Get a life!

Võhandu maratonil - sellel, kus tuleb veeta 100 km ujuvvahenditega Võhandu jõel - käisime viimati kaks aastat tagasi. Siis osales 40 alust, aga nüüd... mis on vahepeal juhtunud?  Tänavu oli end kirja pannud 241 (kakssada nelikümmend üks) tiimi. Hakka või uskuma, et eestlased on veerahvas!

Meie osalemisotsus sündis küll üsna üheteistkümnendal tunnil ehk siis neljapäeva hommikul. Kui Leivo oli kuulnud, et Võhandul on tänavu nii kõrge veeseis, et kivid kajaki põhja ei ohusta (eelmisel korral olime kuulnud kolinat Valgete Aerude all märksa sgedamini ja kõvemini, kui meile meeldinud oleks). Kuna seekord kiviohtu ei olnud, keerasime  reede õhtul autonina Lõuna-Eesti poole - kui start on laupäeva varahommikul kell seitse, ei ole juttugi samal hommikul kohale sõitmisest.

Vahepealseid neljapäevatunde oli Leivo hästi kasutanud, organiseerides meile Raini käest neopreeenist kindad ning Guido käest smast materjalist põlled. Minu kindad olid eriti ägedad: takjaribaga ümber aeru kinnitatavad labakud, kuhu käsi sisse pista ja nende kaitsvas soojuses ümber aeru haarata. 100km hiljem võin kinnitada, et need olid väga head ja käed olid meeldivalt soojad - ainult et nii pikal sõidul pidanuks õhukesed kaitsekindad alla panema. Nimelt hõõrus - eriti vasakul käel, mis ümber aeru keerab - neopreen enda vastu käivatelt nukkidelt naha maha ja see oli päris valus. Eriti järgmisel päeval. Õnneks oli distantsi teises pooles, kui valu juba tunda andis, väljas päike, nii et nukkide edasiseks säästmiseks kannatas aerutada paljakäsi. Aga käed näevad mul nüüd küll välja, nagu oleksin kellelegi kõva näoluustruktuuriga tegelasele lõuga sõitnud, ja nii mitu korda järjest :)

Esimesse õhtusse mahtus veel kajaki valmissedamine ning peaproov uute neopreenpõlledega. Hästi tegime, et proovisime: üks osutus meie kajaki jaoks väikeseks. Aga kus häda kõige suurem, seal 360 seiklejad kõige lähem - Ericu käest sai asemele teise ja paremas suuruses.

Algus: jää on järvelt läinud

Kui veel mõni päev varem muretseti korraldaja Ekstreempargi foorumis, kas stardikohast Tamula järvelt ikka läheb jää maratoni ajaks ära, siis vastus oli jaa. Ehkki veel eelmiselgi õhtul oli kalda ääre sulpinud jääsupp, klaaris tugev tuul selle hommikuks ilusti ära.

Aga selge on see, et kes tahab Võhandu maratoni ilusa ilmaga sõita, ärgu tulgu sinna sellel aastal, mil ka meie seal oleme: taas sadas stardis vihmasegust lörtsi, mis peatselt pärast starti paksuks lumeks muutus.

Uuendusena tuli seekord sõita ring Tamula järvel: varakevadisele Peipsile sõudmine on jätkuvalt riskibisnis (2007. aastal jäigi ootamatult tõusnud terava lainetuse tõttu enamikul seitsmekilomeetrine Peipsi-ots ära ja distantsik tuli 93 km), nii et nüüd asendati Peipsi kilomeetrid rahulikuma Tamulaga.

Rohkem kui 200 alust Tamula järvele mahutada on ikka paras kunst. Ehkki võis arvata, et järvering tõmbab saba pikaks ja hajutab suuremad summad enne jõkke suundumist ära, tekkis meil siiski põhjendatud mure jõesuudmes troppama jäämise pärast. Nii seadsimegi endale esimeseks ülesandeks stardist võimalikult hästi minema saada. Ehkki meie Valged Aerud pole oma lühikese keha ja laia lameda põhjaga just võistluspill, pole ta ka mingi Plasku Punnpepu - tuleb ainult kõvemini tõmmata. Ja nii see stardist minek õnnestuski.

