Get a life!

Mu igapäevaelu saab jälle häiritud, sest Tallinna Loomaaia lumeleopard Darlal sündis tänavu koguni kolm (kolm!) imearmsat poega. Eks läheb tänavugi nii nagu mullu ja tunamullu, et pesakaamera link on ühes aknas on pidevalt avatud ning igal vabal hetkel kiikan, mida kiisud nüüd teevad… Lumeleopardid on lihtsalt nii ilusad loomad – no ja poegade nunnususe jaoks pole niikuinii sõnu.

Täiesti uskumatu, aga kunagi kolleegide omaalgatusest sündinud firmaüritus “Teatrifestival” on jõudnud 11.tegutsemisaastani! Aegade jooksul on etendatud draamasid ja komöödiaid, kantud ette muusikale ja isegi balletti – lavastajad, stsenaristid ja kandvad lavajõud ikka kõik meie eneste hulgast.

Eks muidugi väikeseid väsimuse märke ole näha: tänavu ei jõudnud keegi etendusi ette valmistada. Aga kus häda kõige suurem, seal nutikus kõige lähem: etendus valmis kohapeal improvisatsioonina, näitejuhiks seekord väljaspoolt appi võetud professionaal Rednar Annus. Loomingulise avamiseks pani ta inimesed näiteks lavastama erinevaid pilte – näiteks Lauluväljakut, kus igaüks pidi valima esimese pähetulnud rolli ja kehastuma vastavalt sellele osaks selles pildis – kes oli laulukaar, kes laulupeo tuli, kes laulja, kes hoopis Makarovi flööt… Naljakaimad leiud erinevates piltides olid näiteks “Tüüpiline eesti mees, kellele miski korda ei lähe”, “4G”, “Leviauk”, “Hirmutunne” jne.

Kuna festivali teemaks oli seekord kino ning kogu üritus pühendatud Eesti filmi 100.aastapäevale, oli meie ülesanne teha kohapeal “Mehed ei nuta” ainetel uus film “Nomofoobia”. Nomofoobia – see on Barcelona MWC-lt imporditud sõna, mis tähendab inimeste hirmu mobiilita jäämise ees.

Film sündis sel moel, et lavale kutsuti seitsmekaupa näitlejaid, kes kinolinalt nähtud “Mehed ei nuta” stseeni alusel pidid lavastama stseeni “Nomofoobiast”. Tõttöelda sai tulemus küll algupärandist üsna kauge, praktiliselt äratundmatu, aga lõbu oli laialt. Minu kandvaks rolliks oli näiteks etendada vastutulevat autot stseenis, kus inimene autos avastab, et on unustanud mobiili 135 km kaugusele … Ma tõesti pole vist kuskil mujal üritustel nii palju naernud kui igal Teatrifestivalil!

Naljakast naljakaimaks läks asi aga siis, kui üks trupp pidi lavastama filmi vahele reklaamid ja seda saalist ette antud teemadel. Aega klipi ettevalmistamiseks oli 30 sekundit. Tulemused said umbes sellised:

Reklaam “Võta endale kass”
Näitlejanna 1 Näitlejanna 2-le: “Võta endale kass, kass on nii armas loom…”
N2: “Ei, ma ei taha!”
Tuleb Kass (Meesnäitleja). Hõõrub end N2 sääre vastu, poeb jalge vahelt läbi, kaapab käpaga kintsu, nurrub… Kuna Kass on meie üks talendikamaid meeslavajõude, näeb stseen välja ehtsa kõutsi miilustamisena. Saal hoiab kõhtu kinni.
N2 (püüdliku heldimusega): “Nii armas! Ma võtan endale kassi!”
Kass jätkab jala vastu hõõrumist, miilustamist ja poeb veel mitu korda jalge vahelt läbi, aeleb jalus…
N2 (lavalt põgeneda püüdes, Kass ümber jala kinni hoidmas ja kaasa lohisemas): “Ära tee enam! Ma juba võtsin su endale!”

