Get a life!

Tegelikult peaks praegu pealkirja taha panema veel küsimärgi. Me pole ju veel eurole üle läinud, nii et siiski ei tohiks 100% kindlalt eeldada, et Eesti kroon järgmist sünnipäeva enam ei näe... Aga noh, peaaegu kindlalt see nii on.

Igatahes- täna, 20.juunil 1992 ehk 18 aastat tagasi oli päev, mil rublasid hakati vahetama kroonide vastu.

Hakkasin siia kirjutama oma mälestusi sellest ajaloolisest päevast (mil muuseas lõpetas keskkooli mu õde)... kui kahtlaselt tuttav tunne tuli. Tegin igaks juhuks oma blogis otsingu - ja ennäe, neli aastat tagasi olengi kõik juba ära kirjutanud :)

Laupäeval, 19. juunil 2010 lõpetas Kati gümnaasiumi Tallinna Reaalkooli juubelihõngulises 125.lennus. Lisaks lõputunnistusele kuulub talle ka hõbemedal, mille saavutamiseks võib saada gümnaasiumiaastate jooksul ainetekursuste kokkuvõttes kuni kaks nelja.

Mul on hirmus tubli suur tütar! Ja ka hirmus tubli poeg ja hirmus tubli väike tütar… aga Reaalkooli direktori kõnet kuulates pidin vahepeal ikka korduvalt õhku ahmima. Millised saavutused – ja veel kui paljudel neist lõpetajatest! Ilmselt oligi tugev lend, sest direktor märkis ka seda, et muuhulgas on tänavu tehtud ka riigieksamite keskmise hinde rekord…

Aktus oli ilus ja pidulik ja meeltliigutav. Ka pealtnäha pisiasjades: näiteks hümni ei mängitud plaadilt, nagu paljudes kohtades tavaline, vaid tõesti lauldi klaveri saatel. Ning eks lisas tseremooniale väärikust ja pidulikkust ka Reaali tõeliselt ilusa aula ajaloohõng.Igatahes, mul ikka läksid silmad märjaks :)

Ja peaaegu oleks mul silmad märjaks läinud ka pärast aktust, kui Katit oli õnnitlema tulnud tema eelmise kooli sõbrannade ristikheinaleht.  Ning Villu ja Jüri kandsid Kati tähtsa päeva puhul ülikonda, nähes ütlemata head välja. Ja lilli tõi ka Kati isa, kes tavaliselt ametlikest tseremooniatest suuremat ei pea ja eelistab õnnitleda pigem omakeskis – aga on tseremooniaid, mis lihtsalt on olulised…

Ja Kati oli ütlemata ilus oma lihtsapoolses loodusvalges musta lillemotiivimustriga kleidis ja mustas pitsbooleros (nende aktuse riietusstiil on soovitavalt mustvalge). Roosasid gerberaid, mida ta üle kõige armastab, sai ta kokku terve sületäie…

Reedel, 18.juulil oli Ode Liisil põhikooli lõpuaktus Lilleküla Gümnaasiumis. Esimene aste haridusteel on nüüd ka ametlikult läbi…

Pildil on Ode koos oma sõbranna Anu-Mariga pärast aktust kooliõuel.

Nii ütleb Ode Liis ise (ja mina lisan ette, et lilli sai ta tõesti palju, ja tõesti tühja sest kiituskirjast, mis nüüd selle füüsika eksaminelja pärast saamata jäi):

Põhimõtteliselt mul siis kool läbi: eksamid tehtud ja värki. Mul oli eksamid matemaatikas, eesti keeles ja füüsikas, matemaatika sain 5, eesti keele ka ja füüsika sain 4. Füüsika 4st teada saades olin alguses vihane ja kurb, aga nüüd olen juba rahunenud, sest ega see põhikooli eksam mind siis ülikooli aita :D
Ja pealegi, Reaal võttis mu juba vastu ja see oli mulle ikkagi kõige tähtsam :) Ametlik lõpp on sel reedel, mis on hästi tore loodetavasti ja kus ma saan palju lilli, mis on veelgi parem.