Esimese supini: vahelduva pilvisusega selginemistega ilm

Kui lund ja nägu piitsutavat rahet märkamata jätta, oli väljas ilus issanda ilmake. Hetkiti näitas pilvede vahelt isegi päikest. Ja Paidra veskitammi juures, kus paadid tuli üle tassida, pakuti esimest suppi.

Ja mina tegin esimese supluse. Hakkasin mööda kajakki sisse minema, kuid olin tsentrist väljas ja sulpsatasin vette.Vist üsna efektselt, selg-külg ees. Seesama efektsus mu aga päästiski, sest üllatuslikult pidas jope vee kinni ja märjaks sai ainult vööni. Ei näinud põhjust riideid vahetama hakata - ka neopreenpõllest nõrgus pisut vett läbi, nii et vööst allapoole olin märg juba ennegi -, pigem tegin nii, et kähku kajakki põlle alla saada ja uus vesi keha vastas üles soojendada.

Teise supini: teekonna põnevaim osa suurvees paisudega

Et otsus oli õige, selgus üsna peatselt: nii Süvahavva veski kui Reo autosilla juures sai veskitammist alla sõites paraja kahmaku vett kaela. Kaela sõna otseses mõttes: laine viskas lausa krae vahele. Ning ümberminemisi, eriti kanuudega, oli palju. Läksid meiegi ees mehed kummuli: hiilisid ja hiilisid paisule lähenedes, kuni vool nad parimast allasõidukohast veidi kõrvale kandis - ja siis oli juba kiire minek. Paisust alla sai küll õnnelikult, aga kalda all tuli teha liiga järsk pööre ja see kanuule saatuslikuks saigi. Õnneks olid ümberminejad professionaalsed: haarasid kohe paadist ning tundus, et teise käega ka aerust, ja põrutasid koos paadiga allavoolu. Suurem mure oli vist meil, kes me nende "hiilimise" ajal neile liiga kannule kandusime, et nüüd voolus ulpivale kanuule mitte otsa põrutada ja sellega õnnetust suurendada. Aga õnneks läks seegi.

Napilt läks meil endal õnneks ka järgmises kohas, kus vool meid liiga kalda alla vedas. Kajaki esimene ots (mina) läks veel mööda, aga tagumine (Leivo) riivas kallast, mis alt oli vee poolt õõnsaks uhutud. Korraks oli tunne, et kajakk rüüpab vett ja läheb ümber, vastu kallast surutud Leivo aietas korra (pärast tuli välja, et oli kõrva juurde paraja haava saanud, aga ega ta siis seda mulle muidugi ei öelnud) - aga hetke pärast olime siiski vabas vees tagasi ja jätkuvalt õigetpidi.

Teine supikoht Leevakul oli tõelisest lux-klassist: Hilks oli kohale orgunninud soojapuhuritega telgi. Oi, see oli super! Sõime suppi ja soojenesime. Ainult liiale minna ei tohtinud: kaasvõistleja, kes külmetades end liiga kauaks puhuri vahetusse lähedusse seadis, oleks lõpuks peaaegu kõrvetada saanud, kui soojus läbi kuumutatud märgade riiete lõpuks ihuni jõudis. Otsustasime, et oleme seda luksust küllalt nautinud ja parem on edasi sõita.

Lõpu eel: laine ja vastutuul

Üldiselt oli tunne, et kuidagi väga kerge on olnud. Imestasime teineteise võidu, kuidas see eelmisel korral nii raske ja kannatuste rada oli tundunud. Tegelikult teadsime, et külmast ilmast, aga tagantjärele kõiki nüansse ei mäleta, nii et võis olla midagi veel - kasvõi need liiga palju vett läbi laskvad põlled, mis meil tookord olid. Oh seda mässamist põlledelt vee mahasoputamisega, ja tõttöelda oli neid ka tülikam peale panna kui neopreene... Aga peamine oli kindlasti külm: kõik, kes tänavu külma ilma üle suud paotasid, hääletati 2007.aastal osalenute poolt üksmeelselt vait - täna pole külm ega midagi!

Aga et liiga kerge ei oleks, viskas lõpu lähenedes tugeva vastutuule. Andis ikka heidelda sealt lainetest läbi! Aga me olime palju suppi söönud ja kui stardijärgne spurt välja arvata, siis aerudega asjatamist pigem rahulikult võtnud, nii et jõudu, mida välja panna, veel oli. Isegi minul.

