Anno 2012 on minu esmakohtumine Barcelonaga – ja ka Mobile World Conference nimelise üritusega.
Lend Lumetuisusest Tallinnast Air Balticuga sama lumetuisusesse Riiga ja sealt juba otselennuga edasi sujus probleemideta – veebis tehtud check-in võimaldas käsipagasisse probleemideta kaasa võtta ka liigse lisakilo kaaluva koti. Ja lennukist välja astudes lõi ukselt vastu põhjamaalasele veebruaris harjumatu, aga seda mõnusam soojuspahvak – 18 soojakraadi tähendas vilus küll jahedamat tuulekest, aga päikese käes täielikku lühikesevarruka ilma.
Registreerimisega saadud Fast Track juhend võimaldas kohe lennujaamast kätte saata konverentsi badge´i, näidates ette eelnevalt saadetud QR koodi – hmm, tegelikkuses osutus see badge lihtsalt nimesildiga kaelapaelaks.
Viisime asjad hotelli, vahetasime riided ja läksime linna peale. Algasid niiöelda juurdeviivad harjutused konverentsiks: jalutuskäik La Ramblal ja mereandide restoran La Paradeta. Tiidule oli seda kohta soovitatud ning kindlasti soovitame meie ka edasi: kohaliku iseloomuga aus ja ehe paik, ka mitte liiga edev ega klanitud. Ise saab värsked mereannid letilt välja valida, need valmistatakse ning hõigatakse läbi ragiseva valjuhääldi ja üle kõrtsimelu sinu tšeki number. Õnneks tehti seda küll hispaania, mitte katalaani keeles.
Kui jutt juba keelte peale läks, siis enamasti on siin käibel ja esikohal just nimelt katalaani keel. Alates kolmkeelsetest lennujaamasiltidest, mis kõigepealt on katalaani, siis inglise ja alles siis hispaania keeles. Kõlalt on see katalaani keel, raamatute järgi segu hispaania ja prantsuse keelest, küll üsna hispaania keele sarnane, kuid see sarnasus on segadusseajav: näiteks üritad kuulata tänaval enda taga kõndivate inimeste juttu ega saa mitte millestki aru.
Valisime söögiks austrid (kuidas siis muidu ), sepoia ehk tindikala (mis minu jaoks oli suurim üllataja, nähes toorena välja nagu valge võdisev plönn, kuid muutudes tükikaupa küpsetatuna hõrguks suupistepalaks), karpe, kalmaare, žiletitigusid (navajas) ja tiigerkrevette. Vahepalaks salat ja juurderüüpamiseks valge vein. Mmmm – ma ei ole ammu midagi nii nauditavat söönud!
Õhtul oli valdkonnajuhi tervitusvastuvõtt restoranis Taller de Tapas – kah tore koht, kus sai proovitud loendamatu hulk valdavalt oliiviõlis küpsetatud hõrgutisi. Enamasti mereande, aga ka muud. Kuivatatud või õlis küpsetatud seened, võrratud lihapalad (mis valmistatakse pikalt nullilähedases temperatuuris hoides, siis kergelt kuumutades ja lõpuks praadides), bruchettad (millel siin on ilmselt küll mingi teine nimi), vahele krevette ja karpe. Lõpetuseks šokolaad, crema de catalana (loodan, et kirjutan õigesti – kreembrülee laadne maius), krõbe õhuke kook, berliini saiakest meenutava maitsega küpsetised… Mul oli hea meel, et olin kaasa võtnud spordiriided – ette rutates tuleb küll öelda, et ma neid siiski kasutada ei saanudki.
Konverents ise
Minu jaoks on Barcelona MWC 2012 üldse esimene MWC minu elus, nii et olin vaimustuses ja elevil. Ilmselgelt põhjustasin “vanadele olijatele“ sellega nii muhelemist kui ilmselt ka meenutamist, kuidas nemad end kunagi oma esimesel MWC-l üleval pidasid.
Võimas oli juba pilt, mis avanes messikeskusele metroojaamast väljudes: soliidsetes ülikondades inimmassid (pole üllatus, et valdav osa osalejatest on mehed), sinised ZTE kaelapaelad pilti ilmestamas, suundumas sihikindlal ilmel hiigeltelgist kujundatud sissepääsu poole. (Ja kui sookvootidest rääkida, siis ette rutates võib öelda, et MWC on ilmselt üks väheseid suurüritusi, kus naised oleksid sookvootide vastu, sest elulistes pisiasjades on siin tõeliselt kasulik olla naine: näiteks saba on ainult meeste, mitte naiste tualetti )
Tuhkatriinuna konverentsil
Aga mis riietusse puutub, siis selles naiselikus plaanist oli mul peast kogu konverentsiaja peas kaks mõtet. Esimene, et mul on liiga vähe ja liiga igavaid riideid kaasas (Barcelona on tõesti linn, kus tahaks ilus ja trendikas välja näha) – ning teiseks, et miks ma ometi ei küsinud, mis selle konverentsi dresscode on. Mõtlesin, et teksad on hea mugav valik – aga kogu muu konverentsirahvas liikus ülikondades ja kostüümides (need üksikud naised). Nii et ma olin täielikult underdressed – nähtus, mida eestlannadega (ja minuga) väga harva juhtub. Aga noh, tuli siis seda tähtsam ja enesekindlam nägu pähe teha ning asjast üle olla.
