Get a life!

Parem hilja kui mitte keegi, eks ole - nii panen kaks päeva hiljem kirja oma mälestused saatuslikust 20.augustist 15 aastat tagasi.

Mis ma ikka tegin - olin tillukese Katiga maal. Oli hilisõhtu, oli pilkane pime. Ritsikad siristasid hullunult akna taga. Kati magas nohinal. Raadio, see Eesti Raadio, mängis vaikselt mu kõrval, paisates järjest meie vaikellu ärevaid sõnumeid. Olin päev otsa kuulnud, kuidas Tallinna poole rühivad dessantüksuse kolonn, soomusmasinad ja OMON. Savisaar oli jälle kutsunud kaitsma teletorni. Tänavaid blokeeriti traktorite ja raskeveokitega.

Mul oli hirm, ütlen ausalt. Ja läbi hirmu oli hea meel, et olin oma titaga, selle maailmaarmsa ja üleni minust sõltuvaga, Tallinnast ja Tartustki ära. Ainus mure oli küla lähedalt mööda tuikav Leningradi (nüüd siis Peterburi) maantee. Seni olid vaenujõud kulgenud küll mööda Tartu maanteed, kuid kartsin ka Leningradi poolt võibolla-tulema-hakkavaid abivägesid. Meie maja maanteele ei paista, kuid tuld ei julgenud ma põlema panna ning iga kumedam urin kauge maantee poolt pani ärevalt kõrvu teritama.

"Peaks vist toiduaineid peitma," oli Teist maailmasõda kogenud vanaema päeval õli tulle valanud, vaadates ühtlasi üle kõik tiku- ja soolavarud. "Nüüd tuleb sõda, ei venelane seda nii jäta."

Veidi enne südaööd kuulutati Toompeal välja Eesti Vabariik. Ma ei tea, miks, kuid ma seisin püsti, käkras T-särgi saba kramplikult pihus, ja nutsin. Raadiost tuli ühel hetkel mingi isamaaline laul, võibolla hümn, võibolla midagi muud, ei mäleta enam - ja millegipärast püüdsin seda abitult, läbi nuuksete, kaasa laulda.

Ja olin kindlam kui enne, et sõda tõepoolest tuleb. Aga hirmu trotsis nüüd mingi ähmane uhkusesegane tunne, et noh... me vähemalt proovisime. Saagu või sitem, aga me proovisime.

Ilmselt oli see minu moodus olla patrioot.

Plagieerin siinkohal Maaret, kes võttis mõni aeg tagasi kasutusele termini "Puhkus Heitiga" - iseloomustamaks enesepiinajalikke tegevusi ehk kõike seda, mida inimesed välismaal puhkust veetes tavaliselt ei tee. No näiteks sõita jalgrattaga mitukümmend kilomeetrit ülesmäge ja pärast autoga alla, kui normaalne turismimarsruut käib just vastupidi.

Nii et siis puhkus Leivoga, mis üldjoontes tähendab umbes sama.

Puhkus Leivoga tähendab Rimpfischorni tipu tegemiseks kogu mitmepäevase toidu, riiete ja magamisvarustuse kaasavedamist, et saaks pärast teiselt poolt mäge alla minnes edasi matkata. Normaalsed Euroopa alpinistid läbivad seda marsruuti muidugi kergete tipukotikestega ja tulevad sama rada pidi tagasi.

Puhkus Leivoga tähendab 12-tunnist laastavat retke, kahekümnekilone seljakott turjal, kuni kohe üldse enam ei jaksa. Ja ikka tueb jaksata, sest ei saa ju poolele teele kivide vahele jääda.

Puhkus Leivoga tähendab ronimist kaljumarsruudil, mis on sama sile kui keskmine põllukivi ja millele ainuüksi vaatamine juba hinge kinni võtab. Ja kus tegelikult üldse ronida ei tohiks, nagu pärast välja tuleb.

Aga puhkus Leivoga tähendab ka meeletult lõbusaid hetki õlle, martiini, punase veini ja iiri kohvi taga. Uute linnade avastamist. Igasuguste imelike toitude katsetamist. Avatud kontakte kohalike ja teiste ränduritega. Lõputut lihasöömisorgiat pärast mägiretkede kasinat toidulauda. Igasuguseid ilusaid ja mulle korda minevaid hetki.

