Get a life!

Kui istud poolhaigena kodus, siis avastad taas, et see on tore koht olemiseks. Teed koolist saabuvatele lastele süüa, triigid üle mitme aasta mõnuga pesu ja võtad igalt poolt kõik tolmu ära. Tööasjadega oled arvuti ja mobiili abil kenasti kursis, teed kõik vajaliku ära ja leiad isegi mõtlemisaega uutele algatustele. Minul on aegajaline kodustöötamine igatahes väga produktiivne.
***
Paar nädalat tagasi sattusime naiskolleegidega lõunalauas arutlema kodu ja töö üle. Meid oli ikka terve kari ja minu üllatuseks olin mina ainus, kes ütles, et piisava püsisissetuleku korral ei käiks tööl. Enamik unistas ikka karjäärist ja eneseteostusest. Mina muidugi unistan ka, aga päris kindlasti ei ole need minu jaoks töö sünonüümid. Mul on mitu-mitu-mitu asja, millega oma huvide korras tegeleksin... aga kahjuks on need kõik sellised, et nendega ei elata ennast ära. Või õigemini: elataks küll, aga siis peaks need tööks võtma, oma hobi tootma-müüma-turundama.

Tegelikult võiks mu praegune töö, suhtekorraldus, kah olla üks hobidest, millega aegajalt ja projektide korras oleks mõnus tegeleda. Juhtumisi olen aga hakanud sellega leiba teenima, mistõttu tuleb tegelda tema ka mitte-nii-väga-huvitavate ja rutiinsete külgedega, kogu töö ära teha. Eks samamoodi läheks ka teiste hobidega, kui nendega teenima hakata.
****

Kõige-kõige meelsamini oleksin ma aga isiklik suhtekorraldaja ja assistent oma mehele, kui tal on eeldusi ja ambitsioone midagi suurt saavutada. Minu abielu üks õnnelikumaid ajajärke oli see, kui abikaasa oli välismaal tööl-praktikal raha teenimas, mina aga tegin nii enda kui tema eest ülikooli läbimiseks vajalikke kirjalikke töid ja kantseldasin last. Ürgsed soorollid olid paigas ja ma eeldasin õnnelikult, et kaasa teeb edaspidi suurt karjääri, mida mina siis oma väikesega toetan. Sel määral, et temagi minu üle uhke saaks olla... Praegu olen ma näiteks lõpmata kade Evelin Ilvesele, kes selle minu unistuste mudeli on edukalt realiseerinud.
***
Paraku on minu häda see, et - nagu vanainimesed ütlevad - ma püüan oma kooki ühekorraga nii alles hoida kui ära süüa. Ehk siis tahan korraga kõike, kõiki, nüüd ja kohe, sealjuures täiesti vastandlikult. Olla hoolitsev ema, kes Bullerby kombe kohaselt äratab pere laupäevahommikul nende nina kohal pannkooki liputades, samas aga võtta seljakott selga ja kaduda mitmeks kuuks mägedesse. Olla mehele hea haldjas ja tagalatugi, aga samas rahulolematult ise eesliinile viskuda, kui rindesaavutused minu meelest piisavalt märkimisväärsed ei ole. Omada püsivat ja kindlat sissetulekut, kuid mitte tahtes teha kaheksast viieni tööd.

Kas saaks kuskilt tellida endale mitu elu?

Ilvesel (sel rõivafirmal, mitte presidendil, eks) tuli välja uus, sügistalvine kataloog. Ja kes on kaanel - eks ikka mina! :)

Ma olen ikka üle keskmise edev inimene, sest mulle see meeldib. Mis sest, et teised naiskolleegid ütlesid, et mul on sel pildil punane nina , väsinud nägu ja ebaseksikad prillid.

Üks kord elus olen ma ka varem kaanetüdruk olnud - sedapuhku lausa päris ajakirja, Pere ja Kodu kaanel. See oli küll juba kümme aastat tagasi, nii et lausa viimane aeg oli jälle kuhugi kaanele pääseda.  

Oh mis egotripp! Selle peale võiks nüüd ka terveks saada....

