Get a life!

Raamatus "Rivaalid" (see on mul kahjuks kadunud, nii et autorit ei mäleta) on tore koht, kus konkureerivate telejaamade sekretärid peavad raamatukogus ümber kirjutama konkurendi rahva-arutelule välja pandud litsentsitaotluse. Kuna on kirjutusmasinate ajastu ning litsentsidokument pikk, on naised nutikad. Juba varem on nad tagunud omaenda tööandja litsentsitaotluse läbi mitme kopeeri ning võtnud ühe väljatrüki kaasa. Raamatukogus kohtudes vahetatakse konkureeriva jaama sekretäriga lihtsalt pakke ning kasutatakse ümbertrükkimiseks plaanitud aeg shoppamiseks.

See tuleb mulle alati meelde, kui Eesti rivaalid - sõltumata tegevusvaldkonnast - üritavad mõttetutes kohtades vinget konfidentsiaalsust hoida ja konspireeruda. Sest lõppkokkuvõttes leidub ikka kuskil mõni sekretär või muu, kel on kasulik  nö "koopiaid vahetada". Et pääseda mõnest asjatust pingutusest ja muretult shoppama minna.

Eile näiteks ei lubanud üks mu tööandja konkurent teiste sama valdkonna firmade esindajaid oma avalikule pressikonverentsile. Mis siis ikka - tuli kontoris natuke tegutseda ja info oli olemas.

Nii et mina olen ammu aru saanud - ei ole mõtet väikestes, eriti veel niikuinii avalikustatavates asjades luuremängu ja positsioonisõda pidada. Hoia seda, mis tõesti oluline, kuid ära raiska aega ja energiat mõttetutes kohtades.

Ode Liisil oli eile koolis arenguvestlus. Viiendas klassis istub veel kõrval ka lapsevanem, kellele küll sõna ei anta, kuid kes saab valvsa kullipilguga jälgida, et pedagoog lapsukesele liiga ei teeks. Ja kes ehk ka ise ühtteist oma lapse kohta teada saab.

Mina sain kinnitust oma arvamustele Odest. Et ta teeb kõike kiiresti ja ei süvene - matemaatika kontrolltööd on tal alati esimesena valmis, kuid hooletusvead sees. Ja et käsilolevaid tegevusi kipub ta kergesti pooleli jätma, kui uuem ja huvitavam asi silmapiiril. Aga et selle kõige juures on ta rõõmus ja sotsiaalne laps, kes saab hästi läbi nii tüdrukute kui poistega. Ja et kunagine popitegemine või hilisem kooliarsti juures vedelemine ja poolest tunnist puudumine, mille eest tuli kõigile päevikusse märkus, olid just Ode algatused. Selle üle on mul tegelikult isegi hea meel - pigem initsieerigu laps lollusi ise kui et teeks teiste õhutusel lambana kaasa. Ma vist Ode puhul natuke kardan seda võimalikku mõjutatavust ja grupiga kaasaminekut.

Mulle tundus, et Ode rääkis meelsasti õpetajate ja klassikaaslastega läbisaamisest ning õppeainetest, kuid talle eriti ei meeldinud endasse süveneda. Kui õpetaja küsis, mida peab Ode oma tugevusteks ja mida nõrkusteks, hakkas Ode itsitama ja nihelema. Tugevustega saadi õpetaja suunamisel lõpuks järje peale - et on tark, hea suhtleja jne -, aga nõrkuste kohta arvas Ode lõpuks, et ta ei oskagi endal mõnda puudust välja tuua. Seda, et ta pealiskaudne ja püsimatu on, ei tahtnud ta puuduseks pidada.

Ja lõpetuseks. Kui klassijuhataja küsis, kas Ode tahtis või hoopis kartis sellele vestlusele tulla, vastas Ode ausalt: "Ei tahtnud ega kartnud, kavatsesin selle lihtsalt kaelast ära saada."

Selline pesamuna mul siis.

Täna sai üks mu tööandjafirma direktoritest välisajakirjanikult meili kõikvõimalike faktiküsimustega. No et kui palju firmal kliente on, kes on võrguseadmete tootja, mitu 3G litsentsi on Eesti jagatud jne. Ja et vastust oleks vaja lähema paari tunni jooksul. Kuna täna oli börsile majandustulemuste teatamise päev ja direktoril väga kiire, saatis ta selle vastamiseks mulle.

