Get a life!

Reede õhtul toimus Rock Cafes "Visioonist lahenduseni" õhtusessioon ehk otse öeldes pidu. Esinesid IT- ja telkofirmade endi bändid ja loomulikult tuli siis minna omadele kaasa elama. Hõbedased püksid ja kõrge säärega saapad jalga, Leivol kah rokiõhtuks sobiv riietus - ja siis kohapeal selgus, et enamik oli tulnud otse seminarilt ehk siis mehed olid puha ülikondades :) Õhtu edenedes jõudis küll õnneks kohale üha rohkem meiesuguseid ainult peole tulijaid, kes siis ka vastavalt riides olid - aga kui ka oleks enamik ülikondades olnud, oleks ikka äge olnud, sest pidu tõmbas kiiresti käima. Jah, pole paremat peokäivitajat kui omad inimesed laval :)

Ja ega need lavalolijad -bändid Elisast, Skype´ist, Regiost, Elionist/EMT-st, Swedbankist, Microsoftist, Ericssonist, Webmediast ja MicroLinkist - ei tõmmanud rahvast käima mitte ainult sellega, et nad omadf olid. Tõesti oli tegu üllatavalt heade muusikutega! Väärisid 101% oma fännide kaasakarjumist, näpuviskamist, kukilistumist, laual rokkimist ja kõike muud.

EMt/Elioni bänd, Jüri K muidugi lauljarollis, pälvis oma esitusest vast suurima menu töötlusega Singer-Vingeri "Massikommunikatsioonist" - lauluga "Telekommunikatsioon". Fännide kisa tugevus sai küll kolmandad detsibellid (kõige kõvemini jõudsid karjuda vist Webmedia fännid), kuid muidugi olid võitjad kõik. Eeskätt muidugi publik, kes sai suurepärase õhtu!

Möödunud nädal oli erinevate töiste sündmuste rohke.

Sügisseminar. Esinemised kolmel päeval, üks neist Tartus, kuulajate arvuga kuni 170 saalis. Ühisettekanne Evelyniga tuli väga hästi välja, teema kah hea konkreetne. Ja loodan, et süstisime organisatsiooni positiivset usku ühisesse panustamisse (oh, mis pateetiliselt see küll kõlab, aga loodan tõesti nii).

Turunduse kick-off. Väga vajalik üritus meie tiimi sisemise õhkkonna jaoks. Ja lausa üllatavalt lõbus ka, pärast töise osa lõppu. Kuidas me näiteks reklaami tegime - pannes kohustuslikus korras ühte potti Obinitsa leelopäevad, pimekohtingu ja värvipimedatele sobiva ekraanikaitse sülearvutitele... Sest eks meie reklaamid kipuvad ju ka IRL olema mõnigi kord sellised, et "oh, aga paneme selle pakkumise kah veel juurde, ja selle veel ikka ka" :) Ja kuidas me väiksemas ringis saunas maailma ja turundusdivisjoni parandasime...  Ja kui meie tublide tüdrukute tubakond sai magama poole kolme paiku, siis vapraimad olid vaat et järgmise hommikuni üleval ja tulid otse seminarile... Jah, vahetevahel tuleb ikka ka koos kolleegidega juua ja lõbusadi rumalusi teha.

Sest igapäevaelu käib ju ikka nii, et meil kõigil on üks ja sama lemmikloom - meil on kiire. Arutasime, et peaks selle müstilise Kiire lausa ära materialiseerima ja mõnda nõupidamisruumi elama panema - päris lõbus oleks ju ka külalistele teda tutvustada, et näete, meil on siin Kiire...

Eh, ja juba homme on jälle ka minul Kiire...

Mitmendat päeva hoiab juttu üleval uudis, et Põhja-Lätis justkui alla kukkunud meteoriit on tegelikult võltsing ja Tele2 reklaamitrikk. Kuna juhtum jääb ilmselt pikaks ajaks suhtekorralduse ja turunduse õpikunäiteks (kas heaks või halvaks, peaks selguma lähipäevil), panen selle ka enda jaoks kirja.

