Get a life!

Mu esimene puhkusepäev oli paduvihmane ja nii võtsime emaga ette töö, mida oli juba paar aastat edasi lükatud - korrastada vanaema riidekapp. Kapp, kuhu vanaema põduraks jäämisst saati oli asju suhteliselt valimatult sisse topitud ja pealmisi jälle kasutusele võetud, kuid mille sügavamatest saladustest kellelgi ülevaadet ei olnud.

Ühe üllatusena tuli välja näiteks mitukümmend valget poepuuvillase pitsiga padjapüüri. Ja meie olime just arutanud, et maale on vaja uusi padjapüüre soetada, sest pealmised pidevalt kasutuses olnud hakkasid viledaks kuluma. Tõttöelda olime kümmekond juba isegi ostnud - täiesti asjata, nagu välja tuli.

Oli asju, mille puhul tuli süda lihtsalt kõvaks teha ja nad ära visata. Näiteks pesupoolelt vanaisa (kes suri aastal 1967) pikad linased aluspüksid - liiga kulunud, et materjalist ka midagi muud teha. Või vanaema poesitsist pesupüksid - kah hoole ja armastusga õmmeldud, pitsiribagi allservas, aga kes neid kannab. Või riietepoolelt tädi Maila kunagine leerikleit, mis praeguseks omandanud juba pehmelt öeldes kaltsustunud kuju.

Oli ka asju, mille hoolimata nende ilmselgest mittekasutatavusest alles jätsime. Mõned tähendusrikkad kleidid. Tädi Juuli heegeldatud pitsiga kulunud käterätiräbal, mille terveim osa oligi see heegeldatud pits. Memme tikitud pildiga kunagine mustapesukott, tugev takune riie suuosast pudedaks kulunud ja mingi nõuka-aegase kangaribaga inetult paigatud. Memme tikitud kulunud laudlinad ja riiulikatted. Kolm karvuajavat tuhkrunahka, jahimehest vanaisa poolt kunagi minu jaoks veel olematul ajal kappi seisma jäetud saak...

Meie kokkuhoidlik Memm oli lappinud ja paiganud ka hulga linu - selliseid, kus algsest linast olid alles jäänud ainult servad ning keskmise osa lappi oli juba omakorda vähemalt korra lapitud. Vaatasime ja kaalusime neid käes kui ühe - ilmselt igavesti möödunud ajastu - sõnatuid tunnistajaid... ja viskasime minema.

Kappi sai ruumi ja süsteemi ja ma loodan, et me siiski liiga palju kultuurikihti minema ei visanud. Ehkki need prügiks lennutatud nailonist meestepluusid oleksid viiekümne aasta pärast ju juba eheda ajaloo mõõtu, ei saa ju elada liiga palju vanu kasutuid asju alles hoides.

Kahjuks.

Laupäeva õhtul tegime Leivoga jalutustiiru Vanaküla vahel. Ja muidugi inspireeris see mind iga teelejääva tee, tanuma ja talu kohta selle ajalugu ja minu lapsepõlvemälestusi rääkima.

Ma võtan üldiselt üsna rahulikult, et mul on küla, kus mitmes talus on olnud mu esiemasid ja -isasid ning et näiteks meie perekonnapiibel pärineb aastast 1878.

Aga no mõnikord see lihtsalt tulvab sinust üle ja läbi ja nii väga tahad kõike seda ammuolnut ka armsale inimesele kaela kallata...

Laupäeval võtsime Leivoga ette asja, mida polnud varem teinud - läksime tandemiga sõitma. Leivo oli küll mitmel korral varemgi tandemi-ideed välja pakkunud, aga mulle kui kontrollifriigile tähendas tandemisõit mõningaid kõhklusi. Et kuidas ma istun sellise asja otsa, mille juhtimise üle ise mitte raasugi ei otsusta ja kus isegi lenks on jäigalt kinni keevitatud...

Aga siiski läksime. Enne panime veel ühtemoodi riidesse - meie ekstreem.ee tiimi võistlusvormi-, sest see oli mulle kohe selge, et pool tandemisõidu võlust moodustub harmoneeruvast paarist.

Ja tegelikult oli mul juba poole tunni pärast unustatud hirm, et sõltun nii täielikult teise inimese otsustest. Noh, see teine inimene oli muidugi ka Leivo, keda usaldan mõnigi kord rohkem kui iseennast... Igatahes vahtisin muretult ringi, lobisesime...