Ja veel üks mulle oluline egotripp ehk asi, mille üle ma uhke olen - see kaanefoto on Leivo tehtud, nagu ka Alpide-loo pildid kataloogi sees.

Juba pikemat aega olen olnud nohus. Mis minu puhul tähendab, et mingil hetkel hakkab kõik see tatt, mida välja nuusata ei jõua,  kurku valguma ning tekib koletu köha.

Eile pidin poolteist tundi esinema - ja mis te arvate, millele kulus suurem osa ajast? Muidugi läkastamisele, nagu tahaks Kameeliadaami kombel oma kopsud sealsamas välja köhida.

Lubasin selle peale endale, et istun täna võimalikult palju voodis. Ja ka homme, kui veel vaja peaks olema. Peaasi, et see köha kord lõpeks.

Ode on ka haige. Palvik - ja minu õuduseks ka esimesed kerged köhatused.

Mammu on meil selline hoolitsev. Küsib hommikul kõigilt väljujatelt, kas taskurätik on kaasas (minul tavaliselt pole ja olen siis teolt tabatud) või muretseb kell üheksa õhtul, et äkki on lastel kõht tühi (ehkki kõigile oleks pigem kasuks mõni pooltühja kõhuga magamaminek, sest ega me siin liiga kõhnad ei ole). Samuti korjab Mammu usinalt üles kõik vedelevad asjad ja kannab kuhugi panipaikadesse (nii et lastel on väga mugav küsida: "Mammu, kas sa tead, kus on..." ja Mammu teabki).

Nüüd elame aga pikemat aega Mammuta ning üllatus-üllatus, kõik saavad oma asjadega hakkama.

Pruugib aga Mammul vahepeal nädalaks koju tulla, kui kõik lapsed nagu kümme aastat väiksemaks muutuvad. Kati näiteks ei leidnud hommikul oma võtit, mille ta oli neljapäeval kuhugi diivanile või diivanilauale pannud.

Täna, muide, on juba esmaspäev ja Kati on 15-, mitte 5-aastane.

Muidugi leidis Kati päeva peale võtme üles. Sest Mammu läks jälle Tartusse ja ks siis enam hoolitseb :)

Üha enamatel inimestel ja organisatsioonidel, kellele mul on vaja raha maksta, on konto väljaspool Hansapanka. Mis on minule kui Hansapanga kliendile tõsine põnts, sest iga ülekanne maksab 6 krooni.

Mis ülekandeid ma siis teen? Arvlemine sõprade-tuttavatega (ühised sünnipäevakingid, ürituste osalustasud  ja muud omavahelised tasaarvlemised), laste õpetajatele töövihikute ja ekskursioonide jms rahad, korterimaksud (jah, ka meie ühistu ei ole Hansapangas ja otsekorraldustki sõlmida ei saa)...Halvimal kuul läks mul teenustasudeks ligi sada krooni!

Samas olen ma selline iga organisatsiooni unistusklient, kes, olles kord oma valiku teinud, ei taha enam turul ringi vaadata. Isegi kui see valik on tehtud kogemata: kunagise ainuvalitseja Hoiupanga hoiuraamatut omanud kodanikuna koliti mind pärast pankade liitumist Hansapanka ja sinna ma jäin. No lihtsalt on kõike muud teha kui pangavahetuskuu reklaame jälgida. Ja pealegi istub kuskil sügavas sisemuses tunne, et peaks nagu ikka lojaalne olema oma teenusepakkujale. Sest ei tea, mis ootamatused mujalgi võivad ees oodata ja eks igal pool ole omad puudused. Ja väike lootus on ikka ka, et äkki mu tublidust ja ustavust märgatakse ja vähemalt kiidetakse. Minu puhul töötavad nimelt alati hästi kirjad "Täname, et olete olnud meie hea klient." Jälle olen hulk aega rahul ega mõtle teenustasudele.

