Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Mida jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu

Laupäeval käisin elus esimest korda kiriklikul laulatusel. Ning tavadel ja traditsioonidel on ikka nii suur jõud ja kirikus tunnes end ikka nii väiksena, et tõi pisarad silma. Isegi minul, usuignorandil ja mitteristitul.

Esimest korda siis, kui pruuti sisse toodi. Protsessiooni juhatasid mõõdetud sammul sisse kaks väikest, umbes viieaastast blondi tüdrukukest. Valged kleidid seljas, soengud peas, lillekimbud hetke tähtsuse tunnetamisest käekestes tudisemas. Siis üksinda noor pikajuukseline neiu, monalisalik naeratus põselohkudes mängimas ja pilk langetatud. Ning siis pruut isa käekõrval - tõepoolest lausa lumivalgukeselikult kaunis oma elu suurpäeval. Ja ma nutsin.

Teist korda läks emotsioon käest ära muidugi kuulsa "Mida jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu" ajal. Oli ilus ja ülev. Ja ma nutsin.

Ja siiralt soovisin hinges Piretile ja Francois´le palju õnne.

Ka pulmapidu oli ilus, südamlik ja väljapeetud. Aga kuna samal ajal oli mul firma jõulupidu, mida ma korraldama pidin, sõitsin kahe ürituse vahel. Ja kuna firmapidu oli ülekeevalt lõbus ja rokkiv nagu meil ikka, oli mul lõpuks neist kahest üritusest ja vastandlikest emotsioonidest täielik lühis.

Ning mingil hetkel keset ööd lasksin jõulupeol arvata, et lähen pulma, ja pulmas, et lähen jõulupeole, ja tulin tegelikult täiesti ära. Oma oluliste tunnete ja inimeste juurde.

Tüdrukute õhtu

Kolleeg hakkab mehele minema - ametlikult, laulatusega ja puha. Nii et korraldasime talle tema vallalisepõlve eel-eel-eelviimase päeva tähistamiseks nn. tüdrukute õhtu.

Kokkuvõte:

Muljed-meenutused pruudi kohta, mida tema lähedastelt ja endistelt-praegustelt kolleegidelt küsida, liigutavad alati. Need on lihtsalt nii armsad ja erilised.

Farmi-Gabriel on oluliselt suurem kui ajalehepiltidel tundus. Tema striptiisishow oli naljakam kui ma kirjelduste põhjal arvasin. Ja Gabrieli kaasa, kah reality-staar, "Kaunitari ja koletise" Adelina, on jälle väiksem ja ilusam kui telekast paistis.

Südamlikud laulud hea häälega mehelt lähevad kah alati peale. Kõigile naistele. Vein ja shampus muidugi ka.

Tore õhtu oli. Kui mitte arvestada seda, et ma ei suutnud loobuda punasest veinist,. milline otsus mulle aga hästi ei mõjunud.

9-18 kammitsais

Olen juba kaks nädalat elanud ilma kehtiva deebetkaardita. Eelmine aegus novembri lõpus ning tegelikult olnuks mul terve novembrikuu võimalik minna Forelli kontorisse ja uus kaart kätte saada.

 

Ainult et see minu Kristiine-kodu lähedane pangakontor on avatud ainult esmaspäevast reedeni kell 9-18. Minu tööpäev Lasnamäel asuvas büroos algab aga vahemikus 7:30-8:30 ning lahkumine sõltub tööletuleku ajast. Kuna aastalõpu eel on palju tegemist, istun ma kontoris nii kaua, et mingi valemiga ei jõua läbi ummikutes linna enne kella kuut Lasnamäelt Kristiinesse. Lõuna on kah ainult pool tundi, nii et ka siis ei jõua seda edasi-tagasi 18-kilomeetrist reisi ära teha.

 

Selle tõttu on mul vahetamata ka autojuhiluba, mis samuti aegus novembris. Selle vahetamiseks pean ma ju hankima kõigepealt tervisetõendi (tööajal!) ja jõudma ARKi (tööajal!)