Eks ma järgmisel aastal lähen jälle.

Tänavuse aasta reisist teen aga pikema ja üksikasjalikuma kokkuvõtte ekstreem.ee lehele.

Järgmised kaks nädalat kolame Leivoga Alpides.

Usun, et see saab olema imeilus ja tore. Kaks aastat tagasi käisime Mont Blancil, nüüd enam muidugi sinna ei lähe. Aga mägesid on seal teisigi ning Alpid on lihtsalt imeilusad.

Kallistan mahajääjaid - eriti Katit, Odet ja Jürit - ja silitan kassi.

Kahe nädala pärast näeme.

Alar Siku matkavõistluse juhend lubas, et võistlus kestab 2,5-5 tundi. Nii et siis sprint. Või mis sprint - alles mõni aasta tagasi Lapin Culta ja Halti Cupi multispordivõistlused nii pikad olidki. Mäletan hästi oma shokki, kui XDreami etapp oli nii pikk, et sai esimest korda jäädud rajale üheksaks tunniks... Nüüd on see juba normiks saamas ja viietunnine võistlus tundub lühike.

Tiimis oli ikka meie kuldne kolmik - Leivo, Alar ja mina.

Võistluse ergastamiseks sai iga tiim ühe toore kanamuna, mis tuli tervelt kanuuvahetusalasse toimetada. Jätsime tähelepanuta korraldaja soovituse, et segatiimides tuleb tiimisisese võrdsuse nimel muna naise kätte anda, ja pistsime ta Leivo seljakotti. Ja ette rutates võib öelda, et see õnnestus meil tervelt kohale viia!

Kohe alguses pistsid kõik hirmsa kiirusega uhama - jooksuetapp pidi olema ca 7,5 km ja nii anti jalgadele tuld, et see ühe kuumaga ära joosta.

Minu jalad, tõttöelda, polnud rogainist veel täielikult taastunud. Villid andsid end veel tunda ning ka lihastes oli väike tuimus sees. Aga igatahes püüdsin anda endast parima ja väga maha Leivost ja Alarist ei jäänudki (eks nad pisut ikka ootasid mind ka, tuleb tunnistada). Ja väga positiivne oli see, et varbad harjusid tossu sees ilusti ära, ei vaevaelnud ega valutanud.

Sellest hoolimata oli mul suur heameel, kui saabus kanuuetapp. Aga rõõm oli enneaegne: sõitsime kanuuga vaid esimese, stardiala lähistel oleva punktini... ja jätkasime joostes. Oli praktilisem võtta punktid mööda maad liikudes. Kanuu, Leivo seljakoti ja päästevestid jätsime punkti juurde, kus enne ja pärast meid neile ka kaaslasi tekkis.

Nii lisandus jooksu 7,5 km-le veel ca 5 km niiöelda kanuupunkte korjates. Siis olime teel tagasi kanuu juurde, kui meie kõrval peatus korraldajate auto... ja ulatas meile päästevestid! Ilmnes, et keegi oli meie kanuuga ära sõitnud, kuid päästevestid ja seljakoti hoolitsevalt välja visanud. Jõe äärest sai Leivo ka oma seljakoti kätte ja stardialast saime ka uue kanuu ja kolm mõla. Kirusime muidugi kalleid kaasvõistlejaid, kes selle nipiga hakkama sai, ja asusime mööda Võhandut teele viimaseid kanuupunkte võtma.

Hmm. Võru linna piires on Võhandu, see muistne püha jõgi, muudetud pehmelt öeldes kloaagiks. Hais oli selline, nagu sõidaks kanuuga kempsupotis. Kui nüüd võimalikult viisakalt väljenduda.

Linnast väljas olukord paranes ja jõgi muutus jõelõhnaliseks. Vahepeal sahistasime pikalt läbi kõrkjate - lausa Vietnami vabadusvõitleja tunne tuli peale seal pilliroos-bambuses - ja oligi taas vahetusala.  