Iseenesest pole "tirriteerivate" tegudega väljatulek avalikkuse tähelepanu võitmiseks midagi uut. Ka mina usun, et meteoriidi-uudis oli tõenäoliselt algus mingile turundusplaanile - kasvõi jalustrabavate hindadega kõnekaardi/paketi "Meteoriit" turuletoomisele. Alguse "suur pauk" annab ju laialdased võimalused edasiseks turundustegevuseks: klipid Youtube´is, viirusturundus jms. Banaalseim võimalus on näidata augu ümber sagivaid päästeametnikke ja teadlasi ning lõppu on monteeritud lisa, kus august leitakse uudistoode - tahaks muidugi loota, et nad on midagi nutikamat välja mõelnud :)

Nii et võimalusi on. Aga kogu ettevõtmine tekitab ka mitmeid küsitavusi.

Esiteks ei meeldi kellelegi, kui teda on lolliks tehtud ja temaga manipuleeritud. Nii et mõistan täiesti Läti avalikkuse, politsei, päästeametnike ja meedia pahameelt selle "nalja" üle. Neil, kes töö tõttu pidid kohale tormama - politsei ja päästeamet näiteks - lisandub isiklik pahameel raisatud aja ja ressursi pärast. Lisaks veel see, et samal ajal ei saadud olla mujal, kus nende tööd reaalselt vaja - olgu selleks või kassi puu otsast allatoomine või patrulli möödasõit tänavanurgal kõõluvast kambast. Isegi kui firma on lubanud otsesed kulud kompenseerida, jäi - muidugi piltlikult öeldes - see kass tol õhtul alla toomata ja hoiatussõit tegemata. Tõsiselt oma tõsist tööd tegevate meeste jaoks oli kindlasti tegu sülitama panevalt lolli tembuga.

Teiseks kliendiriskid. Läti Siseministeerium on juba teatanud, et loobub Tele2 teenustest, samuti on oma isikliku loobumise näitega inimesi üles kutsunud Läti päris mainekas ajakirjanik. Ma küll ei usu, et erakliendid massiliselt operaatorit vahetama hakkavad, aga ebameeldivad on sellised avalikud avaldused firmale kindlasti, isegi kui reaalselt rohkem kliente ei liigugi kui need kaks. Ja kuna ärikliendid on igas riigis pigem konservatiivsemad, võib see "nali" mõne potentsiaalse ärikliendi Tele2 kasuks otsustamisest õlgu kehitades loobuma panna. Nii et turundustrikist võib saada kahe teraga mõõk.

Kolmandaks maineriskid. Tundub, et lätlastele ei meeldi võimalus saada suurima majanduslangusega riigi maine kõrval ka veidraima huumorimeelega riigi tiitlit. Praegusel hetkel tundub avaliku arvamuse kaalukauss ju kalduvat just nimelt sinnapoole, et lätlased tegid maailma silmis ise endale Boratit. Nojah, eestlastel on vastu panna filmis figureeriv kääbusnaisest mõrvamaniakk - aga sarnaselt Boratile ei teinud ka meie seda ise. Veidrustega on lihtne kuulsaks saada, aga suhtekorralduse klassikaline õpikunäide on ka see, et kui farmis sünnib viie jalaga vasikas, tasub farmiomanikul enne uudise tegemist alati kaaluda, kas üldse ja mis eesmärgil tahab ta tuntust koguda kui farmiomanik, kelle juures sünnivad viie jalaga vasikad...

Neljandaks ajafaktor. Minu usku Suurde Turundusplaani on tugevalt kõigutanud see, et Tele2 kohe sellel nn vastutuse võtmise hetkel (milline kena terrorirühmitustele iseloomulik termin!) ei teatanud, et meteoriidikraater on algus toote X kampaaniale. Saanuks nad ju oma tootenime kohe uudistesse ning bingo! suurem turundustöö olnuks tehtud. Nüüd vesteti midagi rahvale positiivsete emotsioonide andmisest ja Läti riigi tuntuse edendamisest. Nii et praegu on otsest ärilist kasu saanud ainult maaomanik, kes ilmselt kasseeris kõigepealt tasu augu eest ning sündmuste tipphetkel müüs augu juurde pääsemiseks pileteid. Ja ega tema äri veel lõppenud pruugi olla - väikese reklaamtahvliga saab sinna veel hulgaks ajaks inimesi meelitada, miks mitte augule ka täiendavat lisaväärtust andes (harivad tahvlid tõelistest meteoriidikraatritest jms), "meteoriidi" tükke suveniiriks müües jne.