Õnnetu ainult koolilõpu juures on see, et meie gäng läheb laiali :( Ei ole enam pokemonirikkaid bioloogiatunde, või ühiskonnatunde, kus kakleme Barney pärast ega käsitööd, kus me liiga palju lamekaid teeme. Pisar tuleb silma lausa :'(
Tundub, et jään ikka Lillekülat igatsema :)

Öeldakse küll, et tegelda tuleb oma tugevate külgedega, sest siis kasvatad konkurentsieelist, samas kui nõrkade külgedega tegeldes saavutad heal juhul ainult keskpärase tulemuse ehk tegeled mõttetu järeleaitamisega. Aga kuna rulluisutamine on mul muude külgedega võrreldes siiski liiga nõrk ja muutub aina rohkem ka kogu tiimi takistavaks teguriks, tuleb siiski püüda seda kuidagi järele aidata. Pealegi - rulluisutamine lihtsalt meeldib mulle.

Nii olingi koos suure grupi kolleegide ja muude endga lähedalt seotud isikutega (Leivo ja Kati) ühel ilusal õhtul Saku Suurhalli taga rulluisukoolitusel. Koolitajaks Jaanus Ritson ise - ja suur aitäh talle meie kõigi poolt! Tund möödus nalja ja naeru saatel (tuleb välja, et lisaks suurepärasele rulluisutamisoskusele on Jaanus ka meisternäitleja), aga ometi tõsise töö tähe all.

Asjad, mida edaspidi harjutama hakkan, sest neist oli esimesegi platsitrenni järel tõesti kasu:

1. Sõitmine, rulluisud üksteise taga ühel joonel. Parem jalg ees tuli juba hästi välja, vasakut aga ei saanud kuidagi teisest ette sundida, ilmselt ta ikka veereb aeglasemalt :)

2. Sama, aga esimese uisuga "lainetades" ehk siksakki sõites.

3. Sõitmine üks jalg ees, teise jala uisk veeremas ainult esimese ratta peal.

Ja muidugi taas kord vana tõde: HOIDA ENDA PÕLVIST KÕVERAS, et jalad toimiksid nagu amordid.

Kel rulluisukooli vastu huvi, siis algajate regulaarkoolitused on teisipäeviti 19:00 Saku Suurhalli juures, edasijõudnutele kolmapäeviti Lillepi pargis.

Ei, ma ei ole hakanud rulluisutamist nii vihkama, et kutsuksin üles uiskude holokaustile. Küll aga pistsin Tamsalus märjaks saanud rulluisud ahju sõna otseses mõttes, et rattad ja kõik nende sees, ümber ja läheduses olev leiges praeahjus kiiremini ära kuivaks ja vähem võimalikke kahjustusi saaks.

Pärast harjasin rattad veel hoolikalt üle, nii et ka kuivanud liivasodi sai igalt poolt välja urgitsetud.

Kui ma vaid oma ratta eest ka nii põhjalikult hoolitseksin...

Laupäeval toimunud Kaberneeme süstamaratonil uppus kolm inimest.

Kuna stardinimekirjas oli 49 võistlejat, võib teha jõhkrat matemaatikat, et surma sai tervelt 6% osavõtjatest.

Ma ei olnud kohapeal ega tea, mis ja miks võis valesti minna. Ma ei taha kedagi süüdistada, kuid kolm (kolm!!!) surma panevad vägisi vaatama korraldajate poole ja küsima, kas nad ikka olid teinud kõik endast oleneva selle ärahoidmiseks. Ma kardan, et ei olnud.

Ja antagu mulle andeks, aga korraldajate kodulehel oleva asjaliku selgituse kõrval oodanuks ka nende siirast emotsiooni - nii, nagu ei häbenenud Copterline´i õnnetuse järel oma sisemist valu välja näidata Tõnis Lepp. Kes, muide, võttis juhtunu eest ka vastutuse.

Tamsalu Xdream sujus meie tiimil hästi hoolimata isegi sellest, et kohe teine etapp oli rulluisutamine märgadel linnatänavatel ja see pole kaugeltki minu tugevaim külg. Aga kui eelmises tiimis oli Leivo see, kes ei lubanud mul piisavalt karta, st piisavalt aeglaselt ja minu jaoks piisavalt turvaliselt sõita, siis nüüd on meil Marge, kes mind konarlikel lõikudel halastamatult takka torgib :) Igatahes sai rulluisutamine tänu sellele läbitud oluliselt kiiremini kui siis, kui tempovalik olnuks minu enda teha.