Rattaetapi eredaimad muljed on vist enamikul seotud ühe järvepunktiga, mis asus kaardiga võrreldes vales kohas. Meie lähenesime talle teiselt poolt järve, Alar ujus üle ja lubas peatselt tagasi olla - aga jäi sinna kahtlaselt kauaks. Loomulikult oli ta paljajalu ja ilma pluusita, ning nii ta metsas ja kõrges rohus siis punkti otsides ringi ragistas... Lõpuks sai punkt siiski leitud - tiime oli otsimas juba mitu - kuid mitmed tiimid jätsidki selle punkti vahele.

Ühes maantesilla aluses punktis tuli punkti võtma ronida mööda köit. Päris kõrgele. Olime seal punktis koos Postimehe särkides meestevõistkonnaga, kellega ka enne ja pärast olime mõnel pool kohtunud. Nende ronija oli väga hoolas, asetas jalad korralikult köie küljes olevatesse aasadesse... aga muidugi kulus nii hulk aega ja Leivo muudkui ootas ronimisjärjekorda. Kui Leivo lõpuks köiele pääses, kulus tal ülesjõudmiseks vist vaevalt kümnendik eelnenud ajast. Nii et kahju, et postimehelased ei roninud pärast meid :), eriti kuna rattas jaksasid nad väga kõva tempot teha.

Üks punkt asus võrdlemisi kaugel järves. Järve kaldal oli ka kohtunik, kes sundis kõiki tiimiliikmeid vette minema - et olla punktist mitte rohkem kui 15 m kaugusel. Algul tundus, et tuleb ujuda, kuid kuna Alar kihutas kõige ees, oli kohe näha, et vesi ulatub vaevalt põlvini. Sellest hoolimata hakkas enamik kaldalejõudnuid hoolega jalgu lahti pakkima, mis mulle oli suur üllatus. Mis see märg toss rattaetapil ja keset sooja suveilma ikka teeb! Meie, kogenud multisportlased ju,  igatahes jooksime vette täisvarustuses.

Ja minu jaoks mitte just eredaim positiivses mõttes oli rattaetapi finishis lisaülesanne, kus tuli veel üks punkt võtta. Kaugelt, oma valikul, kas jalgsi, kanuu või rattaga. Meie läksime rattaga, aga vähemalt minu moraalile paneb see küll põntsu, kui oled lootnud juba finishisse saada, kuid pead siis veel kuhugi pikale ringile siirduma..

Kokkuvõttes - väga vahva võistlus oli. Segavõistkondadest saime 4. koha, mis minu meelest on üllatavalt hea.
___
Siin ka Leivo pildid ja kirjad.

Kui Karin oli viimaseid kuid lapseootel, rääkisime tollal 5-aastasele Ode Liisile, et varsti sünnib Karinil laps.

"Aga siis peab ta ju kõigepealt trepist alla kukkuma!" muretses Ode.

Teadagi, seriaalides ju sünnitatakse ikka nii, et kukutakse enne dramaatiliselt trepist alla.

Nüüd sai Karini enda tütar, 4,5 aastane Helen, hakkama samasuguse seriaalimõjulise naljaga. 

Arutlesime, muidugi Heleni algatusel, maal selle raske teema üle, miks ja millal inimesed surevad. Helen nimelt kartis, et Väljaotsa Memm, kes on juba väga vana ja põdur, varsti ära sureb.

"Ei, ta ei sure," leidis ta siis kergendusega. "Suremiseks peaks keegi teda tulistama."

Helistati mulle - salastatud numbrilt - ühest firmast, mis testib uut hüpersuper koristusmasinat. Pakuti võimalust, et esmaspäeva õhtul tulevad nad oma imemasinaga, puhastavad mu vaibad ja diivanid ning vastutasuks kommenteerin ma, kuidas see masin ja teenus mulle meeldis.

Tänan, ei. Esiteks olen ma vanamoodne inimene, kellele valmistab ebamugavust mõte võõrast koristajast oma elamises tuulamas. Teiseks pole mu tavaline neljatoaline korter mingi pöörast puhastamist nõudev koristusobjekt. Kolmandaks, ettekujutus endast kuskil imetolmuimeja reklaamis - sest kus mujal seda kommentaari ikka kasutatakse - ei ühti just minu arusaamaga positiivsest avalikkuse orbiidil olemisest.

Umbes nii ma talle vastasingi.