Kruiisisime uhkelt mööda Pirita teed ja Viimsit. Presidendi ots, tiir poolsaarel, Leppneeme ja Muuga kaudu tagasi.

Russalka juures tegime vahepeatuse, et imetleda seal toimetavaid pruutpaare. Ning üks pulmafotograaf näitas üles loomingulist mõtlemist ja palus meilt tandemit laenuks - et teha pilt, kus peigmees sõidab ja pruut tee ääres tandemi peale hääletab. Nii tehtigi, ja usun, et väga vahvad pildid said.

Ja üldse olid need kolm tundi, mis tandemiga väljas olime, lausa uskumatult toredad.

Kati käis eile tädidega Soomes.

Mulle väga meeldib seda lauset öelda, aga igaks juhuks ainult siis, kui ma Karinist ja Kairist eemal olen. Sest nemad need tädid ju ongi :)

Kolmikul oli plaanis osturetk Helsingi allahindlustele, aga midagi väga märkimisväärset ja suurtes kogustes kaasa ei toodudki. Nagu Kati ütles, oli niisama tore päev - ikkagi tädidega Soomes :)

Mäed ja õnnetused käivad paraku käsikäes ning 9.juulil 2008 oli eestlaste kord - küllap inimhingedest toituvale - mägede jumalale ohver tuua: Alpides hukkus firnikas Eva Liivak (sündinud 1980).

Ma ei hakka viitama meedias kajastatule, sest mind tõsiselt häirivad mitmed kommentaarid ja targutused, mis nende artiklite juurde kirjutati. Jah, isegi mind, kes ma netikommentaaride osas olen töö tõttu pidanud endale paksu naha kasvatama ning kes ma Evat ainult põgusalt, nägu- ja nimepidi, teadsin. Sellest, et Postimees Online´i automaatika paigutas traagilise uudise alla roosade geelküünte reklaami, ma parem ei räägigi.

Tähendan selle sündmuse üles objektiivseimal võimalikul moel, nii, nagu kirjutas Andres Hiiemäe:

"Eile, 9. juulil sooritasime Mont Blanci massiivil tõusu Aiguilles de Chardonney tipule, Forbesi harjalt traavers, marsruudi  raskuskategooria AD. Eelnevalt olime teinud nädala jooksul õppusi ning kaks tippu (PD+, AD).

Alustasime 4 paiku telkide juurest, arvestades pika tööpäevaga. Grupp liikus heas tempos, kella 11-ks olime juba koik tipus, jäi laskumine tavamarsruuti pidi. Ilm oli selge ja suurepärane, kohati puhus harjal mõõdukas tuul.

Harjalt tuli sooritada laskumine mööda tugeva jääkoorikuga kaetud ca 40-kraadist lumenõlva ca 200m. Teinud mõned sammud sel nõlval, pidasime nõu ning otsustasime grupi ohutuse huvides mitte liikuda seongus. Liikusime nõlval teineteisest ca 5-15 meetriste vahedega ja jälgisime et üksteise kohal ei liiguks.

Antud lumelõigu alumises osas, kui jäänud olid vast paarkümmend meetrit laskumisköiteni, kaotas Eva tasakaalu ning hakkas libisema. Tal ei õnnestunud pidurdusasendit sisse võtta ning mõne hetkega kasvas kiirus suureks. Järgmisel hetkel põrkus vastu kivi, mistõttu hakkas rulluma ega saanud ennast enam pidama. Hetk hiljem libises üle kaljuserva ning kadus me silmist, maandudes alla liustikule.
Koheselt organiseerisime päästekopteri, paarikümne minuti jooksul jõudsid päästjad Evani. Organiseerisime samal ajal laskumist liustikule.

Veidi hiljem kuulsime, et Evat pole enam."

Ühinen siinkohal kaastundeavaldusega Eva sõpradele ja lähedastele. Ehkki mina, nagu juba öeldud, Evat ainult väga põgusalt tundsin - mäletan tema säravat naeratust põhiliselt hoopis seiklusvõistlustelt, mitte mägedega seoses -, kuid ometi puudutas tema surm väga sügavalt mindki. Küllap igaüht Eestis, kes mägedega pisutki kokku puutunud.

Üldiselt on mäed viimasel ajal Eesti alpinistide poole oma helgemat poolt näidanud. Surma külm hingus riivas küll lähedalt gruppi, kes 2004. aastal Han-Tengril (Khan Tengril) käis: 4700 meetri kõrgusel vallandunud jää- ja lumelaviinis hukkus tookord  11 inimest. Eestlaste pääsemine jääb ilmselt alpinismilegendide ajalukku: kuna Priit Joosu ajas hommikul teekannu ümber, viibis grupi teeleminek ja nad jäid laviini alumisse, juba jõudu kaotavasse otsa.

