Get a life!

Proloog on õnnelikult seljataga. ISC võttis kohe alguses juhtpositsiooni ning lõpetas proloogi esimesena. Vaude/Elita seevastu on äparduse tõttu ilmselt viimane: nende tiimiliige jättis maha kontrollkaardi, nii et nad pidid stardist võistluskeskusse tagasi jooksma (ja see pole mitte saja meetri, vaid ikka vist rohkem kui kilomeetri kaugusel, igatahes maksis see neile tubli tunni). Väidetavalt oli kontrollkaardi unustanu lätlane, kui nüüd hakata naabritevahelist vaenu õhutama :) Aga alguses on vahed siiski nii väikesed ja võistlus ees nii pikk, et ei ISC esimene ega Vaude viimane koht ei tähenda midagi.

"Ajame taga, kõik peavad kartma!" on Vaude/Elita ise positiivselt meelestatud ja see on peamine.

Praegu siirdutakse suusaetapile ning ML marsib umbes 720m kõrgusel. Suusad on seljakottide küljes, sest lund veel pole. Kogutõusu on võetud 455m koos proloogiga.

Live report korraldajate poolt:  http://www.adventurerace.pl/en/bwc2007/livereport.htm

Bergson 2008 start on täna kell 12:00 Poola kella järgi, Eesti kell näitab siis vastavalt 13:00. Nii et hetkel on stardini veel tund aega, kuid kohapeal on pinge ja võistlusärevus juba pea haripunktis. Liibukad ja tossud on kõigil jalas juba tubli tund tagasi ning praegu sõelutakse viimaseid asju ajades ringi või maandatakse pinget lobisedes.

Teoreetiliselt on kõik asjad pakitud ja vahetusaladesse saatmiseks valmis. Ent nagu öeldud, valitseb pinge ja ärevus ning juhtub ootamatuid asju. Näiteks on kadunud üks Mountain Loghome kast - ei tea kuhu. Minn otsib seda mööda maja taga. Sellises valguses on stardini veel AINULT üks tund...

Ilm on talvevõistlusel sügavalt kevadine: taevas sini-sinine, temperatuur +13. Ent kui stardis ollakse ca 440m peal, siis pärast proloogi (ca 5km jooks kohalikel tipukeste vahel ja peal) pannakse kohe üles 1000 peale ja seal suuskadel mööda harja. Lund olevat üleval küll ja suusaetapp toimub, ehkki kardetavasti osades kohtades tuleb siiski ka trekkida, suusad kaasas.

Trekkingu marsruut viib mööda Dunajeci jõge, käiakse ka Kolme Kuninga mäe otsas. (Kaja kommentaar: olles teinud kaks aastat tagasi pika paadisõidu Dunajecil, küll Slovakkia poolel kuni Poola piirini, ja näinud eemalt ka seda kõnealust mäge, võin öelda, et tingimused on karmid. Jõgi jookseb sisuliselt kanjonis, mille kõrgus varieerub vastavalt ümbritsevatele mägedele - nii et pidevalt käib trekkijate rada ülesalla ja seda mitte just laugelt).

Rafting, mille jaoks tuli (talvevõistlusele!) võtta kaasa kalipso, toimub väikesel lõigul, kus muidu sõidetakse kärestikusüstadega. Võistlejatele antakse aga raftinguparv, millega peab lisaks veel slaalomit tegema: sõitma läbi kindlate väravate vahelt.

Köietööd on palju, isegi väga palju. Kõige pikem köieülesanne on 120m tõusu poolviltusel köiel. Laskuda nii palju kahjuks ei saa:  pikim laskumine on 70m, ja seda koos jalgratastega. Igatahes - treeningud Lasnamäe Spordihalli seinal (ja seinakonstruktsioonidel) lähevad ilmselt asja ette.

Peame siis kõigile Eesti võistlejatele pöialt!

PS. Mountain Loghome´i kadunud kast tuli just praegu välja - ilmnes, et rootslased olid ta kogemata oma tuppa tõstnud. Mis teha, võistlusärevus...

Vabariigi aastapäeval räägitakse muudkui eesti rahvustoitudest. Et mida rahvuslikku siis ikka lauale panna - õuduste jadas domineerivad esirinnas kama ja kaerakile.

