Get a life!

Kati olümpiaaditaevasse kerkis uus täht: füüsika. Nimelt sai ta - endalegi lõpmatuks üllatuseks - füüsikaolümpiaadi koolivoorus 30 punkti 40st, nii et teda võib ehk ähvarada isegi edasisaatmine piirkonnavooru.

Ühtpidi on Kati füüsikaolümpiaadil osalemine minu meelest ebamõistlik ajakasutus. Füüsikaga tegelejat temast ilmselt ei saa ja üheksandas klassis tuleks hakata juba tulevikku suunatud valikuid tegema, et millele oma aega pühendada ja millele mitte. Samas - olen täiesti kindel, et reaalainete õppimine (ja mis see kasvõi koolivooru olümpiaadiski osalemine muud on kui veidi süvendatum õppimine) annab selgema, korrastatuma ja struktuursema mõtlemisoskuse kui "pehmete" ainete abstraktsemas pilves hõljumine. Nii et las õpib.

Ka enda kooliajast on mul füüsika suhtes vastakad tunded. Meil oli keskkoolis karm ja nõudlik õpetaja (praeguseks juba meie hulgast lahkunud Vello Tuisk), kes minu meelest eriti naisõpilasi teravdatud tähelepanu all hoidis. Tüdrukuid oli meie klassis ka vähemuses, eks olnud siis lihtsam hoida :) Vellol oli komme rääkides mööda pingivahesid käia ning kui ta (alati eksimatult!) tabas kellegi laokil mõtetega või kõrvaliste asjadega tegelemas, järgnes kohene korralekutsumine: suuremat sorti sõrmusega möödaminnes süüdlase lauaservale koputamine. Vaikses klassis kõlas see võpatamapanevalt valjusti, eriti muidugi asjaosalise jaoks.

Igatahes oli sel pideval jälgimisel see tulemus, et tuupisin füüsikat rohkem kui vist kõiki teisi aineid kokku. Seda enam, et põhikooliajast saadud põhi oli nõrk, seal olin tundides niisama logelda ja spikerdada saanud.

Ja muidugi ei sallinud ma füüsikat. See kulutas minu meelest mõttetult palju mu aega ja kasu polnud temast mingisugust. Olgu, elektriosa oli vähemalt huvitav, kõik muu tundus aga selge saast. Eriliselt vihkasin katseid, kus tuli mõttetut klotsi mööda lauda lohistada või nööri otsas kuuli pendeldada ja siis igasuguseid jõude mõõta. See polnudki tegelikult nii hirmus raske, nii et tagantjärele ei oska ma enam arvatagi, miks just see osa mulle iseäranis vastumeelt oli.

Ja ehkki lõpuklassis mul - küllap pika tuupimise tulemusel - mõistus niiöelda "lahti läks" ja hakkasin koolifüüsikast aru saama (kõik seniõpitud pusletükid paigutusid tõesti justkui iseenesest oma kohtadele) - armastust selle aine vastu ei tekkinudki. Nii et ülikooli tulles oli suurim õnn teadmisest, et ma kunagi, mitte kunagi ei pea enam füüsikat õppima...

Selles valguses oleks muidugi tore, kui see mõistuse avanemise efekt tekiks oluliselt varem kui lõpuklassis. Näiteks üheksandas klassis füüsikaolümpiaadil käies :) Mine tea, ehk suudavad siis mu tüdruk-tüüpi lapsedki füüsikas midagi armastusväärset leida.

Meil on kodus juba kolm inglise keele seletavat sõnastikku, üks uhkem ja paksem kui teine. Viimase ja kõige paksemaga saabus Ode, kui nende tiim sai ületallinnalisel inglise keele võistlusel (või oli see nüüd olümpiaad?) kuuenda koha.

Kaks eelmist on Kati ja Jüri analoogsete saavutuste eest. Kati, kusjuures, sai oma tiimiga kunagi (aastal 2004) lausa teise koha.

Mul on väga hea meel, et endale geene valides võtsid lapsed kaasa isa keeleandekuse ning et keeled neile nagu iseenesest külge jäävad. Mina kahjuks pean võõrkeeli tuupima ja õppima ning see, et nad vähemalt ununevad rekordkiiresti, on vilets lohutus :)

Andres levitas täna üleskutset, et 29.detsembril saab Rocca al Mares joosta heategevuslikku maratoni. Jooksjatele on osavõtt tasuta, iga jooksja pealt annetab maratoni toetaja 4200 krooni liikumispuudega lastele.