 

Tegelikult on mul isegi paindlik tööaeg ja väga suur vabaduse määr. Mu ülemus kindlasti ei nuriseks, kui jõuaksin pangaskäigu tõttu tööle alles kell kümme hommikul või lahkuksin varem – peaasi, et oma töö tehtud saan. Aga mulle lihtsalt ei meeldi seda vabadust kuritarvitada, sest väga paljudel inimestel meie organisatsioonis see võimalus puudub. Ning kuna kogu firma töökultuur algab peast ehk peakontorist-büroohoonest, pean ma suutma tööajast kinni pidada.

 

Positiivne kõige selle juures on muidugi see, et reedel lõpeb mu tööaeg kell 15:30. Esmaspäevast neljapäevani on meil nimelt tööpäev veerand tundi pikem ja reedel selle võrra tunni lühem. Nii et plaanin eeloleva reede otsustavalt üritustevabaks ning tegelen siis oma ametlike asjadega.

 

Küsimus aga jääb: mis valemiga ajavad oma asju inimesed, kellel esmaspäevast reedeni on töö kell 9-18?

Vähekasutatud matka- ja alpinismivarustuse soodusmüük

Jope ISC „Han-Tengri”, testmudel, naiste (pildil vasakpoolne)

Suurus 38

Koorikjope, värv punane/must

Hind 1500 krooni.

 

Kommentaar: Käisin temaga ühel suvel Alpides. Väga mõnus jope, siiralt kiidan. Maha müün sellepärast, et mul on kodus veel kaks ISC jopet J

Erinevus poes müügil oleva, tootmisse läinud mudeliga on testjope tugevam kangas (mis ilmselt oleks teinud poemudeli liiga kalliks) ja pealetikitud kiri „ISC Test Team” (ei ole väga karjuvalt suur).

Tootja info: http://www.isc.ee/index.php?search_string=han-tengri&show=search&lang=est (keri lehekülge allapoole õige mudelini).

 

 

Püksid ISC „Han-Tengri”, testmudel, naiste

Komplektis eelmisega.

Suurus 38

Pealispüksid, värv punane/must

Hind 700 krooni

 

Küljelukud täies pikkuses avatavad, põlve- ja istmikuosa tugevdatud. Eemaldatav traksiosa.

Kommentaar: Sama mis jope kohta eespool öeldud - käisin ühel suvel Alpides ja jäin väga rahule. Aga mul on teised ISC püksid ka, nii et mis ma kahe paariga ikka teen :)

 

NB! Püksid ja jope koos ostes hind 2000 krooni!

 

Jope Matrix Extreme, naiste

Suurus 38

Koorikjope, värv punane/must

Hind 500 krooni

Tootja MatrixPack

 

Kommentaar: Käisin temaga Elbrusel ning kandsin ühe hooaja sportliku tänavajopena. Mugav lõige, tugev materjal. Ainus ebamugavus, mida välja tuua, on see, et lukku peab hoolsalt sulgema, kiiresti ja kärsitult kinni tõmmates kipub luku alumine ots lahti jooksma. Enam andis see tunda tänavajopena kandmisel, kus nt poodides sisse-välja käies pidevalt lukku kinni-lahti vedasid. Mäes panin luku korra kinni ja kinni ta siis ka oli J

 

Saapad Bestard

 

Kõrgmäestiku saapad

Number 41,5

3 mm paksune nahk

GoreTex veekindel kaitse

Vibram tald

Eraldi sisesaabas

Kiirkassi kinnitus

Kaal 3,4 kg

Hind: 2500

 

Kommentaar: Tegu on laia kasutusamplituudiga saabastega, mis sobivad nii Elbrusel käimiseks kui Lenini tippu minekuks.

 

 

 

Bestard kassiga

 

 

Sain need Sportlandi sponsorlusena.Kuna numbrid telliti jalamõõtude järgi Hispaaniast, siis saapaid enne jalga proovida ei saanud ja (ära osta põrsast kotis ja saabast posti teel!) osutusid nad mulle pisut suureks. Välja vahetada ei jõudnud, sest mäkkeminek tuli juba peale. Mitme paari sokiga sai nendega muidugi käia, seepärast võtsin nad siiski kaasa. Aga see mitme-soki-projekt on ikka liiga ebamugav, nii et otsustasin need saapad siiski raske südamega maha müüa ja endale õiges suuruses osta.