Minu lapsepõlv jääb nõuka-aega ja ei saa seega padurahvuslikkusele pretendeerida, ent ometi - kui mõtlen eestipärase toidu peale, tulevad meelde just need asjad. Pildil on üks juhuslik söömaaeg maal, pildil väike mina, isa ja onu Enn.

Sütekala. Meil on praegugi maal pikasabaline lahtikäiv metallrest, mille kaks poolt saab omavahel haagiga ühendada. Resti vahele laoti - hästi tihedalt üksteise kõrvale, ühe pea ja teise saba koos - puhastatud ja soolaga üle raputatud räimed ning pisteti rest pliidi alla, kuhu pärast tuletegemist olid jäänud kergelt hõõguvad söed. Vahepeal tuli resti pöörata ja nii valmiski kergelt tuhamaitseline, pealt musta koorikuga kaetud kalaroog. Väiksena see mulle ei maitsenud - just selle nõgise kooriku pärast -, hiljem aga küll.

Soolakammeljas. Või lest. Vanaema kinnitusel pidavat need kaks erinevat kala olema, kuid mina küll enam erinevusi ei mäleta, ühed lapikud mõlemad. Igatahes meil olid valdavalt kammeljad: soolikad puhastati välja ja pead lõigati ära ning pandi rohke jämeda soola alla puust tünni. Kalad sooldusid seal kõvaks ja vintskeks, nii et väljatooduna sai nendelt kõvade ribadena liha luude pealt maha lõigata. Koos nahaga, ja eriti maitsvad olid kala seljatükid, kus nahk natuke kare ja liivapaberit meenutav. Soolakammeljat võis panna leiva peale või süüa koos kuuma keedukartuliga.

Kilu. See kodustehtud, mitte karbiga poest ostetu. Memmel oli spetsiaalne nõu, kus hoiti kilurohtu: kõrge kolmnurkse metallkaanega, kreemikale keraamilisele küljele joonistatud sinine võõra linna siluett. Nii nõu kui kilurohi oli "laevadelt toodud" - meremehed tegid sõitudelt koju tulles ulatuslikku vürtsiäri, sest poodides selliseid asju ei olnud. Mina sain näiteks alles uues Vabariigis teada, et safran on kallis maitseaine - Memmel oli safranipurk pipra kõrval riiulis ja kõik saiad olid safranikollased... Aga kodused kilud olid imemaitsvad, muidugi ka imetüütud puhastada. Kilu pandi võileivale ja enamasti käis juurde ka keedumuna ja sibularattad (talvel) või roheline sibul (suvel).

Suitsusink. Mingil ajal ehitas isa meie ja Abrami talu piirile suitsuahju, kus siis kodusea soolatud liha suitsust läbi lasti. Oli hästi soolane ja hästi maitsev, ehtsa suitsumaitsega.

Panniliha. Peekoniviilud praeti pannil krõbekuivaks, nii et viimanegi rasvaraas välja sulas. Krõbeda soolase suupiste parim osa oli koks - küpsenud nahariba. Isale maitses panniliha nii, et natuke ikka ka rasva sisse jäi, tema tükid tõsteti siis pannilt enne täielikku kuivamist ära. Väljasulanud rasva kasutati aga samamoodi nagu praegu õli - jahukastme tegemiseks, praadimiseks ja küpsetamiseks. Isegi meie pannkoogid olid searasvaga praetud, sest õli (halvustavalt "poslamaslat") Memm ei tunnistanud. Vist oli tollane õli ka üsna ebameeldiva maitsega.

Mannavaht. Nii jõhvikatest, õuntest kui rabarberist - mida parasjagu saada oli. Sõime piimaga. Vastpidine magustoit oli mannapuder kisselliga - mannaputru oli siis alati lisatud hulgaliselt suhkrut ja sisse klopitud mitu muna.

Rullbiskviit. Pidude magustoit: vahule löödud ja jahuga segatud munast küpsetatud biskviittaigen, millele küpsemise järel määriti paksult pohlamoosi ja keerati rulli.