Tulemuseks 11 tundi ja 48 minutit, üldarvestuses 44. ,kahestest segakajakkidest 6. koht ja stiilipuhas võrokiilne diplom.

Seda, kui külm oli kajakist välaj tulles ja asju korda sebides, ma parem ei meenuta :) Aitäh veelkord Hilksile, kes sõnadega "käpakese on na är külmnu" (vabandust, kui põhjaeestlasena võro kiilt valesti tsiteerin) ühe kuti minu asemele kajakki kandma organiseeris. Ja selle eest muidugi kah aitäh, et ta enne oli organiseerinud meie auto finishisse. Ja eriti suur aitäh muidugi nende luks-klass soojapuhurite eest :)

Võistlus oli nii suurepärane, et ma üldse ei imesta, kui aasta pärast on võistlejate arv taas mitmekordistunud. Go, Ekstreempark, go!
____
Leivo jutt. Meie keskmine kiirus (vaata numbrit 68) osutus olevat 8,52 km/h (ma ei saa küll aru, miks seal tabelis on osadel võistlejatel läbitud kilomeetreid 200 ja rohkem - kas eriti kõvad sõitsid distantsi kaks ja pool korda läbi? :)

Tulemused on siin.

Muide, Leivo GPSi järgi tuli meil kilomeetreid veidi vähem kui sada, aga distants oligi öeldud "ligikaudu 100 km". Küllap me sõitsime kurvides nii ratsionaalselt, et õgvendasime neid :)

Siin ka teiste muljeid: Kaks naist kanuus. Tiim, keda tuul sundis Leevakul  katkestama.

Olen nüüd minagi nakatunud koduleiva küpsetamise epideemiast, mis mööda Eesti naisinimesi lainetena ringi rullib. Tundsin end olevat uhke, auväärne ja väärikas emand, kui Annelt saadud juuretisega õhtul koju saabusin.

"Hakkasid kah trendibeibeks?" tegi Kati mu uhke olemise kohe maatasa. Tuli välja, et leivaküpsetamismaaniast olevat haaratud hoopis tibid: iga päev pidavat keegi neist oma blogis näuguma: "Ma tegin täitsa ise oma leiba-aaa..."

No eks siis lisan minagi oma hääle :)

Leivategu on lahe ja pika vinnaga protsess, mille algusest tulemuseni tuleb arvestada umbes 30 tundi.

Paned juuretise jahu ja veega seisma ning ööpäeva pärast saad imetleda veidralt kihisevat ja käärivat massi, mis erilist hapukat lõhna levitab.

Lisad ülejäänud jahu ning maitsestused (rosinad, köömned, seemned vms vastavalt eelistusele), vormid pätsid ja paned nad veel 4-6 tunniks kerkima.

Küpsetad tunnijagu. Nüüd juba täitub kodu imelise leivalõhnaga.

Ja kui sellele soojale lõhnavale leivale paks kiht võid peale panna... Mmmm....

Mu esimene leivategu muidugi päris ideaalne ei tulnud - soola ja suhkrut võinuks taignas rohkem olla ning ta võinuks ehk ka pisut kauem (hapumaks, st leivamaitselisemaks) käärida ja tainas võinuks saada paksem (leib jäi veidi nätske), aga päris aia taha ta siiski kaugeltki ei läinud.

Ja kindlasti jään ma edaspidigi aegajalt leiba tegema. Selleks elab meil nüüd külmkapis hermeetiliselt suletud karbis uus pereliige Proua Juuretis.

Eile hommikul oli minda tabamas tõeline masendus, sest 9 metallustega tegelevat firmat vastasid mulle kindlameelselt, et nemad remondi- ja parandustöödega ei tegele, vaid ainult toodavad ja paigaldavad.

"Me ei remondi isegi garantiiajal ja isegi mitte oma paigaldatud uksi, vaid tellija ise leiab firma ja meie maksame kinni, " oli mu lemmikvastus. Aitäh -  kui ma kunagi peaksin mingit metallust tellima, siis ma nüüd tean, kuhu mitte pöörduda :)

"Meil on nii palju tööd suurte tellimustega, et väiketöid üldse ei tee," öeldi teises. No see on tegelikult mõistetav. Küsisin, kas mõni mees võiks tulla puuri või keevitusaparaadiga pärast tööaega - ei, seda ei tohi. Mis muidugi on kah arusaadav.