 

Neist saabastest on mul müüki pandud asjade seas tegelikult kõige rohkem kahju, sest saapad on väga head. Näevad välja nagu täiesti uued, aga tegelikult on siiski kergelt kantud. Käisin nendega Aconcagual. Kuna mul seal aga tervis üles ütles, ei saanud kõrgemale esimesest laagrist ja saapad jäid praktiliselt kasutamata.

 

Bahillid (pilti hetkel pole)

Suurus: keskmine

Hind: 100 krooni

Värv lillakasroosa, tallalune rihm reguleeritava pikkusega.

Kommentaar: Normaalsed bahillid, mille sain kord kingituseks ja pole kordagi kandnud. Pole kandnud sellepärast, et mul olid analoogsed bahillid juba olemas ja jätkasin vanade kasutamist.

 

Pealiskindad (pilti hetkel pole)

Suurus: suur

Hind: 100 krooni

Värv lillakasroosa. Ei ole ainult koorikkinnas, sees on ka kerge vooder. Pikk varruka peale käiv randmeosa.

Kommentaar: Täiesti uued, pole kordagi kandnud. Sain kunagi kingituseks ja jäid kappi seisma. Kingiti aga seetõttu, et Elbruse-reisil kasutasin pealiskinnastena tavalisi presentlabakuid, mida ilmselt oli valus vaadata olnud J. Aga ma olin juba ka ise õppust võtnud ja endale vahepeal väga head kindad ostnud. Nii et kingitus jäi kasutamata.

 

Kontakt: kaja.pino@eesti.ee, 5162101

95 küünalt

Mäepealse Memm, minu isapoolne vanaema ja laste vanavanaema, sai tänavu 7.detsembril 95 aastaseks. Jah, just - üheksakümne viie aastaseks. Täna käisime talle õnne soovimas.

95 küünalt on ikka väga palju. Ei mahu ära isegi kahe kringli sisse, tuli kõrvits küünlaalusena appi võtta. Tesel pool lauda paistab Margiti pesamuna Kristel (10) ja tagaplaanil, kui eriti hoolega vaadata, minu ema.

Memm ja küünlad

Memmel on kolm last - Mall, Peep ja Ants; kuus lapselast - Margit, Priit, Esta, Tõnu, mina ja Karin; ning 14 lapselapselast - Margiti lapsed Silver, Oliver, Kristel, Priidu lapsed Robert, Roger, Sabiine-Liisa, Esta lapsed Annika, Andres, Margus; minu lapsed Kati, Jüri, Ode Liis ning Karini lapsed Martin ja Helen. Vanim lapselapselaps on 22 ning noorim, Sabiine-Liisa, 2. Siin pildil on Memm koos Ode, Jüri ja Katiga oma terviseks klaasi tõstmas.

Annikale, ühele vanematest lapselapselastest, kes hakkab kevadel ülikooli lõpetama, õpetas Memm tõelise vana aja inimesena ka elutarkust. Et oma noormehega koos elades peab ikka selle eest "varu pidama", et ka sõrmuse sõrme saaks ("sest mis inime sa muidu pärast oled") ning väiksemad said kuulda, et koolis tuleb ikka hästi õppida. Õpetussõnadest ei jäänud ilma minagi: Memm tundis huvi, kas mu "uus kallim" ikka alles on ja noomis, et miks ma teda kaasa ei võtnud. Ja lõpuks ütles armulikult, et see, et me koos ei ela, võibki olla "praegu veel isegi huvitav olemine". See oli vist küll üks kõige vabameelsemaid ütlusi, mida Memmelt viimasel ajal kuulda olnud :)

Samasuguse noomituse osaliseks sai ka Tõnu, kellelt Memm jätkuvalt pulmapidu ja temapoolseiod lapselapslapsi ootab. Kuna Memmel hoolsa inimesena on ka Tõnu jaoks juba ammu isegi pulmakink valmis ostetud, on muidugi ennekuulmatult nurjatu tolle aastakümnete pikkune tõrkumine abieluranda purjetamise ees :)

