Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Kaheinimesekodu

Niinekodu 004

Minu ja Leivo kaheinimesepesa hakkab juba omandama seeselatavat olekut. Ehkki, muidugi, suurem osa meie elamisest on ikka laste juures, nii et praegu ongi meil selline kahe-kodu-vahel eluetapp.

Uues kodus on juba ammu tugitoolid ja diivan ning suve alguses sai Leivo valmis teleri- ja diivanilaua. Jah, sai valmis: ta tegi need täiesti ise, kavandist teostuseni, minu väikeseks panuseks oli natukene lihvimistööd. Järgmine tegevus oli köögilaud, mille juurde valisime kaks pukktooli. Köögis on meil olemas tassid-taldrikud ja noad-kahvlid, uue suurostuna soetas Leivo potid ja panni.

Nii saimegi oma vanemad ja õed peredega juba isegi soolaleivale kutsuda. Ühtlasi sai selleks valmistudes ära proovitud praeahi, kus küpses nii leib kui kringel, ning pärast nõudepesumasin (mida me lihtsalt polnud varem tööle pannud). Peo käigus läks kahjuks meelest pilte teha, kui tuba juba inimesi täis oli – aga kindlasti ei jää see viimaseks kogunemiseks meie kahe kodus.

Ja seoses selle pesaga olgu üles tunnistatud ka üks mikrosaladus. Kuigi mulle meeldib pikk ja soe sügis, siis praegu ma täitsa ootan külma aega, kui oleks põhjust valgesse klaasuksega ahju tuli teha (korter on gaasiküttega, aga ilus ahi on kah sees) ning tugitoolid taas tule poole keerata…

Niinekodu 003

Sügise eel maal

Ema-isa olid endale varasügisese haiguse külge korjanud, nii et “noored” ehk meie saime austava ülesande käia maal ning korjata ära kreegid (mis eeldavalt olid valmis ja varisemisohus) ja ploomid (mis eeldatavalt olid samuti enamvähem valmis).

Kuna maareisile läks meid palju, said korjetööd kiiresti ühele poole, ehkki korjatavat materjali oli tänavu tõesti palju. (Isegi nii palju, et elus esimest korda proovisin teha kreegimoosi, et tuba puuviljakärbestesse ei mattuks ja viljad käes hukka ei läheks – keedetud kreegimass läbi sõela lastud ja suhkurdatud, tuli muide lausa üllatavalt hea keedus). Maal aga läksime pärast hoopis seenile – ja seeni oli kah ikka tõeliselt palju. Ja isegi pähklid olid juba valmis saamas.

Allolevatel piltidel natuke septembrialguslikku meeleolu.

Niinekodu 023Niinekodu 016

Niinekodu 013Niinekodu 020

Kihnus

IMG_5619.JPG

Käisime Ole Kaasas! projekti raames Kihnu memmedele arvuti- ja internetikoolitust tegemas. Õigemini küll polnud koolitusel kaugeltki ainult memmed, vaid ka nooremapoolseid naisi ja mehi, ning mina ka ei koolitanud, seda tegi siiski Kihnu kooli arvutiõpetaja Toomas Rämman. Meie, mandrirahvas ehk kihnu keeli massakad, tiirutasime vahepealse nelja tunni kestel niisama saarel ringi. Muuseas oli meil ülitore giid Maria Michelson ning ehkki ma ei taha liiga teha kuulsale Kihnu Virvele, pakub Maria (kohalikus keeles ikka Kuraga Mari, Kihnuski nimetatakse inimesi talunime järgi nagu ka minu maal) pereansambel nii lauluvaliku, eheduse, esinemislusti kui loomuliku elurõõmu osas talle küll väga kõva konkurentsi. Soovitan!

Kuna Kihnus kantakse ju siiamaani väga loomulikult rahvariideid ning naiste kördist ehk seelikust saab tema kohta palju välja lugeda, panin minagi oma kodukandi näitamiseks selga Kuusalu seeliku. Kihnu seelikute valikut sai aga silmitseda Kihnu muuseumis.

Maal ja Kihnus2011 026

Väga tore päev oli. Vürtsi lisas väikest praami tugevasti loksutav meri ning see, et meie tore bussijuht oli juhuse tahtel saarlane, nii et lisaks kihnu keelele saime kuulda ka toredat saare murrakut, nii kõva, et lõika või noaga. Naeratus

Hiidmunad

Maal ja Kihnus2011 002

Paar nädalat tagasi, kui ühel päeval isaga kahekesi maal olime, avastas isa lillepeenrast mitu kogumikku hiidmune. Pildistatud sai neist suurim pesakond, teised olid kerkinud üksi-kaksi.