Väga osavõtlikult suhtuti minu muresse firmas Falkonett - ehkki nad ise ei saanud mind aidata (olid ustega tegelemise lõpetanud), soovitasid mulle mitut kohta, kuhu võiks pöörduda.

Ühega neist soovitatutest saingi jutule. Kuna töödejuhataja-tüüpi mees oli parajasti minu kodu lähedal, oli ta valmis "objekti" kohe üle vaatama tulema. Hüppasin minagi siis autosse ja kihutasin koju.

"Pole just suur töö, aga mehed on praegu päevad läbi suurte töödega kinni," ütles temagi mõtlikult mu ust takseerides. Sain teada, et masust hoolimata tekkinud suurte tööde taga on kaubanduskeskused - pärast Mustika põlengut on kõik aktiveerunud endale metallist tuletõkkeuksi paigaldama.

"Aga ega te ju ei saa selle käepäraste vahenditega käima pandud ukse peale kauaks jääda," arutles ta ust kiigutades edasi-tagasi. "Seda ei tohiks küll pakkuda, aga võibolla saate meestega kaubale, et tulevad ja teevad õhtul oma ajast ära."

Leidsimegi kaks meest, kes olid valmis õhtust lisatööd ette võtma. Sobis kohe tänane õhtu või siis järgmisel nädalal - muidugi valisin tänase, ehkki seepärast jäi minemata Saku rattakolmapäevakule. Aga uks oli hetkel ikka täielik prioriteet.

Ja need olid tõeliselt pühendunud mehed, kes õhtul tulid. Tegid palju rohkem, kauem ja põhjalikumalt kui ma eeldanud olin. Lõpuks soovitasid mul ka luku välja vahetada, sest ka see hakkab juba väsima ja ühel hetkel võivat muidu juhtuda, et vajame Lukuvana teenust :)

Alustada tuleks tegelikult hoopis sellest, et Viivi ja Raivo kutsusid tugevaid mehi ja nende kauneid kaasasid klaverit vedama: klaver (mitte küll suur tiibklaver, vaid see väiksem, mida tavaliselt kodudes kohtab) oli vaja saada ühe maja teiselt korruselt välja ja teise maja esimesele korrusele sisse. Ja pärast oli plaanis teha jooksuring.

Meil Viiviga oli muidugi päris itsitada, vaadates, kuidas mehed klaverit kitsast ja võrdlemisi järsust keerdtrepist alla nikerdasid. Meie ettepanekut, et naised võiksid klaverikaanel kauneid poose võtta, et ei võetud sealjuures millegipärast kaalumiselegi. Nojah, tõttöelda olid kaas ja muud katted ka klaverilt maha võetud... Igatahes tuleb aga tassijate kiituseks öelda, et kõik seinad jäid terveks ja klaver ka, nii et see kamp võiks edaspidigi klaverite kolimisteenust osutada. Pilli teise majja sisseviimine oli trepielamuse järel juba käkitegu.

Ja oligi käes hetk, mil hakkasime jooksma siirduma. Just hetk enne väljumist helistas aga Ode Liis.

"Emme, korteri välisuks kukkus eest ära!"

Issand, see lõi ikka täiesti pahviks. Meie korteril on massiivne puiduga kaetud rauduks rauast raamis, keevitatud hingedega. Kukkus eest ära????

Nojah, juba mõnda aega oli ta raskelt käinud. Kahtlustasin, et mõni hing on kümne aasta jooksul ukse raskuse all paindunud. Aga et murdunud või katki läinud...?

Ma ei ole just maailma kõige ebapraktilisem naine, aga mõte metallitöödest ja vastu ööd eest ära kukkunud ukse ettesaamisest tekitas minus tõelist paanikat, sest ma ei teadnud, kust otsast tegevustega alustada. Sebisin ringi nagu Beata Kana, korjates kokku oma kotte ja riideid. Kuna olime tulnud Leivo autoga, võtsin Leivo taskust autodokumemndid ja Leivo koduvõtmed (autovõtme jätsin võtmata, juba see näitab, kui ähmis ma olin). Ise püüdsin kogu aeg mõelda, kust pihta hakata. Mingid metalluksepaigaldajad, metallitööfirmad, keevitajad...? Olin harjunud kombel vastutuse võtmisega nii ametis, et ei märganudki, et ka Leivo on oma asjad kokku korjanud ja tuleb koos minuga auto juurde.

