Get a life!

Täna õhtul tähistasime Kairi pool tema poja Mardi 9-aastast sünnipäeva. Päris sünnipäev on vaesel lapsel 1. jaanuaril ja ehkki Kairi tegi uue aasta alguses vihjeid, et oleksime juba õigel õhtul nende poole oodatud, olid kõik aastavahetusest liiga väsinud, et vedu võtta.

Nii et täna siis tagantjärele.

Sünnipäevalaps oli murdnud mõni nädal tagasi koolist tulles sõrmeluu - lihtsalt komistas ja kukkus ning pani käe õnnetult maha -, aga praeguseks oli kips juba maha võetud. Katiga oli neil hea sõrmeluu-murru kogemusi vahetada: vasakukäelisel Katil oli hiljuti murtud parema käe väikeats, paremakäelisel Mardil vasaku käe sama sõrm.

Ning nende kass oli ikka elus ning nii hea tervise juures, kui tema kõrge iga - 16 aastat - vähegi lubab. Isegi karv oli ilus ja kohev ja saba püsti. Vahepeal oli temaga tublisti loomaarsti juures käidud, isegi operatsioone tehtud. Ma tollal veel vaikselt mõtlesin, et milleks vana looma piinata, ehk oleks õigem üks kerge uinutav süst - aga näe, valesti mõtlesin ja Mustil paistab veel pikalt rõõmsaid elupäevi.

Kolasin minagi täna mööda POP! Sessionit ringi, ehkki 30+ inimesed olid seal umbes sama sage nähtus kui punkar pensionäride klubis. Siiski-siiski, ehk pisut sagedasemad: isegi üks võistleja oli 31-aastane. Ja ta isegi võitis mingi rulavõistluse. Teisele kohale tuli seal aga 16-aastane kutt, lendav Läti imelaps, nagu kommenteeris väsimatu Madis Malk. Niipalju siis põlvkondade seosest.

Aga hoolimata minu ebakohasest vanusest ning sellest, et mulle on olemuselt täiesti arusaamatu kontseptsioon kihutada mingi asja peal, millest sa kinni ei hoia ja mis pole sinu külge kinnitatud - mulle meeldis. Uskumatu, aga tõsi.

Meeldis see omaette subkultuuri tunne, kus kutid longivad, rulad kaenlas, ja tüdrukud püüdlikult oma nunnut olemist karmi kesta taha peita püüavad. Olguolgu, enamik neist oli muidugi puhas wannabe, aga teismelistele on see veel andestatav ja isegi omamoodi armas.

Meeldis õhkkond, kus igal tasandil ja igas nurgas oli oma meeleolu, kuid siiski allutatuna ühtsele tervikule. Väiksemad lapsed pidasid padjasõda ja kiikusid lounge´i kott-toolides, spordipoodide esindused kauplesid rula- ja rattastafiga, Fructise boksis tehti soovijatele soenguid. Oli minulgi kiusatus end juuksepasta "lõngad püsti" mannekeeniks ohverdanud, kuid õnneks oli seal pikk saba.

Meeldis võistlus, ehkki ma siiamaani ei saa aru, mille järgi trikke hinnatakse ja kõigekõige kõvemaid tegijaid selgitatakse. Mulle meeldisid kõik. Trikiratturite hullud hüpped ja rulatajate tegemised. Ehmatav ja kahju oli kukkunutest - üks trikirattur näiteks lendas koos rattaga verdist välja, ratas ühele poole üle kõrvaloleva rularambi, ise teisele poole - aga kõik nad tõusid püsti moel, nagu poleks valu ja füüsikaseadusi nende jaoks olemaski.

Meeldis ka omalaadne släng või spetsiifiliste oskussõnadega keelekasutus. Ma isegi lubasin, et teen põhiterminid homme endale selgeks - kaua ma ikka targa näoga verti vahin, kui palutakse tähelepanu rambi poole suunata ja muud sarnast.

Ah jaa, ka mina olen kunagi sõitnud asjaga, mida rulaks nimetati. Nõuka-ajal, sellise kõrgete kipakate ratastega, made in kuskil sõbralikus sotsriigis. Sellise rulaga sõideti mööda siledat asfalti ja sõiduoskus tähendas seda, et kehaliigutustega pidid suutma rula võimalikult kaua liikumises hoida. Kõva sõna.
____
Ode ja Kreete võitsid mõni aeg tagasi POP! Sessioni tasuta pääsme, nii olid nemadki seal. Hea, et nad koos olid, sest siis oli neil lõbusam - aga üldiselt oli üritus nende jaoks veel vist siiski igav. Tõin nad meie poole - ka alustanud olime siit koos-, ja Kreete ema tuli talle siia järele. Kreete muljeid ei jõudnud küsida, aga Ode tunnistas küll, et ta tüdines ära ja muusika kah ei meeldinud. Eks seegi ole kogemus.