Ma püüdsin ka mõelda, mismoodi reageerinuks mina, kui näiteks mõni meie agentuuri loovinimene oleks analoogse ideega lagedale tulnud. EMT osas oleksin kindlasti pannud sellele oma veto, sest EMT kaubamärk seisab teistsuguste väärtuste eest kui trikid avalikkusega. Küll aga oleksid ilmselt silmad särama löönud Diili võimalustele mõeldes, sest Diil on väiksemas mastaabis ennegi selliste asjadega edukalt lagedale tulnud. Näiteks on Diili esindaja läinud konkurendi pressikonverentsile, suur Diili logoga papist koer kaenlas, ja siis selle mobiilside valvekoerana meedia välklampide sähvides konkurendile kinkinud, rikkudes sellega terve pressikonverentsi (pea kõigil avaldatud piltidel oli Diili koer, mitte konkurendi toode). Tõsi, ka sellel aktsioonil oli väike negatiivne järelmõju - mõnda aega ei lubanud see konkurent ka mitte EMT esindajaid oma pressikonverentsidele, ilmselt kartes, et me seal endale lepatriinutiivad külge installeerime või muud kohatut teeme... Diili tuntuim trikk oli aga kohukese-saaga tippajal, kui valimispäeval paluti tollasel presidendil Arnold Rüütlil valimisjaoskonna ees valida Diili kandikul oleva vanilli- ja maasikakohukese vahel. Heasüdamlik Rüütel oli pikalt kimbatuses, kuidas rumalast olukorrast pääseda, ja valis lõpuks vist mõlemad. Ning Diil (mis tollal oli ka üsna värske ja tundmatu bränd ning eesmärgiks oligi talle tuntuse kogumine) oli magusal uudisteajal suurelt isegi reklaamivaba ETV eetris. Sest ega siis telekaamerad, kes presidendi valimisjaoskonna ette olid kogunenud, seda kimbatust jäädvustamata ja eetrisse paiskamata ei jätnud... Õnneks jätkus meil pieteeditunnet mitte riputada seda üle ootuste hästi õnnestunud klippi Youtube´i (mis juba tollal oli päris kõva sõna) avarustesse, sest sellega kaasnenuks ju meie riigi presidendi pikaajaline naeruvääristamine väga laia üldsuse silmis - ja patriootlikul tasandil on presidendi institutsioon püha. Muidugi, ekstreemsemad turundajad a la Läti ütleksid ilmselt, et ei jätkunud julgust, aga minul igatahes on selle üle siiani hea meel... Ja tegelikult arvan ma, et võimalikke meteoriidi-riske läbi mõeldes oleksime ilmselt ka Diili puhul pelgama hakanud ja seda mitte teinud. Vähemalt mitte sellises mahus ja mastaabis.

Siit koorubki arvamus, et võibolla läks ka lätlastel asi lihtsalt käest ära. Kui täpselt ei tunnetatud, kui oluline on meteoriit teadusmaailmale ning milliseid tegevusi hakkavad selle puhul rakendama riigistruktuurid, kaotati kontroll nii kommunikatsiooni kui toimuva üle. Aga ikka jääb püsima mu hämmastus, et miks avaldust tehes ka sel juhul kohe oma pikaajalisema plaaniga lagedale ei tuldud. Taheti, et juttu jätkub kauemaks? Kah variant, aga pikemalt püsib asja vastu huvi ainult turundusinimeste professionaalses kretinismis, ja kolleegid-turundajad pole kindlasti nii suur sihtgrupp, mis alguse "suurt pauku" õigustanuks :) Samuti üllatas mind Tele2 Eesti ütlus, et nemad asjast ei teadnud - meteoriidi lähedus Eesti piirile viidanuks justkui mõlemas riigis levivale tootele, seda enam, et paljusid kampaaniaid teebki Tele2 samal kujul oma mitmetes erinevates asukohariikides...