Esimene ülesanne oli läbida väike lõik hajutuses. Maare valis A, Marge C ja mulle sobis B samahästi kui sobinuks mõni teinegi. Marge aga peab lotojumalannaga paremad suhted looma, sest C osutus kõige keerulisemaks, kus tehti vist kõige rohkem vigu ka tugevate tiimide poolt. Minu B oli alguses natuke segane (kas siit juba ära pöörata?-stiilis) ja üldse pole jalgsi-tulip mu lemmik… aga üsna varsti kumas läbi lehestiku suur NIKE lipp ja ma rõõmustasin väga, et punktitähis oli nii nähtavaks tehtud.

Pärast kaarti uurides selgus, et polnud see lipuvärk sugugi ainult punktileidmise kergendamiseks tehtud, vaid finiši eel oli tähelepanuülesanne: võtta uuesti NIKE lipuga punkt. Kuuldavasti olid paljud avastanud selle alles finišis ning foorumis arutletakse sellegi üle, kas NIKE ACG ja NIKE RUNNING ikka on üks ja sama (kaardil ühes kohas oli kirjas, et punktis peab olema NIKE ACG, aga sellist lippu ju polnud). Tuleb välja, et tähelepanematus või detailide märkamata jätmine võib ka kasuks tulla: mina fikseerisin ainult selle, et on NIKE lipp ega juurelnud pikemalt, mis seal veel kirjas… No ja tegelikult lugesime ka kaardilt esimesena seda teist kohta, kus oli kirjas lihtsalt “NIKE lipp”… Igatahes, finiši eel polnud meil kahtlustki, millisesse punkti minna.

Kanuuetapp Porkuni ujuvate saarte vahel algas kaardi mahajoonistamisega. Ja üle hulga aja oli punktide juures ka merelahinguid ehk kanuude sõbralikke kokkupõrkeid selle nimel, kes esimesena punkti saab piiksutada. Meie peamine argumentatsioon selle juures oli, et paluks meile mitte külge lüüa, meil kõigil mehed olemas (autor: Maare).

Ja ratas läks meil hästi ja lisaülesanne kastivirna otsa ronimisel ja üldse olime 58.positsioonil, mis oli meie jaoks (eriti valitud rahulikku tempot arvestades) ülihea…

… kuni tuli reljeefi järgi orienteerumine. Maasikas orienteerujatele, pähkel meile.

Kui me vist oma tubli tund üht punkti otsides ringi trampisime, püüdis Maare küll kogu vastutust endale võtta ja lubas edaspidi rohkem Tarmaku päevakutel reljeeforienteerumas käia, aga tegelikult on tõde see, et tema oli meist ainus, kes seda kaarti jagas. Minu poolest oleksime otsingute käigus võinud paikneda ükskõik millises kohas kogu kaardi ulatuses – mul polnud ei vähimat aimu ega vähimatki ideed, kus me oleme. Veel vähem siis selle kohta, kuhu minna.

Püüdsime teha ka “lohaorienteerumist” ehk siis liikuda mööda võimalikult tugevaid lohasid, aga seegi valik polnud tulemuslik. Ja et lõpuks kontrollajaks vahetusalasse jõuda, jätsime võtmata nii kaotsisoleva punkti kui lisaks sellele ühe veel. Arvasime, et oleme vahetusalas viimased –aga no paari tiimi rattad olid siiski veel :) Igatahes olime langenud oma suurepärasest 50+ kategooriast 80+ klassi.

No ja siis? Mis mulle meie tiimi juures väga meeldib, on see, et kellelgi ei tule vist mõtetki “ah, nii halvasti läks, jätame üldse pooleli”. Me korraks küll kahetseme, aga siis läheme vapralt edasi!