Leivo sai kätte oma uue auto ning käisime seda kinos "Pingviinide marsi" ja Olde Hansas keskaegse kõhutäiega tähistamas.

Öösel sõitsime kaua linna ümber ringi. Enya laulis, mootor sumises, autotuled neelasid asfalti. Taevas linna kohal helendas. Väga noor tunne tuli peale.

"Pingviinide marss" on imeline film. Minge kindlasti vaatama, kuni ta veel Sõpruses jookseb.

Kui meie, inimesed, murrame pead eksitentsiaalsete küsimuste üle, mis on elu mõte ja mis on meie ülesanne maamuna peal, siis pingviinidel on asi selge. Elu mõte on elu ise ja igaühe ainus ülesanne on elu edasi anda. Isegi kui selleks tuleb pidevalt ületada lumekõrbe või neli kuud söömata-joomata olnuna muna haududa.

Muna, muide, hoiavad isapingviinid. Kui on marsitud ookeani äärest pesitsuspaika ja peetud kuu aega pulmi, annavad emad muna isale üle ja võtavad ette 20-päevase tagasimarsi pesitsuspaigast ookeani äärde. Poolteist kuud elavad nad ookeanivees, ohjeldamatult süües ja toiduvarusid kogudes, ning jälle on jalge all tagasitee üle lõputute lumeväljade. Isad on kogu selle aja tormi, talve ja kõige hullemat pakast trotsides muna soojendanud ning nüüd hakkavad pojad kooruma. Ema peab õigeks ajaks tagasi jõudma, et koorunud tibu toita - muidu on isa vaev mõttetu ja tibu hukkub, sest nälginud isal pole talle toitu anda. Ja nüüd võtavad omakorda isad ette tagasitee ookeani äärde. Nälginute tagasimarss, nagu öeldakse filmis.

Pööraselt head kaadrid, hingeliigutav soundtrack, naljakaid hetki läbisegi lüürika ja tragöödiaga, ilus kurisev prantsuse keel - mida veel ühelt filmilt tahta. Võib ju vaielda selle üle, kas on hea mõte omistada lindudele inimlikke tundeid ja hinguliigutusi ning lugeda taustateksti mitte kui kommentaatori, vaid kui pingviinide kõnet - aga mulle meeldis. Väga. Ma loodan, et ta saab oma Oscari.

Pahatuju-päevadel on vähemalt üks hea omadus: kuna midagi asjalikku teha ei taha, siis mõtled palju. Ja tavalisest sügavamalt, v��ibolla küll ka iroonilisemalt.

Kuna minul oli kiirest tööst kopp ees, siis mõtlesin inimese ja töö suhetele. Tegelikult olin sellega juba algust teinud vana aasta sees, kui erinevatel üritustel sama väsinud ja tüdinud kolleegidega jutuotsale sattusime.

Mäletan hästi, millise õhinaga sai kunagi 90ndate alguses tööd tehtud. Tundus tõepoolest oluline poole ööni töötada, nädalavahetustel töötada ning puhkust mitte välja võtta. Väljaspool tööd nagu polnudki elu ja tundus, et kontor kukub kohe-kohe kokku, kui sind seal ei ole. Ning iga möödunud päev tundus käestlastud võimaluse ja kaotatud ajana, kui sa midagi uut ei teinud. Oh, ma läksin ju tööle, kui mu poeg oli kahekuune! Hiljuti käis üks mu praegune lapsepuhkusel kolleeg oma kahekuust beebit esitlemast ja too oli ikka nii väike ja abitu, et mu hing kärises lõhki... Aga tookord tundus, et mulle on Postimehe poolt pakutud Elu Võimalus ja kui ma seda nüüd, kohe ja praegu ei kasuta, olen igavesti luuser ja out. Lisaks kohustustunne tollase abikaasa ees, kes ülikooli kõrvalt oli nii esimese kui teise lapse sünni ajal mind üleval pidanud ja nüüd enam ei tahtnud, lausa töise läbipõlemise märke ilmutades. Ning tööl käia oli jätkuvalt tore. Back to business tunne oli hea.

