Mammu võttis vastu suure ja valusa otsuse paigutada vanem õde, kelle eest ta seni kodus hoolitses, hooldekodusse. Eks me kõik olime sellest talle ammu rääkinud – pole temagi enam noor, pole tema endagi tervis enam kiita ja et sellist eneseohverdust, kus Mammu ise enam vastu ei pea, pole vaja ka ta õele. Aga loomulikult on sellist otsust teha raske – armastus, emotsionaalsed kohustused, kunagised tänuvõlad…
Lisaks on Eesti Vabariigi paratamatus, et tänased pensionärid, isegi kui nad on eluaeg kõrgelt hinnatud tööd teinud, ei saa oma pensioni eest lubada endale kohta hooldekodus: keskmine pension on peaaegu poole väiksem kui hooldekoha tasu. Ka Mammu õe keskmisest oluliselt kõrgemale pensionile tuleb Mammu poolt lisa maksta, samuti toetab teenekat (ja lastetut) vanurit õnneks kohalik omavalitsus. Aga kui tegu oleks niiöelda tavalise vanainimesega, kel pension tilluke ning silmapaistvaid saavutusi peale eluaegse tööpanuse ei ole…?
Minu ema võttis end töölt lahti, et kodus Memme eest hoolitseda. teise Memme eest hoolitses, samuti kodus, juba pensioniikka jõudnud Tädi Mall. Aga kumbki Memmedest polnud (kuni üsna viimase lõpuni) voodihaige, vaid asjatasid tublilt ringi, käisid ise kempsus ja söömas… Ühe tuttava peres on koduhooldusel vanaema, keda tuleb voodis küljelt küljele keerata, mähkmeid vahetada ja toita. Juba peaaegu aasta. Seal on päevaseks hooldajaks (peaks vist ütlema, et õnnekombel) tööta jäänud lähisugulane ning õhtuse valvekorra võtavad üle töölt tulnud pereliikmed. Sest vanaema on kallis ja, mis seal salata, ka hooldekodukoht on nii kallis, et perel oleks raske selle eest tasuda. Kuna sel vanainimesel on lapsed, pole ka sotsiaalsüsteemil otsest põhjust tema hooldekodu-kohta toetada…
Muidugi, elu jooksul koguneb inimestel vara, mida hooldekodusse mineku eel müüa – kasvõi eluase. Jah, kui see eluase on kõrgemate kinnisavarahindadega piirkonnas – aga kui see on väikeasula kortermajas, mida halva asukoha ja kõrgete küttearvete tõttu keegi ka muidu ei taha?
Sellised asjad panevad küll – hoolimata kogu minu pigem parempoolsest maailmavaatest - hamletlikult mõtlema, et miski on ikka väga valesti siin riigis…
Pikemalt reisilt tagasijõudmine sarnaneb minu jaoks natuke pohmelliga: et pidevalt on kuidagi nõrk olemine ning ei saa millegagi õieti otsa peale. Eriti kui sellega kaasnevad ajavahest ülesaamise vaevad nagu minul läänepoolkeralt kodukamarale tagasi tulles on.
Jah, imelik: sinna sõites ajavahet nagu ei tunnegi. Astud lennukist maha ja hakkad elama kohalikus rütmis. Seevastu tagasi tulles on veel nädal hiljemgi pärastlõunal õudne unevaev ning öösel seevastu silmad pimeduses pärani.
Ja kuidas küll need päevad, mis reisil olles nii pikad tunduvad, siin nagu tormates käest kihutavad? Tõused voodist (enda meelest) ebainimlikult vara, hommikusöök-tööle… ja juba hakkab akna taga hämaraks kiskuma, kuid tegematajäänud töid on lehele jäänud veel pikk nimekiri ning selleks, et järgmine päev kergem ei tuleks, tuleb need tulevase päeva ootejärjekorda panna… Jõuad koju ja justkui nagu ei jaksa midagi teha. Jääd diivanil magama – selleks, et öösel üleval olla ja hommikupimeduses end mobiili nõudliku helina peale uuele ringile ajada…
Muidugi on kodus olla mõnus ja tööl huvitav – aga jah, kohanemine on raske…
“Mõnuained tulevad Kolumbiast” – nii oli kunagi pealkirjastatud üks kohvireklaam. Ja meie Leivoga läheme nüüd rohkem kui kolmeks nädalaks avastama seda kurikuulsat mõnuainete (mitte ainult kohv, eks ole), gueriljade ja kodusõdade maad. Sest kevadel õnnestus osta ülisoodsad Helsinki-Bogota-Helsinki piletid – kuidas seda maailmanägemise võimalust siis kasutamata jätta!