Ja muidugi jääb alati ka võimalus, et Tele2 Läti tahtiski nalja teha ja tõemeeli riiki maailma uudistesse upitada. Sel juhul oskan ma ainult öelda, et terminile "seiklussport Läti moodi" (mis iseenesest on seiklussportlaste seas positiivne iseloomustus) lisandub minu jaoks "turundus Läti moodi", ja see siis küll positiivse värvinguga ei ole.

Lastel on nüüd koolivaheaeg. Ode tõi koju ka tunnistuse, suurematel toimub perioodiõpe ning hinded tulevad vaheajast eraldi.

Tunnistus oli traditsiooniliselt "igav" ehk viieline, vahelduseks juures kiitus Tallinna keemiaviktoriinilt saadud 4.koha eest.

Kati kasutab vaheaega Inglismaa-reisiks. Kevadel sünnipäevakingiks saadud raha eest broneeris ise lennupiletid ning nagu SMS kinnitas, jõudis õnnelikult ka Londoni Lutoni lennujaamast edasi Cambridge´i. Põhivarustusena kaasas sealse eesti üliõpilaskonna esindajatele viidav Mesikäpa ja Tiramisu šokolaadisaadetis :)

Ode Liis valmistub tulevikus filme hindama, olles ühe sihtgrupi esindajana kaasatud laste- ja noortefilmide festivali Just! žüriisse. Minu meelest on see väga tore, muidugi ka tõsine töö (nädala jooksul tuleb ära vaadata 12 filmi, sobitades neid oma kooli ja huviringide vahele).

Jüri sai enne vaheaega koolis rebasena ära ristitud. Rebasenädala käigus oli nii toredat kui mittetoredat, selle koondi üle tervikuna ma veel mõtisklen.

Kreete ja Laura on vaheajaks maal Tädi Hilja pool. Odel oli kah idee koos Annaga meie maale minna, aga see on praegu natuke keerulisem korraldada kui muidu. Vaatame, kas ja kuidas kujuneb. Ramses aga veetis ühe päeva oma ema juures ning edasine aeg kulub tal ilmselt eakaaslasest tädipoja Kristoferi seltsis.

Minul on töiselt keeruline nädal paljude erinevate sündmustega, kuid preemiaks lõpeb see reedel Rock Cafes :)

Nädalavahetus möödus taas remondi tähe all.

Kips paigas. Köök on jõudnud faasi, kus seintes on kipsplaadid paigas ja maalermeister on neile juba ka pahtlit peale ladunud. Pahteldamistööd tuleb muidugi teha veelgi. Nurkadesse on kipsi alla pandud metallist nurgatugevdused, et nurki kohe ümaraks ei sõidetaks. Seinas, kuhu kinnituvad kapid, on kipsplaadi taga ka puitplaat kinnituse tugevdamiseks.

Lahendatud on ka asjatundmatute uudishimulike igavene küsimus "kuidas elekter seina sisse saab?" - mina tean, elekter on seal juhtmete sees ja tema seinast kättesaamiseks tuleb teha kipsplaadi sisse ümmargune auk, kust siis juhtmeuss pea välja pistab.

Aken vahetatud. Glaskeki mehed paigaldasid uue akna ning maalri ja Leivo koostöös on tehtud ka aknapaled (vajavad veel viimistlust).

Laeraamistik. Seadmega, mille nimi on laserlood ja mis nägi välja nagu "Tähesõdade" R2D2, manas Leivo lae alla laserkiirega punase triibu. Selle järgi sai tõmmatud sirge joon ja paigaldatud puust vöö, millele omakorda kinnituvad "aampalgid" (need on juba paigas), millele omakorda kinnituvad tulevikus laelauad. Enne peab aga seinad värvi alla saama.

Aga et liiga lihtsaks ei läheks, sai ette võetud ka esikud. Tagumisse koridori läks sanitaarremondiliseks värskenduseks seina uus tapeet (mis tõi kohe teravdatult välja tulevase ülesande ustega tegelda - head klassikalised tahveluksed tuleb kõigepealt vanadest õlivärvikihtidest puhastada ja siis vaadata, mis nendega edasi saab). Samuti sai seina uus lamp, mis nüüd kogu uut ilu ja vana mitteilu selgelt välja toob.