Aja möödudes pöörane töönarkomaania muidugi vähenes. Vähehaaval hiilis kõigile pintsaklipslaseks pürgijaile ligi arusaam, et töö kõrval eksisteerib veel mingi teine ja parem maailm. Aga kus? On ta äkki juba liiga kaugele kadunud ning mingi sisemine mina koos temaga? ... Mina võtsin otsustavalt aja maha ja sünnitasin kolmanda lapse. 24-aastaselt, eks seegi ole omamoodi kiirustamise märk. Olin temaga üle aasta kodus ning see oli üks õnnelikumaid aegu mu elus.

Aga pärast seda tööle minnes tuli oma õhina ja töömotivatsiooniga juba teadlikult vaeva näha. Ei piisanud enam sellest, et läksid tööle ja tegid midagi toredat. Pidi hakkama endale eesmärke seadma, et oleks, milleni jõudmisel end õnnitleda saaks. Tuli hakata õppima ka mõne toreda asja tegemisest loobuma, sest äkki osutus, et kõike ikka ei jõua. Ning firmad kasvasis, spetsialiseerumine süvenes ja osa asju lihtsalt tuli käest ära anda. Valikud ja tegevused muutusid selle käigus muidugi üha ahtamaks, sest iga tegevus kasvas nii suureks, et tema peale oli eraldi tegelajat vaja. Oma praeguse tööandja juures alustades kuulus minu tööülesannetesse näiteks ka kõikidele klientide poolt meili teel saadetud küsimuste vastamine. Samuti olid minu korraldada kõik firma kliendiüritused. Praegu ma ilmselt sureksin, kui ühegi neist ülesannetest taas enda kaela saaksin - tööd on nendes valdkondades nii palju juurde tulnud.

Mentaalsetest muutustest mäletan igavesti üht hetke 2001. aastal. Hetk ise oli täiesti mittetöine: pikk igav väljamarss Kilimanjaro all, pea kohal Aafrika lõõskav päike ja jalge all punast tolmu üleskeerutav tee. Millegipärast aga jutustasin kõrvalkõndijale ühest uuringust, mille tööl olin just-just enne väljalendu kätte saanud ja nüüd kripeldas, kuidas sellega minu eemaloldud kuu jooksul edasi tegeldakse. Ent kaaslane ütles südamerahuga: pea meeles, et asendamatu oled sa ainult siis, kui pistad käe veega täidetud vanni ning kätt välja tõmmates selle jälg vett täis ei valgu. See on nüüd minu Asendamatuse Test, mida meenutan alati, kui on tunne, et just mina ja ainult mina olen võimeline midagi ära tegema.

See Aafrika-reis oli üldse mu elus mitmes mõttes oluline. Olin seda alustades segaduses ja katki, kuid ometi pani just see paika väga palju mu edasises elus. Või saatuses, kuidas soovite. Osalt sellega, et seal hävisid lõplikult mitmed illusioonid, mida teadlikult või ebateadlikult olin seni alles hoidnud ja endas kandnud. Nagu seesama asendamatuse tunne. Ja tekkisid mitmed uued vaated - hakkasin näiteks teadlikult lahutama oma töö-mina ja isiklikku mina.

Töö on mulle muidugi siiani oluline. Ja siiani teen ma kõike natuke rohkem ja paremini kui minult oodatakse, sest suurepärane ei ole piisav, kui tahad endaga rahul olla. Aga professionaalselt olen ma natuke ummikusse jooksnud. Oma praeguses töökohas olen oma eriala laes ning ka töökoha vahetamine ei anna midagi uut, sest lagi on ikka sama kõrgel ja töö sisu sama. Paralleelerialad, mida olen pidanud - reklaam ja klassikaline turundus - ei innusta millegipärast nii palju, et sellest uut tõusu tahaks kasvatama hakata. Vaikselt olen mõelnud, et see uus valdkond võiks olla näiteks teenindus. Võibolla hakkan lausa midagi sellega seonduvat õppima või võtan tööl mõne sellealase otsa taas enda kätte. Eks näis.

Ma enam ei kurda ega kaeba, sest eelmine kiun täitis oma eesmärgi: kõik lohutasid ja andsid head nõu. Ning mina võtsin seda kuulda.