Tegelikult küll, nagu kinnitavad kõik viimasel ajal Kolumbias käinud ja ütlevad ka ametlikud allikad, on Kolumbia riskantsus juba suures osas müüt ning riigis on asjad enamvähem kontrolli alla saadud. Muidugi, tuleb teada, kuhu minna ja kuhu mitte – aga üldiselt olevat Kolumbia turistile sama turvaline kui mistahes teine Ladina-Ameerika riik. Ning turistlikust oskamatusest või halva õnne korral võid sekeldustesse sattuda igal pool.
Kolumbia “Welcome-to-Estonia” laadne turismiedendus- ja riigitutvustusprojekt on selle riskiteema muide väga tabavalt ära kasutanud: “Colombia - The only risk is wanting to stay”.
Aga jah. Esmaspäeva õhtul astume Tallinnas laevale ja seiklus algab. Juba teel olles elad reisi sisse ning seda iseäralikku vabaduse ja avastamise ja uue kogemise tunnet tahaks ikka ja jälle uuesti kogeda.
Aga praegu, pühapäeva õhtul, on küll hoopis see tunne, et kuidas me siis lastest nii kaua eemal oleme, kõik asjad jäävad pooleli, nii palju on teha ja üldse oleks meil oktoobris ka kodus ütlemata hea…
Katit on eluaeg iseloomustanud pigem liiga paljude kui liiga väheste asjade ettevõtmine ja seepärast jõuab ta ettevõetust ka palju tehtud. Eks see ole ju teada: tahad palju, saad osa sellest; tahad natukese, saad kah osa, aga hulga väiksema.
Nüüd on ta koos teiste tublide juuratudengitega nõustamas tasuta õigusabi küsijaidTallinna Linnavalitsuses ja Tallinna Ringkonnakohtus.
Katilt on küsitud testamendi kehtivuse kohta, nõuannet, mida teha maakleriga, kes nõuküsijale lubatud (ja käsirahagi ära makstud) korteri teisele müüs (käsiraha sai küll tagasi) jms. Ühel küsijal on Kati pidanud paluma venekeelse nõustaja juurde tagasi tulla – ehkki ta oma hiljutisel vene keele testil sai kõrged tulemused, pole see juriidiliseks nõustamiseks veel kaugeltki piisav.
Aga kui jutt juba juriidilise keeleoskuse peale läks, siis Kati kõige suurem väljakutse sellel semestril on tema enda hinnangul… prantsuse õiguskeel, mida ta õpib koos Prantsuse Lütseumi kasvandikega 
Ode Liis sai täna 17-aastaseks. Sellel sügise alguse ööl (või õigemini küll varahommikul), mil mustava akna taga sähvis pimestav äike ja vihma kallas nagu oavarrest. Äike oli nii ere, et Ode, kes minu varahommikuse kobistamise peale sünnipäevaelevuses ärkas (ja muidugi edasimagamist teeskles), mõtles sähvatuse peale, et miks emme küll tema toas tule põlema pani.
Siin ta on, meie 17-aastane sügistüdruk. Palju õnne!
Hommikune kingiavamistseremoonia:
Ja muidugi olid sünnipäevatujus ka kassid. Kisti, Ode üheksa aasta tagune parim sünnipäevakink, pakkis end ka tänavu täiesti vabatahtlikult karpi ning Tiffu mängis kõrval paelaga.
Ode sünnipäevad on tegelikult olnud peaaegu alati päikeselised. Vähemalt on need niimoodi meelde jäänud – aga küllap ka olnud, sest hoolimata öiesest tormist piilub ka praegu tumehallide pilvede vahelt kuldne päike ning taevas nende pilvede aukudest on nii sinine, nagu väikese lapse akvarellimaalil.
Ja Ode Liis sügishommikuses kooliminekuriides (koolikott on ka, aga jääb õla taha – ja jälgige roosilisi kummikuid!)
Kui lapsed hakkasid alates septembri algusest järgemööda haigeks jääma – kurguvalu, nohu, räige köha, väike palavik ja üldine uimasustunne – ütles Leivo, et see on sügisstress: suvise puhkerežiimiga harjunud keha protestib varase ülestõusmise, kohustusliku koolirežiimi ja kõige muu septembriga kaasneva vastu.