"Aga äkki mõjutab teie otsust see, et kõrvaldatud saavad kõik tolmulestad kuni kahekümne sentimeetri sügavuselt?" tuli viimane puänt muidu täitsa sümpaatselt müügiesindajalt. Küllap oleksin pidanud siis oma kommentaaris ka tolmulestadele tähelepanu juhtima...

Pigem elan edasi koos kõigi oma tolmulestadega. Kuni kahekümne sentimeetri sügavuses.

Laupäeval vastu pühapäeva käisin 24-tunni rogainil Keila-Joal. Koos Leivoga, kelle muuga siis veel :)

Võistluskeskuses kaardid kätte saanud, asusime oma teekonda välja mõtlema ja kaardile kandma. Kuna rogainil on punktid erineva väärtusega, tasub muidugi võtta kõige kaugemaid-raskemaid ja "kallimaid" punkte. Mõningase üllatusega vaatasime, et pool kaarti on punktidest tühi - põhjuseks, nagu hiljem selgus, oli Keila valla paari päeva vanune metsamineku keeld (tuleoht!), mis rogainikorraladajate ettevalmistatud raja plaanid segi lõi. Nüüd olid nad sunnitud punktihulga väiksemale maa-alale mahutama, mis omakorda tähendas seda, et kõik punktid saaks läbida umbes 100 kilomeetriga.

Joonistasime meiegi auahnelt kaardile trajektoori, kus peaagu kõik punktid sees - võtmata jäänuks vaid paar väikese väärtusega, kuid teistest eemal asuvat punkti. Ja Leivo küsis, mida ma sellest saja kilomeetri mõttest arvan.

Arvasin, et ei oska midagi arvata, sest pole varem proovinud jalgsi nii pikka maad läbida. Ja et ma ütlen oma arvamuse pärast rogaini lõppu.

Nüüd on see arvamus siis olemas: 100km järjest 24 tunni jooksul on minu jaoks liiga raske. Vähemalt seekord oli.

Algus läks muidugi ludinal. Ööl vastu laupäeva oli küll sadanud paduvihma ja mets oli ka südapäevase stardi ajal läbimärg, aga ilm oli soe ja joosta mõnus. Ning me just nimelt jooksime - peaaegu kõik esimesed 26 km, kus vähegi joosta sai. Vahepeal oli muidugi võsa ja raiesmikke, kus jooksusamm kuidagi ei õnnestunud. Hiljem, aja kuludes ja väsimuse edenedes, muidugi kõndisime, aga seda kiirel sammul, ikka 6-7km/h.

Kell üks päeval. Kohe esimesel tunnil õnnestub mul ninapidi kaardis olles (üritan ikka kah kaarti jälgida, ehkki Leivol tuleb see märksa osavamalt välja ning minu abi ta kindlasti ei vaja) jalgupidi okastraati joostes kõhuli lennata. Suuremat kahju sellest õnneks küll ei sünni, kui mitte arvestada 15-sentimeetrist krammi põlve kohal ning sinetavat laiku selle ümber alal, mis kukkumisel kiviga kohtus. Edaspidi olen aga väga hoolas okastraate jälgima, sest neid on Keila-Joa ümbruses tõesti palju.

Nagu ka nõgeseid. Uhh, kui uskuda vanarahvatarkust, et nõgesekõrvetus on reumarohi, hoiab reuma minust ilmselt elu lõpuni kaugele eemale...

Ja parme. Läbi õhukeste retuuside ja särgi oli neil muidugi väga magus hammustada. Vahepeal tundus, nagu koosneks mu taguots üleni ainult parmukuppudest.

Teise kolmandikku jõudnud suvi tähendas ka taimedel valminud seemneid, mis riietesse igale poole kinni jäid, krae vahele pudenesid ja tossuservast sisse tikkusid. Hiljem juukseid kammides pudenes putkede köömnetaolisi seemneid isegi peast.

Kell kolm päeval. Hämmastavalt kaua otsime punkti 34 ("tiigi kagukülg"). Lopsakas toominga-, lepa- ja pajuvõsas oli küll kõikvõimalikke elemente, kuid mitte tiiki. Nojah, kuiva suvega on tiik tilgatuks kuivanud ja sarnaneb nüüd pigem tavalisele kuivanud porile...Punkt käes! Joostes edasi!