"No mis sa selle uksega seal üksi ikka teed," kommenteeris ta napilt.

Ausõna, ma olin väga liigutatud. See oli määratu kergendus, et ta selle ukseraskuse vastutuskoorma nii sujuvalt enda õlule võttis. Nii hea oli - nii otseses kui kaudses mõttes - toetada oma pea tugevale õlale ja teada, et asjad saavad korda...

Kuna ehitus- ja rauapoed olid õhtul juba kinni, panid Leivo ja Jüri kokku oma metallpuuride varud, mis küll polnud mõeldud nii tugevasse ja paksu metalli nii suure ja sügava augu tegemiseks. Ent kahe murdunud ja kolme kulunud puuri tulemusel ning Leivo poolt kaasa võetud poltide abil oli asi lõpuks nii kaugel, et sai ukse ette tõsta.

Muidugi tuleb täna ikkagi hakata suhtlema metallimeestega, sest see lahendus on siiski ajutine - peened poldid tuleb tugevamatega asendada. Aga igal juhul on uks ees ning ma ei pidanud punuma ööseks ukseavasse kellukestega kaetud võrku, et juhuslikke sisseastujaid eemal hoida.

Abikaasa on ikka tõesti üks kasulik riist majapidamises :)

Seda praktilist kogemust mul varem polegi olnud.

Pühapäeva õhtul olin oma kodu-Säästumarketis tunnistajaks tõsieluseriaalile "Mida toovad pühad jaekaubandusele." Ei, mitte ostuhulluse tähenduses, vaid purjus või narkouimas kundede näol.

Valjusti ja väljakutsuvalt ropendades sisenesid kauplusse kaks venekeelset kutti - heameelega ütleks, et nolki. Tundus, et nad on siin kas vanad tuttavad või teadis kauplusepersonal, mida sellistelt oodata. Turva - lühemat kasvu ja pigem vanemapoolne mees - seadis end ukse juurde valvesse ning tema juurde kiirustas ka meie poe teine meeshing, prillidega noor müüja, põrandahari kindlalt pihus. Neile lisandus kolmaski liige, aknapesuvahendiga relvastatud nääpsuke, mulle olekult Kairit meenutav blondiin, kes minu arusaamist mööda on ka vahetuse vanem (ja minu lemmikmüüja, aga see pole siinkohal oluline).

Nahktagi kandev kutt ei vaevunud varjamagi, et tal midagi põues on, kui ta kassas inimestest mööda rüsis. Järgnes lühike terav sõnavahetus uksel seisva kolmikuga - sõnavahetuses osales rohkem tagikandja kaaslane, küllap tähelepanu endale tõmbamiseks. Ja siis püüdis tagiga kutt uste vahelt välja söösta.

Uskumatult väledalt ja jõuliselt ründas muidu nii rahuliku moega turva teda küljelt ning hetkelise rüsina järel oli kutt lükatud ühest kõrvaluksest sisse ja uks kindlalt kinni lajatatud.

"Kas kutsun politsei?" küsisin abitult mina, kelle kätte oli jõudnud kassajärjekord.

"Juba kutsutud," naeratas kassiir nukra teadlikkusega.

Tahtsin veel öelda, et nende turva on tubli mees, aga see vestlus tundus kassas kuidagi kohatu. Sama kohatu, kui uksest väljudes kolmikule häid pühi soovida.

Pikad pühad on ikka head - juba neljapäeva õhtul saime Odega maale sõita, noppides teelt peale veel Anna ja Mardi. Oma ekipaažiga lisandusid hiljem veel Leivo ja Kreete. Esimesel õhtul oleleiseme niisama, aga reede hommikul läks Leivo rattatrenni tegema ja mina otsustasin aiatööde trenni kasuks.

Kraapisime ja riisusime koos Kairiga õuelt kokku viis suurt kärutäit kulu- ja leheprügi, kuivanud lillevarsi ja muud lume alt välja sulanud eelmise aasta ollust.

Muld lõhnas. Kased taamal metsaviirus punetasid. Pajudel suured tibud. Lumikellukesed kambri akna all valendamas. Sinililled Nõmme-Lubjaahjul...