Ja kuna ühel viimastest suurematest suguvõsa sünnipäevadest polevat Memme hinnangul midagi süüa olnud, oli tädi Mall (pildil koos Memmega) nüüd öödpäevad vaaritanud: pirukaid ja torti küpsetanud, heeringat ja sinke kokku tassinud... Ta on ka vist üks viimaseid inimesi Eesti Vabariigis, kes kodus ise kartulisalatit hakib! Seda kõike oma suure ühiskondliku aktiivsuse kõrval: põlise eesti keele õpetajana õpetab ta ka pensionipõlves muulastele eesti keelt, laulab kooris ning tegeleb veel umbes mitmekümne asjaga. Tema viimane saavutus näiteks oli see, et ta võitis ristsõnade lahendamise eest muusikakeskuse.

Sellel pildil on aga üles rivistunud Memme noorimad tüdruk-tüüpi lapselapsed (kõige noorem, Sabiine-Liisa, küll seekord puudus). Vasakult: Helen, Ode Liis ja Kristel.

Lõpetuseks küsisime Memmelt, milline on olnud tema elu seni meeldejäävaim sünnipäev. Memm meenutas, et tema kauges lapsepõlves eriti midagi ei tähistatud - noh, kuused oli toodud ukse ette ja tehtud ehk pisut paremat süüa... Meelde oli enim jäänud aga see:

"Kui Mall oli väike, tulid mulle külalised täitsa ootamatult. Mitte midagi ei olnud süüagi anda! Ainult viina oli. Hakkasime seda siis naistega meeste eest ära jooma, et need liiga purju ei jääks. Pärast aga käis mul voodi niimoodi ringi ja nii paha oli..."

Vat selline Memm on mul.
____
Täiendatud Ode muljetega.

 

Tarbimiseks laenu ei võeta

Kui on üks põhimõte, mida tahan tingimata oma lastele edasi anda, on see konservatiivsus raha-asjades. Eriti see, et tarbimiseks laenu ei võeta.

Kui sul onkodus korralik diivan, aga tahad uut ja ilusamat, ei osta sa seda enne, kui suudad ta ilma väikelaenuta välja osta. Reisile ei lähe enne, kui saad selle eest maksta Päikeselaenuta. Krediitkaardiga võib osta hädavajalikke riideid ja jalanõusid, ilusaid ja tuju heaks tegevaid asju mitte. Enda käest laenata - näiteks tööl avanssi võtta - võib siis, kui järgmisel kuul oled suuteline sellest august välja tulema.

Laupäeval poodides käies me sel teemal rääkisime, aga panen kirja ka. Lugege, lapsed, ja jätke meelde :)

Järgmine kord jõuame selleni, et halvimateks hetkedeks peaks olema ka mingi sääst või likviidne vara. Ja et kui olud halvenevad, tuleb ka kohe oma tarbimisharjumusi muuta. Ja igasugused muud tarkused.

Ma ise, tuleb tunnistada, alati neist k��ll kinni pidada ei suuda. Aga ma vähemalt püüan.

Draakonipuu mõistatus

Minu uude kodukesksesse olekusse kuulub ka hoolitsus toalillede eest. Kui varem said nad mult kiirustades ainult lortsu vett (ja mõnikord ununes seegi, nii et nõudlikke lilli mul kodus pole), siis nüüd hoolitsen, sililtan, pühin tolmu ja väetan. Ja tõesti, nii ilusad pole mu potitaimed kunagi olnud.

Pikka aega tegi mulle aga muret draakonipuu. Kuna ma varem polnud temaga eriti tegemist teinud, oli ta oma potiga surutud televiisorilaua ja riiuli vahele. Muidugi olid siis pikkade lehte otsad kuivanud ning puu nägi sorakas välja. Nüüd aga tõstsin ta diivani kõrvale avarale kohale, kus lehetedel on ruumi ja valgust, istutasin ümber suuremasse potti ja jälgisin rõõmuga, kuidas tipust sirutuvad uued lehed on läikivad, tumerohelised ja terved.

Kuni mõne ajani. Mingil hetkel juhtus kõigi uute lehtedega nii, et nad hakkasid otsast kuivama või kadus pool lehte üldse ära.