Kaardi mõõtkava 1:50 000 põhjustab mitmel korral selle, et punkti hakatakse lootma lähemalt, kui ta tegelikult asub. Kulgeme meigi koos teise võistkonnaga paar korda mööda täiesti õiget kraavi edasitagasi, otsustades "nii kaugel küll ei saa olla" ja tagasi pöördudes. Aga saab küll, punkt on täiesti õiges kohas ja kolmandal katsel piisavalt kaugele kõndides saame ta kenasti kätte.

Tõllinõmme rada rõõmustab suurte magusate murakatega. Ahman neid kõndides tee kõrvalt kaas nii palju kui jõuan ja muudkui söön. Imemaitsev! Küllap kõigile: kui korraldajad mõne aja pärast punkti vahetama olid sõitnud (punkt 75 ei töötanud, punkti läbimise tõestamiseks tuli kaasa võtta üks punkti all olevatest pabertükkidest), olevat raba olnud üpris tühjaks söödud...

Kell viis päeval. Vahepealsed punktid oleme leidnud kergelt ja kiiresti, mõnigi kord punktile otse peale joostes. Leivo juures oleme paar päeva tagasi sirvinud 1986. aastal välja antud orienteerumisõpikut, mis küll õpetab punkti otsimise võtteid, kuid sätestab: punkti otsimine näitab orienteerumisoskuse puudumist, punktid tuleb läbida. Nii lepime meiegi rõõmsalt kokku, et edaspidi räägime täna punkti läbimisest, mitte leidmisest.

Tee ääres jäävad silma suured karuputkeväljad. Uhh, ei tahaks pimedas sinna kogemata sisse joosta - karuputke mahl kõrvetab nahale põletushaavaga võrreldava jälje, mis paraneb kaua ja visalt. Koledad on need väljad ka päeval - eelmiste aastate kuivanud taimed kõrguvad kui tontlikud hallid luukered teiste taimede roheluse vahel.

Kell 8 õhtul. Stardist oli möödas 8 tundi, teeme söögipeatuse. Istume sooja päikese käes teepervel, sööme kaasavõetud kotletivõileiba ning teeäärse metsõunapuu otsast leitud hapusid pooltooreid õunu ja mõnuleme. Täielik matkaselli-nipernaadi tunne, ainult jalad millegipärast surisevad.

Tugamanni lähistel ei õnnestu küll täiesti stiilipuhtalt läbida punkti 26 ("jõgede hargnemine"), kuid päris otsimiseks ei saa seda kah nimetada.

Loodus on pika põua järel pehmelt öeldes kuiv, kõik kraavid ja lodud kuivanud. Kuid mitte turbakraavid! Vett neis küll enam pole, kuid põhjamuda on täiesti alles. Nad on parasjagu ka nii laiad, et ühe hüppega neist üle ei saa. Üks jalg satub ikka perve äärde tümasse ja vajub põlvini sisse. On täiesti kirjeldamatu muda ja mädanemise hais, mis sellest mudast seepeale pahvatab! Ning jalg tsementeerub temasse peaaegu hetkega: nõuab tõsist sikutamist, et jalga välja tõmmata. Tänan õnne, et Salomoni tossud istuvad kõvasti jalas ja nii kergelt ära ei tule - tossu otsimine selles rõvedas haisvas mudas poleks kindlasti mitte tore.

Kell üheksa õhtul. Esimene tõsisem viltuvedamine. Otsime punkti 44 ("tee kaguots") ligi kaks tundi (aeg finishiprotokollist, aja sisse kuulub muidugi ka aeg eelmisest punktist selle punktini jõudmiseks). Kõik tundub justkui õige - on ristuvad kraavid, on tee - aga mida pole, on punkt! Tuterdame metsas sinna ja tänna, teeme metsas väiksemaid ja suuremaid ringe, otsime vana orienteerumisõpikut järgides küll spiraalselt, küll ruutpesiti... Ei midagi.

Lõpuks lööme käega ja otsustame punkti vahele jättes edasi minna. Ning puhtjuhuslikult komistame kadunud punktile, mis on kaardiga võrreldes täiesti teises suunas ja suvalises kohas! Nii et hoopis rajameistri näpukas, mitte meie orienteerumisoskuse puudumine. 