Eh, jah. Eks ma vist olengi selline -lollakalt lojaalne ja kord tehtud otsuses kinni. Olin ju ka ligi viisteist aastat abielus toreda inimesega, kellega me aga üldse ei sobinud. Mõnda aega toimis vastandite tõmme, siis aga ainult tõukumine. Lahkuminek, kui mees selle lõpuks otsustavalt käsile võttis, tegi mõlemad ainult õnnelikumaks. Ja ühest oma töökohast tulin ära alles siis, kui see mind pankrottimineku eelõhtul sisuliselt lahti laskis. Muidugi sain siis kohe kordades parema töökoha, omal algatusel (või õigemini selle puudumisel) oleksin toredate kolleegide ja vahvate mälestuste nimel vanas kohas rahulolematuna edasi hingitsenud... 

Peaks ikka tõsiselt ka pangavahetuse peale mõtlema.

Eelmisel korral katsetasime Leivoga 24-tunni rogaini, seekord võtsime kavasse 8-tunnise. Küllap vist sellepärast, et 24-tunnist sügisel plaanis ei olnudki :)

Rogaini alustades oli minul kaks häda: treeningul haiget saanud jalg, mis polnud veel täielikult paranenud, ja paar päeva tagasi saadud palavikuga nohu (palavik muidugi oli rogani ajaks üle läinud, nohu paraku mitte). Leivo omakorda oli tulnud reede õhtul pikalt komandeeringult Leedus.

Ometi sujus esimene tund minu meelest lausa suurepäraselt. Isegi mätaste vahel ei andnud jalg väga tunda (karp Ibumaxi oli igaks juhuks kotis, kuid vaja teda ei läinudki). Ja ka nohu ei takistanud hingamist nii palju, et oleks segama hakanud. Nii et olin väga rahul kuni selle hetkeni, mil Leivo rahulolematult küsis: "Mis singa juhtunud, on, et sa üldse joosta ei jaksa?"

Nojah, eks ta oli kaarti vaadanud ja tempot arvestanud, seda meie plaanidega võrrelnud ja pettunud. Ma oma meelest jaksasin joosta küll - ag mitte piisavalt kiiresti.

Ja kuna tulemusele pretendeerida polnud enam mõtet, andis sellest mittepretendeerimisest mõnevõrra masendatud Leivo ka kompassi ja SI-pulga mulle, et ma jooksmise asemel orienteerumisharjutusi teeksin.

See oli väga vahva. Võistlustel pole ma kunagi kaardilugeja olnud (kui välja jätta paar ammust naistetiimiga võistlemist, aga need olid tõesti ammu). Viimasesse aega jäävad orienteerumisneljapäevakud koos Kati ja Odega D14 või D16 rajal :)

Eks nüüdki orienteerusin ma sama püüdlik-hoolikalt ja aegalselt, iga hetke kontrollides. Aga Leivo ei lasknud mul korralikult ja kindlalt mööda teid ja sihte kulgeda, vaid läksime pikki maid asimuudi järgi. Läbi metsa! Üle raba! Võsas ja kuusetihnikus! Ning mis eriti suurepärane, täpselt kahel korral sain ikka otse punktile pihta!

Ja kuna meil kuhugi kiiret ei olnud, siis me lihtsalt jalutasime. Ning lõpetasime poolteist tundi enne tegelikku lõpuaega. Nii et jalad polnud haiged ja ise polnud väsinud. Ja Leivo masendus tulemusele mittepretendeerimisest läks kah üle, nii et lõpetasime rõõmsate ja heatujulistena.

Pealkiri on laenatud Jaan Künnapilt. Kui baaslaagris mannavahtu tehakse, õlut rüübatakse ja on muidu tore olla, armastab jaan rahulolevalt ümiseda: "Vot selline alpinism mulle meeldib!"

Mulle kah selline rogain meeldis. Küll jõuab ka joosta ja tulemustele pretendeerida! 

Üks tore inimene küsis täna nõu, kas minna tööle poliitilisse parteisse. Töö, mida pakuti, sobiks talle väga ja partei liikmeks ei ole kohustust astuda. Niiöelda ametnikutöö.

Ma ütlesin, et ära mine.

Ja nüüd sees kripeldab. Et äkki andsin halba nõu. Et kui ta minu ütluse peale nüüd ei lähe, jääb äkki kahetsema. Käestlastud võimalused ja kõik muu.

Miks ma seda siis ütlesin?