Reklaam “Toeta asotsiaale”
Naisterahvas poseerib laval säravalt rohelises pluusis. Mööduvad Mees ja Naine.
Mees: “Vaata, tema peseb alati oma pesu selle pesupulbriga, mille rahast läheb üks euro asotsiaalide toetuseks…”
Naine: “Ja siis?”
Mees: “ Mis mõttes ja siis? Sinu pluus oli enne samasugune, aga vaata seda nüüd!” (Naisel on seljas silmapaistvalt teistsuguse lõikega beež pluusike. Saal rõkkab.)
Mees: “Sa peaksid ka hakkama seda pesupulbrit ostma, millega asotsiaale toetatakse!”
Naine: “Aga ma ei taha asotsiaale toetada!”
Mees: “Ah, ära õienda!”

Mul oleks väga hea meel, kui leiaksime endas jaksu seda vabatahtlikku-omaalgatuslikku firmapidu ikka edaspidigi elus hoida!

Üle kõige armastan ma värvida mune sibulakoortega. Kunagise linase lapi tehnoloogia (kusjuures lapid pesi Memm puhtaks ja pani järgmiseks aastaks hoidu!) asemel oleme kasutusele võetud moderniseeritud variandi sukkadega, pistes sibulakoortesse, pajutibudesse ja kruupidesse mässitud munad lihtsalt vanasse puhtakspestud sukasäärde.

Pildil olevad riidest tibud said aga õmmeldus Kati teisteks lihavõteteks ehk juba 20 aastat tagasi. Tädi Mall sai kuskilt õmblusvabrikust värvilisi dressiriidetükke, juurdelõikuse ülejääke, ning nii need tibud ja roheline “muru” sündisidki….

Minu ja mu laste, tegelikult isegi juba mu vanemate põlvkond on tüüpiliste eestlastena üsna uskmatud – kirikus ei käi ja usupühasid tähistame pigem ilmalikul moel. Aga oma pere-, õigemini suguvõsapiibel on eelmistest põlvedest täiesti olemas ning aegajalt on tore seda 1878.aastal ilmunud vägevat raamatut sirvida.

Piibli vahel on vanu laululehti matusteks, kirikupühadeks, isegi ilmalikeks üritusteks (Kodutütarde kontsert Vabadussõjas langenute auks) ja isegi sünnipäevadeks.

Tegelikult on mul olemas isegi päris oma Piibel – Mäepealse Memm kinkis selle mulle 1990.aastal sünnipäevaks. Aga see on õhukesel paberil, tavalise raamatu mõõtu ja tavalises kirjas – üldse mitte nii huvitav.

Vähemalt praegu. 134 aastat pärast ilmumist, kui kõik raamatud on juba e-d või teadvuse ülekandega pähe võetavad, on ilmselt teine lugu. Aga mine tea, ehk ikka on ka see igivana piibel siis veel alles…

Lihavõttepühad olid tänavu varajased, kuid kui 5.aprilli õhtul Kati, Ode, Mummi ja Ferriga maale sõitsime, säras päike selges taevas, õhus olid kevadised plusskraadid ning peenrast olid nina välja pistnud krookused ja lumikellukesed. Tanumas kiviaedade oli siiski vana paksu lund, nii et jätsime auto Uustalu juurde. Korraks mõtlesin küll üle puhta heinamaa koduni sõita – aga kartsin, et paari päeva pärast on pind nii pehme, et viimaks ei saa enam tagasi. Seda, et autoga võiks ka Uustalu juures PAKSU LUMME kinni jääda, ei tulnud uneski pähe.

Suur Reede oli samuti soe, ehkki sombune. Tõime Pikka-Loigult pajuoksi ning Nõmme-Lubjaahjul olid väljas ka esimesed õrnad karvakestega kaetud sinilillekesed. Saabus Karini pere (Toomas oli julge ja sõitis ikka majani välja), jalutasime Mäepealsele ja Nõmmeveskile. Vett on jões palju, kõik suvised nähtavad kivid puha vee all.