Moraalile mõjus pikk asjatu müttamine muidugi kurnavalt, kuid pikas perspektiivis olulist muutust võistlejate pingereas ilmselt ei teinud: pea kõik, kellega hiljem rääkisime, olid olnud 44 leidmisega hädas. Kuid iparaku raiskas see punkt meil palju väärtuslikku valget aega, nii et mitmed ees ootavad keerulised metsapunktid jäid nüüd pimeda peale.

Kell 12 öösel. Kui stardist on möödas 12 tundi, on minu jalad juba tuimad. Ning Lorpeni seni truult teeninud spordisokkide kanda on ootamatult kulunud auk, mis muidugi annab hea eeldus edasiseks villi tekkeks... Esialgu väljendub tuimus küll selles, et siledal teel saab isegi joosta, kuid risus on raske tõsta jalgu üle kändude ja mahalangenud puude.

Mitte just meeliülendavaks hetkeks saab turnimine üle mahajäetud prügimäe, mille taga metsas on punkt 61 ("vare"). Oleme teel arutanud, et ilmselt on seekord tegu lihtsa punktiga, sest vare peaks ju olema lihtsalt leitav isegi pimedas.

Aga võta näpust! Prügila rehvihunnikutest ja plastpudelikuhjadest üle ukerdanud, näeme metsas teise võistkonna pealamp-jaaniussikesi. "Noh, vare leitud?" küsib Leivo seltskondliku vestluse arendamiseks. -"Sama küsimus siinpool, otsime seda juba poolteist tundi," kõlab aga üldse mitte optimismi sisendav vastus.

Varet otsides ragistab prügila taga tihedas metsas korraga tervelt kolm tiimi. On kottpime, põõsastikus näeb vaid paari sammu kaugusele ning kiviaiad, mille järgi loodame varet leida, jooksevad igal pool ja igas suunas. Minul hakkab lõpuks pea ringi käima ja igasugune suunataju kaob: kuhu poole me lähme? kas oleme siin juba varem olnud? käime lihtsalt ringiratast?

Varasemad otsijad loobuvad ja lahkuvad punkti vahele jättes. Meie läheme tagasi toreda prügimäe juurde - see tundub ainus kindlalt määratletav objekt - ning võtame võimalikult kindlalt suuna oletatava vare suunas.

Minna tuleb kaua ning tõttöelda olen mina juba üpris kindel, et siin seda varet küll pole - oleme prügilast juba nii kaugele jõudnud. Aga jälle tuleb arvestada, et sellel kaardil tähendab tühine millimeeter 50 meetrit looduses - ja nii läheme veel edasi. Ja leiamegi vare! Ja punkti!

Kell neli hommikul. Veel nelja tunni möödumisel ning algusest võttes 60 km järel on mu jalad aga täiesti läbi. Tallad tunduvad ümmargused, igasugune liigutus teeb lihastes põrgupiina varvastest taguotsani. Mõlema päka alus tundub olevat üksainus hiiglaslik vesivill... säästan siin üksikasjalikumast kirjeldusest pildi kohta, mis avanes hiljem jalgu lahti pakkides dushi all. 

Kõikjal lehvib niiske külm udu, kõrge rohi ja võsa oli märg ja kastab ka meid märjaks. Sääremarjad hakkavad aeglaselt krampi kiskuma.

Punkt 52, mida otsime, on "kiviaia nurk". Ukerdan Leivo sabas kuidagimoodi üle kiviaia ja läbi seda ümbritseva põõsa- ja nõgesetihniku... Vale suund! Tagasi! Veel kord üle kiviaia. Aitan jalga kiviaiale tõsta käega - jalg ise enam nii kõrgele ei kerki - ning hiivan lähedasest lepast haarates ka teise jala kuidagi üles. Siis tuleb mõelda, kuidas teiselt poolt alla saab, sest ka alla astuma jalg ei paindu. Võtan kahe käega kõvasti lepast, panen silmad kinni ja hüppan - kui põlvekõrguselt allatulekut võib hüppeks nimetada. Lepp pidurdab põrutust, kuid siiski lööb maandumisel päkkade alt tuld.