Õnnetustest väärib märkimist 2003. aastal Everesti ekspeditsiooni käigus seljavigastuse toonud jääprakku kukkumist (Margus Proos) ning külmunud sõrmi ja varbaid (Ivar Lai). Samal aastal juhtus jääprakku kukkumine ka Elbrusel, kust kannatadasaanud Reigo pärast kiirabiautoga tagasi Eestisse toodi.

Ma ei ole kunagi teadlikult seda õmnnetuste statistikat pidanud ega neid asju meelde jätnud ja nii valitseb mulle teadaolevalt nüüd õnnetustes pikem tühimik.

Kuskil nõukogude aja lõpul või iseseisvusaja algul hukkusid mägedes kaks noort meest, kellest ühte - Indrekut - ma ülikooli kaudu mõnevõrra tundsin. Väidetavalt olid nad kasutanud julgestuseks pesunöör-tüüpi köit, mis oligi ühel hetkel saatuslikuks saanud. Hämmastaval kombel olen ma selle juhtumi - mis omal ajal mind küll päris lähedalt mõjutas ja puudutas - oma mälust täiesti välja lülitanud. Ei mäleta aastat ega piirkonda, kus õnnetus juhtus.

Ja veel varem, aastal 1986 või 1987 (täpselt ei tea), jäi Lenini platool kadunuks Tiina Tamm (muidugi mitte see Tiina Tamm, vaid nimekaim). Veel paar aastat hiljemgi räägiti tema kadumisest mu tollases tutvusringkonnas kuulujutte - küll kui tahtlikust eksitamisest, küll kui järsakust allatõukamisest... Kuna aga rääkijaist keegi polnud ise oma jalga Lenini platoole ega isegi nõlvale saanud, oli ilmselgelt tegu vohava fantaasia viljaga...

Jutt kiskus nüüd väga dramaatiliseks. Aitab.

Xdream 2008 öise Kärstna etapi lõplikud tulemused on nüüd paika saanud: ametlikus protokollis on meie Ekstreem.ee üldarvestuses 6. , segavõistkondadest 1. kohal. Mis muuhulgas tähendab võimalust startida järgmisel etapil esimesest reast :)

Kärstna etapp jääb ilmselt Eesti seiklusspordi ajalukku kui üks kõige rohkem vastakaid emotsioone põhjustanud võistlus. Ühtpidi hüpersuper äge rada, parasjagu vaheldust, parasjagu emotsiooni - teistpidi nördimus valesti paigutatud punktide ja rattalegendi pikkuste ning sellest tulenevate tühistamis/mittetühistamisotsuste üle.

Meie tiimi jaoks oli seekord tegu kasulike otsustega. KP 11 tühistamine ehk selle aja, mis kulus KP10->KP12 minemise maha arvutamine tähendas meile tabelis tõusmist ning möödumist neist tiimidest, kes sellel etapil vähem aega kulutasid. Nojah, teistpidi võttes jälle meie leidsime punkti, mõned teised saanuks mittetühistamise korral ehk trahviminuteid - aga hetkel igal juhul olime plussis.

Samamoodi olime plussis sellega, et rattaralli tulemusi ei tühistatud. Sest see etapp läks meil valesuunalise alguse kiuste üllatavalt hästi, ka valede pikkustega etappidest saime suhteliselt õnnelikult üle. Ja ka sellest, et alguse ähmis sattus minule kõige pikem rattaetapp, 17 km teiste 12-13 km vastu. Noh, tegelikkuses polnud seekord vahet, me kõik sõitsime maha võrdselt ca 30 km, aga teoreetiliselt võiks meelde jätta, et tiimiliikmetele erinevate ülesannete jagamisel võiks edaspidi ka ülesannete raskusastet vaadata. Sest õigesti klappiva raja korral sõidaks Leivo iga kell 17km kiiremini kui mina 12 km :)

Ning pärast valge veini juures võistlust meenutades jõudsime järeldusele, et ehkki korraldajate püüd oma vigu tunnistada ja taevalikku õiglust kehtestada on kiiduväärt, pooldaksime meie vist pigem sellist "läti stiilis" võistlust. Kus kõik on nagu on, vales kohas oleva punkti pärast midagi ei tühistata ning tulemusi ümber ei arvutata. Isiklikult arvan, et selline otsus poleks ka osalejate poolt rohkem kriitikat saanud kui korraldajate praegune püüd ümber jagama hakata - keegi oleks kannatada saanud nii ehk naa.