Vastasin kähku ära - küsimused ju lihtsad ja faktivastused olemas.

Aga ilmnes probleem: ajakirjanik kirjutas murelikult, et nende väljaandes on poliitika, et tsiteeritakse ainult juhatuse liikmeid, mitte kunagi aga avalike suhete juhti või pressiesindajat. Vastasin, et no milles probleem, pangu siis artiklisse juhatuse liikme nimi.

Aga oli küll probleem. Et vaja ikka juhatuse liikme enda vastust.

Huvitav, kas ta tõesti arvas, et juhatuse liige väljendab kliendiarvu numbrit või võrguseadmete tootja nime kuidagi erilisel moel? Sest kommentaari või muud isiklikku lisa ta ju oma küsitud faktidele ei tahtnud.

Lõpuks said olemasolevad faktid siiski direktorile omistatud, aga järgmine kord peaks selle väljaandega suheldes vist ka kõige lihtsamad vastused direktori meilboksist välja saatma. Eesti ajakirjanikele piisab õnneks sellest, kui vastuste juures on viide "edastan direktor X vastused".

Nüüd on kindel - nii mina kui Karin läheme Kõrvemaa suusamaratonile. Sest see, et me kumbki korralikult suusatada ei oska, ei ole ju takistuseks. Igaks juhuks sõidame aga lühemat distantsi ehk 19 km.

Algselt pidi meiega liituma ka Kati, aga temal tuli laupäevaks vahele geograafia olümpiaadi linnavoor ja otsustasime, et vaimu kasvatamine kaalub seekord kehalise kasvatuse üles.

Suusarajal on loomulikult ka Leivo, kes sõidab muidugi pikka distantsi (38 km).

Ja see pole veel kõik! Suusad võtab alla ka Karini mees Toomas!

Kindlasti tuleb sellest üks lahe laupäev. Kes veel tahab tulla, siis www.korvemaa.ee on registreerimine veel kestmas. Ilm, muide, läheb kah soojemaks.

Aegajalt ilmneb ka muidu üsna tolerantsel ja mõistapüüdval minul sotsiaalne närv ja ma väljun endast inimliku lolluse peale.

Kui see tõesti nii on, et piirivalve sai võimalikust reostusest teada rohkem kui nädala eest ning reostuse põhjustanud laeva kaptenilt endalt, siis ei ole mul lihtsalt sõnu.

Ja Eesti suhtekorralduse sisekommunikatsiooni peatüki ajalukku jääb alatiseks juhtum tööpealkirjaga "Naftaste lindude lugu". Klassikaline lugu sellest, kuidas infot valesti hinnati ning olulise teabega faks peaministri sõnu kasutades kellegi poolt lihtsalt panni alla pandi.

Muidugi, keegi pole eksimatu ja eks me kõik ole väiksemaid või suuramaid asju tegelikkusest suuremaks või väiksemaks hinnanud ja pärast kahetsenud.

Ainult et praegu tundub, et keegi ei kahetse kah.

Ja isegi kui see infoliikumise keiss päris selline ei olnud või reostus ei pärinengi Flawlessilt - linnud on surnud.

Ja nii, nagu Hansapanga kunagises lollakas reklaamis rikkus diivanist pursanud naftalärts kauni korteriperenaise näo, määris randa ujunud nafta minu jaoks ära nii mõnegi ametniku kuue. Ja naftaplekki nii kergesti välja ei pese ning selle lõhn jälitab kauakaua.

Seikleja on asja tõsiselt käsile võtnud. Nelijärvel on kunst-jääsein, mille tegemisest kõik on talvede kaupa rääkinud, kuid pole jutust kaugemale jõudnud. Nüüd siis Seikleja tegi ära. Ja tegi koos Tallinna Kaljuronimisklubiga sellel seinal ka uudse võistluse – jääseina raskusronimise.

Mina tõttöelda ei olnud varem jääseina raskusronimist oma silmaga näinudki, proovimisest rääkimata. Teadsin ainult, et ronitakse mööda ettemärgitud trassi, mille rajameistrite (antud juhul Peedo Nelke ja Toomas Holmbergi) kiuslik meel on võimalikult keeruliselt maha joonistanud.