(Ja ääremärkuseks olgu öeldud, et ajal, kui Leivo tapeeti pani, mina juba magasin. Ma ei tea, kuidas ta sellega üksi hakkama sai, aga näe, sai. Mina eeldasin, et alustame tapeetimisega järgmisel hommikul ja kerisin tuttu :)

No aga ikka kippus tööfront eest kaduma, nagu Leivo märkis. Ja nii sai üles katkutud välisukse juurest algava esiku põrand (linoleum+ vanad saepuruplaadid) ning kunagist moeröögatust Mistrat meenutav seinakate garderoobiruumist.

Meie pere "Minu..." -lemmikute sarja on lisandunud uus liige: Justin Petrone "Minu Eesti". Ootasime seda juba sellest hetkest alates, kui lekkisid esimesed kuuldused, et Justin seda kirjutab. Sest esiteks oleme me kõik (eriti Kati) kindlal veendumusel, et Justin on lahe ja teiseks on ta oma terast maailmanägemist ja sõnaseadmisoskust juba oma blogis tõestanud.

Aga kui ka isiklik tutvus ja sümpaatia kõrvale heita, tuleb tunnistada, et raamat on hea. Kuna algselt on "Minu Eesti" kirjutatud inglise keeles, kuluvad siirad komplimendid siinkohal ära ka tõlkijale, kelleks on Raivo Hool. Tema sõnakasutus koos Justini terase detailinägemise ja värskete võrdlustega annavad tulemuse, mis ühes kohas naerust turtsuma paneb ja teises silmanurga niiskeks võtab.

Iseenesest pole raamatus ju midagi üllatavat. Ei pea olema "Welcome to Estonia" uuringujuht (kui selline amet peaks olemas olema), saamaks aru, et välismaalane kogeb Eesti-hämmastusena verivorsti, kuivkäimlat, katkisi hambaid ja naeratusevabadust. Ja et positiivse poole pealt üllatab teda käeulatuses olev ilus loodus ning kui ta on mees, siis loomulikult ka ilusad naised. Justin aga käänab selle tavateadmise nii huvitavasse, ja mis seal salata, ka isiklikku võtmesse, et mõni lause jääb kauaks kummitama. Näiteks: "Otsustasin, et armastan teda ikkagi, söögu ta siis nii palju verd, kui jaksab." Ei ole ju tavapärane lõpp välismaalase verivorstikannatuste saagale?

Ja vähemalt ühes, mille pärast piinlikkust tunda, avas Justin ka minu silmad: libedad tänavad. Tõesti olen ma võtnud talvist libedust kui harjunud asja ja vääramatut jõudu, valides saapaidki suuresti selle järgi, et nendega ka nii siledal jääl kui, veel hullem, jääkonarustel kõndida saaks. Ja autol ei ole ma kaalunudki lamellrehvide kasutamist, lõhkugu naastud puhastatud kohtades asfalti nii palju kui kulub. Aga ehk siiski ei ole tegu paratamatusega...?

Suur osa raamatust ei räägi aga tegelikult üldse Eestist, vaid Justini ja Epu teineteiseleidmisest Eesti taustal. Lugu ise on nii romantiline, et selle võiks vabalt välja anda ka iseseisva armastusromaanina. Temaatikalt küll täiesti pöördvõrdelisena, kuid hingestatuselt samaväärsena kangastus mulle seda esimest poolt lugedes millegipärast Gunnar Mattssoni "Printsess". Võibolla on nende kahe noore mehe kirjutamisviisis midagi sarnast...?

Nii et kokkuvõttes - lugege, nautige ja veenduge ise, et Eestist saab kirjutada armastusega ja ehk meid ennastki seda maad rohkem armastama panna. Igal juhul on see teretulnud vaheldus Sami Lotila samateemalistele pröökamistele.

Vist keskkooli viimases klassis lunisin oma sõbranna Riinu arstist ema, et ta tooks mulle haiglast ühe vana sanitaripluusi. Mulle hirmsasti meeldis selle mürkroheline värv ja sitsiriidest lohmakas pluus oli ka muidu selle aja kontekstis täiesti kärav rõivatükk, ka väljaspool haiglat ja sanitaritööd kandmiseks. Ma saingi selle ning kui rebenenud kaelus kinni õmmeldud, sai sanitarisärgist pikaks ajaks üks mu lemmik, kuni tema sitsiriie lõpuks füüsiliselt katki kulus. Pluusi viimased etteasted toimusid igatahes juba Tartus Pepleri (tollal Pälsoni) ühikas elades - koduriietusena sobis tema agulišikk kulunud olek tollesse räämas keskkonda ülimalt hästi.