Ma arvan, et poliitika heaks töötades pead olema tööl 24/7 ning sul pole enda ees vabandust, et nüüd ma pole tööl ning sellel teemal rääkida või mõelda ei taha. Et poliitika heaks töötamine eeldab sisemist usku ja pidevat hingega kaasas olemist, tahtmist maailma oma partei plaanide järgi paremaks muuta. Või vähemalt tahtmist tulevikus ise poliitikasse minna, olles ametnikuna endale nime teinud ja valdkonda-inimesi tundma õppinud. Sellisel juhul, teadlikku karjääri plaanides, oleks see super pakkumine.

Küllap olen ma liiga maksimalist, kuid ma tõesti ei kujuta ette, et poliitika heaks saaks töötada sama ükskõikselt ja oma isiksust kõrvale jättes kui suvalises äriettevõttes. Tegelikult ei usu ma sedagi, et ka äriettevõttes võiks ükskõikselt töötada - kui sul ikka pole usku valdkonna vastu, on need kaheksa tundi päevas raisatud aeg su elus, isegi kui hästi makstakse.

Ja nii, nagu Kristjan ei ostaks kunagi kasiinode aktsiaid, ei tahaks mina kunagi töötada organisatsioonis, millesse ma ei usu. Hamburgeriketi avalike suhete juht - tänan, ei.

Siin on tegelikult paradoks. Ma kujutan end hästi ette hamburgeriketi LOOJANA - olles avastanud inimeste vajaduse kiirtoidu järele ja seda nishi täites. Aga palgatöötajana seda propageerida ja kommunikeerida - millegipärast ei.

Ma kujutaksin ka seda toredat tuttavat ette poliitikuna, ehk isegi soovitaksin talle seda. Selle nimel soovitaksin vaheetapina ka parteiametniku rolli. Aga kui ta poliitikasse minna ei plaani, tundub see pakutav töö... ma ei teagi, millisena. Liiga fataalsena ehk. Et see oleks nagu Elu Valik, mitte töö nagu iga teine, mida enesetõestuseks või huvi pärast proovida.

Igatahes loodan, et otsustab mis ta otsustab - nõuandjaid ta kuulda ei võta. Küllap loodan seda oma südametunnistuse rahustamiseks.

Nüüd, vastu sügist, juhtus lõpuks see, mida oli oodata terve Põhja-Eesti pika põuase suve jooksul: kaevud jäid kuivaks.

Meie õuel on kolm kaevu: parima põhjaveega toakaev, madalaim ja peamiselt niiskest maast pinnavett koguv saunakaev ning roostepruuni rabaveega laudakaev. Kõigi põhjas on nüüd ainult mudane lombike.

Ja vett toome tünniga jõest.

Siin Väljaotsa Memmest kirjutatu põhjal võttis minuga ühendust Jaan Tiidemann, kes uurib Pedaspea küla Kilströmite perekonnalugu. Kuna suguvõsa harud jooksevad Memme vanavanavanemate juures kokku, on Memm vanim veel elusolev lüli, kes võiks midagi teada Pedaspea Kilströmite kohta.

Olen küsitlenud Memme mitmel korral, kuid kahjuks ta midagi olulist ei mäleta. Lahkus ta ju kodust väikese lapsena, nii et külalood ja suguvõsalegendid, isegi kui ta neid kunagi kuulis, pole tema mälusse kinnistunud.

Aga Eestimaa on väike ja nii mõtlesin, et panen küsimuse siia üles.

Kas keegi teab Pedaspealt Krasmukse talust pärit Maria, Helena, Johannes, Anette ja Maunus Kilströmi või nende järeltulijate kohta? Sünniaastad võivad neil olla 1870ndatest kuni 1902ni.

Taustaks siia ka suguvõsa lugu, hr. Tiidemanni uurimuse põhjal. Olen selle eest väga tänulik, sest siiani teadsin seda suguvõsa haru kaks põlvkonda vähem ning polnud midagi kuulnud hõimlaste Krimmi väljarändamisest. Nüüd tuleb siis ka Vilde "Prohvet Maltsvet" uuesti kätte võtta ja selle pilguga läbi lugeda... Muide, Juhan Leinberg ehk eelnimetatud Maltsvet ka jutlustas aastatel 1859-1860 Kuusalu kihelkonnas Võnsi talus...