Oletasin juba mingit haigust, kuni mõni aeg tagasi saabus selgus. Meie kohev kass, ilmselt võitluses oma lakkamatute karvapallidega, hüppas minu enda silma all diivani käsitoele, sirutas kaela uskumatult pikaks ning hakkas mõnuga näsima üht uut, ilusat ja läikivat lehte. Nätsutas ja nätsutas, pead üht ja teist pidi viltu keerates, kuni oligi lehest pool söödud.

See mõne aja tagune lugu tuli täna meelde, kui nägin kassi nühkimas oma põske minu sünnipäevaks saadud asalea vastu. Olin just imestanud, miks lill mõnikord nii sassis välja näeb.

Hajameelne pea on näppude nuhtlus

Täna teatas Microsoft turvaaugust Wordis ning tööandja IT-divisjon piirangust, et kuni nimetatud augu lappimiseni Wordi dokumente saata ja vastu võtta ei saa.

Kuna mul oli täna pärastlõunal kibekiire aeg, jätsin mõlemad teated ignorantselt arvesse võtmata. Ja muudkui saatsin ja saatsin oma wordi dokumente sinna ja tänna.

See tähendab: oma arust saatsin. Üsna hilja õhtul helistas üks inimene, kes minu saadetist eriti hädasti vajas ja küsis mitte eriti õnnelikult, et miks ta juba midagi saanud ei ole. Et tahaks varsti juba koju minna.

Nii et peaaegu tund aega vehkisin ma nüüd neid manusega saadetud meile uuesti lahti võttes, manuse teksti otse meili kopi-peistides ja kirju uuesti saates.

 

Uutmoodi päkapikuaeg

Novembri lõpus võtsid lapsed üles teema, et kas meile ka sellel aastal veel päkapikud tulevad. Kati nimelt kartis, et need kurjad loomakesed tahavad teda shokolaadiga paksuks sööta ning Jüri ainult mügises mõtte peale, et peaks oma tuba mingi tikitud sussiga teotama. Lõpuks jäi siiski nii, et asja otsustab Ode kui kõige noorem. Sest nagu suuremad demokraatlikult ütlesid: kui nemad Ode-vanused olid, siis veel ju päkapikk käis.

Ode otsustas, et päkapikk tulgu. Ja jõulukalender, mille ruudukesi päevade kaupa avada, olgu kah olla.

Nii jäigi. Ode voodi küljes on nüüd kaks jõulusussi - üks talle endale, teine meie kallile kassile. Kati ja Jüri kommid poetab päkapikk aga voodinurgale, sest sussi ülespanemise east on need kaks küll juba lootusetult väljas.

Ja eriti häid komme toob päkapikk tänavuse uuendusena ka minu kapikesele.

Siidilipp ja hõbepurjed: Tädi Juulit meenutades

Õhtul kodu-Konsumis igapäevaoste tehes tardusin müügisaali muusikat ragistava kõlari ette. Sest sealt tuli laul, mille kuulmist läbi raadioeetri polnud ma kunagi ette kujutanud. Laul, mida minu väga varastest lapsepõlvemälestustest alates laulis mu hoidja. Tädi Juuli või lihtsalt Tädi, nagu terve suguvõsa teda nimetas.

Tädi Juuli (1895-1985), kodanikunimega Juuli Aas, sündinud Rumberg, oli minu emapoolse vanaisa õde. Mulle seega vanatädi. Viimased 15 aastat oma elust, niikaua kui mina teda mäletan, elas ta meie juures. Algul hoidis mind, Karinit ja Kairit ja kui meie enam hoidmist ei vajanud, oli vaja juba Tädi enda eest hoolitsema hakata. Sest Tädil, maailma suurimal lapsesõbral ja elupõlisel teiste laste hoidjal, endal lapsi ei olnud. Ning meie olime viimased lapsed, keda ta hoidis.

Olen kogu aeg mõelnud, et Tädi eluloo kohta tuleb vanaemalt või mu emalt-isalt rohkem küsida, aga kunagi pole olnud meeles seda teha. Seepärast panen tema elu mosaiigist kirja niipalju, kui hüplikult kõrva jäänud kildudest kokku tuleb.