Käisin eile õhtul Nõmmel kepikõndimas. Pidevalt mäest üles ja alla, sest on ju vaja harjutada kolme nädala pärast toimuvaks talviseks XDreamiks. Seal tuleb joosta võimalikult paljude Otepää kõrgeimate tippude otsa. Hmm, kui vähemalt viie 7000lise mäe otsas käimine annab Lumeleopardi ning ühe päeva jooksul Haanja 11 kõrgeima tipu otsas käimine Lumeilvese tiitli, kas Otepääl saab siis vähemalt Lumekassi aunimetuse? ... Ei tea, aga selle ülla eesmärgi nimel ma igatahes harjutasin, kuni tagumikulihased haiged.

Ja pärast soojas vannis vedelemine võttis viimase tüdimuse ära.

Ja täna varahommikul võtsin ma õhtul valmis ostetud Sacher-tordi ning läksin Leivot üles ajama. Selle puhul, et tal oli algamas esimene tööpäev uues kohas. Aga sama asja tõttu oli tema juba ammu üleval, uni oli ära läinud. Igatahes tuli väga tore hommikune kohvijoomine-tordisöömine.

Lisaks rõõmustasid mu töist päeva POP! Sessionile akrediteerunud blogijad. Väljavalituid on 10 (kandideeris 31) ning mulle tundub, et said valitud toredad tegijad. Kahju ainult, et mul on nii vähe aega POP! Sessioni ja "oma blogijatega" tegelemiseks. Muide, üks neist on mu oma Kati - kes minu suureks üllatuseks kandideeris ja mitte-nii-väga-suureks-üllatuseks oli teiste seas väga arvestatav kandidaat ning lõpuks osutuski valituks.

Igatahes aitäh kõigile, kes seda blogijate otsimise sõnumit levitada aitasid. Teller pakkus ka lahenduse, kuidas edaspidi selliseid ühisblogisid paremini teha, aga paraku lugesin ma seda liiga hilja. Teised võivad siis õppida. POP Sessioni praegune blogi asub aga siin.

Ei ole see ikka mingi õige asi, kui nii tähtis sündmus nagu uue aasta algus on pressitud kokku ühte tavalisse nädalavahetusse ja ühtegi lisapuhkepäeva ei ole. Nüüd nagu polegi uue alguse tunnet - vähemalt minul - ja vähemalt mina tunnen sellest küll puudust.

Tööl on kah kaks esimest päeva läinud nii, et pole olnud aega hingegi tõmmata, rääkimata sellest, et istuks kohvinurgas ja lobiseks kolleegidega, kuidas kellelgi uus aasta tuli. Nii olingi juba esmaspäeva õhtul kodus väsinud ja suhteliselt akontaktne, millest on väga kahju, kuna lastel ju koolivaheaeg, võiks ja peaks õhtuti midagi toredat tegema. Ent ülejäänud töönädal tuleb samasugune või hullemgi veel, nii et ergastushetke ei paista.

Enesearmastusele andis hoobi see, et ma ei saanud kutset ühele üritusele, kuhu vist kõik mu koostööpartnerid on kutsutud ja eeldavad ka mind seal nägevat. Tegelen pidevalt vabandamisega, kui rõõmsalt öeldakse, et noh, seal siis näeme või kui mulle lausa kohta hoida lubatakse.

Kõik see mõjub nii, et ei viitsi oma välimusegagi vaeva näha. Juuksuris peaks käima, aga ei viitsi ja ka rahaga tuleb jõulujärgse kokkuhoidlikkusega ümber käia, nii et ilusakshakkamine on holdis. See tekitab omakorda tusatuju, nii et hommikul ei viitsi silmatriipugi teha, et pisutki hoolitsetum välja paista.

Sellisest seisust saab välja ainult nii, et väsimusest ja lontisolekust hoolimata tuleb ise püüda mõnd helget ja meeldejäävat hetke korraldada. Eks ma võtan lähiajal ette. Seniks virin ja kiun.

Aastas on 52 nädalat. 365 päeva.

Neli nädalat möödus minu eelmisest aastast Argentinas, Aconcagual. Esimest – ja loodetavasti viimast – korda kogesin omal nahal, mida tähendab HAPE ehk „vesi kopsus” mägihaiguse vorm. Ei soovita kellelegi. Aga Argentina oli imeline ja Lõuna-Ameerikasse tahaks kindlasti kunagi tagasi.

Nädal kulus Tuneesias sügispuhkusel. Koos ema-isa ja lastega. Kah üks tore reis.

