Selle aasta viimane XDream Võrus ja Võru ümbruses toimus ilusal päikeselisel pühapäeval. Üldse mäletan ma XDreami viimaseid etappe kõikidel aastatel väga helgetena: kerge sügisehõng, päikesepaiste ja lõpetamisel suur-suur rahulolu…
Enne starti olime arutanud, et erinevalt eelmise sügise Viljandi etapist tänavu vist ujuda ei tule. Sest järv, mille vastaskallastele annaks punktid panna, pole lihtsalt nii suur, et ujumine olulise ajavõidu annaks.
Aga ära hõiska enne kaardi kättesaamist, ütlevad vanad multisportlased. Nii seegi kord: A-raja alguse, valikorienteerumisega jooksuetapi parim rada viis otsejoones ujuma. Sadakond meetrit pärast starti tuli kohe vette sumatada - ja ega seal siis jalad põhja ei ulatanud, tuli ikka otseses mõttes ujuda. Küll vaid mõned tõmbed, aga paljutõotav algus etapile oli tehtud.
Edaspidi küll nii ekstreemseid üllatusi ei tulnud. Kahjuks, tahaks lausa öelda, sest just sellised asjad on need, mis lõpuks meelde jäävad. Kolgaküla pikal etapil sügisese pimeda peale jäämine. Ujumine üle Viljandi järve. Viru raba turbaväljad ja kuivenduskraavid…
Muidugi on tegelikult mõnus, kui rada pole liiga raske ja on aega etapist mõnu tunda. Sprindi lühike jooks just seda võimaldas. Ning ka ratta optimaalne rajavalik oli seekord suhteliselt teedel, nii et raiesmikke, risu ja kopratamme ületada ei tulnud. Küll aga tuli, ratas seljas, üles ronida Lõuna-Eestile kohasest järsust mäenõlvast. Ja vahepeal lasta märki (vist paintballi) püssidest, mis meie tiimile tõi kaasa neli trahviringi jooksu. Aga need polnud liiga pikad ning oli pigem lõbus.
Vahva lisaülesanne oli Võru spordihoones, kus tuli kokku lugeda tribüüni punased ja rohelised toolid ja hallid pingid, leida üles põrandale kirjutatud numbrid ning kogu see kupatus kokku liita. Välja pääses ainult õige numbri ettenäitamisel. Meie vabanesime kolmandal katsel, aga mõnigi tiim veetis seal ikka pikalt aega, olles kohal enne meid ja jäädeski meist sinna pinke uuesti ja uuesti üle lugema. Pärast oli siis põhjust sõbralikult nokkida, et füüsiliselt võivad nad küll üle olla, kuid mõistus ja silmaringi avarus määravad ikka kah midagi…
Kanuuetapp oli Siku matkaseiklusest tuttavatel vetel. Kuna „sikukal” oli meil pikema rajavaliku viga juba ära tehtud, siis seekord jätsime selle tegemata. Lohistasime kanuud korra ka üle heinamaa, ning tehtud see kanuusõit oligi.
Pikemat kirjeldust väärib aga paljude jaoks parim, minu jaoks kohutavaim rulluisuetapp.
Päeva tark mõte kuulub kindlasti Leivole, kes soovitas, et rulluiskude ja kaitsmete juurde tuleb ettesaadetava varustuse kotti panna ka paar puhtaid sokke. Tõesti poleks tahtnud jooksus, kanuus ja rattal trööbatud märgi liivaseid sokke oma peaaegu-tutikatesse rulluiskudesse toppida!
Peaaegu-tutikad rulluisud viitab muidugi sellele, et ma rullitamises mingi guru ei ole. Täpsemalt öeldes olen täielik koba. Seepärast oli ikka tõsine hirm nahas, lugedes XDreami arvamusveerust kiirustest 26 km/h ning arutlusi kurvide ja laskumiste üle.