Rattarallis luges Maare mudastel radadel vongeldes välja ühe kilomeetrise põike vahelejätmise ning pärast seda kohe ka otse punkti mineku. Selle järel plaanisime otse finišisse minna, kuid kõhklesime veidi valitud tee õigsuses. Ent  kohtusime sõbraliku tiimiga, kes samuti otse finišisse liikus, ja tänutäheks meie kindlustunde kinnitamise eest sai aidatud neil grupis sõita. Mille tulemusel koosnes grupp lõpuks neljast naisest, sest mehed eelistasid jääda oma tempot tegema :)

Vahepeal oli veel jalgsi joonorienteerumine. Esimene punkt tuli üllatuslikult hästi, kuid teisega tuuseldasime asjatult ringi: segadusse ajasid hiiglaslikud lohad: kui nii palju inimesi on sealt läinud, ei saa nad ju eksida, isegi kui meie ei arva, et jon sinna viib? …Nagu hiljem selgus, oli tegu hoopis B-raja poolt “sisse aetud” radadega…

Ah jaa, veel üheks lisaülesandeks oli puuliikide määramine klotside alusel. Meie panime paika kuuest kolm: lepp (punane), saar (Marge tundis, et lõhnab nagu lavalaud) ja tamm (tugev süsi). Ülejäänu läks Bingo põhimõttel, aga kahjuks täistabamust ega isegi nurkade mängu ei tulnud. Sellest hoolimata olevat kolm õiget olnud üle keskmise tulemus :)

Lõpu eel tuli veel ronida trepist 7.korrusele (lift kahjuks ei töötanud :) ja köiega laskuda, võttes teel punkti. Köis oli niiske ning libises vaevaliselt läbi kaheksa, aga see oli tegelikult hea, sest muidu oleks ehk punktist mööda põrutanud – mõnelgi tiimil oli niimoodi juhtunud. Või siis ehk ka mitte, sest mingi vaist sundis mind libistama läbi vasaku käe seda veidrat peenikest nööri, mis laest alla rippus – nii et ühel hetkel sõitsin vasaku käega punktile sõna otseses mõttes sisse: SI on mul alati vasaku randme küljes.

Ja ehkki meie stardieelne eesmärk – saavutada järgmise etapi stardinumbriks seekordse Maare sünniaasta asemel minu sünniaasta :) – jääb kindlasti täitmata, oli tagantjärelegi tegu ühe toreda võistlusega.

Ja aitäh kõigile kaasaelajatele, kes meid finišis tormilise aplausiga vastu võtsid, pilti tegid ja õlut pakkusid! Ning eriti selle finišijärgse hoolitsuse eest, mis meile pika ootamise käigus väljapuhanud abikaasade poolt osaks langes ;)

Piltide autor: Toomas Marrandi

Teiste muljed. Seiklusporr kirjeldabki, kuidas punktist mööda laskuda ja lipu osas segadusse sattuda. B-rajalt kirjutab Liina, et kokkuvõttes võinuks olla vähem jooksu (ja kümme punkti talle tsitaadi eest, kuidas kunagine keset rattaetappi olnud rattakross olnud nagu viinale viina peale võtmine :). Leivo kirjeldab, kuidas A-rajal oma naisvõistlejat ujutades segatiimidest teist kohta saada.

Jaanus tähistas oma sünnipäeva superlahedas kohas: Vigala jõel sõitvas parvsaunas. (Või peaks ütlema: jõel sõitval parvsaunal?) Sai saunatada, külma (oli jah kül, 10-12 kraadi) vette hüpata, juttu ajada ja seltskonnamänge mängida. Ja kuna Evelin väsimatult grillimise ja üha uute hõrgutiste laualetoomise eest hoolitses, siis muidugi ka ohjeldamatult süüa.

Väga vahva koht sünnipäeva pidamiseks ja väga vahva mõte Jaanusel selle peale tulla!

Stockholm kannab tänavu – eks ikka kroonprintsess Victoria pulmadega seoses – tiitlit Love City 2010. Muljetavaldavad on kõik need valged lehvid vanalinna kitsastel tänavatel, roosad õhupallid poodide vaateakendel ja kogu muu temaatiline ilu.

Töise päeva lõpetuseks õnnestus mul külastada ka pulmatseremoonia ülekanneteks loodud pressikeskust.

