Täna oli kurb päev: suri Heleni rott Nipsu, kes oli ka kodurottide maailmas küllaltki noor, alla aasta vana. Ei teagi, mis tal juhtus – alles oli terve ja rõõmus, sibas ringi, ujus vannis ja tassis toitu oma panipaika… aga täna, kui Martin koolist tuli, oli ta näinud Nipsut, ninast veri voolamas. Kerged krambid… ja läinud ta oligi.
Mida teeb sellisel ehmataval puhul üks muidu suur, aga tegelikult siiski väike poiss? Martin tegi väga õigesti, helistades emale- isale ja Mummile-Vanaisale. Mummil oli õnneks ka vaba päev, nii et ta sai kohe minna abiks ja toeks. Nipsu sai pandud pappkarpi salvrätile ning nii ta seal lamas, üsna nagu elus.
Õhtul sõitsime maale ja matsime Nipsu vana kasekoha juurde maha. Me nimetame seda kohta tegelikult endiselt “kase all”, ehkki kunagist suurt maarjakaske pole seal enam ammu – sai äikese ajal välguga pihta ja murdus tormis juba pikki aastaid tagasi. Aga tema alla olid maetud Karini rott Sonny, Kairi rott Rotsu ja meie maakoer Pluuto. Selline kodune loomade surnuaed.
Nüüd magab seal, laia kännu lähistel, ka Nipsu.
Lubasin Martinile, et kirjutan üles Nipsu toredaid tegusid, et neid oleks hiljemgi hea meenutada ja nad ei ununeks. Püüangi nüüd seda teha.
Nipsu armastas koguda endale “talvevarusid”, ehkki kodus hellitatud loomana tal muidugi selleks vajadust polnuks. Vara-ait oli elutoas ühe kastikese sees ja sinna sööstis ta lausa uskumatu väledusega, kui oli laualt järjekordse palukese välja meelitanud. Just hiljuti jutustas Karin, kuidas Nipsu oli hakanud omaks pidama suurt viinamarjakobarat ning kui Karin teda takistades kobara teisest otsast sikutas, oli Nipsu kõik neli jalga vastu lauda surunud, kobarat oma poole vedanud ja vihaselt piiksunud. Selline sihikindel rott oli Nipsu.
Mõni päev tagasi pandi Nipsu ujuma. Vann oli vett täis ja Nipsu suples – ujus käppadega sibades “koera” ning oli pärast ilus puhas ja koheva karvaga. Koheva? Jaa, Nipsu oli rex-rott ehk siis pehme, kergelt lokkis karvkattega. Ja silmad olid tal mustad, säravad nagu nööbid. Üldiselt valget karvkatet ilmestas seljal olev piklik hall laik, mis ulatus kuklast sabani.
Odel aga on Nipsuga seoses üks naermaajav ründeseik, kui Nipsu kord tema käe kallale kargas ja seda näksima asus. Ode raputas paaniliselt kätt, aga Nipsu rippus seal ikka hammastega küljes. Pärast kinnistasid Martin ja Toomas, et ka nendega on Nipsu sellist ründemängu mänginud, aga Karin kinnitab jätkuvalt, et Nipsu pole mitte kunagi kedagi hammustanud :) Eks see ilmselt tõesti mingi ründemäng oli, mitte tigedusest hammustamine, sest tige polnud Nipsu kindlasti mitte.
Kuidas Nipsu Heleni juurde sai? Helen tahtis endale 7.sünnipäevaks rotti ning nii me siis enne sünnipäeva loomapoode külastasimegi. Rocca al Mare Bosses oli ilusaid lokkis rotipoegi ning Ode oli see, kes soovitas just nimelt rex roti võtta, mitte tavalist valget, nagu Karinil Sonny auks meeles mõlkus. Asja otsustas lõplikult muidugi Helen ise, kes Nipsu teiste rotikeste seast eksimatult välja valis.
Aga miks on pealkirjas juttu rottide Kohvikust? Sest kui Helen oli veel päris väike, rääkis ta kord surnud varest nähes, et kõik surnud varesed lähevad vareste Kohvikusse ja saavad seal teiste varestega kokku. Eks siis rotid lähevad rottide Kohvikusse ning ilmselt vaatab Heleni Nipsu sealt praegu koos Karini Sonnyga, sabad sõlmes, kuidas nende perenaistel edasi läheb.