Ei jõudnud sügis veel ametlikult alatagi, kui sügisstressi-tõbi ka mind tabas. Juba kooli lapsevanemate koosolekul tundsin veidrat uimasust ja kuidagi äkki hakkas kurk valutama – tõepoolest sõna otseses mõttes poole koosoleku pealt. Öösel ei saanud kurguvalu pärast õieti magadagi.
Praeguseks on ainult Kati ja stressiteooriaga välja tulnud Leivo ise sellest puutumata. Loodetavasti nii jääbki.
Ja tegelikult mulle praegune sügis meeldib. On olnud vihma, on olnud päikest ning tänasel ööl vastu kalendrisügise algust oli näiteks eluäge äike… Kust siis see stress välja kargas? 
Kisti on meil nüüd olnud juba 9 aastat – isegi juba üle, sest ta saabus meile 9.septembril, täpselt kaks nädalat enne Ode kaheksandat sünnipäeva.
Nüüd on Ode saamas 17 ja vahepealsete aegadega palju muutunud, kuid Kisti on ikka üsna samasugune. Muidugi oli ta meile saabudes päris pisikene (imestasime just üht vana paberfotot vaadates, KUI pisikene ta ikkagi oli), aga muidu ikka selline kohev, kaunis ja natuke kuri kass.
Kui Ode tänavu suvel pikalt Prantsusmaal oli, kannatas Kisti silmnähtavalt, et ainus tema jaoks väärt inimene ära oli. Lõpuks alandus ta isegi selleni, et lubas minul on sooja pehmet kõhtu silitada – see on Kisti armastatuim hellitusvorm, mida ta Ode käest lausa nõuab. Nüüd lubas ta seda teha minulgi – ja lõpuks muutus kass lausa nii armulikuks, et tuli vastutasuks mind käppadega sõtkuma!
Praegu on Kisti maailm taas õnnelikult paigas: Ode teenindab teda hellitustega, mina kastikraamimisega ja teised toiduga. Ode sünnipäevakink võib ka saabuval sünnipäeval oma koduvalikuga rahul olla!
Karinil ja Toomasel täitus 12.pulma-aastapäev. Vastavalt eri riikide pulma-aastapäevade tabelile olid neil tänavu siis siidi-, nikkel-, pärli- või lõuendpulmad – minu meelest kõige toredamalt kõlab sellest valikust siidipulm 
Nagu ikka, sai seda tähistatud koduse kringlisöömise ja ühispildistamisega (mina olen teisel pool fotoaparaati). Ja pilti vaadates on kuidagi iseäranis hästi näha, kui palju lapsed on kasvanud – suured ei paista enam nende tagant väljagi…
Oeh, kuidas küll aeg lendab
14.septembril asus Kohviku-teele Ode noorem kodurott Nossa, et ühineda seal oma kauaaegse kaaslase Nürksiga. Nossa oli juba rohkem kui kolm aastat vana, nii et igati eakas rott. Lisatud pildil on ta veel küll noor ja tragi ning püüab põgeneda kohutavast vee- ja šampooniprotseduurist, mida perenaine Ode oma loomakestele ikka aegajalt korraldas.
Nossa – keda mina millegipärast Ribesabaks armastasin kutsuda -oli muidugi üldse tragi. “Nagu eile sündinud”, armastas tema kohta öelda Ode – ja seda just mitte roti lihtsameelsuse, vaid rõõmsa ja erksa oleku pärast, mis talle kuni kõrge eani iseloomulik oli.
Sarnaselt Nürksile segas ka Nossat viimasel eluaastal piimanäärmekasvaja – sage haigus vanadel emarottidel. Nossa elas vähehaaval suureneva kasvajaga terve aasta ning peale füüsilise kohmakuse ei tundunud see talle mingeid vaevusi valmistavat. Nossa puhastas selle karvkatet hammastega ja suges käppadega ning magama heites seadis end kasvaja peale nagu padjale. Kasvaja oli küll külje peal, mitte kõhu all, aga kuidagi oskas Nossa selle endale magamise ajaks alla paigutada…
Nossa lõpp oli kerge ja kiire. Viimasel päeval ei tahtnud ta enam hästi liikuda, kuid kui õhtul talle tüki värsket kaneelisaia andsime, nosis ta magusa poole hea isuga ära (magusat armastas ta üldse hirmsasti). Ja järgmisel hommikul oli ta oma puuris surnud – õhtul näritud saiatüki jääk korralikult saepuru alla maetud, et ikka mustadel päevadel hea võtta oleks.