Tagasi kõndides jäime vihma kätte, mis ajapikku päris tihedaks muutus, nii et koju jõudes olime kõik märjad nagu rääbakad. Ja mina ütlesin lihtsameelselt, et no vähemalt lumi kaob nüüd küll kiiresti.

Tühjagi. Hommikul aknast välja vaadates tervitas meid pilt nagu jõululaupäeval – kogu maa, puud ja hooned paksu lumevaiba all. Ametlikel andmetel sadas Vanakülas lund 24 cm (rekordi sai Kehra 27 cm-ga, Vanaküla oli auväärsel teisel kohal), aga mulle tundus, et lund oli rohkemgi. Ja sadas aina juurde! Toomasel õnnestus auto Uustalu juurde ära viia, aga mida aeg edasi, seda enam pani mõtlema, kas Uustalu juurestki enam välja saab.

Laupäeva õhtul tegime sauna – kütmise ja pesemise tulekute-minekute käigus sai värskesse lumme tallatud lai tee. Aga pühapäeva hommikuks polnud sellest enam jälgegi – kõik ühetasaseks triiki tuisanud! Lapsed langetasid end seljali sirgelt lumme ja tegid lumeingleid, keldri- ja saunamäel sai kelgutada – kui rada juba sisse sõidetud oli, nii et kelk paksu lumme ei takerdunud.

Avapiltidel on meie krookusepeenar “enne ja pärast” – ilusal kevadõhtul ja ootamatult saabunud talvel.

Nädala kaks viimast päeva möödusid Rootsis, suuremal seminaril koos kõikide riikide kolleegide-kommunikatsiooniinimestega Norrast Nepaalini. Töises plaanis oli huvitavaim grupi uue CR juhi esinemine – kui tavaliselt tundub corporate responsibility enamikule selline “lilled ja liblikad” rubriigist asi, siis uus kolleeg oli väga konkreetne ja tegi asja selgeks: CR ei ole ei sponsorlus ega heategevus ega ühiskondlikud projektid, vaid organisatsiooni igapäevatöö tegemine vastutustundlikul ja avatud moel. Kuni selleni välja, et CR võib väljenduda isegi loomkatsetes, kui organisatsioon peab neid korraldama – sel moel, et neid korraldatakse võimalikult humaansel moel ja loomadele võimalikult vähe kannatusi põhjustades; igal aastal aina vähem ja otsides alternatiivseid võimalusi ning andes CR raportis avatult teada, palju loomi ja milleks kasutati…

Selles konkreetses valguses vaatan ka mina parema pilguga oma iga-aastasele piinale ajada kokku meie organisatsiooni aasta jooksul lennatud või läbi sõidetud kilomeetrid, kulutatud elektrienergia ja gaas, autodest õhku paisatud CO2 jms näitajad. Piinale sellepärast, et see töö on mahukas ja minu jaoks seni tundunud praktilise väljundita. Nüüd aga täitsa mõtlen, et kui vähegi võimalik, võtaksin aega sellesse valdkonda süvenemiseks.

Elasime ja pidasime konverentsi seekord kaljulossi meenutavas Marina Toweris, mis on tõesti koht, kus linn kohtub arhipelaagiga, nagu ütleb nende reklaamtekst. Hoone on otse mere kaldal, nii et praktiliselt kohe hotelliesise sissesõidutee kõrvalt sõidab läbi suur Viking Line´i liinilaev. Sissesõit ise  kulgeb läbi kaljutunneli ning minu toa laskeava meenutavast aknast avanes vaade vaid mõne meetri kaugusel olevale looduslikule kaljumüürile. Püüdsin seda ka pildistada, aga väga selgelt välja ei tulnud.

Arvasin, et tegu on vana lossi, merekindluse või sõjaväeobjektiga, aga hotelli vastuvõtust öeldi, et hoopis veskihoonega. Mis muidugi üldse ei vähendanud temast tekkinud kaljulossi-kujutluspilti.