Nädal jäi suvel Slovakkiasse: koopad, veepark, Tatrad. Kaaslasteks lapsed ja Leivo oma lastega. Jällegi väga armas nädal.

Kahe nädala jagu tuleb kokku väiksemaid sõite. Jaanipäeva paiku kolm päeva Leedus koos Leivo ning enda ja tema lastega. Kaks päeva firma talvepäevadel, kaks suvepäevadel, kaks spordiklubi suvepäevadel.

Nädala jagu tuleb igasugustel võistlustel veedetud päevi. Neli XDreami, neist suvine läbi kahe päeva, nii et kokku viis päeva. Lisaks kolmepäevane kestvusvõistlus, 36h Ferrino Matkasport.

Muud toredad tegemised – kah vähemalt kaks nädalat tuleb kokku. Hoobilt tulevad meelde  kaks päeva Soomaal suuskadega rabas, kevadel kolm päeva Roheliste Rattaretkel koos lastega ning rattasõidud (2 korda) Paldiskist Tallinna Leivoga. Lisaks päevane 36h võistluse ettevalmistusretk Kõrvemaal Leivo ja Alari seltsis. Kaks köiespordile pühendatud täispikka päeva.

Nüüd läheb juba päevade kaupa arvestamiseks. Praeguse seisuga on järgi 41 nädalat ehk 287 päeva. Kui arvestame, et viiepäevaseid töönädalaid on laias laastus 47, teeb see päevades kokku 235 tööl veedetud päeva. Nende õhtuid on sisustanud lastega tegelemine, trennid, väikesed külaskäigud, poed ja kodutööd – nagu argipäeviti ikka.

Järgi jääb 52 päeva.

Noh, ütleme, et nädala jagu tuleb veel sünnipäevade ja muude pidude ettevalmistamisi ja tähistamisi. Enda ja laste sünnipäevad (3tk) ulatuvad kindlasti kogu päeva täitvaks ürituseks. Jõulud. Aastavahetus (seekord koos ettevalmistusega 2 päeva). Ongi nädalake läinud.

Veel on mingi 45 päeva. Poolteist kuud, mille kohta õieti midagi ei meenu. Eks ta päeva- ja tunnikaupa ära elatud sai. Tegelikult päris õnnelikult.

Seekord vahetasime aastat maal, koos Karini ja sõprade peredega. Kohal oli 20 inimest, neist pooled erinevas vanuses lapsed.

Oli lõbus ja nii palju ilutulestikku pole meie õu veel näinud! Jürilgi oli terve kotitäis jõuluvanalt kingiks saadud mesilasi, diskovälke ja muid asju, mis kõik tuld välja ajasid, vilistasid või paukusid. Tom oli aga kaasa toonud ka täiskasvanuterakette, mis kaugele-kõrgele lendasid...Mul oli paugutamise lõpus juba tõsine hirm, kui lapsed hoogu sattunult ja ülijulgeks muutunult ninapidi süüdatavate rakettide juures olid ja väike Helen vaevu maha kukkunuid saabastega lumme trampima tormas... Aga kõik läks hästi, kõigil sõrmed-jalad-silmad alles.

Eeltöö võttis muidugi aega. Läksime Kariniga juba 30. õhtuks kohale, et kütta - maja nüüd ju tühi ja külm - ja koristada. Põhimure oli just magamiskohtadega. Kuna teisel korrusel pole kütet, püüdsime tube soojaks saada puhurite ja elektriradiaatoritega. See aga oli meie vanale vooluvõrgule liig mis liig: nii kui keegi ettevaatamatult liigse tule või, hoidku jumal, tolmuimeja sisse lülitas, plaksasid korgid välja. Ja mitte lihtsalt välja, sest tegu pole lihtsalt vajutatavate automaatkorkide, vaid keraamiliste-traadilistega nagu muiste. Nojah, igatahes oli Toomasel terveks õhtuks korgiparandaja ametit ja lastel lõbu laialt, kui maja jälle ja jälle pilkasse pimedusse mattus. Järgmisel õhtul täiendas laste meelelahutust veel Leivol kaasas olnud pealamp, mille sinine tuluke kriitilistel hetkedel põlema süüdati.