Praktikas nägi asi välja selline, et jääseinale olid punase värviga märgitud alad, milles võistleja kirkad ja kassid tohtisid viibida. Neid laike või triipe mööda tuli eelvoorus kulgeda mööda torni kolme seina, ületada kaks nurka ja teha kohtuniku abil üks ümberhaakimine. Aega selleks oli kuus minutit. Ning trass oli siniste triipudega jagatud tsoonideks, millest igaühte jõudmine andis punkti. Tsooniarvestus toimus kirka järgi: kus kirka, sinna tsooni jõudnuks võistleja loeti. Ja trass oli ikka tõesti selline, et isegi minul kui pealtvaatajal väsisid käed ära ja jalg hakkas tudisema. Kuna pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, kuritarvitan siin üht Viljar Graueni fotot.

 Leivo (riiete järgi otsustades ongi Viljari fotol just tema) ronis meie äbarike fifide asemel Toomaselt laenatud varustusega. Ma ei tea, kas monster, mis nende jääronimiskirkade kohta öeldi, oli ametlik nimetus või hüüdnimi, kuid igatahes sobis see neile relvadele hästi. Need nägid välja nii ägedad, tõhusad ja ohtlikudki, et ma lausa armusin nendesse. Veel enam siis, kui pärast eelvooru võistlusväliselt ise nendega ronida proovisin – jääronimine võib mulle selliste asjadega täitsa meeldimagi hakata!

Leivol läks aga võistlus ülihästi. Ehkki algul just vastupidi tundus: esimesel katsel kukkus ta kohe alguses lahti (eks monsterid olid tallegi võõrad käsitseda) ja teisel katsel lagunes tal kass. Aga kohtunikud panid selle peale aja kinni ning tal jäi 3.29 pärastiseks uueks katseks.

Ja sellel kolmandal katsel läbis ta trassi päeva paremuselt teise ajaga!!!! Ja oli muidugi siis hopsti finaalis, ehkki vahepeal olime valmis end juba pool eelvooru pealt kojuminekule seadma.

Nüüd aga läksime poole finaali pealt, kui Leivo oli 12.tsoonis lahti kukkunud (tsoone oli finaalis 28 ning viimane tähendas muide ronimist mööda rippuvat palki, mille alumine ots kinnitamata). Selleks ajaks olid kaheksast finalistist kaks võistlejat jõudnud tsooni 19 üks tsooni 9 ja üks samuti 12., nii et vähemalt 6.-7 koht oli kindlustatud.

Mina olin igatahes nii uhke, nagu oleksin ise selle tulemuse saavutanud.
___
Täiendatud järgmisel päeval. Tulemused asuvad siin. Ja Seikleja (Alar Linna) tehtud fotogalerii on siin.

Kui öised päästetööde võistlused kõrvale jätta, siis kell pool kaksteist öösel ei olegi jääd ronima läinud. Täiesti normaalne ju, et ei ole läinud, aga nüüd sai siis ometi ka see tegu ära tehtud. Sest varem ei olnud aega, ei päeval ega öösel, ja järgmisel hommikul toimusid Nelijärvel juba raskusronimise võistlused, kus Leivo oli võistlejana kirjas.

Külm oli. Ja tuul oli. Pime niiväga ei olnudki, sest taevas oli selge ja tähed sirasid.

Tegime jaama ja laskusime alla. Ei tea, kas laskumise põnevusest või tuule jäämisest panga taha, kuid all tundus oluliselt soojem.

Leivo ronis korra üles ja alla ning siis mina üles. Päris üles, panga peale tagasi, et Leivo sealt üles julgestada. Olin natuke ähmis ja kontrollisin kõik ikka kolm-neli korda üle, et võimaliku kukkumise korral kõik ikka hästi jääks. Aga Leivo muidugi ei kukkunudki, ehkki ronis üles ainult kassidel – ilma fii ja kirkadeta. Siiamaani olen imestunud, kuidas ta sellega hakkama sai.

Fiidest niipalju, et need fiid, mis me kunagi ostsime (keegi ise tegi), ei kuulu kahjuks parimate klassi. Peaks proovima neid veel teritada, aga sisimas ma ei usu, et see asja palju paremaks muudaks. Tuleks ronimiskirkasse investeerida ja… ei, ma parem ei hakka mõtlemagi!

Tädipoeg Priit tähistas laupäeval oma 40.sünnipäeva. Suurelt, Lillepaviljonis, koos sõprade, töökaaslaste ja sugulastega.