Pulmatseeremooniat kajastavad ajakirjanikud: teil saab hea elu olema :) Ja ma ei räägi tasuta karastusjookidest, kohvist ja šokolaadist, mida igal pool leidus, sest need võivad tippajal otsa lõppeda. Räägin sellest, et see koht on väga ilus – ja peale vaadates tundub, et ka nii puhkamiseks kui töötegemiseks mugav.

Erinevad diivanid, kus saab nii pikutada kui sülearvutiga tööd teha (elektripistikud igal pool). Töölauad. Võimas ja kiire internet (TeliaSonera on nö Love Operator 2010 ehk siis tseremoonia ülekannete ametlik koostööpartner) – ja seda ka üleslaadimise osas (fotograafid võivad rõõmustada). Nurgatagune leboala, kus rannatoolidele siruli visata ja melust hinge tõmmata.

Aga minu südame võitsid hoopis laest rippuvad karikakrakerad, takunöörist punutud kroonidega pressikonverentsi ruum, paberist välja lõigatud linnud seintel ja muu seesugune nunnuvärk. Tegin pilte ka – kui saan need kodus arvutisse laadida, lisan.

Lisaks oli Stockholmis täna veel koolide lõpetamise päev, mil noored kohaliku traditsiooni kohaselt lahtiste veoautode või kahekordsete bussidega linnas ringi tuuritavad, saatjaks vali muusika, laul ja õlu. Neid õnnestus kahjuks küll näha ainult seminariruumi rõdult – aga tuju tegi see rõkkav rõõm heaks küll.

Seda enam, et Stockholmiga on mul väga soojad mälestused – ikkagi esimene “välismaa” linn, kuhu Nõukogude Liidu raudse eesriide langemise järel pääsesin… Ning ka muidu on selles linnas mingi tore fiiling – ma ei oska seda kirjeldada, aga on.

Ja siis ma loen kõige selle peale, et Stockholmi äärelinnas märatsesid noored ja kuulen, et SASi piloodid streigivad… eee, on ikka sama linnaga tegu…?

Seiklussportlastest sõbrad saavad ilmselt kauakestva naeruhoo ja pikaks ajaks hea tuju, kui kuulevad, et mina käisin rulluisuvõistlusel. Sest kuna ka seiklusspordis tulebpäris sageli rulluisutada , teavad kõik, et see ala pole minu stiihia. Ma olen selles arg ja ebakindel ning ehkki mulle meeldib vabal ajal rahulikult rullitada, ei armasta ma mulle ohtlikuna tunduvat võistluskihutamist üldse mitte.

Teisalt aga olen ma EMT Rullituuri toetava firma esindajana igal pool propageerinud, et rullituur on kõigile, nii proffidele kui harrastajatele. Ja et ei tekiks rumalat olukorda “Käige minu sõnade, aga mitte tegude järgi”, tundsin ma sisemist kohustust vähemalt ühest rullituuri etapist ka ise võistlejana osa võtta.

Ja nüüd, selle läbi teinuna, olen ülirahul ja võin tõesti täiesti puhtast südamest kõikidele harrastajatele rullituuril osalemist soovitada. Sest see oli tore!

Vaatasime eelnevalt ära ka 42km sõidu, kus võitjad arendasid lausa uskumatuid kiirusi ning kus me pealtvaatajate-filmijatena alles juhtgrupi kolmanda ringi ajaks õigesse filmimiskohta – viimase laskumise juurde – jõudsime…. Loomulikult elasime täismaratonil sõitjatest kõige rohkem kaasa Leivole, aga meie innustuse pälvis nii tagurpidisõitja (jah, Tõnis Paalme tegi rulluisutamise ajalugu, läbides maratoni tagurpidi ning tehes selle liikumisviisiga ringide kaupa pähe mõnelegi edaspidisõitjale), juhtgrupp ja tegelikult vist kõik, kes selle pika sõidu ette võtsid.

Siis aga tuli juba endal uisud alla panna…

Millised on need “pühapäevarullitaja” peamised hirmud, miks ta rulluisuvõistlusele ei tule? Ma tean neid hästi, nii et panen nad (nüüd juba koos ümberlükkamistega) siia kirja.