Kevad, ühesõnaga. Armastan seda.

Maa-loodusvaatluste huvides märgin ära, et tanum oli juba lumevaba ning ka enamvähem kuivaks tahenenud. Autoga sai sissejäämishirmuta läbi sõita, mis aprilli alguses polegi nii tavaline.

Üsna mõtlematult ütlesin jah, kui Leivo küsis, kas ka mina tulen Jõelähtme rattamaratoni proovisõidule. Eelmise aasta matkaraja läbisõitmisest olid vahepealse aastaga alles jäänud ainult head mälestused, mis seal siis tänavugi hullu. Hea trenn.

Sellest, et midagi on valesti, hakkasin aru saama juba kogunemise ajal: kohal olnud rohkem kui 50 inimesests olid kõik peale minu olekult ratturid. Ah et millest see rattur-olek välja paistab? No kõigepealt rattakingade kandmisest, aga see võib olla petlik ja seda ei tasu usaldada: ka rattaamatöörid harrastavad viimasel ajal üha rohkem neid klõpsuga kingi jalga toppida. Eksimatult väljendub rattur-olek aga viisist, kuidas oma jalgratast vaadatakse ja puudutatakse ning muidugi ka tõsiasjast, et kõik on omavahel tuttavad ja puhuvad inside-juttu singlitest, tubeless-kummidest, niplitest ja mõrvarlaskumistest.

No aga ega minagi pole mitu aastat asjata iksdriimidel ja mujal muuhulgas ka rattaga seotud spordis käinud: oli minugi jaoks tuttavaid nägusid ja sai ajada ka mitte-ratta-juttu. Ent kui ratturid kõrval nalja viskasid, et ei tea, kas õhtul ikka teatrisse jõuab, sai vähehaaval selgeks, et Leivo oli mulle delikaatselt ütlemata jätnud, et sõit tuleb pikk ja raske. Ja kõige krooniks veel tähistamata rajal.

Noh, egas midagi. Siin ma kord olin ja väga hirmus ei hakanudki. Lubasin, et proovin ratturitel võimalikult kaua kannul püsida ja kui maha jään, siis pole hullu: piirkond on tuttav. Toeks oli ka korraldaja telefoninumber, mis paluti enne starti telefonidesse salvestada ning teadmine, et poole maa peal on Jägala joa juures piknikupeatus.

Algus oli täiesti normaalne. Mööda teed ka :) Siis aga keeras heinamaa peale ja kohe tuli muidugi hakata ka tõusu võtma. Ja nii jäigi. Vahepeal oli täitsa Xdreami tunne, kui tuli ratas ka õlale võtta ja võsast läbi pugeda (ma parem ei hakanud kujutlema, kuidas läbib seda lõiku mitusada võistlejat). Nojah, laskuda tuli vahepeal muidugi ka ja ühel pangaveersel laskumisel õnnestuski mul konkreetselt külili kukkuda - no ei ole mul selle mägikitse omadusi, kellel nõlval käimisest ühel pool pikemads jalad on. Mina käitusin nagu see kits siis, kui ta ümber pöörab, st kukkusin nõlvast külg ees alla :) Õnneks oli endalgi pigem naljakas, aga haiget ei saanud. Isegi ei ehmuda ei jõudnud, nii kiiresti käis see ja sama kiiresti sain end üles upitada.

Kehvem lugu oli see, et selliste tehniliste vigurkohtade toel rebis juhtgrupp end minust lahti. Esialgu säilis veel silmside, aga kui pärast ühte (sedapuhku sujuvamat) laskumist tuli järsult paremale pöörata, siis järgmisest mäest üles ukerdada ja sealt vasakule minna... siis polnud äkki enam silma ees mitte ühtegi teist ratturit. Ja tee hargnes... no ma ei tea, vist vähemalt kolme suunda esimesel ristmikul ja siis veel nii umbes viite (OK, see on muidugi liialdus) järgmisel.

Kohmitsesin veidi nõutult seal mäe otsas, kuni minuga liitus Xdreami kaudu tuttav Anneli, kellega olime rajal ennegi paar sõna vahetanud, ja pikk Igor (kellega nimepidi tutvusime tegelikult alles hiljem teel). Juhtgrupp oli silmist kadunud ja tagant tulijaid veel ei paistnud, nii et valisime siis kolmekesi kõige tõenäolisema raja.