Väikesed hiidmunad lõikas isa juurelt maha, lõikas viiludeks, keeras need muna-soola-pipra segus ja praadis pannil. Hõrk seeneroog sai, natuke teravama seenemaitsega kui praetud puravikud.

Suured hiidmunad jäid niisama silmailuks. Kolm nädalat hiljem nägid nad aga välja sellised – täiesti ämmatossustunud ja osad juba täiesti olematuks tolmunud (tuleb küll tunnistada, et Ode jalg aitas sellele protsessile tublisti kaasa):

Niinekodu 012

Muinastulede öö ehk ajupuuliha Paljassaare tipus

Laupäev oli imeliselt soe hilissuvine päev, millele järgnes sama soe õhtu ja öö.

Suvesoojusest inspireeritun atuli Katil ja Odel plaan sõita ratastega Pikakari randa ujuma ning minagi läksin kaasa. Tõsi küll, ei ujunud, sest veesooja oli 17 kraadi ning nagu Leivo ütleb, peab minu ujumiseks merevesi enamvähem keema. Aga ma siis vähemalt päevitasin.

Edasisteks tegevusteks tuli Leivol idee lüüa kaasa Muinastulede öös. See tundus nii lahe, et olime kõik päri (ainult Jüri eelistas siiski välja minna sõpradega , öeldes, et tema "rumalusi ei tee" :) ) Otsustasime sõita ratastega Paljassaare poolsaare tippu, kust on ka hea vaade rannikualale.

Algul tundus asi imelihtne: ostame kaasa natuke süüa (Kati eritellimus: lõkkel küpsetamiseks vahukomme), teeme tuld ja sõidame tagasi. Aga kui orgunniks läks, osutus, et tegu on terve ekspeditsiooniga. Ning kuna see oli algul nii lihtne tundunud, ei olnud me muidugi asju korralikult läbi mõelnud

- Külastame Kati ja Odega Hawaii Expressi, et osta Kati, Ode ja Jüri rattale punane tagatuli ja Kati rattale esituli

- Käime Leivoga toidupoes (Prismas), et osta kaasa süüa-juua. Muidugi unustame vahukommid ostmata, aga õnneks ei ole Prismas meie soovitud rieslingut, nii et nagunii oleksime ka teise poodi läinud. Plaanime osta ka tikke (priimuse juures küll on poolik pakk, aga igaks juhuks).

- Käime Leivoga Hawaii Expressis, sest punast tagatuld on vaja ka Laura ja Ramsese rattale. Müüja märgib, et päris hästi läheb teil täna neid tagatulesid :)

- Käime Leivoga Rimis, kus õige riesling müügil. Mingi ime läbi suudame meeles pidada ka vahukommid. Tikud unustame. Kuna aga Kristiine-kodus on tikke nii palju, nagu valmituksime sõjaks (jõulu eel tuli meile kõigile pähe, et peaks küünalde jaoks tikke soetama ja igaüks ostis kümnese paki), siis saab sealt võtta.

- Muidugi ma unustan selle, kui Katil ja Odel järgi käin. Aga pole viga, kaks toosi tikke on meie uues kodus ahjusimsil.

- Oops, asju peab ju ratastel transporditavasse vormi pakkima! Mina olen taibanud kaasa haarata ainult ühe seljakoti, sedagi viimasel hetkel. Kati ja Ode paigutavad istumismatid ja pealisriided pakiraamile, muud asjad saavad Leivo, minu ja Ramsese seljakottidesse.

- Sõidaks hoopis tandemiga? (mina ja Leivo) - aga enne tuleb siis vahetada tandemi pedaalid (Leivo käes käib see küll kiiresti, peab ütlema).

- Viimasel hetkel tuleb meelde kahmata ahjusimsilt varupakk tikke.

- Paljassaare poolsaarele jõudes meenub, et läheb ju pimedaks, aga pealambid on maha jäänud. Otsustame, et saame hakkama rattalampidega, neid saab ju maha võtta ja lõke annab kah valgust.

- Poolsaare tipus (maailma lõpus) ära käinuna ja sobiva lõkkeplatsi leidnuna tuleb meelde, et maha jäid ka liha grillimiseks mõeldud ühekordsed grillid. Saaks muidugi ka selles osas lõkkele lootma jääda, aga otsustame siiski, et mina võtan Ode ratta (ise olen tulnud ju tandemiga) ja käin kodus ära (lisa-16km on ju ainult kasuks). Mõtleme pikalt, mis oli see teine unustatud asi - ah õigus, pealambid!