Tädi oli meie valdavalt maainimeste-suguvõsas erinev, selline natuke peenem nähtus. Ise vaesest paljulapselisest Soarse (Sooäärse) taluperest, oli õppinud mingis perenaistekoolis söögitegemist ja käsitööd ning töötanud jõukamates peredes kokana ja lapsehoidjana. Ka tema mees oli antvärgi-vuhvi inimene, kingsepp, ning nad elasid linnas või vähemalt alevis. Tädi näputöö oli ilus ja peen: heegeldatud padjakatted, pilutatud ja pitsiga kaunistatud käterätid, tikk-monogrammiga voodipesu, tikitud laudlinad ja isegi heegelpitsist kardinad. Väidetavalt mõistis Tädi isegi saksa keelt - ja tõesti, mõnikord põimis ta oma jutusse saksa sõnu ja fraase. Kuna kuulsin neid siis, kui ise saksa keelt ei osanud, ei tea küll hinnata, olid need Kniks-Mariihenlikud või päris, kuid midagi pidi ta ilmselt siiski oskama.

Esimese maailmasõja aegadesse jääb Tädi elus minu jaoks hämar sõjapõgenemine. Tean, et ta oli jõudnud Poola ja olnud seal vangilaagris, kaaludes lõpuks vähem kui 40 kilo - sellele seigale viitas kord vanaema, kui tuli jutuks, miks Tädil lapsi pole -, aga miks ta sõjapõgenike hulka sattus ning kus ja millal ta täpselt oli - ei tea, ei tea...

Minu mälestustesse ilmus Tädi siis, kui ta oli kuskil 75. ja 80. eluaasta vahel. Minu sündimise ajal oli karm kord, kus nõukogude naine pidi pärast kahte kuud dekreetpuhkust kohe tagasi tööle minema ja lapse lastesõime viima. Mu ema oli küll terve aasta kodus, kaotades tööstaazhi ja ühiskondliku lugupidamise, kuid ka aastast mind ei tahtnud ta sõime panna. Nii ilmuski meie üheksaruutmeetrisse Kopli ühiselamutuppa ka Tädi Juuli. Minu esimesi mälestuspilte sellest kodust on, kuidas istun kapist väljatõmmatava klapplaua taga voodil (tooli jaoks ilmselt ruumi polnud) ning Tädi praeb kapile tõstetud priimusel pannkooke ja laulab.

Tädil oli ilus lauluhääl ning ammendamatu varasalv vanu laule. Lisaks "Siidilipp ja hõbepurjele", mis teda täna nii võimsalt meelde tuletas, mäletan teda härdumusest väriseva häälega laulmas "Kaks laulejat, üks noor ja teine vana...", "Üks kuningatütar ja kuningapoeg" ja muid selliseid halearmsaid laulukesi. Pidudel võttis ta aga üles "Lutika Viiu" lustlikud tuurid.

Tädi peotujudest ja rõõmsatest tembutustest armastati palju rääkida. Ei, ta ei teinud midagi skandaalset ja sündsusetut, kaugel sellest! Tema teod olid mahedad nagu ta isegi, aga ilmselt siis kuidagi meeldejäävad ja silmapaistvad. Minu ema ja isa pulmas näiteks olevat ta toolil püsti seistes Veli Hennule kannust veini suhu nõristanud, ise pidulikult deklareerides: "Ma tahan joota sind ja sinu kaamelid..." Mis muidugi on vihje Vanale Testamendile. Millegipärast räägiti seda lugu ikka ja aina, hoopis rohkem kui suure pulmapeo muudest ja tegelikult hoopis põnevamatest seikadest.

Tädiga seostub veel üks väga selge mälestus. Palav suvepäev, mille käigus meie - Tädi Karini käru lükates, mina käru sangast hoides kõrval kõndimas - oleme teel kuhugi külaperre juttu ajama. Nagu öeldud, oli Tädi rõõmus ja seltskondlik inimene, kellele meeldis külas käia. Logelemas ja aega raiskamas, nagu torises selle kohta mu asjalik ja alailma toimekas Väljaotsa Memm.

