Viivi saatis laiali kirja, et kuna võistlushooaeg on lõppenud, on aeg küps alustada uueks hooajaks põhja ladumist ning teha esimene ühine kepikõnnitrenn. Aeg 2-3 tundi ning riietus vastavalt ilmastikule.
Kuna samale päevale plaanisid veloclubbersi ratturid ka rattatrenni Paldiskist Tallinna, otsustas Leivo seekord siiski sporti teha ja hoopis ratturitega ühineda, mina aga saabusin pühapäeval kella üheteistkümneks Jõelähtme golfiklubi parklasse. Olin üks esimestest ja päris naljakas oli autost valede keppidega välja ronida - hoolimata uduniiskest ilmast oli golfimängijaid ja autode juures mänguks valmistujaid ootamatult palju.
Rahvast muudkui kogunes, saabus ka suur pudel Jägermeistrit ning minekurahutus hakkas võimust võtma. Ehkki kõik läbisegi rääkisid, et veel Tauts on 5 minuti pärast kohale jõudmas ja ootame ära, kujunes lõpuks nii, et esimene, rahulikumalt liikuma pidanud grupp (ehk siis suurem hulk inimesi) võttis jalad selga ja asus teele. Kindlas veendumuses, et Tautsi jäid ootama Viivi ja Heiti ja asi neil siis pärast meile järele joosta. Ja ehkki olime kõik enne üksteise võidu imetlenud kolmekuust Siimu ema süles või isa kandekotis, ei märganud nüüd enam keegi, et ka nemad kolmekesi teise gruppi jäid.
Nii me siis kihutasime reipalt läbi sooja sombuse novembriilma läbi Jõelähtme metsa, üle hüdroelektrijaama silla ja Kalevi-Liiva alade, nii et kepid muudkui vingusid. Aegajalt sai kepiotsaga joonistatud teele nooli ning kirjutatud "saun" või "õlu", et taganttulijad ikka järele oskaksid tulla. Mida aga ei tulnud, oli teine grupp. Esimene telefonikõne andis selgust, et tene grupp oli enne sillale jõudmist metsas kogemata lisatiiru teinud, aga endiselt olid kõik arvamusel, et küll nad nüüd varsti joostes meile järele tulevad.
Mul oli väga kahju, et ma fotoka maha unustasin, sest kohtasime mitmeid jäädvustamist väärt asju. Näiteks Kalevi-Liiva massihaudade sildil, kus algselt oli kiri "tapsid natsid tuhandeid inimesi", oli kellegi ilmselt rahvustevahelist vaenu süvendada sooviv käsi tõmmanud musta markeriga t-tähe maha ja lisanud s-ile katuse, nii et tapjateks oli nüüd "naši". Ja teine suurepärane silt täiendas tavapärast "Eramaa"-hoiatust, kuhu oli lisatud "Küsi Antilt" (ilma telefoninumbri või muu kontaktita). Selline armas kohalik silt - kõik ju teavad, kes Anti on ja kust teda leida.
Kui me omadega juba Kodasoo lähistel vutifarmi juures olime, nõudis tagumine seltskond tungivalt, et neid järele oodataks. Nüüd selgus ka, kes nende gruppi veel kuuluvad ja et vähe sellest, et me varem startisime, olime teisest grupist pidevalt ka kiiremini ehk aina kaugemale eest ära liikunud.
Tegime siis Raivo juhatusel ÜKE ehk üldkehalise ettevalmistuse treeningut ehk venttist tuttavaid harjutusi. Ja kui teine grupp kohale jõudis, liikusime nüüd juba koos autode poole tagasi.
Noh, enamvähem koos. Kuna tee ääres oli palju toredaid künkaid, hakkasid kiiremad-tugevamad neist üles ja alla jooksma. Ma tegin kah alguses mõned künkad kaasa, aga pöördusin siis siiski rahulikuma teevariandi juurde tagasi. Kohtasime veel üht suhtlemisaldist majaperemeest, paari koera ja Kalevi-Liiva kandis isegi seenelisi (ma ei tea küll, mida nad korjasid - ainsad seened, mis mulle silma jäid, olid pigem limasarnased kogumid).
Ja juba oligi Jägala sild (see joast ülalpoolne) ning varsti pärast seda paistis ka golfiklubi kõrge katus. Plaanitud paari-kolmetunnisest trebnnist oli sujuvalt saanud üleneljatunnine, kuid loodetavasti jõudsid kõik siiski õigeks ajaks Vetteli maailmameistriks saamist nägema.
Autosse istudes tundsin, et jalad surisevad ja on kanna juurest ka valusad. Viimane oli tingitud sellest, et muidu küll heade ja kuivade Sealskin sokkide suhteliselt jäik sisepind oli kanna siseküljele ka paar suurt villi hõõrunud. Huvitav, et ma neid varem tundnud polnud - ilmselt oli süüdi hea seltskond.