Mis tagantjärele vaadates meelde jäi?
RCS ja NFC. Need tähelühendid saavad varsti ilmselt laialt räägituks ja kasutatuks. RCS-ile on GSM Assotsiatsioon loonud ka ühisbrändi Joyn ja kui esimesel messipäeval oli RCS-teenuste boks hõre, siis mida edasi, seda enam nende populaarsus näis tõusvat. Eks nad tegid muidugi head promotööd ka, Joyni märke jagati pea iga nurga peal.
Aga mis RCS-teenused on Eestiski arendamisel, NFC samuti, ehkki esialgu veel uuringute faasis.
Nokia. Uued Lumiad paistavad silma suurepärase ekraaniga – ning on ammu aeg saada üle eelarvamusest, et Windows Phone on midagi keerukat ja ebamugavat. Minu meelest on uue Windowsiga telefonidel näiteks kontaktihaldus selline, et teised operatsioonisüsteemid jäävad (vähemalt praegu) kaugele maha. Viis, kuidas on ühitatud sotsiaalvõrgustikud, Outlook jt kohad, kus kasutaja oma kontaktide kohta infot hoiab, on mugav, ülevaatlik ning kergesti ja kiiresti hallatav. Superkaamera, mis võimaldab nii kvaliteetset videopilti, et seda võib edastada ka suurele telekaekraanile, oli muidugi kah võimas, aga mulle isiklikult lihtsalt vähem kordaminev.
Nokia väljapanek oli ülivõimas – ka visuaalselt annavad nad märku, et tahavad nutitelefonide maailmas taas arvestatava tegija positsiooni võtta!
Huawei. Minu jaoks üllataja, sest Huawei oli mulle seostunud eeskätt odavate ja lihtsate (ja seetõttu näiteks Eestis väga edukalt müüdud) nutitelefonidega. Aga Huawei Ascend oli hoopis teine tase! Lisaks palju nutitelefoni soodsast hinnaklassist, kuid ootamatult hea väljanägemise ja mis seal salata, ka omadustega.
Huawei oli väljas ka ilmselt ühe võimsaima ja ühe enimpildistatud turundusliku objektiga: mobiiltelefonidest moodustatud tagajalgadele tõusnud elusuuruses (kui mitte üle- elusuuruses) tiivulise hobusega. See Huawei Ascendi nimeline kuju mõjus kuju laiemalt ja sümboolsemalt kui ainult telefonimudeli promo, illustreerides Huawei ambitsiooni ja potentsiaalset (lendu) tõusu.
MobiKid.net. MobiKid on Eesti firma Mobi Solutions loodud laste turvalisuse teenus (asukoha jälgimine, nutitelefoni turvalisus, abikõned jms), millele uudse aspektina on lisatud lapsevanemate sotsiaalvõrgu omadused. No ja lihtsalt uhke tunne, et eestlased kah millegagi väljas olid
Samsung Galaxy Note kunstistuudio. Samsung galaxy Note´i peal joonistasid kunstnikud konverentsikülalistest kiirportreesid. Pilt valmis, sai ühe näpuliigutusega määrata, mille peale seda trükkida – ning juba tuli ruumi teises otsas „tootmisliinilt“ mobiilis loodud pildiga T-särk või muu soovitud ese. Mobiilid sisenevad kunstimaailma!
Presidendi kõne. Konverents poleks konverents, kui poleks vastuvõtte, õhtusööke ja pidusid. Ericssoni peol üllatas nende CEO sellega, et tõi esile Eesti kui maa, kus võrgustunud ühiskond on toonud inimestele ka reaalset kasu – ja lülitas selle peale sisse videolõigu Eesti presidendiga. Eestlane olla oli tõesti uhke ja hää sel hetkel, seda enam, et suuremate riikide kolleegide jaoks on juba põhimõtteliselt arusaamatu, kuidas üldse on võimalik PRESIDENDIGA intervjuud saada
Eesti keel polegi alati salakeel. Minu isiklik suurim üllatus tuli TeliaSonera meediakeskuses. Ajasime Eesti ajakirjanikuga poolihääli juttu, kui üle laua istuv – mulle täiesti võõras – ajakirjanik äkki kõrvaklapid peast võttis ja puhtas eesti keeles küsis: „Eestlased?“ Osutus, et tegu oli Rootsi ajakirjanikuga, kes aga vahepeal viis aastat Eestis elanuna selle väikese rahva keele selgeks õppis.
Millest on kahju? Sellest, et linna nägemiseks jäi äärmiselt vähe aega. Ning kohalike elu-olust kuulsime ainult õhtusöögikaaslaste käest, kes olid enne teinud tuuri tuttavate pool. Näiteks masu löövat praegu täiega – koondamised, tööpuudus… Ei tea, kas sellepärast või ongi see kohalik komme, aga igal pool, kõige ootamatumates kohtades, hakkas tõesti silma kõikide asjade kiirmüügikuulutusi.