Kuidagimoodi komberdan võsast välja. Sõna otseses mõttes nutan ja palun Leivot, et jätame ülemise kaare - ca 20 km - tegemata, edasised punktid võtmata ja lähme otse finishisse. Minu jalad enam ei suuda.

Leivo nõustub - küllap olen ma tõesti nii hädine, et ta ei püüa mind veendagi edasi minema.

Üldse on Leivo väga hoolitsev. Vähe sellest, et ta ei ütle ühtegi paha sõna selle kohta, mis meie võistluse ära rikun - ta toidab mind shokolaadi, geeli ja võileivaga ning mässib ellujäämiskilesse, et mul ikka soe oleks.

Hiljem, juba kodus olles, tuli mõte, et oleksime võinud proovida mulle paar valuvaigistit sisse anda, lihaseid soojendava kreemiga määrida ja siiski edasi võistelda. Mitmed seiklussportlased on väga tulemuslikult Ibumaxiga sõbrad, kui näiteks rattasadul taguotsa ära hõõrub... Aga meie pole meditsiini ja ravumite peale lootjad, nii et see võimalus ei tulnud rajalpähegi.

Kell kuus hommikul.Oleme metsateel kuskil Vääna-Jõesuu ja Türisalu vahel. Minu jalad on jõudnud sellisesse konditsiooni, et sammun nagu pingviin: kandadel ja talla välisküljel, jalgu võimalikult sirgelt ja laiali hoides. Lõpuni on veel 6-7 kilomeetrit.

Türisalu juures tuleb healt siledalt maanteelt pöörduda ranniku poole matkarajale, et võtta ära veel viimane teele jääv punkt. Rajal tuleb üles astuda ka umbes põlvekõrgusest astangust. Igaks juhuks ei proovi ma nii kõrgele astumist, vaid laskun astangu äärele põlvili ja liigun paar sammu käpuli. Oh, kui hea on mitte olla jalgadel! Leivo pakub, et lõpuni jäävatel kilomeetritel võib ta mulle "käru" teha. Üllatuslikult on mu vaim veel nii virge, et suudan selle üle naerda. Tegelikult on üldse hea olla - pole isegi liiga väsinud, uni ei vaeva, kurnatustunnet ei ole - ainult need valutavad jalad!!!

Kell seitse hommikul. Finish. Viimane punkt on loomulikult võistluskeskuse tagumises otsas. Märgime selle ära, saame kätte oma ajagraafiku, vahetame mõne sõna korraldajatega.

Auto on muidugi võistluskeskuse esimeses otsas. Vaevaline komberdamine sinna, asjad kaasa ja dushi alla. See on muidugi jälle seal tagumises otsas. Kaalun mõttes juba võimalust, et ma ei lähegi dushi alla - tee tundub liiga pikk.

Siiski käin dushi all ära. Nagu öeldud, säästan oma jalgade kirjeldusest ja ütlen vaid niipalju, et avan nõelaga mõned suuremad villid päka all ja varvastel. Kanna peale on kah vill tekkinud ja seal juba katkigi läinud, aga seda villi ma teel õieti ei tundnudki, nii et tema olemasolu tuleb täieliku üllatusena.

Siis tuleb mustad riided ja tossud autosse viia ning uuesti tagumisse otsa kulgeda, et sööma minna. Üks teine tiim, kelle naisliikmel jala otsas ainult villased sokid, sõidab parklast sööklani autoga. Mul on tõsiselt kahju, et see väärt mõte meile pähe ei tulnud! Ja ka sellest on kahju, et olen kaasa võtnud varvassokid - multispordivõistluste järel on neid alati olnud väga mõnus jalga panna, iga varvas oma eraldi pesakeses, kuid praegu on jalad nii valusad ja paistes, et varbad lihtsalt ei mahu sokkidesse.

Iga võistluse parim osa on hilisem muljetamine korraldajate ja kaasvõistlejatega. Nii ka seekord. Siis istume autosse ja sõidame koju.
___
Aga üllatus-üllatus! Lõpuosa pingviinimarsist hoolimata saime oma 171 punkti ning rajal oldud 18 tunni 37 minutiga segavõistkondade arvestuses lausa auhinnalise kolmanda koha ning üldarvestuses olime kümnendad! Esimest korda lugesin seda siit UrRa kommentaarist, ei suutnud oma silmi uskuda, vaatasin tabelit... Oligi! Ikka olen hämmastunud, oma lõpuosa-soorituse põhjal poleks seda küll oletadagi osanud...