Püüdsin pildistada ka vannitoas olevat peeglit, sest selline ümberringi oleva valgustusega ehk valgusraamiga peegel on asi, mida kindlasti ka endale tahaksin!

Tegelikult oli tegu kahe päris väsitava päevaga, kus väsimusse andsid tubli panuse teise päeva rohked grupitööd. Õnneks olid seekord koos nii mobility kui braodband, mis tähendab, et kohal olid ka kaks kolleegi eesti sõsarettevõttest. On ikka uskumatu kergendus, kui saad vahepeal rääkida rahvuskaaslastega, kes jagavad seda ilmselt kõikidele eestlastele eestlastele omast natuke kõrvaltvaatavat meelelaadi.

28.märtsil oli meie kolmas pulma-aastapäev. Ja Leivo arvas, et nüüd on õige aeg mulle taignarull kinkida – no et kui mees hilja koju tuleb, siis saaks naine teda klassikalisel moel  taignarulliga vastu võtta ja mees omakorda kiita: “Oled sina ikka tubli, ikka küpsetad ja küpsetad…”

Igatahes oli Leivo poes vaadanud neid rulle nii-ja naasuguseid ning lõpuks ostnud just selle klassikalise, puust. Oli vaadanud ka kivist rulliosaga, aga siis enda pärast kartma hakanud  

Esimese pulma-aastapäevameenutus ja pildid Leivo bogis – panime ennast pulma meenutades pidulikult riidesse ning mina sain teist korda oma pikasabalist valget kleiti kanda.

Teisel pulma-aastapäeval läks aga meil nii hästi, et saime just kätte oma uue korteri. Siis olid meil külas lapsed, istusime tühjas toas põrandal ja jõime šampust. Ja mina panin naljapärast jälle kleidi selga – ja nüüd võis pulma-aastapäeval selle uhke valge kleidiga olemist hakata juba traditsiooniks nimetama. Nii et kolmandal korral polnud enam kahtlust: kleit selga! Ja tänavu kutsusime ka oma lähedased külla klaasikesele šampusele.

Katil oli vahepeal sünnipäev – 21. Sellega saab juba vist juba kõikjale ööklubidesse, vähemalt Eestis, nii et seega peaks ta olema igas mõttes täiskasvanuks tunnistatud. Ainult presidendiks ei saa veel kandideerida, see aeg on veel päris mägede taga

Tegelikult ma avastasingi, et võtan Katit juba kui suurt inimest. Ma ei muretse enam, kui ta autoga kuskil väljas on (olgu, siis muretsen, kui ta teadmatult kauaks jääb, aga sellisel juhul muretsen ma ka kõikide teiste lähedaste suurte inimeste pärast), olen veendunud, et ta suudab ise endale riideid ja jalanõusid osta (st teeb mõistlikud ostud, arvestades ostetava kasutusvajadust ja kvaliteeti) ning olen kindel, et ta oskab olemasoleva rahasummaga terve kuu majandada.

Kati on korduvalt öelnud, et ta ei saa enne kodust minema kolida, kui on ära õppinud meie niiöelda suguvõsa põlistoidud. Ma kogu aeg plaanin, et valmistan talle kord kingituseks koduse kokaraamatu, kus on sees emme ühepajatoit ja kartulipuder, Mummi hakklihakaste, õe ja venna wok, vanaisa hommikupuder, lödakook, pohlamoosikook, mummi õunakook jne. Aga alati tulevad tähtpäevad nii kiiresti kätte, et kokaraamat jääb välja andmata.