Ternespiimakook. Sellega on mul vastakad mälestused. Väiksena maitses mulle väga, vahepeal jälestasin, hiljem jälle maitses. Igatahes sai seda küsitavat maiust ainult mõnel korral aastas - siis, kui endal või naabritel mõni lehm poegis. Esimeste lüpside rammus, tumekollane või isegi oranzhi varjundiga veiklev paks piim kallati kaussi, segati suhkruga ja pisteti ahju. Piim tõmbus kokku kohupiimjaks teraliseks koogiks, mille ümber loksus magus vesi. Süüa tuligi nii, et lusikatäis kooki ja teine seda magusat vett.

Riidesse keeratud forell. Isa ja Enn olid harrastuskalamehed ning tõid Valgejõest sageli nii haugi kui forelli. Haug praeti niisama ära, forell soolati ja maitsestati (ikka nende "laevadelt toodud" maitseainetega), keerati linase riide sisse ning tõmmati linase nööriga kõvasti kinni. Nädalapäevad külmas seisnuna valmis tõeline delikatess-suupiste: roosad, hõrgud ja peaaegu läbipaistvad kalapalad, mida õhukeste viiludena saia peale panna... Lisatud pildil käib kalapuhastamine, vasakult Väljaotsa Memm, Kairi, mina (peanupp ema õla taga), ema ja Karin.

Kodused tanguvorstid. Seatappude järel tegi Memm alati tanguvorsti - vorstirohi seisis kilurohu kõrval teises peaaegu samasuguses anumas. Need mulle lapsena ei meeldinud - esiteks vorstirohu spetsiifiline maitse, teiseks teadmine, et tegu on seasoolikaga. Aga ma sõin neid küll ja tagantjärele tundub täiesti maitsev. Mõnel Rakvere toorvorstil on veidi seda kunagise koduse tanguvorsti maitset.

Kartul ja kaste. Minu lapsepõlve põhisöök, vähemalt kord päevas käis küll laual, mõnikord isegi kaks. Jahukaste, seenekaste, munakaste, hakklihakaste - kartuli kõrval igapäevane põhitoidus.

Soolaseened. Hakitud, sibulaga pooleks ja hapukoorega segatud. Üks mu lemmikuid kartuli kõrvale siiamaani.

Heeringas hapukoorega. Kah üks mu lemmikuid tänapäevani - isegi Kati olen ma juba seda sööma õpetanud :) Tollane heeringas polnud muidugi fileekujul, vaid lahtist heeringat sai osta Loksa poest tünnist tervete puhastamata kalade kaupa. Nende liha ei olnud ilus valge nagu praegustel fileedel, vaid soolveest punakas, ja puhastamine pani näpud kirvendama - nii soolased olid nad. Osta sai neid ainult siis, kui kaladel polnud "kõhud maas" - Memm oli heeringa värskuse alal tõeline asjatundja. Ma tegelikult ei teagi, miks me soolaheeringat poest ostsime, samas kui kilu ise tegime - võibolla polnud värsket heeringat lihtsalt saada... Igatahes oli see üks hea ja südant tahedaks tegev kartulikõrvane.

Praeräimed äädikas. Räimed praeti, laoti tihedalt kaussi - vahele ikka sibulaviilakaid ka - ja valati üle kerge äädikamarinaadiga. Paar päeva külmas seismist, ja jälle suurepärane söök valmis. Mõni aasta tagasi hakati seda minu heameeleks ka tööstuslikult tegema, nii et praegu saan oma lapsepõlvesööki mugavalt poest osta. Kahjuks see meil kellelegi peale minu ei maitse. 

Kama sõime me muidugi ka. Ämbritäis piima pandi hapnema ja kui valmis oli paks hapupiim, vitsutasid nii lapsed kui täiskasvanud kama. Suhkruga. Kamajahu ostsime poest. Väga hea oli, ei mina aru saa, miks nii paljud seda eesti rahvusjäleduseks peavad. Meie sööme suvel kama siiamaani, ehkki keefiriga pole see nii hea kui koduhapupiimaga.

Vahtra- ja kasemahl. See pole küll söök, aga ikka väga hästi meeles. Just see tunne ja lõhn, kui sai suruda suu vastu vahtratüvesse puuritud tila ning lasta magusal jääkülmal mahlal endale suhu tilkuda...

Igatahes - head rahvuslike söökidega aastapäeva kõigile :) Meil on täna Mammu valik, ta keedab ribilihaga hernesuppi.