Sellel mälestuspildil oleme Nõmme talu lähedal teel. Läbi männiokste paistev päike muudab tee triibuliseks, õhk virvendab kuumusest. Ning et nelja-aastane mina liiga ei väsiks, jutustab Tädi muinasjuttu.

Tema muinasjutud olid kummalised. Muidugi rääkis ta ka Punamütsikesest ja Lumivalgukesest, kuid enam jäid meelde lood, millest ma päris hästi aru ei saanud ja mis olid mõnikord isegi natuke õudsed. Kuidas üks kuningas oli saanud ettekuulutuse, et tema riigis on sündinud uus ilmavalitseja - ja kes selle hirmus laseb ära tappa kõik äsjasündinud poisslapsed. Kuidas üks mitmesaja-aastane naine äkki lapse saab. Kuidas põlevast linnast lahkudes ei tohtinud tagasi vaadata, aga üks naine ikka vaatas ja muutus sellest õudusest soolasambaks...

Jah. Alles väga palju aastaid hiljem sain ma aru, et Tädi oli mulle muinasjuttude pähe jutustanud Vana Testamendi lugusid. See oli siis, kui ärkamisaegses vaimustuses hakkasin tutvuma ristiusu ja religioonilooga. Sest ehkki ürgvana, rautatud nurkadega ja lukustatav Piibel meil alati olemas oli (on praegugi) ning ma vanade juturaamatute abil olin õppinud soravalt lugema ka vana kirja, polnud ma lugemisvara otsingul kunagi sellesse sisse vaadanud. Ilmselt tundus ta liiga paks.

Muudest lugudest võlgnen Tädile tänu ka selliste ürgpõnevike nagu "Vaga Jenoveva" ja "Rinaldo Rinaldiini" ümberjutustuse eest. Ma ei tea, kus ja millal Tädi neid lugenud oli, kuid need olid tal praktiliselt peas. Pole ma neid küll võrdlemiseks originaalis lugenud, kuid igatahes jutustas Tädi neist alati ühtede ja samade sõnadega ning keeruliste kauniskonstruktsioonidega - vaevalt, et ta selliseid ise välja mõtles.

Tädi puhkab nüüd Loksa kalmistul väikese puuristi all. Oma mehe, vanaema ja venna kõrval. Ja õe peal. Tema õde Meeta, kes suri 16-aastaselt tiisikusse, oli olnud märkimisväärselt kaunis neiu ning vääris veel mitukümmend aastat pärast oma surma, minu lapsepõlveski, vanade inimeste poolt meenutamist seetõttu, et mu ema olevat väga tema nägu. Nii oli mul väiksena abstraktne hirm, et emagi Meeta kombel varakult ära sureb. Ning seik, mida Tädi Meetast meenutada armastas, oli vähemalt sama dramaatiline: kui perekonna hauaplatsile oli hakatud kaevama järgmist hauda, olid kaevajad pisut viltu läinud ning eksikombel Meeta hauda jõudnud. Kuna surmast oli möödas juba üle 25 aasta, polnud seal muidugi eriti midagi - kuid üks labidamees olevat äkki labidaga välja visanud Meeta suured kaunid juuksed. Need polnud aja jooksul kõdunenud, vaid Meetast viimset võttes pigem veel pikemaks kasvanud...Ma ei tea, oli see tõsi või legend, kuid igatahes oli see seik nii jubehirmuspõnev, et kasutasin seda mitmes oma hilisemas romantilises kirjanduslikus katsetuses.

Ning üks lugu veel. Kui majas on titt, avaneb meil maal mõnikord esimese kambri uks. Link - kõvasti piidas käiv - vajub alla ja uks - muidu raskelt ja naginal liikuv - vajub hääletult lahti. Ma olen seda Kati titeeas ise näinud. Tõstsin pilgu, et kes siis tuppa tuleb -  kuid ukseavas oli ainult tühjus.

"Eks Juuli tulnud last vaatama," ühmas mu jutu peale peale muidu üldse mitte ebausklik ja alati kahe jalaga maa peal olev Väljaotsa Memm.