Priit on üks kihvt tüüp ja meeldib mulle mu sugulaste seas igatahes kõvasti üle keskmise. Ometi oleme temaga pärast täiskasvanuks saamist suhelnud suhteliselt harva, peamiselt just sünnipäevade, pulmade ja muude suguvõsa ürituste raames. Eks olulist osa mängib siin ka vahe perede majanduslikus tasemes, mis elustiili ja ajaveetmiskohad paratamatult erinevatesse klassidesse seab.

Aga Priidu – ja muidugi ka mitmete teiste elus hästi edasi jõudnud sugulaste puhul – meeldib mulle just see, et ta ise sellest erilist numbrit ei tee. Olgu, aegajalt lipsab jutust läbi, kui vinge lisavarustus autol on või muud säärast, aga pigem põevad varandusliku kihistumise kompleksi mõned vähemkindlustatud suguvõsaliikmed. No eeldavad, et küllap ta on uhkeks läinud ja nii edasi. Priit aga rivistab talle omase korraldamisoskusega ühe laua taha sugulastest riigikoguliikme, pensionäri, turvamehe ja üliõpilase ning segab juurde oma välisriikide äripartnerid ja sportlastest sõbrad. Lisaks veel muid sulelisi ja karvaseid, nii et kokku tuleb üks ütlemata lahe kompott. Ja Priit on ühtviisi kaelakuti nii jõuka ettevõtjast sõbra kui onuga, kes oma andekuse ja perspektiivid on elu jooksul viinaklaasi uputanud.

Kati ütles enne sünnipäeva, et mina ja tema oleme peaaegu alati meie pere esindusliikmed. Nii ka seekord, sest Jüri ei armasta suuri seltskondlikke üritusi ning Ode tahtis minna Reelika juurde ööbima: Reelika ema on nädalaks Rootsis ja tüdrukul üksi igav. Nii olimegi minejad mina ja Kati.

Ja mitte ainult. Kuna ma juba pikemat aega olin sugulastele oma sõbrast Leivost rääkinud, tuli teda ju ükskord näidata ka. Ja Leivo oli heal meelel valmis sünnipäevale kaasa tulema.

Lillepaviljonis oli pidanud ühissünnipäeva ka üks mu sõprade-töökaaslaste seltskond ja tookord oli tegu vabas vormis klubiliku üritusega. Seepärast olin ma ka seekord peaagu valmis teksadega minema. Hea, et ei läinud ja pidulikumad vabaajariided selga panin: valdavalt olid mehed ülikondades ja naised pikkades kleitides. Uhh, oleks ikka pidanud dresscode´i küsima! Aga kuna kutsel oli stiiliks „prillid”, tundus see pigem vabale värgile viitavat… Aga kui oledki natuke valesti riides, tuleb lihtsalt seda enesekindlama näoga ringi käia!

Pidu oli vägev. Ja tore. Nägi ära kõik sugulased, sai imestada laste kasvamise üle ja isegi tantsitud. Erilised tantsu-punktid tuleb siinkohal anda 4-aastasele Helenile, kes ohjeldamatult põrandal keerutas ja lahkumise eel veel ukseltki tagasi jooksis, üks saabas jalas, kui jenkahelid kõlama hakkasid…

Meie lahkusime siiski suhteliselt vara. Selleks oli salapõhjus: jõuda öösel veel Rannamõisa jääronimist proovima.

Kati emakeele olümpiaadi töö jõudis välja vabariiklikku vooru. Aitäh kõigile, kes teda siin aitasid! Ja tema õpetaja Neemele, kes töö lõplikul vormistamisel ja kokkupanekul abiks oli.

Sai jah päris põhjalik töö. Kati näitas lõpuks mullegi, kui kõik valmis oli :)

Pildistanud ühe suure firma kommunikatsioonitöötaja firma trükise jaoks korporatsiooni Väga Tähtsat Isikut, kes korraks Eestit visiteerimas. Fotograaf, olukorra ja isiku olulisusest kergelt ähmis, tahtis pildistatavale öelda, et poseerigu too vabalt ja loomulikult.

Ja ütles: "Be normal!"

Ta rääkis seda lugu nii hästi, et ma siiani naeran, kui see mulle meelde tuleb. Et kuidas tal Tähtsa Isiku reaktsioonist juba vallandamisteated silme ees rõngastena ringi käisid. Aga et kuidas just see ootamatus kokkuvõttes pildistatava jäikusest vabastas ja nad pärast selle üle koos naersid.

Peaks kah hakkama tähtsatele inimestele ebakohaseid asju ütlema.