Nüüd aga siis Kilströmite suguvõsa kaugem ajalugu.

________

Memme vanavanaisa oli Jaan – Jürijaagu Tooma poeg, vanavanaema Eeva – Vesilinnu Tooma tütar. Nende lapsed olid:

1. Toomas (1842 - ?)
2. Memme vanaisa Mihkel (1844 – 1879)
3. Triinu (1849 - ?)
4. Joosep (1852 - 1922)
5. Madis (1857 - 1879).

Memme vanaisa Mihkel Kilström abiellus 1867. aastal Leenu Parkasega (s.1841)  Kiiu-Aablast. Neil oli kolm last:

1. Jaan (1869 - …?)
2. Memme isa Kustav (1872-1939)
3. Jüri (1876 - … ?).

Mihkli vanem vend Toomas on naitunud 1865. aastal Mari Nelbergiga Kiiu-Aablast. 1872. aasta oktoobris on Mihkli noorem õde Triinu abiellunud ühe Kiiu Aabla poisiga (nimi teadmata) ja täiesti aasta lõpul – vahetult enne uut aastat on abiellunud Mihkli noorem vend Joosep – jälle Kiiu-Aabla tüdrukuga, Elts Kiviga.

28. septembril 1879 oli kurb päev: Mihkel koos oma noorema venna Madisega uppus. Mihkel oli siis 35-aastane ja Madis 22. Selline oli siis Memme vanaisa ja ühe vanaonu saatus – üsna tüüpiline tollase rannaküla kaluritele...

Nüüd aga tulebki kaugemasse hõimu sisse Krimmi eestluse teema.

18. oktoobril 1884 on Memme vanavanavanemad  Jaan ja Eeva (mõlemad 68-aastasena) ning nende poeg (Memme teine vanaonu) Joosep koos naise Eltsu ning kolme lapsega: Maria, Helena ja Johannesega lahkunud Kolga Aablast ning asunud teele Lõuna-Kaukaasiasse – Krimmi. 

Vahele minu kommentaar:  See teekond oli ligi kahe ja poole tuhande kilomeetri pikkune ning vältas terve aasta, sest ning mindi jala ja hobuveokitega. Uskumatu ja ettekujutamatu, kust võtsid talumehed ja rannakalurid selle tarmu ja söakuse! Ja kuidas nad üldse minna oskasid?

3. aprillil 1885 on neile järgnenud pere vanim poeg (Memme kolmas vanaonu) Toomas koos naise Mari ning kuue lapsega. Mari on surnud sama aasta 15. novembril. Viis päeva varem oli surnud ka Toomase ema Eeva (Memme vanavanaema), samuti Kaukaasias.

Ka Joosep kaotas oma naise kodumaast eemal olles – 1888. aastal on Elts surnud Semiititsas. Võibolla olid nad teel koju: 1889. aastal on Joosep igatahes jõudnud kolme lapsega koju tagasi.

Kodumaal abiellus Joosep 1890. aastal teistkordselt. Uus abikaasa oli Pedaspea Krasmukse talutütar Sophie Jürison – Jaan Jürisoni tütar. Peagi sündisid neil lapsed Jaan (1890 - 1895), Maunus (1893 – 1970ndad) ja Anette (1902 – 1970ndad).

Maria, Joosepi tütar esimesest abielust, käis 1908 ja 1911 vahel Kaukaasias ning tuli tagasi kõhuga. Novembris 1911 sündis nääpsuke asiaatliku välimusega poisike Kalev, kellest hiljem sai NKVD hävituspataljonlane ning kes 1940. aastal hukati.  

____
Ja lõppu veel üks huvitav kild Jaan Tiidemannilt:

"Krasmuksel on väikse poolelioleva oreli tükke. Sellel on eraldi lõõtsa osa, üks suurem plokk aukudega, klaviatuur ning terve rida vilesid. Keegi Pedaspealt ei mäletanud, et Maunus oleks muusikamees olnud. Millalgi paar aastat tagasi vaatasin neid tükke lähemalt – kahel on peal pliiatsiga aastaarv 1879(!) mis viib tükid tagasi hoopis Joosepi aega. Aastaarv kattub Joosepi vendade surmaaastaga. Usun et vendade uppumisel on oreli ehitamise alustamisega põhjuslik seos. Usun et Joosep võis seda tellida või ise teha."