Ma olen koba. Nojah, mina olen kah. Näiteks kardan ma igasuguseid, ka kõige väiksemaid takistusi ületada – ajavõtmise matt tundus esimesel ringil vähemalt Mount Everestina. Aga veidi keskendumist tasakaalu hoidmisele – ja tegelikult oli sealt ülesõitmine lihtsam kui arvata oli. Tõesti, igaüks, kes pühapäevatasemel rullitamist harrastab, saab ka võistlusel hakkama.

Ma olen aeglane. Võistlustel on piisav ajavaru, nii et tõesti ka kõige aeglasemad jõuavad edukalt finišisse. Ja kui sina juba lähed, siis võib loota, et järgmisel korral tuleb veel teisi samasuguseid ja ülejärgmisel korral veel rohkem – nii et vähehaaval kujuneb juba oma “aeglaste” võistlusgrupp, varsti ilmuvad kostümeeritud sõitjad jne. rattarallidel ja suusamaratonidel oleme seda kõike ju näinud!

Nii palju rahvast, kindlasti ma rüsinas kukun. Vähemalt mina ei näinud seekord küll mingit rüsinat, ei stardis ega rajal.

Ma jään kiirematele jalgu. Muidugi – kui sõidetakse mööda ühte ringi, võid sõltuvalt ringi pikkusest kiirematelt mitte ühe, vaid lausa mitme ringiga pähe saada. Aga sõida viisakalt paremas servas ning ära tee liidergrupi lähenedes mingeid rumalusi (teelt väljasõit, äkkpidurdus vms). Kiired on ühtlasi ka nii osavad, et kui jätkad oma trajektooril normaalset liiklemist, oskavad nad sellega arvestada ja kihutavad sind riivamatagi mööda. Nad ju ei sõida ka vastu puud, eks ole, miks siis vastu sind :)

Rajal on kiired laskumised, teeületused, halb asfalt vms. Jaa, see võib olla murekoht. Aga sõida rada mõnel võistluseelsel päeval läbi, kui hirm tundmatuse ees on liiga suur. Mina näiteks kardan ka väga teeületusi, kus on kõrge ülesastutav serv ning keset autoteed olevaid kiviplaatidest ohutussaarekesi, kus uisud takerduvad. Aga ma teadsin ette, et Lillepi rajal neid ei ole, nii et hirmu ei olnudki.

Mul ei ole võistlusvarustust. Väga edukalt saab hakkama sellega, millega tavaliselt sõitmas käid. Mina sõitsin kah 80mm ratastega, millega võistlusväliselt on mõnus niisama kruiisida. Aga muidugi, kui tekib hasart tulemust parandada, tuleb osta "profimad” uisud. (Ja saladus: kõik, kes on paremasse varustusse investeeringu teinud, ütlevad, et ei taha vanu uiske mingi hinna eest tagasi – nii et minagi võtsin juba kaaluda oma varustuse upgrade´i).

Nüüd aga siis sõidumuljed. Tallinna poolmaraton oli 20 km ehk 8 ringi Lillepi pargis. Minu isiklik eesmärk oli püsida võimalikult kannul oma tütrel ja see läks vägagi hästi korda. Tõsi, pean möönma, et tublisti aitas kaasa see, et gümnaasiumi lõpetav Kati polnud tänavu praktiliselt rullidele saanud (aga kompensatsiooniks sai matemaatika riigieksamis 97 punkti :) ning et võistluseelse öö oli ta veetnud vanade klassikaaslastega Aegviidu RMK platsil telkides (ehk siis mitte magades). Aga noh, neid asjaolusid tulemuste protokollist ei paista ;) Ning kõik minu võistluseelsed hirmud said kummutatud ning päeva lõpetasin väga-väga positiivsete emotsioonidega.

Ja naljaga pooleks lubasin, et ühel järgmisel korral panen end kirja juba täismaratonile. Rahulikult sõita ma ju jaksan – ja N40 klassis oli seekord ainult kaks võistlejat, nii et poodiumikoht olnuks ajast sõltumata kindel :)
___
Leivo muljed sellest, kuidas õige uisutaja stardib täismaratonil ikka nii, et Gert vasakul ja Danila paremal käel ja mis siis edasi juhtub. Lisatud on ka minu filmitud video.