- Hüppan ratta selga. Hek enne minemasööstmist tuleb meelde, et kaval oleks ka võtmed seljakoti taskust kaasa võtta :)

- Kodus sujub kõik tõrgeteta. Võtan pealambid ja grillid, panen nad lisaseljakotti ja tagasi. Oot, kuhu ma võtmed pistsin...? Aa, taskus!

Nüüd oli lõpuks kõik. Maailm rahunes paigale ning enam uusi unustamisüllatusi ei tulnud. Isegi lõkke sai Leivo põlema kolme tikuga, nii et varupakki polnud kaugelt vaja.

Ajupuid oli minu äraolekul kokku kuhjatud lausa hiigelsuur hunnik, nii et meie tuli oli kõrge ja ilus ja kauakestev. Nägime ka naaberlõkkeid - lähim oli sama poolsaare teises küljes, mitmed paistsid üle mere ja vähemalt kaks olid lausa paatide peal. Leivo oli saatnud endale SMSiga muinastulede loitsu (ja tal oli meeles telefon kaasa võtta :), nii et saime lugeda ka oma sõnad puhta Läänemere toetuseks. Ja kõik oli lausa uskumatult ilus.

Ühekordsed grillid ei suutnud liha- ja vorstikogust siiski korralikult ära küpsetada, nii et leiutasime uue kulinaarse hõrgutise: ajupuuliha. Ajupuuliha tegemiseks tuleb paigutada küpsetatavd lihaviilakad tulikuumaks kuumenenud, kuid mitte veel põlevale ajupuupalgile. Küpsevad mõnusalt pehmeks ja võtavad juurde tugeva suitsumaitse.

Poole ühe paiku öösel lõpetasime lõkke, pakkisime asjad ja prügi asusime tagasiteele. Eelviimase viperusena tundus, et fotoaparaat on kadunud (oli aga lihtsalt kotist välja kukkunud) ning viimasena meenus Katile ja Odele , et neil pole meie Kristiine-kodu võtit kaasas. Kuna telefonikõne selgitas välja, et Jürigi pole veel kodus, tegid Kati ja Ode kõrvalepõike Kalamajja, et saada kaasa minu võti (no aga mõned lisakilomeetrid tulevad ju ainult kasuks!)

Väga ilus ja meeldejääv oli see muinastulede öö. Ja osa lõkkesuitsulõhnalisi riideid on ikka veel pesemist ootamas.

 

 

Mupo tegutseb

Kristiine-kodu ees oli Mupo aktiivselt, ent esialgu inimlikult tegutsenud: kõikide kõnniteel või rattaga murul parkivate autode kojameeste vahele oli pistetud kiri, et niimoodi parkides rikuvad autoomanikud liikluseeskirja, kuid et esimesel korral piirdub Mupo hoiatusega ja trahvi ei tehta.

Põhimõtteliselt ja seaduse järgi on Mupo tegevus ju õige, sest meie maja ees on tõesti saanud tavaks parkida autod majaga risti kahte ritta: õigesse parkimiskohta puude all ning selle vastu üle kõnnitee, nii et vahele jääb ala, kus kaks autot mahuvad teineteisest mööda sõitma. Lisaks pargitakse autosid piirnevatele Välja ja Keemia tänavale, sest maja ette ka kirjeldatud topeltparkimisega ei mahu. Kui maja ees enam kõnnitee-parkimisrida ei teki, siis ulatuvad need tänavaäärsed rivid ilmselt päris kaugele ja hakkavad ka nende tänavate liiklust takistama.

Nii et taas kord korrusmaja igavene küsimus: kuhu siis auto parkida? See lahendus, et kui elad korrusmajas, siis ära autot ei oma, kohe kuidagi ei sobi :)

Minu vanemate kodumaja on samuti 9-korruseline, kuid selle ümber raatsiti omal ajal rohkem ruumi planeerida. Ning seal pääseb majauksest väljudes maja mõlemale poole, nii ette kui taha. Maja taga on neil umbes sama suur autode ala kui meie majal autoala+kõnnitee kokku, ja kõnnitee läheb hoopis maja eest. (Vahelepõige: tänapäevasel autoajastul nimetatakse neid alasid juba teistpidi: et autod on maja ees ja kõnnitee maja taga - kuulsin just hiljuti oma suureks hämmastuseks, kuidas majagi on liikumisviiside prioriteetide muutudes inimeste kõnepruugis "pöördunud"). Aga igal juhul on see päris mõistlik lahendus - hoolimata sellest, et jalakäijad kõnnivad hoolimata kõnnitee olemasolust sageli ikka autode vahel.

