Vabariigi aastapäeval räägitakse muudkui eesti rahvustoitudest. Et mida rahvuslikku siis ikka lauale panna - õuduste jadas domineerivad esirinnas kama ja kaerakile.
Minu lapsepõlv jääb nõuka-aega ja ei saa seega padurahvuslikkusele pretendeerida, ent ometi - kui mõtlen eestipärase toidu peale, tulevad meelde just need asjad. Pildil on üks juhuslik söömaaeg maal, pildil väike mina, isa ja onu Enn.
Sütekala. Meil on praegugi maal pikasabaline lahtikäiv metallrest, mille kaks poolt saab omavahel haagiga ühendada. Resti vahele laoti - hästi tihedalt üksteise kõrvale, ühe pea ja teise saba koos - puhastatud ja soolaga üle raputatud räimed ning pisteti rest pliidi alla, kuhu pärast tuletegemist olid jäänud kergelt hõõguvad söed. Vahepeal tuli resti pöörata ja nii valmiski kergelt tuhamaitseline, pealt musta koorikuga kaetud kalaroog. Väiksena see mulle ei maitsenud - just selle nõgise kooriku pärast -, hiljem aga küll.
Soolakammeljas. Või lest. Vanaema kinnitusel pidavat need kaks erinevat kala olema, kuid mina küll enam erinevusi ei mäleta, ühed lapikud mõlemad. Igatahes meil olid valdavalt kammeljad: soolikad puhastati välja ja pead lõigati ära ning pandi rohke jämeda soola alla puust tünni. Kalad sooldusid seal kõvaks ja vintskeks, nii et väljatooduna sai nendelt kõvade ribadena liha luude pealt maha lõigata. Koos nahaga, ja eriti maitsvad olid kala seljatükid, kus nahk natuke kare ja liivapaberit meenutav. Soolakammeljat võis panna leiva peale või süüa koos kuuma keedukartuliga.
Kilu. See kodustehtud, mitte karbiga poest ostetu. Memmel oli spetsiaalne nõu, kus hoiti kilurohtu: kõrge kolmnurkse metallkaanega, kreemikale keraamilisele küljele joonistatud sinine võõra linna siluett. Nii nõu kui kilurohi oli "laevadelt toodud" - meremehed tegid sõitudelt koju tulles ulatuslikku vürtsiäri, sest poodides selliseid asju ei olnud. Mina sain näiteks alles uues Vabariigis teada, et safran on kallis maitseaine - Memmel oli safranipurk pipra kõrval riiulis ja kõik saiad olid safranikollased... Aga kodused kilud olid imemaitsvad, muidugi ka imetüütud puhastada. Kilu pandi võileivale ja enamasti käis juurde ka keedumuna ja sibularattad (talvel) või roheline sibul (suvel).
Suitsusink. Mingil ajal ehitas isa meie ja Abrami talu piirile suitsuahju, kus siis kodusea soolatud liha suitsust läbi lasti. Oli hästi soolane ja hästi maitsev, ehtsa suitsumaitsega.
Panniliha. Peekoniviilud praeti pannil krõbekuivaks, nii et viimanegi rasvaraas välja sulas. Krõbeda soolase suupiste parim osa oli koks - küpsenud nahariba. Isale maitses panniliha nii, et natuke ikka ka rasva sisse jäi, tema tükid tõsteti siis pannilt enne täielikku kuivamist ära. Väljasulanud rasva kasutati aga samamoodi nagu praegu õli - jahukastme tegemiseks, praadimiseks ja küpsetamiseks. Isegi meie pannkoogid olid searasvaga praetud, sest õli (halvustavalt "poslamaslat") Memm ei tunnistanud. Vist oli tollane õli ka üsna ebameeldiva maitsega.
Mannavaht. Nii jõhvikatest, õuntest kui rabarberist - mida parasjagu saada oli. Sõime piimaga. Vastpidine magustoit oli mannapuder kisselliga - mannaputru oli siis alati lisatud hulgaliselt suhkrut ja sisse klopitud mitu muna.
Rullbiskviit. Pidude magustoit: vahule löödud ja jahuga segatud munast küpsetatud biskviittaigen, millele küpsemise järel määriti paksult pohlamoosi ja keerati rulli.