Armas Nossa - Kohvikus ootavad sind alati magusad saiad, krõbedad küpsised ja kindlasti isegi šokolaad.
Viimastel päevadel on palju kurikuulsust pälvinud Postimehe nn. Hiina-lisa, mis väljaande vahele pistetuna tellijatele ja ostjatele levis. Esmapilgul olid minulgi silmad ümmargused: mis asi see veel on? Kuidas Püha Postimees üldse võis niisuguse poliitilise kinnimakstud lisa oma lehe vahele panna ja levitada? Kas neil üldse häbi ei ole ja kuhu jäävad ajakirjanduse õllad ideaalid?
Aga rahulikumalt – mismoodi erineb Hiina propagandistide tellitud eriväljaanne meie enda parteide tellitud valimiseelsetest ajalehemõõdus trükistest, mis ajalehetellijatele lehe vahel kenasti postkasti potsatavad, nii-öelda põhilehe tellimise kauba peale? Või kõikvõimalikest kommertslisadest, temaatilistest vahelehtedest ja kõigest muust sellisest (vabandust väljenduse eest) kinnimakstud prahist, mida lehed ju ise väga usinalt eriprojektide nime all algatavad ja toodavad?
Ilmselt on küsimus mingi piiri edasinihutamises. Välispoliitilise eriväljaande mastaabid tunduvad ju teised kui „süütul“ kaasaegse tehnoloogia või ilumaailma eriväljaandel, kus tootja või teenusepakkuja imetlevale ajakirjanikule oma suurepäraseid pakkumisi tutvustab. Selliste lisadega oleme juba harjunud ja nende suhtes ka tuimaks muutunud – või siis kasutame neid kui tarbekirjandust, mis tutvustab kuivast tootekirjeldusest inimkeelsemaks kirjutatud vormis uue LCD-teleri peensusi või kirjeldab läbi ajakirjaniku osalusvaatluse uusima tselluliidiravi tõhusust. Ilmselt tavalugeja ei vaeva end mõttega, et needki vahelehed on kellegi poolt kinni makstud ning artiklis rääkivad allikad ei ole toimetuse valik, vaid reklaamiosakonna saavutatud kokkulepe.
Hiina-lehe puhul küsib igaüks edasi: kui järgmisena tahaks näiteks Vene propaganda levitada meie päevalehtede vahel erilehte Eestis elava vene rahvusvähemuse olukorra kajastamiseks, kas siis on meediaväljaanded valmis ka seda oma lehekülgede vahele pistma? Või koguni tootma, saates eriprojektide toimetuse esindaja tellija juurde materjali koguma, et seda siis „ajakirjanduslikult huvitavaks“ (taas tüüpväljend kommertslisade pakkumistest) tellitud tekstiks vormistada?
Ja kui juba stampväljenditega jätkata, siis üks mõttearendus veel. Kõik senine kräpp on olnud valdavalt „oma“ ehk Eesti enda firmade/parteide/liikumiste poolt tellitud, Eesti enda ajakirjanike kirjutatud, Eesti enda fotograafide pildistatud. (Väljaannete väikeseks kiituseks olgu küll öeldud, et põhikoosseisu ajakirjanikke firmadesse nende kinnimakstud sisuga „lisade“ jaoks tellimuslugusid kirjutama-pildistama ei saadeta, aga pakkumistes on selle musta töö tegijad siiski välja toodud kui „ajakirjanik ja fotograaf“). Nüüd aga tuli kogu materjal väljastpoolt, võõrast (pealegi meile vaenulikuks loodud kuvandiga) riigist. Äkki võimendab seegi tunnet, et ajakirjandus end nüüd hõbeseeklite eest lõplikult maha müünud?
JOKK-põhimõttel ei teinud Postimees ju midagi valesti. Lisa oli selgelt põhilehest erinev, lisamajandusega harjunud lugeja sai – nagu minagi – esimese üllatuse järel aru, et tegu on kinnimakstud eriprojektiga, mida Postimees lihtsalt koos enda põhilehega levitab. Aga millegipärast ei tundunud see õige.
Kas me siiski ikka veel ootame meedialt mingit üllamat rolli kui väljaannet haldava aktsiaseltsi majandustulemuste täitmist?