Meie majal ei saa kahele poole väljumist teha, kuid ema-isa maja näite varal hakkasin mõtlema, kui oluline üldse on majahoovis kõnni- ja sõidutee eristamine? Sest tegelikult ju probleemi pole: autod liiguvad seal aeglaselt ning kõik lapsed ja aeglaselt liikuvad vanainimesed lastakse rahulikult ära jalutada. Ja seda ei ütle mingi hull autoinimene: ma liigun ka ise seal pidevalt nii jalgsi kui rattaga.

Mõni aasta tagasi meie korteriühistu isegi arutas, et peaks praeguse kõnnitee tegema autoteeks ja rajama uue kõnnitee majale lähemale. Küllap jäi see raha või siis administratiivsete asjajamaiste taha (praegune kõnnitee kuulub linnale, nii et ilmselt ei saakski ühistu seda ainult oma tahtmise järgi muuta) - igatahes pole sellest enam hiljem aktiivselt räägitud. Ma ise, pean tunnistama, olen viimastel aastatel kah korteriühistu tegemistest kõrvale jäänud, nii et pole seda asja ka omalt poolt kuidagi ajada aidanud.

Mupo tegevus tuletas aga meelde veel ühe parkimisega seotud nüansi. Meie maja ees, linnale kuuluval parkimisalal seisab juba aastaid kolm autoronti: kummid lössi vajunud, paks settekiht keret katmas. Ja nad võtavad ära kolm üliväärtuslikku parkimiskohta! Siit ongi taas üks vastuseta küsimus: kellel oleks õigus nõuda või paluda omanikelt nende romude teisaldamist? Või võibki mittekasutatavat autot hoida parkimisalal põhimõtteliselt igavesti, sest mingit korda ta ju ei riku...?

Praegu igatahes on ainsaks majaesise parkimise lahenduseks minu jaoks see, et püüan koju jõuda nii vara, et ametlikult lubatud parkimiskohad poleks veel võetud.

 

Ode Liis Prantsusmaalt kodus

Ode Liis veetis kolm nädalat Toulouse´is prantsuse keelt õppides ja Lõuna-Prantsusmaaga tutvudes.

Siinkohal kõigepealt suured tänud Ode prantsuse keele õpetajale Francois´le, kes selle kooli võimalused välja otsis ja Odele soovitas.

Ja ehkki muidugi on rõõm last välismaale saata kõigest hoolimata päris kulukas, on mul selle üle ütlemata hea meel. Selliste asjade nimel olen ma ülima rõõmuga valmis seda raha igapäevaelu kõrvalt kokku korjama – seda enam, et Ode oli ise väga tubli ja käis selle nimel isegi kooli kõrvalt tööl, nii palju kui esitlustöid oli ja ajad vähegi klappisid. Ning aitäh Mammule, kes samuti Ode Prantsusmaa-unistust toetas.

Mineku eel oli Ode kõige suurem hirm, kuidas ta saab hakkama Amsterdami Schipoli lennujaamas ümberistumisega – ikkagi esimest korda elus üksi lendamas. Mina tõttöelda kartsin kõige rohkem, et pere, kelle juures ta elama hakkab, ei jõua õigeks ajaks lennujaama vms äpardusi. Aga kõik sujus suurepäraselt – kui mitte arvestada seda, et Ode pagas jäi Amsterdamis kaduma ning ta pidi Toulouse´is avalduste täitmise ja muu kaasneva närvipingega tegelema. Muidugi kah esimest korda elus Naeratus Aga see-eest leidis ta Toulouse´is neljalehelise ristikheina ja üldse läks kõik väga hästi. Tagasi tuli ta õnnelikuna, kuldseks päevitununa, pikakskasvanud pleekinud juustega ja kõhnununa – ja muidugi nutsime kõik (mina, Kati, Ode) lennujaamas suurest taaskohtumise rõõmust.

Ja teadmiseks Karinile: oma kaasavõetud riideid kandes oli Ode saanud kõige rohkem komplimente rohelise-valgetriibulises pükskleidis, mille mu õeke maal Odele andis Naeratus

Lisatud pildi autor on Kate Flanagan, Ode õpingukaaslane Iirimaalt. Eksootilisimad õppurid olid olnud Jaapanist, meile geograafiliselt lähimad Rootsist. Ja muidugi pidi Ode kõigile pidevalt selgitama, kus asub eesti ja mis keelt me siin räägime Naeratus

Selle suve sport: sörkjooks

Sellel suvel olen ma ebatavaliselt palju jooksnud – ja muuhulgas õppinud ära rahuliku pulsiga sörkimise. Varem kuulus minu arusaamisse jooksmisest ainult hing paelaga kaelas kihutamine – kuidagi ei osanud end liigutada selles soovitavas sörgitempos, kus kaaslasega veel rahulikult rääkida saaks.