Siin on Leivo muljed.

Harva, kui mina reklaamide peale endast väljun - oma töise tegevuse tõttu olen nende suhtes ilmselt immuunseks ja tuimaks tehtud :). Aga kõik pole veel kadunud, mu sotsiaalne närv on ka reklaamide alal vist siiski alles - sest nüüd see juhtus.

Tallinna tänavapilti ilmusid mõni päev tagasi verised kolme sõrmega käed, kust kaks ilmselgelt ära lõigatud. All kiri "Normaalne?"

Arvasin, et küllap on tegu mingi shokile pretendeeriva tobeda sotsiaalreklaamiga - millegipärast kipun ma viimasel ajal kõiki jälkusi kõigepealt sotsiaalreklaamiks kahtlustama. Jüri küll arvas, et see on hoopis Husqvarna kampaania: osta meie saag ja sinuga ei juhtu midagi sellist :)

Aga ei ühte ega teist. Selgus saabus täna, kui tiiseri jätkukampaania välja ilmus: tegu on AKNATOOTJA reklaamiga ning reklaamitakse akent, millel erinevalt teistest on viis kambrit.

Mis iganes asjad need aknakambrid ka pole, reklaam on haige. Haige.

Mis küll toimub agentuuri loovjuhi peas, kellel sellised paralleelid ja assotsiatsioonid tekivad? Tahaks küsida nagu tema reklaamis - normaalne?

Oh, me oleme nii uhked. Mina, Kati, Jüri ja Ode. Sest tegime ära meie jaoks väga suure töö, uue tapeedi paneku lastetuppa. Mälestuseks pilt uuest ja vanast - vana on see vasakpoolne. Uus ei ole pildil muidugi veel oma täies hiilguses näha, talle tulid ka borded ja muud ilud viimistluseks peale.

Tapeedipanek iseenesest pole ju remondi lagi, aga siiski paras katsumus.

Kõigepealt me mõõtsime ja arvutasime, kui palju tapeeti on vaja.

Siis otsisime ja lõpuks ostsime. Mitte ainult tapeedid (tegime  veidi kunsti, nii et seintel on kasutatud eri värve ja erinevaid tapeete), vaid ka liimid, pintslid ja muu vajaliku.

Järgnes vaevalisim etapp - toa ettevalmistus. Juba kolme lapse toa tühjakstegemine on ikka... no ütleme, töö- ja ajamahukas. Ja tuleb ju ka leida koht, kuhu toast väljatõstetud asjad panna - alloleval pildil on stiilinäide meie elutoast, kuhu lastetoa kraam vägisi sisse trügis. Lisaks seinte puhastamine, elektripistikute ja lülitite katete mahavõtmine, uksepiitade lahtikangutamine... Põrandaliistude äravõtmisel andsime alla: otsustasime tapeedi lihtsalt liistuni panna ja pärast serva skalpelliga sirgeks lõigata.

No ja siis muudkui mõõtsime ja lõikasime, määrisime liimi ja kleepisime. Kass oli kah kampas, hüppas kapi otsa ja vahtis sealt nõudlikult alla, et me mingil juhul lohakad ei oleks praaki ei teeks.

Nüüd on valmis. Ainult asjad on vaja veel sisse tõsta.

Kass on kah peaaeagu rahul. Vähemalt on ta igatahes tagasi põrandale kolinud.

Aga nagu remondi järel ikka - juba on näha, et tuleks uus kardinapuu osta. Vana lihtsalt enam kuidagi ei sobi.

Nüüd, pärast mõningast pausi, saab siin tänu Leivole jälle kommentaarida.

Pean tunnistama, et tundsin teie tagasisidest puudust - Oliver, Tanza, Jüri, Age, Nin, Priit, Tanel, Terje, Kajakas, Eppppp ja kõik-kõik teised päris- ja veebituttavad, kes te aegajalt olete siin oma toredaid teraseid tähelepanekuid teinud.