Kuna Leivo on teel Bergsonile ja Jaanus müttamas Läti 24h seiklusspordiüritusel WAR, on minul ja Evelinil pidu :) Või no mis pidu, käisime lihtsalt kahekesi jooksmas ja pärast saunas. Väga mõnus nädalavahetussport.

Mehed, kindlasti palju mõnusam kui teil seal :)

Bergson Winter Challenge 2008 on peatselt algamas. Eestist osaleb tänavu 3,5 tiimi:

• ISC (Rain Lond, Randy Korb, Ruth Vaher ja Urmo Alling),
• Mountain Loghome (Andres Minn, Pilvi-Heli Vettik, Leivo Sepp ja Margus Marrandi),
• Twister (Erki Erm, Sirli Metsamäe, Sven Liivand, Tiit Tähnas) ja
• Elite/Vaude - viimane ongi see "poolik" ehk Eesti-Läti segatiim (Janis Blanks, Dace Tranina, Reigo Luurmees, Urmo Liblik).

Start on 25.veebruaril kell 12:00. Praegu on Eesti tiimid teel või juba võistluspaika kohale jõudnud: viimane info oli paar tundi tagasi see, et ISC juhib, sest neil on veel ainult 100 km sõita.

Mida tehakse kohapeal nii kaua enne starti? Eks ikka valmistutakse - viie päeva ja erinevate etappide varustuse pakkimine on ise omaette teadus - ja uuritakse kohapealseid tingimusi. Näiteks on plaanis üheks etapiks ka suusatamine, kuid lumega olevat ka Lõuna-Poolas nigelad lood... Teel läbi kogu Baltikumi ja 2/3 Poola nägi Mountain Loghome igatahes ainult ühe suusapikkuse jagu lund...

Õhtune täiendus. Pärast kohalejõudmist käis ISC jalgrattaga sõitmas ja ML trekkingul. 900m kõrgusel veel igatahes lund ei olnud... Lõõgastusaega täitis ühine õhtusöök Shoti tiimiga, kellega ISC oli ka seiklusspordi MMil koos mägesid mõõtnud. ISC-l on Bergsonil osalemine ka seekord loodetavasti MM-pileti tagajaks.

Hiljuti meie hulgast lahkunud Mäepealse Memm oli inimene, keda kõik, kellega ta oma eluteel pisutki pikemalt kokku puutus, armastama hakkasid.

Nii ka Mammu, kes kirjutas tänases SLÕhtulehes ilusa, hingemineva ja kõigile Memme-sugustele vapratele ja lootusthoidvatele eesti naistele üldistatava arvamusloo.

Mina olen aga mõnikord mänginud mõttega, et kes oleksin ma siis, kui Memm poleks tol saatuslikul sügisööl rannast koos lastega tagasi pöördunud. Mu vanaisa töötas end Rootsis edukalt üles, nagu enamik siitläinuid, ja kindlasti saanuks isagi väga edukalt hakkama. Mina kasvanuks aga ilmselt suuremas osas juba rootslasena, nagu kõik teised minu põlvkonna Rootsi-sugulasedki.

Ja muidugi polekski see siis üldse mina,  vaid hoopis keegi teine tore inimene. Kes võibolla kah mõnikord mõtleks, milline olnuks tema elu siis, kui tema vanavanemad oleksid paadipõgenemisest loobunud ja Eestisse jäänud...

Seniste blogikampaaniatega võrreldes teen mina küll täiesti teistpidist asja. Sest kui tavaliselt on blogijaid kaasatud turunduskampaaniatesse niipidi, et nad peavad oma blogis midagi kirjutama ja saavad selle eest mingi hüve (Skype stardika, Arvutimaailma tellimuse, Petrone Print raamatu...), siis mina kasutan oma blogikeskkonda Mobiil-ID teenuse müügiks ning kaasaminejate hüveks on teenus  ise + teadmine, et nad on teinud mulle õbrateene. Sest kui mulle on sõlmitud lepingust teada antud, kogun mina iga soovitatud lepingu eest punkti ning see aitab mind lähemale müügivõistluse peaauhinna, reisi võitmisele. Ja reisimine on mu nõrkus, armastus ja kirg.