Samuti pooldaksime seda, et trahv punkti läbimata jätmise pärast oleks igal juhul suurem kui punkti võtmiseks kuluv potentsiaalne aeg. Või siis tehagi võistlus pigem rogaini elementidega - punktid on erineva kaaluga, võitja aeg ja punktisumma prognoositakse kõikide punktide läbimist eeldades ning igaüks ise valib, kui palju ja milliseid punkte ta võtab. Primaarne on punktisumma, mitte finishisse jõudmise aeg. Võrdse punktisumma korral on eespool väiksema ajaga võistkond, kontrollajast hiljem finishisse jõudmist trahvitakse. See lisaks päris huvitava strateegilise elemendi.

Millest mina aga üldse aru ei saa, on 15-minutiline trahv juhul, kui võistkonna liikmed märgivad punkti pikema ajavahega kui 5 minutit. Reeglina juhtub see lisaülesannete juures või vahetusalades, kus üks märgib punkti saabumise, teised lahkumise hetkel. Meie oleme nüüd kokku leppinud võtta iga punkt ära kohe, kui seda näeme, ja Leivo karjatab alati ka kontrollküsimuse "Kas kõik punkti võtsid?" - aga ma ei ütleks, et see hoolsus meid enda silmis kõvemaks tegijaks teeb nendest tiimidest, kes näiteks 5minuti sisse mittemahtumise tõttu trahvi saavad ja meist tahapoole jäävad...

Kokkuvõttes võib aga öelda, et seiklussport on äge ja aina ägedamaks aja jooksul läheb. Xdreami tasemevahe näiteks kunagise lapin Kulta või mis iganes sarjaga on mäekõrgune nii korralduse, raja keerukuse, raskusatme, võistlejate füüsilise ettevalmistuse, varustuse taseme kui mille iganes osas. Küllap sellepärast ongi Eestis rahvaarvuga võrreldes nii ebaproportsionaalselt palju seiklussportlasi :)

Ja ehkki vist igal etapil tahab pea iga tiim vähemalt korra rajameistrile ja korraldajatele peksa anda, tahab enamik neile pärast ka aitäh ja kiidusõnu öelda. Aga me oleme ju nii eestlaslikud tagasihoidlikud, et igaks juhuks pigem ikka ei ütle.

Täna hommikul käisime Odega kolmandal ortodondi visiidil - seekord siis vestlusel, kus läbi arutada optimaalne raviplaan.

Laual oli kipsist makett Ode hammastest ja hambumusest ning pikema põhjaliku vestluse käigus koorus välja järgmine tegevuskava:

1. Välja tõmmata kaks ülemise hambarea hammast, kahelt poolt silmahammaste kõrvalt

2. Paigaldada breketid ülemisele hambareale (paar nädalat pärast väljatõmbamist)

3. Paigaldada breketid alumisele hambareale (kuu pärast ülemisi)

4. Paigaldada ülemiste purihammaste ette poldid, et vältida purihammaste ettepoole nihkumist ja nihutada esimesi hambaid tahapoole (mõni kuu pärast breketite paigutamist).

Iga poole aasta järel tehakse röntgenipilt ja muu põhjalikum uuring, keksmiselt pooleteise kuu järel tuleb käia pingutamas ja kontrollis.

Kokku võtab protsess aega 1,5-2 aastat ja läheb maksma 35- 40 000 krooni.

Oi jee.

Kõigepealt oli mul väga valus mõelda, et Odel tõmmatakse välja kaks ilusat tervet hammast. Ja et kuni need tekkinud vahed pole kokku tõmmatud (teised hambad sinna asemele nihutatud), peab ta käima tühimikega ülemises hambareas. Õnneks Ode ise arvas, et see pole midagi nii hullu.

Teiseks muidugi rahaline pool. Kõige suurem laks on breketite paigaldamisel, mil esimesel kuul tuleb tasuda ca 9000 ja järgmisel ca 10 000 krooni. Poltide paigaldamine maksab ca 4500 ning hilisemad hoidvad süsteemid (nende eest tuleb tasuda vahetult lõpu eel) veel ca 5000. Ülejäänu koguneb visiidi- ja vahepealsete tööde tasudest.