Eks ma muidugi pean sellega kiirustama – aeg ei oota ja Kati on üha rohkem pesast pudenemise ääre peal…

Hiljuti lõppenud küsitlus, kas Tallinna elanikud soovivad tasuta ühistransporti, tekitas sellise jõuetu raevu ja frustratsiooni, et esimest korda oma teadlikus elus tabasin end mõttelt: "Oh, oleks ometi keegi, kel oleks õigus rusikas lauale lüüa ja käratada, et seda jama nüüd küll ellu ei vii!" Ehk siis ma soovisin, et keegi saaks sõna otseses mõttes ära keelata selle küsitluspalagani ning raharaiskamise.

Jajah, ma muidugi tean, mida sellised mõtted realiseerumise korral kaasa toovad ja üldises plaanis ei ole ma absoluutselt see inimene, kes "isakese" ja kõva käe poliitika järele igatseks. Aga ilmselt sai mul tolerantsest suhtumisest selle näite puhul villand.

Ma ei läinud ka hääletama, ei poolt ega vastu. Sest esiteks ei meeldi mulle olla kaasa tõmmatud kellegi propaganda- ja pseudodemokraatia masinasse ning teiseks ei osanud ma sellele küsimusele vastata. Tasuta ühistransport ei pruugi põhimõtteliselt ju üldse loll idee olla, aga selliseid asju lihtsalt ei otsustata rahvaküsitlusel. Või OK, rahvaküsitlusel otsustada ju võib, tegelikult isegi peab - aga mitte printsiibina, vaid kujul, kus kaalukausil ka alternatiiv ehk arusaamine, millest mul tasuta ühistranspordi saamise nimel loobuda tuleb. Praegu tuli sõna otseses mõttes osta põrsast kotis, teadmata midagi selle kohta, kust võetakse need miljonid tasuta ühistranspordi rahastamiseks. Veel enam - teadmata, milleks oleks kasutatud neid "vabasid" miljoneid juhul, kui ühistransport oleks jätkuvalt tasuline? Näiteks need Tallinna Veele tehtavad maksed, mis 2014.aastast väidetavalt kolm korda vähenevad (mitte et ma teaksin, kui suured need praegu on) - milline olnuks selle raha alternatiivne kasutamine?

Pean tunnistama, et korraks välgatas mul peast läbi ka vihane mõte end Tallinnast üldse välja registreerida, andes minu pealt laekuvad maksud kodusele Kuusalu vallale. Aga siin jäi mu sisemine õiglustunne siiski võitjaks - tegelikult elan ma ju Tallinnas ning tarbin Tallinna rahastatavat avalikku linnakeskkonda (teedevõrk, teenused jm), nii et pean siiski õigeks ka oma maksud siin maksta. Aga kui seda ka minult saadud raha ka edaspidi niimoodi kasutatakse nagu näiteks see raevuajav 259 000 eurot etteteada tulemusega küsitluse korraldamiseks, siis pean ilmselt küll hakkama oma sisemist suhtumist korrigeerima...

Tegelikult oli küsitluse juures üllatus see, et tervelt 25% hääletas tasuta ühistranspordi vastu. Ilmselt oli paljudele just vastuhääletuse võimalus näidata oma suhtumist - ei, mitte tasuta ühistransporti, vaid asjaajamise viisi. Sest nagu ütles üks Kati sõber, kui nad hääletuskasti juures olid ära käinud: "Ma sõidan pidevalt bussiga ja vaese üliõpilasena on mul praegu pangakontol ainult 7 eurot ehk just ühe kuukaardi maksumus - aga hmm, ikka ma ütlesin, et ei taha seda teie tasuta ühistransporti."

Toomas Hendrik Ilvese ja Ivi Anna Masso raamatu “Omal häälel” esitlusele sattusime eelmisel nädalal Leivoga mitmesugustel asjaoludel. Otseseimaks tõukeks oli Apollo uudiskiri, mis ütles, et tänasel päeval nimetatud esitlus toimub, aga taustsüsteemi lõi hiljutine vabariigi aastapäeva tähistamine, kus Ilves pidas kuulamis- ja kaasamõtlemisväärse kõne. Pean ütlema, et minu jaoks kõlas see lausa lennartmerilikult - ja ehkki sarnasusele viitamine ei ole just kompliment, siis aastapäevakõnes pani küll kõigepealt just see sarnasus mind kõrva teritama.