Mis muidugi osutus valeks.

Korraks tekkis väike kahtlus, kui tagasi vaadates tundus, nagu oleks järeletulijad tagasi pöördunud. Oletasime, et ju neil sai siiber ja otsustasid sama teed pidi tagasi minna - aga tegelikult tuli ühest kohast lihtsalt järsult ära pöörata. Nagu hiljem selgus.

Jõelähtme maratonil annab eksimisest märku see, kui oled kahtlaselt kaua tee peal sõitnud. Nii hakkas meilgi üha kahtlasem tunne, kui muudkui mööda teed uhasime, kuid ei vasakul ega paremal ühtegi ratturit nähtavale ei ilmunud. Oo, siiski seal ees... lisasime tempot - ehh ei, see oli laupäevahommikuselt kulgev külamees!

Nojah, mis siis ikka - võtsime Igori sabas suuna Jõelähtme kiriku poole. Aitäh siinkohal sellele Kalevi särgis Igorile hea tuuletegemise ja vedamise eest! Mul muidugi oli tunne, et tema jalad liiguvad rahulikult ja nagu muuseas ja ta muudkui läheb, sams kui mina muudkui sipsin ja rabelen, et mitte maha jääda, ehkki käigud on maksimumi ehk 3. ja 8. peal... Aga mingil moel jõudsime Anneliga arutada, et peaks minema Jägala joa juurde ja piknikukohas teistega taas kokku saada. Hõikusime seda ka Igorile, kes vahepeal tahtis paremale ära keerata, ja jätkasimegi kolmekesi.

Joa juures helistas Anneli korraldajatele ning Igor leidis ühe ratturist tuttava, kes samuti meiega seltsis. Piknikuplats osutus olevat Linnamäe hüdroelektrijaama juures ja nii kimasimegi sinna.

Oodata tuli muidugi kaua. Et liiga külm ei hakkaks, tegime Anneliga väiksemaid ringe ja ta õpetas mind tõuse võtma (ja muuhulgas tuli välja, et eelmisel aastal sai ta Jõelähtme rattamaratoni pikal distantsil naistest kolmanda koha... pärast mida tuli mul tahtmine teda lugupidamise märgiks teietama hakata :)

Ja siis jõudsid juba ka korraldajad-rajameistrid ja veel mõningase ootamise järel ka Sõitjad. Just nimelt suure algustähega. Leivo oli kohe ees, aga mul oli suur rõõm ülbitseda, et kuidas tal siis nüüd nii kaua läks, et mina juba ammu kohal olen...

Ülbitsemise karistuseks arvas Leivo aga seda, et ta ei anna mulle autovõtit, vaid sõidame koos edasi. Mis muidugi oli vale mõte, sest juhtgrupp pani ajama oluliselt kiiremini kui mulle Leivo-poolsest lükkamisest hoolimta sobinuks... ja nii jäime kahekesi sõitma. Kuni ees paistis veel kolm ratturit. Pingutasime end sappa, et teada saada, et nad on otsustanud otse mööda teed finishisse sõita.

See sobis mulle igatahes väga hästi :)

Kogu loost võib aga välja tuua kolm moraali:

1. Tee endale selgeks, kuhu sa lähed ja kes sinna veel tulevad (ja kas sina ikka sellesse seltskonda passid).

2. Kui ka oled vales kohas, siis kuidagi ikka saab ja isegi eksimine võib olla tore.

3. Kui oled hingelt rattur, mine kindlasti Jõelähtme rattamaratonile. See on äge. Nädala pärast on küll rada vähem pehme kui praegu, aga kompensatsiooniks on ära sulanud paaris kohas olnud jääsillad.

Tänavune kevad tervitas Jürit uue jalgratta ja Odet rulluiskudega. Sest Jüri oli oma eelmisest rattast - M suuruses raamiga Schwinnist - kolme aastaga lootusetult välja kasvanud. Et mitte öelda, et ta nägi oma 190 cm ja 90 kg juures selle väikese ratta seljas välja nagu kerra tõmbunud tsirkusekaru :) Ja Odele olid tema rulluisusaapad lihtsalt väikeseks jäänud - tõttöelda sõitis juba eelmisel aastal nende valge-helesiniste iluimedega hoopis Kati, lastes küll rattad pisut suuremate ja kõvemate vastu vahetada.