Rahalisest aspektist ma tegelikult küll seda, kas breketid paigaldada või mitte, üldse ei kaalunud. Ode hambad on küll praegugi päris ilusti reas, igatahes ilusamini kui enamikel teismelistel, täiskasvanutest, kelle hambaravi võimalused on olnud piiratud, rääkimata, kuid... njah. Täiuslikud, tugevad ja terved hambad on siiski päris oluline märk või, kui soovite, staatusesümbol. Mida aasta edasi, seda enam. Isegi kui inimesed sellele teadlikult ei mõtle, pannakse seda alateadlikult tähele.Selline oluline pisiasi.

Rääkimata veel probleemidest, mida vale hambumus (ülemised ei ulatu alumistega kokku) võib kaasa tuua. Ode näiteks tunnistas, et ta tõepoolest hammustab endale mõnikord alumiste hammastega suulakke...

Nii et igatahes hakkasin juba nuputama, milliseid väikseid õhtuseid lisatöid endale sebida. Loengud, kirjutamine, toimetamine - olen tänavu sügisel pakkumistele oluliselt avatum kui tavaliselt.

Breketite protsessiga alustame oktoobrist.

Kui mina taarat viin, siis tüüpiliselt nii, et kodulähedasse Säästumarketisse minnes võtan taarakoti näpu otsa ning topin purgid-pudelid Säästumarketi taaraautomaati.

Kuna see on aga alalõpmata täis, on alternatiiviks Marja poe taga asuv taarapunkt (selline, kus masina asemel võtab pudelid-purgid läbi luugi vastu venelannast proua).

Kui ka taarapunkt on kinni või kui seal paistab olevat liiga pikk ooteaeg (sinna tuuakse sageli kaubikutäite kaupa pudeleid, tundub, et lähedalasuvatest baaridest), on kolmandaks alternatiiviks taarapunkti- ja automaadi vahel olev klaaspakendikonteiner või selles kohalikus taarakolmnurgas ringi tuiavad pudelikorjaja-tüüpi inimesed, kellele tülikaks muutunud kott üle anda.

Pühapäeva õhtul ei toiminud neist aga ükski variant. Automaat oli täis, taarapunkt juba suletud, konteiner täis ja ühtegi pudeliinimest polnud kah silmapiiril.

Kaalusin varianti panna oma kotitäis automaadi, punkti või konteineri kõrvale maha. Ent sellise tegevuse eest on palju noomitud, ka Aivo Kanguse poolt isiklikult.

Kaalusin varianti jalutada Merimetsa Selverisse, kus on läheduselt järgmine taaraautomaat. Ei viitsinud. Seda enam, et plaanisin osta kümmet kassipildiga kohukest ja muud tavalist toidukraami, mis Selveris käies palju kallim tuleb.

Prügikasti ei tahtnud purke-pudeleid kah panna: ilmselt on keskkonnateadlikkuse ja prügisortimise loengud mõju avaldanud. Või siis mõte, et selle umbes 15-kroonise kotitäie eest saab juba kolm kassipildiga kohukest :)

Ohkasin, võtsin taarakoti näppu ja viisin koju tagasi. Vahepeal käisin koos sellega veel poes ka.

Pühapäeva hommikul võtsime Leivoga ette sõidu Otepääle, et proovida ära sealne 33-meetrine ronimissein. Seda enam, et kunagi ühel Xdreamil olime võitnud Otepää Seikluspargi 200-kroonised kinkekaardid ja nende eest saanuks kahekesi ronida kena kaks tundi.

Kohapeal selgus pehmelt öeldes üllatav tõsiasi, et kuigi ka ronimissein kuulub seikluspargile ja on esitletud nende kodulehel, saab seikluspargi kinkekaarte kasutada ainult kõrgseiklusrajal. Väikese läbirääkimise järel olid aga kohapealsed töötajad vastutulelikud ning tunnustasid meie kaarte ka seinaronimiseks. (Loodan, et keegi nendega nüüd pahandama ei hakka, vaid pigem vaatab üle ja täiendab infot, mis kinkekaardile kirjutatud. Või veel lihtsam, muudab kohapealseid reegleid).

Sein oli aga äge. Ehkki eelmise päeva vihmasajud olid  läbi leotanud kasutatava köie, nii et ta esimestel kordadel üpris vaevaliselt jooksis, sujus ronimine suurepäraselt. Kuna negatiivi ei olnud ning nukid olid suured ja kergelt haaratavad, oli kõiki värve nukke kasutades vaat et isegi lihtsam üles jõuda kui näiteks Lasnamäe spordihalli oluliselt madalamal siseseinal.