Mürkroheline on olnud ka minu elu lemmik-õhtukleit, mis muuseas on ka mu ainus õhtukleit, mille disaini olen joonistanud ise ja mille lasknud õmbleja juures spetsiaalselt endale õmmelda. Kanda teda praegu enam ei saa, sest kuna mu omalooming polnud just kõige ergonoomilisem (justkui õlgadelt maha langenud laiade õlapaelte tõttu ei saanud küünarnukke kõrgele tõsta), rebenes hoogsas tantsukeerus pöördumatult riie ühe õlapaela kinnituskohas. Aga see kleit on mul kapis alles, sest ma pole raatsinud teda ära visata...

Need mürkrohelised mälestused tulid meelde, kui Katiga poes käies nägin teda nagu magnetiga tõmbavat ... mürkroheliste asjade poole. Ja siis avanesid mu silmad märkamaks, et tegelikult on tal juba praegu kapis rohkesti nii mürk- kui tumedaid sinakasrohelisi riideesemeid. Ja mitte ainult Katil, vaid ka Odel.

Ja nendelgi kuuluvad need lemmikute hulka.

Masu-ajal õnnestus Katil edukalt kandideerida müügiedendusfirma tooteesitlejaks. Tema esimene tööots on seotud Friskies kassitoidu tutvustamisega kassiomanikele.

Tegu on põhjalikult ja nüanssideni läbi mõeldud kampaaniaga ja nii võib Katit ja teisi tema ametikaaslasi näha üle Eesti supermarketites, kollane siidkombi seljas, kassikõrvad peas ja saba taga. Ah jaa, karvased kiisukäpa-kindad on kah käes. Need inimkassid saadavad siis poekülastajate kassidele tervituseks väikeseid Friskies testpakikesi.

Kati oli igatahes täitsa nunnu kass :)

Eilseks kaduneljapäevaks oli mul tehtud laiaulatuslik kodune koristusplaan, sest oma Memmede mõjul usun ma kaduneljapäevade kahandavasse toimesse. Sel päeval tuleb teha kõike, mille kasvu või rohkenemist soovid pidurdada: pühkida tolmu, pesta, puhastada, lõigata juukseid, kui nende kiiret kasvamist ei soovi, pügada hekki, niita muru jms.

Kummatigi olin ma koju jõudes nii väsinud, et plaanisin pärast söömist pisut pikutada - ja muidugi jäin sügavalt magama ja põõnasin hommikuni välja.

Nüüd jääb mul üle oodata suurkoristuseks järgmist kaduneljapäeva ja seekord lohutada end omaloodud uusvanasõnaga, et kes kaduneljapäeval magab, saab ehk vähemalt laiskusest lahti.

Leivo ema ehk Mumm (ei saa siinkohal märkimata jätta, et minu ema on Mummi) kutsus oma laste ja lapselaste pered enda uude kodusse külla. Ühtpidi põhjuseks see, et soolaleivapidu pidamata, teisalt see, et Maris koos Iona ja väikese Alana Mayaga oli Šotimaalt Eestis käimas, nii et oli harv võimalus oma nelja last korraga koos näha.

Väiksesse hubasesse pessa pidi siis korraga mahtuma ligi 25 inimest. Lugesime küll, kui palju meid koos oli, aga päris lõpliku numbrini vist ei jõudnudki.

Ode ja Kreete võtsid muidugi kohe üle juba Šotimaalt tuttava lapsehoidja rolli ehk siis mängisid Alana Mayaga. Ta on neile nagu ilus elusuuruses nukk, kes liigub, räägib ja alati rõõmus on. Alana Maya on tõesti üks rõõmsatujulisemaid ja ilusamaid lapsi, keda minagi näinud olen! ... Mänguealised lapsed möllasid ja kilkasid ringi, meie, suured, püüdsime pisut juttu ajada, mehed/poisid kasutasid ilusat sügisilma aias grillimiseks ning Mumm - tema muudkui askeldas ringi, et kõik ikka süüa saaksid :)