Ehk oskab keegi ka selle kohta midagi öelda? 
 

Kui juhtub ime ja siinsete lugejate hulgas on minu kaugeid hõimlasi või kedagi, kes neist teavad, võtke palun kontakti kaja.pino@eesti.ee

Ilmselt kunagiste ajakirjanduslike uuringute mõjul oli eilsel kooli lapsevanemate koosolekul narkoteemadel rääkimas Mare Liiger.

Hästi rääkis, nagu ikka. Mina olen Mare käe all õppinud esmaabi ning tean, kui entusiastlikult ja hingega ta oma asja ajab. Nüüd on ta magistritöö raames uurinud Eesti kooliõpilaste seost uimastitega ning selle tulemusi nüüd tutvustaski. Lisaks koolitas vanemaid, kuidas narkojoovet ja erinevate ainete kasutamise jälgi ära tunda.

Eks mina kipun kah olema selline Mare osutatud tüüpiline lapsevanem, kes narkoprobleemi kaugeks ja võõraks peab. Ning arvab, et tema head, ilusad ja targad lapsed millegi sellisega ei tegele... Noh, ausalt öeldes ma küll usun, et see ei ole mitte minu pimestatus või oskamatus näha, vaid et mul on oma laste puhul tõesti alust niimoodi arvata. Sest üks väheseid asju, mille suhtes meie kodus nulltolerants ehk täisleppimatus valitseb, on uimastid nende kõikmõeldavates, ka kõige leebemates vormides.

Igal juhul on aga hea sellistest asjadest rohkem teada. Mina panin Mare loengust kõrva taha järgmised tarkuseterad:

* Kanepisuitsetaja reedavad punased silmavalged ning nad ise teavad seda. Seega, kui laps hakkab sõltumata ilmast pidevalt tumedaid prille kandma, muutu valvsaks.

* Samuti on ohu märk, kui laps kasutab ohtralt õhuvärskendajaid, lõhna neutraliseerijaid või ajab pidevalt rösteris saia kärssama ajal, kui ta üksi kodus on. Nii võib ta püüda korteris kanepisuitsu lõhnast lahti saada.

* Järsk õppimisvõime kaotus ja mälu nõrgenemine viitab pikemaaegsele (pool aastat kuni aasta) kanepitarbimisele. Mõjud hakkavad sellise aja järel välja lööma.

* Ecstasy kasutamise märgiks on algne kõrgendatud elevus (näiteks peolt koju jõudes) ja järgnev täielik kurnatus (näiteks järgmisel hommikul).

* Märgates kahtlaselt väänatud ja otsast põlenud plekkpurke või plastpudeleid, on see kindel märk kanepitõmbamiseks vajatud seadmest. Nagu ka see, kui kooli või kodu tualetis on WC-paber rullilt maha keritud ning rullisüdamikud minema viidud.

* Jälgi laste-noorte slängikasutust ning tee aegajalt ka süütute sõnade kohta internetiotsing, isegi kui laps sinu küsimise peale, mida see sõna tähendab, midagi armsat seletab. Mini-mullitaja näiteks ei ole teps mitte väike seebimullide puhumise vahend, mida poest viie krooni eest osta saab.

* Vesipiip, mis otseselt kopse ei kahjusta ja hingamisteid ei kraabi, on ohtlik seepärast, et õpetab lapsed suitsu tema meeldivas vormis kopsu tõmbama. Sealt on aga lühike samm, kui vesipiibutubakat hakkab asendama savu.

* Hoia ja armasta oma lapsi, see on parim kaitse.

Lõpetuseks ka positiivne noot. Mare Liigeril on oma meetod koolide liigendamisel eliitkoolideks ja mitte-eliitkoolideks. Jaotus põhineb sellel, kui palju lapsevanemaid kooli koosolekule kohale tuleb (loe: lastest ja kooli käekäigust hoolib). Nii et pungil täis saali vaadates oli Lilleküla Gümnaasium igati tasemel, hoolimata siit kunagi leitud uimastijälgedest.