Nii me siis proovisimegi ka erinevaid värve. Kõige lihtsam oli kollane, mida mööda jõudsin minagi ligi kolmveerandi peale. Teistel radadel läksin juba varem segavärvi peale üle, et üles välja jõuda.

Kahe tunni jooksul jõudsin mina üles ronida 6 ja Leivo 7 korda. Täna on sõrmed veidi kohmakad ja parem reielihas valus. Viimane kõlab seinaronimise kontekstis mõnevõrra ootamatult, aga põhjus on proosaline. Ühel (vist oli see rohelisel?) rajal tuli käega järgmise nukini ulatumiseks teha hoogne kükisttõus ehk siis enda ülessurumine paremal jalal. Nii see siis juhtus :)

28.juunil pidasid Natalia (sündinud Lindeman)  ja Johannes Parktali järeltulijad suguvõsa kokkutulekut. Minu jaoks on nimetatud isikud minu isapoolse vanaema ehk Mäepealse Memme emapoolsed vanavanemad.

Alustasime kogunemisega Vanakülas Pohlal, kus suguvõsa üks viiest harust veel praegugi juuri hoiab. Pohla ja tema ületeenaaber Klaukse olid muide omaaegsed suurtalud, mis hiljem poolitati. Poolest Pohlast koos maadega sai Tagavälja (sealt on pärit Kairi ema Urve) ning poolest Klauksest Väljaotsa, kus praegu elame meie.

Kogunemise järel marssisime rongkäigus Pohla maja kõrval asuvale Tammemäele, kus tammepuid tänapäeval küll enam pole. Nimi on aga märgitud juba Põhjasõja-aegadest, kui Vene väed olevat siinsete tammede all laagris olnud. Kummaline, kuid rahva suulises nimemälus on need kauged tammed edasi elanud Pohla tanuma äärse talu nimes - üks suhteliselt uusi majasid kannab nime Tammevälja.

Lisaks tinglikele tammedele on see koht ka mägi ainult suure üldistusvõime korral. Valgejõe-Loksa tee tõuseb seal kohas küll laugelt pisut kõrgemale ja paremat kätt jääb sügavale jõgi, kuid mäeks saab seda kümngast nimetada ainult jõe pealt vaadates. Vana tee olevatki aga käinud mööda jõe kallast - seal liikujaile võis uhkete tammekroonidega kaetud järsutõusuline küngas anda tõesti välja tõelise mäe mõõdu.

Nüüd igatahes saab Tammemäel taas olema vähemalt viis tamme. Pohla talust alanud viis haru istutasid igaüks oma tamme - loodetavasti lähevad need ka kõik kasvama.

Päörast tammede istutamist sõitsime edasi Läsna külla Samelile, kus asetseb üks viiest suguvõsaharust.

Hetkel, kui kõik meie suguvõsa vanad rivistusid lipu juurde ning laulsid kõrgete heledate vanainimesehäältega "Kaunistagem Eesti kojad..." läks minul igatahes silm märjaks. Sest ma tundsin lausa füüsiliselt, et üks sealt reast on puudu - meie oma Mäepealse Memm, kes eelmise aasta novembris suri. Oh, kuidas Memm oleks seda üritust nautinud...!

Kuid peamine:
Ära unusta üksikuid hõimlasi,
korja kokku oma pere,
Taluta kättpidi kohale kõige vanem,
anna talle aukoht.
Ka need, kes enam tulla ei saa
olgu me keskel,
sest hingepäev on suurem
kui ihu oma iganes.

See Silvia Rannamaa sõnum oli meie kokkutuleku kutsel ja sobib väga hästi kogu üritust iseloomustama.

Õhtul mängiti näitemängu suguvõsa ainetel - kuidas Pohla Taali Samelile mehele sai (peremees käis tal kosjas koguni kahel korral, sest esimesel katsel lükkas taali kosjad tagasi. Mees abiellus teisega, sai temaga viis last, kes aga varakult surid - ja kui nainegi hauda läks ning Taali samal ajal ikka veel vallaisepõlve pidas, tuli mees uuele katsele. Seekord siis õnnestunult).

Muidugi oli põhjalikku uurimist seinale kinnitatud sugupuude juures, jutuajamisi ja tutvumisi. Mina näiteks polnud seda Sameli haru peaaegu näinudki...