Ja tuletas meelde, et Ilves oli kunagi üks minu lemmikpoliitikuid ajal, kui ta oli veel välisminister. Ma ei ole liiga suur poliitikahuviline, aga isegi mina oskasin aru saada ja hinnata, kui väärtuslik oli see, mida ta tollal Eesti jaoks maailmas tegi. Ning alles hiljuti meenutas Epp mulle, et kui oli ilmsiks tulnud Ilvese lahkuminek oma tollasest abikaasast Merry Bullockist, olin ma öelnud, et oh, kui kahju poliitiliselt, ta ju jättis maha naise, kes ideaalselt sobinuks presidendiprouaks…Nii et ilmselt mõtlesin ma tollal, et Ilvesest võiks ehk saada kunagi väärt president ning kahetsesin võimalikke takistusi tema teel. Aga kui ta presidendiks sai, siis ei pannud ma seda nagu tähelegi terve tema esimese ametiaja.

Ent tagasi raamatuesitluse juurde. Leivo ütles, et muidugi oleks tore minna, sest president on tehnoloogiatoetaja ning hoiab kogu aeg kõrgel Eesti tehnoloogiliste saavutuste lippu, isegi kui peab selle mõnikord naeltega varre külge naelutama. Otsustasime, et muidugi võiksid siis kodanikud tema intervjuukogumiku ilmumise fakti omalt poolt tunnustada näiteks oma väärikate isikute kohalevedamisega - seda enam, et Soomes oli see kogumik ühiskonnas ju päris lainetust tekitanud… Ette rutates võib öelda, et viimane mõttekäik oli hiljem omamoodi naljakas meenutada, sest president tõi esile just eestlaste omaduse, et miski tundub meile väärt ainult siis, kui keegi on seda juba väljaspool kiitnud.

Muidugi ostsime siis raamatugi ja nüüdseks on ta mul läbi loetud. Ja nüüd on mul eriti hea meel, et me esitlusele läksime ja selle raamatu soetasime, sest tegu on tõesti lugemistväärt teosega. Mitte liiga keerukas, aga ometi sügav – ja presidenti vähemalt minu jaoks uuest, ühtpidi inimlikumast ja teistpidi filosoofilisemast küljest avav. Jah, ma ju teadsin, et ta on tark mees – aga millegipärast oli see viimasel ajal olnud väga passiivne teadmine. Ja mnjah, ilmselt ei ole praegugi üldse populaarne öelda, et mulle Ilves meeldib ja tal on huvitavad mõtted – meedia võimendab ikka temast pilti kui arrogantsest vahakujust.

Aga minul on nüüd natuke meelevaldne paralleel: kui hiljuti pälvis loorbereid film “Kuninga kõne”, kus kogelev kuningas tahtejõuga oma puuduse ületas, siis äkki on sümptom “Presidendi raamat” see, mis aitab meie presidendil oma mõttejõuga ületada seda lõhet, mis kuidagi tema ja inimeste vahele on tekkinud?

Väga hea sisulise arvustuseon raamatule kirjutanud Sirbis Ahto Lobjakas, palju täpsema ja analüüsivama kui mina oskaksin. Ma siis parem ei proovigi seda äpumas vormis korrata

Aga kuidagi väga iseloomulik on, et Eesti meedias saavutas raamatust enam tähelepanu presidendipere kutsikas, kes raamatuesitluse alguses raamatupoes kohal olevat olnud (mina küll ei näinud mujalt kui piltidelt). Siinkohal võiks muidugi professionaalselt näppu viibutada ja soovitada, et suhtekorralduslikult ei tasu ühte tüüpi (akadeemilist) teemat teisega (loomad elutoas!) segada… aga mine tea, äkki poleks selline igav asi nagu raamatuesitlus ilma üldse pildile saanudki?