu kolm mauku. Viivi ja Evelin pärast siiski laskusid ka, minu suurimaks panuseks jäi natuke julgestamist. (Kuna ronijaid oli palju, sai sel moel pisut aega kokku hoida, aga eks ma olin muidugi lihtsalt laisk ka). Aga pikutamine osutus pärast nii populaarseks, et mehedki võtsid selle kavaluse üle.

Alari pildid: http://users.emt.ee/~alar/ratas_ja_ronimine/index.html 

Leivo ülevaade: http://leivo.ekstreem.ee/post/2009/05/25/Puhapaevane-treening-Turisalu-pangal.aspx