Ternespiimakook. Sellega on mul vastakad mälestused. Väiksena maitses mulle väga, vahepeal jälestasin, hiljem jälle maitses. Igatahes sai seda küsitavat maiust ainult mõnel korral aastas - siis, kui endal või naabritel mõni lehm poegis. Esimeste lüpside rammus, tumekollane või isegi oranzhi varjundiga veiklev paks piim kallati kaussi, segati suhkruga ja pisteti ahju. Piim tõmbus kokku kohupiimjaks teraliseks koogiks, mille ümber loksus magus vesi. Süüa tuligi nii, et lusikatäis kooki ja teine seda magusat vett.
Riidesse keeratud forell. Isa ja Enn olid harrastuskalamehed ning tõid Valgejõest sageli nii haugi kui forelli. Haug praeti niisama ära, forell soolati ja maitsestati (ikka nende "laevadelt toodud" maitseainetega), keerati linase riide sisse ning tõmmati linase nööriga kõvasti kinni. Nädalapäevad külmas seisnuna valmis tõeline delikatess-suupiste: roosad, hõrgud ja peaaegu läbipaistvad kalapalad, mida õhukeste viiludena saia peale panna... Lisatud pildil käib kalapuhastamine, vasakult Väljaotsa Memm, Kairi, mina (peanupp ema õla taga), ema ja Karin.
Kodused tanguvorstid. Seatappude järel tegi Memm alati tanguvorsti - vorstirohi seisis kilurohu kõrval teises peaaegu samasuguses anumas. Need mulle lapsena ei meeldinud - esiteks vorstirohu spetsiifiline maitse, teiseks teadmine, et tegu on seasoolikaga. Aga ma sõin neid küll ja tagantjärele tundub täiesti maitsev. Mõnel Rakvere toorvorstil on veidi seda kunagise koduse tanguvorsti maitset.
Kartul ja kaste. Minu lapsepõlve põhisöök, vähemalt kord päevas käis küll laual, mõnikord isegi kaks. Jahukaste, seenekaste, munakaste, hakklihakaste - kartuli kõrval igapäevane põhitoidus.
Soolaseened. Hakitud, sibulaga pooleks ja hapukoorega segatud. Üks mu lemmikuid kartuli kõrvale siiamaani.
Heeringas hapukoorega. Kah üks mu lemmikuid tänapäevani - isegi Kati olen ma juba seda sööma õpetanud :) Tollane heeringas polnud muidugi fileekujul, vaid lahtist heeringat sai osta Loksa poest tünnist tervete puhastamata kalade kaupa. Nende liha ei olnud ilus valge nagu praegustel fileedel, vaid soolveest punakas, ja puhastamine pani näpud kirvendama - nii soolased olid nad. Osta sai neid ainult siis, kui kaladel polnud "kõhud maas" - Memm oli heeringa värskuse alal tõeline asjatundja. Ma tegelikult ei teagi, miks me soolaheeringat poest ostsime, samas kui kilu ise tegime - võibolla polnud värsket heeringat lihtsalt saada... Igatahes oli see üks hea ja südant tahedaks tegev kartulikõrvane.
Praeräimed äädikas. Räimed praeti, laoti tihedalt kaussi - vahele ikka sibulaviilakaid ka - ja valati üle kerge äädikamarinaadiga. Paar päeva külmas seismist, ja jälle suurepärane söök valmis. Mõni aasta tagasi hakati seda minu heameeleks ka tööstuslikult tegema, nii et praegu saan oma lapsepõlvesööki mugavalt poest osta. Kahjuks see meil kellelegi peale minu ei maitse.
Kama sõime me muidugi ka. Ämbritäis piima pandi hapnema ja kui valmis oli paks hapupiim, vitsutasid nii lapsed kui täiskasvanud kama. Suhkruga. Kamajahu ostsime poest. Väga hea oli, ei mina aru saa, miks nii paljud seda eesti rahvusjäleduseks peavad. Meie sööme suvel kama siiamaani, ehkki keefiriga pole see nii hea kui koduhapupiimaga.
Vahtra- ja kasemahl. See pole küll söök, aga ikka väga hästi meeles. Just see tunne ja lõhn, kui sai suruda suu vastu vahtratüvesse puuritud tila ning lasta magusal jääkülmal mahlal endale suhu tilkuda...
Igatahes - head rahvuslike söökidega aastapäeva kõigile :) Meil on täna Mammu valik, ta keedab ribilihaga hernesuppi.