Nüüd ongi meil siis spordivarustusest juures 26´´ ehk XL suuruse raamiga jalgratas (oh mind, ei mäleta enam, mis marki :) ja 100ste ratastega Rollerblade uisud. Mõlemad on juba ka usinat kasutust leidnud.

Põhikooli lõpetama hakkav Jüri tegi tänavu kolme kooli ühiskatsed (eelistusteks Reaalkool ja GAG-i reaalharu) ja katsed Tehnikagümnaasiumi. Ja muidugi oli tal ka võimalus jätkata gümnaasiumiosas oma senises kodukoolis Tallinna Lilleküla Gümnaasiumis, mis tegelikult on igati hea kool, aga gümnaasiumiosas Jüri jaoks mitte nii sobivate "kallakutega".

Suur oli meie kõigi rõõm, kui Jüri katsete järel nii Reaalkooli, GAG-i kui Tehnikagümnaasiumisse vestlusele kutsuti. Kuna Reaal oli tema esimene eelistus ning ka selle vestlus oli kõige enne, tuligi ta sealt tagasi õpilaskandidaadiks arvamise paberiga ning muudele koolidele tuleb nüüd öelda, et ta sinna siiski ei lähe.

Mul on väga-väga hea meel oma suure targa poja üle!

Ja hea meel on mul ka Karini tütre Heleni üle, kes sai sisse Tallinna Inglise Kolledzhi esimesse klassi. Nüüd on siis Karini peres kaks TIK-ikat, sest ka Martin käib seal koolis.

Ja meie peres on tänavuse aasta skoor 2:1 Lilleküla Gümnaasiumi ja Reaalkooli vahel pöördumas teistpidiseks - 1:2 Reaalkooli kasuks.

Esimesed soojad ilmad inspireerisid ka mind eelmise nädalavahetuse eel jalgrattalt sügisese Xdreami kuivanud soppa maha nühkima. Sorry, mu ustav Marin, et sügisel niimoodi puhastamata seisma jäid!!!

Reedel sõitsin üksi esimese tiiru: kodu-Vabaõhumuuseum-Kalamaja (kuna hakkas tibama, plaanisin Leivo poolt varjupaika küsida, aga see sunnik oli Piritale jooksma läinud)-Pirita (lootuses Leivot kohata, aga ei kohanud)-tagasi koju. Kuna ratta spidomeeter ei töötanud, siis ei teagi, kui palju sõidetud sai.

Laupäeval pani Leivo spidokasse uued patareid ja läksime koos sõitma. Vahepeal keskmiselt iga kilomeetri järel peatusime, et minu spidokat tuunida - õigemini küll seal sees ratta mõõtu õigeks panna, et spidokas GPSiga ühesugust vahemaad näitaks. Sõitsime Tabasalu ja Rannamõisa teedel, kokku 51 km.

Ja pühapäeval! Pühapäeval täitis Tallinn-Paldiski rongi 17 ratturit, kel kõigil plaan ühistrenni raames ratastega Paldiskist tagasi Tallinna sõita. Mõni tugevam, Leivo näiteks, sõitis muidugi ka Paldiskisse rattaga :) Mina aga olin selle ühistrenni pärast üsna mures olnud, sest minus istub veendumus, et ma pole just maailma tugevaim rattur. Eriti selle kokkutulnud seltskonnaga võrreldes. Aga õnneks oli kõigil tegu kevadise ühe esimese trenniga, nii et väga laamendama ei hakatud. Pärast Keila-Joa võileivapeatust jagunes grupp küll kaheks ja hiljem mõlemad grupid vastavalt kiirustele veel mitmeks osaks, aga igal juhul jätsin endale päris positiivse mulje seal ratta otsas. Viimased kilomeetrid oli hea sõita koos Maarega, kellega koos siis Soosambla väravas uhkelt finisheerusime. Distants kokku 62 km, lisaboonuseks esimesest päikesest õhetav näonahk.

Ja kui sügisel olin juba end veenda lasknud, et rattakomponendid vajavad väljavahetamist, siis praegu jälle tundub, et no ühe hooaja võib sõita veel küll. Kui sõidu algul oligi kaaskodanikel ütlemist mu ratta "siutsumise" kohta, siis pärast mõnest mudaloigust läbisõitmist lakkas isegi see :)