Ja ühtlasi on päris huvitav jälgida, kuidas niipidine kampaania töötab. Ehk siis kas ja kui efektiivselt saab blogi kasutada sellise üsna keerulise teenuse müügiks. Just nimelt müügiks, mõõdetavalt konkreetselt sõlmitud lepingute arvuga, mitte lihtsalt promotsiooni ja tutvustusega X lugejate hulgale.

Tulemus? Praeguseks on endast teada andnud neli blogiüleskutse peale lepingu sõlmijat. Ja kuna eelmine üleskutse on uuemate postituste alla mattunud, kordan seda siinkohal uuesti.

Niisiis, Mobiil-ID tutvustusmaterjal.

Mobiil-ID on teenus, millega saad internetis (näiteks e-maksuametis, internetipangas, kodanikuportaalis jm) tõestada oma isikut. Sisuliselt on tegu samasuguste sertifikaatidega, mis on kantud Sinu ID-kaardi kiibile: Mobiil-ID puhul asuvad need SIM-kaardil ehk samasugusel kullakarva kiibil, mis aga asub Sinu mobiiltelefonis.

-          Sul pole enam vaja koodikaarte ja PIN-kalkulaatoreid. Ka siis, kui Sul on konto mitmes pangas, ei vaja Sa internetipankadesse sisenemiseks mitut kaarti või kalkulaatorit, piisab ühest Mobiil-IDst.

-          Sa ei vaja ID-kaardi lugejat, selle toimimiseks vajalikku tarkvara ja installeerimist – Mobiil-ID toimib kõikides arvutites. Ilma installeerimata. Ka välismaal.

-          Sind ei ahista pankade koodikaartide kahanevad päevalimiidid - Mobiil-ID-ga saad teha ka suuremaid päevatehinguid, sest Mobiil-ID on turvaline.

-           Teenuse kasutamine on lihtne: sisesta internetis oma kasutajatunnus ning vajuta nuppu „Sisenen Mobiil-IDga”. Seejärel kinnita mobiilil klahvivajutusega, et näed seal samasugust kontrollkoodi kui arvutiekraanil. Sisselogimiseks sisesta PIN1 (saad kaasa lepingu sõlmimisel), digiallkirja andmiseks PIN2.

Lepingu sõlmimiseks mine EMT või Elioni esindustes. Kindlasti võta kaasa ID-kaart!

Tööandja nimel oleva numbri kasutamine pole probleem – Mobiil-ID leping sõlmitakse selle numbri juurde Sinu kui eraisikuga.

Saad uue SIM-kaardi, kuid Sinu mobiilinumber ja kõikide teenuste kasutus jääb endiseks. Samuti salvestatakse uuele SIMile ümber Sinu telefoniraamat (kui hoiad telefoninumbreid SIMil). Seejärel tuleb Mobiil-ID teenus aktiveerida ja saadki hakata seda kasutama.

Minu palve: Kui oled lepingu sõlminud, palun loe mind enda soovitajaks: saada e-postile kaja.pino@eesti.ee oma nimi ja telefoninumber.

Omalt poolt olen valmis aitama Sind nõu ja abiga teenuse aktiveerimisel ja kasutamise õpetamisel.

Hind. Kuni 2008. aasta lõpuni on Mobiil-ID tasuta, edasi hakkab maksma 10 krooni kuus. Kõik tehingud Mobiil-IDga on tasuta - võid sisse logida ja digiallkirja anda nii palju tahad. NB! Mitmed tööandjad on ka otsustanud, et turvalise internetikasutuse edendamiseks võetakse töötajate Mobiil-ID lepingud enda kanda.

NB! Eriti soovitaksin Mobiil-ID teenust Maci omanikele, sest neil on ID-kaardi arvutis kasutamisega probleeme.

Leivo rääkis, kuidas neil tuli tööl jutuks, kes millises suhtlusportaalis kontot omab. Et kes on Orkutis, kes Myspace´is, kes Facebookis, kes Rate-s.

Leivo ja Jaanus tunnistasid, et nemad on kiisu.ee-s.

Mõned noored naiskolleegid olevat hakanud selle peale itsitama ja meeste huvide kohta kahemõttelisi nalju tegema.

Kõik ju pole loomapidajad...