Jooksupisiku algatajaks oli Kati, kes hakkas kevadõhtutel usinalt jooksmas käima. Algul käisin temaga üsna pisteliselt kaasas, aga millalgi poole suve peal vaatasin ennast peeglist ja tõdesin, et suvi on poole peal, aga mina pole veel oma suvekaalu jõudnud. Tavaliselt kaob mul suvel 2-4 kg, lihtsalt iseenesest. Aga küllap mängis tänavu ikka rolli see, et ma seiklusvõistlustel masstiraažis kaloreid kaotamas ei käinud. Või siis kõik need valged veinid, mida me Leivoga kahepeale ära oleme joonud… Igatahes ei olnud talve lisakilod kadunud.

See tähelepanek tõstis hoobilt minu jooksumotivatsiooni, nii et isegi puhkuse ajal maal käisin pea igal õhtul jooksmas. Ja mitte ainult mina: kogu meie puhkusegäng sörkis oma valitud pikkusega rajal Vanakülast Loksa poole.

Tallinnas jooksen ma - olenevalt alguspunktist - kas Merimetsa-Stroomi-Rocca või Kalamaja-Kultuurikilomeeter-Paljassaare teel. Suvekaal on kenasti saavutatud, aga et kunagi ei saa olla liiga rikas, liiga ilus ega liiga sale, mõtlen juba, et kuna ma praegu ei võistle, võiksin ehk veelgi kilo-paari kaotamist lubada. Mine tea, äkki olekski ilus, ehkki ma muidugi usun teravkeelset Liz Taylorit: “Teatud vanusest alates peab naine valima näo ja tagumiku vahel” – ehk siis et liigne kõhnus ei pruugi enam kasuks tulla. Aga kuna kilosid tagasi saada on kindlasti lihtsam kui maha võtta, siis olen otsustanud vähemalt proovida, kuidas praegusest 2kg kergemana ehk siis 55-kilosena välja näha.

Ja et mind nüüd kaalufriigiks või anorektikuks ei peetaks, siis teadmiseks, et mägedest tulles olen ma kaalunud isegi 50 kg. Ja 53 kg oli ülikooliaegne püsikaal, nii et 55 pole midagi hullu. Viimati kaalusin ma 55kg aastal 2006, aga siis osutuski, et seiklusspordiks oli seda liiga vähe: hooaega saatsid pidevad rajal kustumised ja 36 h võistluse katkestamine… Nüüd siis, vähemsportlikul eluperioodil, proovin uuesti Naeratus

Kreete lendas Šotimaale

Kreete_Maris_2011Kreete veedab järgmise aasta Šotimaal, elades Leivo õe Marise peres ning õppides ühe aasta kohalikus koolis. Ja kui jaanipäeva-eelsel koolitutvumisele lendas Kreete koos Mummiga, siis praegu sai ta lennata koos Marise, Iona ja Alana Mayaga, kes tulid augusti alguses Eestit külastama.

Alloleval pildil ongi Marise pere ja Mumm, kes oli samuti lennujaama Kreetet saatma tulnud. Saatjaid oli muidugi veel, aga härduse ja sebimise saginas ei tulnud selle peale, et oleksime kõik koos Kreetega pildi teinud. Nii ongi pildid natuke siit ja sealt juhuslikud klõpsud.

Kreete_saatmine_2011

Muidugi on mul Kreete pärast hea meel, et ta saab aasta välismaal õppida, inglise keele (olgu või šoti aktsendiga Naeratus ) korralikult suhu ja teise riigi elukorraldust näha. Teisalt aga on mul ikka kangesti kahju, et teda nüüd aasta otsa ei ole…

Keri 2011

Keri saarele 2011 003

Üle päris mitme aasta õnnestus taas panna jalg Keri saare pinnale. Kohapeal pilte ei teinud, siinsel kaatri peal ja tagasiteel telefoniga klõpsatud fotol paistab Keri juba kaugel silmapiiril.

Üldiselt oli keri ikka endine – silma järgi polnud ka tuletorn aastate jooksul enam kahjustusi saanud. Ja väidetavalt Astridi poja tehtud pilt on ikka seina peal alles. Või on see nüüd juba saare legend – igal juhul on see ka legendina tore Naeratus

Ja merel ja väikesaar(t)el käimine on minu jaoks alati emotsioon omaette.