Kui värisevate põlvedega rullikate peale püsti tõusin, tundus täiesti võimatuna läbida nendel kuus pikka kilomeetrit. „Surmaminejad tervitavad!” pomisesin mind muigelsui jälgivale kohtunikule Rooma gladiaatorite tervituse. Kuna käe tõstmine tervituse juurde kuuluvaks saluudiks tundus liiga tasakaalurööviv, jäi see igaks juhuks tegemata.
Jätkuvalt värisevate põlvedega tegin paar koperdavat tõuget ja püüdsin veereda. Tuli isegi välja, nii et tekkis juba lootus siit eluga pääseda. Aga siis kaotas Leivo sellest aeglasest kulgemisest kannatuse, haaras mul käest ja tõmbas enda järel kiiresti edasi. Kiljusin ja kriiskasin tõelises surmahirmus ning tol hetkel oli küll täiesti poogen, kui palju nalja võis see ümberkaudsetele teha. Nüüd on muidugi piinlik...
Alloleval Alari tehtud fotol on näha meie uisutamise stiilinäide. Hmm, kui numbreid poleks rinnas ja tegu poleks võistlusega, oleks kohe päris nummi ja romantiline pilt, kuidas Leivo mind rullitama õpetab J
Ajapikku harjusin vähemalt tasakaalu hoidma ning vedamine ei tundunudki enam nii hirmus. Hirmsaks läks siis, kui Leivo laskumise peal mul käest lahti laskis. Ma ei suutnud uiske nii suure kiiruse peal juhtida! Veeresin teekumerusel umbes sama osavalt nagu mäest alla lükatud vanker. Ja muidugi kiljusin. Üldse pole ma vist viimase kümne aasta jooksul kokku nii palju kiljunud kui seal rullide peal.
Nii kulgeski mu edasine tee kontrollpunktini Leivo käe otsas. Tagasiteel võttis Alar teisest käest ning mulle anti selgesõnaline korraldus mitte püüdagi uisutamisliigutusi imiteerida, vaid jalgu konkreetselt paigal hoida. Mnjah, olnuks päris hea füüsiline puhkus, kui mitte emotsionaalne pool poleks olnud nii stressav ja pinges…
Kontrollpunkti juures oli katsumuseks sõita rulluiskudega künkast alla, asfaldi pealt kruusale. Mulle olid suureks abiks väravaäärsed kivitulbad, millele otsa sõites sai hoo pidama ja võis minu jaoks piisava ettevaatlikkusega kruusateele astuda.
Teha tuli seda kõike aga selleks, et jõuda kossuplatsile, kus pidi palli üks kord korvi saama. Nagu Alar pärast iseloomustas, esines meie tiim samamoodi kui Eesti rahvuskoondis Läti vastu mängides. Ütleme viisakalt, et mitte just parima tabavusprotsendiga. Lõpuks sopsas pall aga siiski korvi ning algas eelkirjeldatud tagasitee.
Pool tagasiteed murdsin juba pead selle üle, kuidas lõpus seisma saada. Suurusehullustuses olin ostnud endale oskajate inimeste rulluisud, millel pole pidureid. Jääl tavaliste uiskudega oskan pidurdada küll: tuleb üks jalg ette keerata, nii et uisutera lihvib pisut jääd… aga teha sama asfaldil ja rullidega? Tänan, ei! Õnneks lahenes küsimus teeäärse posti abil, millest kallistavalt haarata. Jee! Läbi! Olen elus ja terve!
Ja ärge palun küsige, miks ma enne võistlust rulluisutamist ei harjutanud… J
____
Lisa: Alari pildid koos kommentaaridega. Leivo meenutused sõnas ja pildis. Triinu (Skype HiiFii) kirjeldus B-rajalt. Maare jutustab KAMi tüdrukute seiklusest B-rajal ning Urmas Aatomike lemmingukogemustest nende kõrval.
Tulemused: Meie oleme üldarvestuses 36., segadest 8. kohal. A-rajale startis 68 tiimi, neist segavõistkondi oli 23.