Esimeste e-valimiste ajal olin poliitikas nii pettunud, et täitsin oma kodanikukohust ainult sellepärast, et valida valimisviis ja suurendada e-valijate osakaalu. Maksuametis ma pettunud ei ole, ent kuna tänavu saab esimest korda siseneda e-maksuametisse Mobiil-ID abil, valisin just selle oma tuludeklaratsiooni esitamise viisiks.

Toimis, miks ta ei oleks pidanudki toimima. Üldse tundus e-maksuamet mulle eelmiste aastatega võrreldes kuidagi kiirem ja erksam, kindlasti on seal igas mõttes arendustega tublit tööd tehtud.

Esimesel sisenemisel täitsin ära kõik muud vajalikud andmed peale eluasemelaenu. Selle andmete saamiseks tuli aga siseneda panka. Igaks juhuks lahkusin selleks ajaks e-maksuametist ning kui pangas olid andmed kinnitatud, sisenesin uuesti. Seekord siis küll panga kaudu, sest link e-maksuametisse oli seal käepäraselt olemas.

Ja saigi deklaratsioon esitatud.

Meeldetuletuseks aga lahutatud paaridele, kelle puhul on oluline, millise vanema arvele laekub laste pealt saadava täiendava maksuvaba tulu tagastus: lapsed tuleb kanda ainult ühe vanema tuludeklaratsiooni! Selle omasse, kes vanemate kokkuleppel nende pealt enammakstud tulumaksu tagasi saab. Sest tuludeklaratsioonil laste lahtri juures sellekohast hoiatust ei ole ja nii juhtuski, et ehkki mina ja mu eksabikaasa oleme juba seitse aastat esitanud eraldi deklaratsioone ja meil on kokkulepe, et laste maksuvaba tulu tuleb mulle kui laste kasvatajale, kandis tema tänavu - midagi paha mõtlemata - lapsed oma deklaratsiooni. Lihtsalt täitis järjest ja korralikult kõik lahtrid, mis täitmist vajasid :) Aga mina mõtlesin küll halba, ja palju, kui oma deklaratsiooni täitma asudes selle avastasin. Jõudsin teda mõttes juba laiaulatuslikus alatuses ja nurjatuses süüdistada ning kolme tunni jooksul universumisse palju negatiivset energiat ja emotsiooni paisata, enne kui selgus, et ta tegi seda lihtsalt teadmatusest. Võtku teised sellest juhtumist õppust :)

Ja siin veel ka viide minu isiklikule Mobiil-ID kampaaniale. Kolm esimest soovitatavat on mul juba olemas - aitähhh! :)

Neli kraadi külma, keskmine tuul ja taevast sirav päike meelitas laupäeval loomulikult õue. Läksime Leivo, Heiti, Maare ja nende sõbra Karuga Paunküla veehoidlale uisutama.

Paar aastat tagasi olin matkauiskudega sõitnud, ja täiesti edukalt. Aga edu võtmeks olid suured mägisaapad, mis jalga jäigana hoidsid, ja suusakepid, millega tasakaalu hoida ja lükata. Nüüd olid mul suusasaapad ja kepid unustasin lihtlabaselt maha.

Noh, algus oli muidugi vaevaline, aga siis läks juba lõbusaks. Ehkki kõik minu naiselik-baleriinlikku kätehoidu naersid :)

Igatahes on uisutamine üks tore taveala. Täna kisub küll jälle sulale ja ka taevas on sompus, kuid ehk saame siiski veel ka täna uisutada.
______
Täiendatud pühapäeva õhtul. Täna me siiski ei uisutanud, kuna tugevad plusskraadid ja vihm võtsid jää pehmeks. Küll aga käisime jooksmas - seltskonnad siis vastavalt valitud kiirusele Heiti, Leivo, Randy ja Raivo + neid tõukerattal saatev Maare; Viivi ja Jaanus; mina ja Evelin. Meil Eveliniga klappis jooks nii hästi, et leppisime kokku hakatagi koos jooksmas käima, niiöelda salatrenni tegemas. Järgmine üritus on reedel.

Ja piisas Maarel, kes alati metsas igasuguseid loomi kohtab, oma tõukerattal parema teekattevaliku nimel jooksjateseltskonnast vaid pisut eralduda, kui oli tal jälle unustamatu kohtumine. Harku metsas polnud küll karu, vaid täies elujõus liputaja :)