Vana-aasta õhtu sujus aga nii, et kui lastel kõhud täis, trallasid nad rohkem ülakorrusel või õues (eks kujutage ette lahingut, kui kümmekond erinevas vanuses tegelast õuemineku eel oma salle-mütse-saapaid-kindaid otsib! ja pärastisi märgade riiete virnu - väljas oli ju tõeline näärisula!). Suured aga istusid suures toas suure laua ümber ja ajasid suurte inimeste juttu. Näiteks:

* kus ja mispärast esitles sõpruskond korvpallurikasvu Toomast kui Afganistani sõja veterani ning kuidas see kohalikele külanoortele mõjus (seda meenutatakse peaaegu iga kord, kui asjaosalised kokku saavad, aga lugu on jätkuvalt lõbusja elavas esituses)

* kas Raul ikka käib rattaga dushi all (Raul ja ratas oligi üks õhtu läbivaid teemasid, alguse sai see vist sellest, et kui Karin ütles, et Raplast on Raulil paha meie maale sõita, kuulsin mina, et rattaga - ja olin muidugi väga imestunud sellise transpordivaliku üle isegi nii tugeva ratturi puhul)

* millal on õige aeg Heiko ürgjoigu kuulda lasta (mina ei jõudnudki ära oodata, läksin pool neli magama ja tema jäi veel täiesti joigumata edasi tiksuma)

* kuidas Leivo ja Tom on maadlustrennis käinud ja seal Indrek Pertelsoniga ja ühise sõbra Kristjaniga maadelnud (seda juttu jätkus kah ikka kauemaks, aga esitus oli hea, nii et ka mittemaadlejail oli lõbus)

* kas prillid näitavad, et naine on intelligentne või lihtsalt lühinägelik (tõde jäi välja selgitamata, aga mina igatahes pooldasin viimast)

* mis kell Merle tavaliselt magama läheb (see tõusis kah miskipärast pidevalt päevakorda, isegi siis, kui Merle juba ammu puhkamas oli - ta tundis end pisut tõbisena)

* kas Kati on juba suur või väike ja kas ta tohiks juba koos Heiko ja Rauliga Rock Cafes käia (Kati ise oli veendunud, et tohib küll, aga kas just koos nendega)

* miks üldse peaksid Heiko ja Raul minema Rock Cafesse (sest nad pole seal käinud, aga ometi on vanad rokipeerud)

*... ja nii edasi . Kõike seda ilmestasid, nagu juba öeldud, pidevalt sisse-välja tormavad lapsed ja vahepealne uue aasta vastuvõtmine õue peal.

Hommikul küpsetasime abivalmis Hellega saiakesi ja kraamisime õhtuse söömingu jälgi. Raul aga õigustas oma grillkoka kaubamärki ja grillis samal ajal õues liha.

Väga tore oli. Isegi palju lõbusam, kui olin osanud arvata ja oodata. Ja isegi kokkamine ja koristamine käis seekord kuidagi möödaminnes ja polnud üldse kurnav.
____
Ja et kõik ausalt ära rääkida, olgu remargina mainitud ka see, et 29.detsembri õhtul käisime Leivoga EOK aastalõpuüritusel "Sporditähed 2005". Estonia kontserdisaalis, stiiliks must ülikond ja puha. Ja oh mis piinlik - päev otsa ringi sahminu ja mitte söönuna õnnestus mul seal veiniga liialdada (mõju ilmnes õnneks küll alles afterpartyl Olympic Casinos). Väga piinlik. Nii et aastavahetus möödus selle tasakaalustamiseks minu jaoks peaaegu et kainuse tähe all - aga oli sellest hoolimata lõbus.

Ode Liis kibeles oma uusi suuski proovima ning nii käisime tema ja Katiga teisipäeva õhtul Nõmmel suusatamas. Alumine 1,5km rada oli kena paksu lume all ja lumekahurid mürisesid kogu aeg uut toota. Väga tore oli.

Kolmapäeva õhtul jäin kauemaks tööle, külma oli 12 kraadi ja puhus vinge tuul, nii et teel kontoriuksest autoni tundsin end lausa jäätuvat. Sellest hoolimata nõudis Ode, et tuleb ikka suusatama minna. Püüdsin pisut puigelda, kuid ei tahtnud tema suusatamisindu päris ära kah jahutada, nii et läksime. Seekord seltsis meiega ka Jüri, kes suusatamist tegelikult vihkab. Aga kolmas veerand on suusaveerand ning tuleb selleks pisut valmistuda.

Igatahes tuli taas tõdeda: pole halba ilma, on halvad riided. Suusatades polnud üldse külm ja ebamugav.