Ma pole siiani küll uneski plaaninud, et jookseks õige aastalõpus maratoni. Eriti olukorras, kus viimane sportlik liigutamine oli oktoobris rogainil ning pärast seda on toimunud liikumine valdavalt ainult toolist autoni ja vastupidi. No ja 5km suusatamist Odega vahepeal ka.

Aga siiski. Mingi ahvatlus tiksub kuklas, et prooviks. Finishi sulgemise aega pole öeldud, kuid usun, et 6 tundi lastakse rajal olla küll. Ja 6 tundi oleks sihuke mõnus perspektiiv - ei liiga pikk, et pikkuse tõttu juba kurnavaks muutuks, ammugi mitte kiiruse poolest väsitav. Teeks rahulikult, algusest peale 7 km/h. Ja kui lõpus liiga palju energiat peaks olema, siis viimase ringi kiiremini.

Ainus mure on spordivabal ajal hellikuks jäänud jalad. Põlv, mis pideva koormuseta kipub valutama hakkama, kui ta jälle tõsisemalt tööle pannakse. Tallad ja kannad, mis vahepeal pehmeks pimsskivitatud ja seega rakkuminekualtid.

Igatahes - ma mõtlen selle peale. Kindel veel pole. Kui aga leidub keegi, kes kah samadel tingimustel selle eksprompt-maratoni läbida tahab, tekiks juba tugev kollektiivi jõud ja oleksin kindlam tulija.

Maratonimõttest innustust saanuna ajasin täna spordiriided selga ja tegin Stroomi rannas rahuliku 8km sörgi. Et kehale meelde tuletada, mis asi jooksmine on.

Väga mõnus oli end üle hulga aja jälle retuusides tunda. Osalt ka sellepärast, et spordivabal perioodil on jälle mõned kilod kadunud (kui energiat ei kulu, ei taha ka pidevalt süüa) ning peeglist vaatas vastu keegi kaunis ja naiselikult sale tegelane. Sportlikud ja reljeefselt välja joonistuvad lihased on meeste puhul küll ägedad, kuid naistel paraku mitte, nii et nende taandumise üle on mul spordihooaja lõppedes alati hea meel.

See, muide, on tugev miinus maratonil osalemise vastu. Kindlasti on pärast 42km läbimist jalad hulk aega nii puised ja soonilised, et ei taha isegi retuuse, ammugi mitte sukki jalga panna. Ja aastalõpp on ju ukse ees...

Aga veelkord: ma mõtlen selle üle.
___
Täiendatud kaks päeva hiljem: Paningi end kirja!

Mariliis algatas blogimängu teemal, mis on sinu parim ja halvim ost. Või tegelikult küll mitte parim ja halvim, lihtsalt hea ja halb ost. Kuna Mariliis ei täpsustanud, kas tuleb valida hiljutine ost või võib vaadata ka vanu, kirjutan mõlematest. Ja mitte ainult puhtalt ostusoovituse-mittesoovitusena, vaid läbi oma isikliku prisma.

Hea hiljutine ost: Olen jube rahul oma uute prillidega, mille sain kaks päeva tagasi Instrumentariumist. Kuna mul on suur miinus (10 mõlemal silmal), tuleb osta kõige enam õhendatud klaas ja ikka tuleb hoolikalt kaaluda, millises raamis jääb see hea välja nägema ja millises mitte. Instrumentarium Optika Stockmanni poe müüja (või konsultant või optometrist või kuidas neid prillipoe töötajaid nimetataksegi), oli väga asjatundlik ja andis suurepärased soovitused. Ei tea muidugi veel, kuidas need raamid vastu peavad jms, aga esmamulje on super. Maksid ca 5000 krooni (soodustuste järel).

Hea vana ost: Only Jeans Wear must kunstsiidist klassikalise lõikega särkpluus, ostetud aastal 1998. Jah, ma käin pluusiga, mis saab varsti 10 aastat vanaks :) Ta on küll kunstmaterjal, mis mulle tavaliselt seljas ei meeldi , aga selle pluusi puhul ei saa nagu arugi. Ja kuna ta on kunstmaterjal, siis ilmselt on ta ka igavene: kangal pole mingeid kulumise märke, ehkki olen teda igal talvel tööl pidevalt kandnud. Ainult õmblused hakkavad ära kuluma - üht varrukat pidin juba uuesti kinni õmblema ja . Maksis 599 krooni, mäletan väga täpselt, sest see tundus aastal 1998 üüratu summa. Aga pluus meeldis ja olin just kätte saanud oma kontoririiete kompensatsiooni. Jah, ma olen töötanud firmas, kus sellist raha kaks korda aastas maksti, ja heldelt. Aga siis pidi ka tõesti viimase peal välja nägema, kõrgeima ülemuse (mees) pikk laitev pilk minu esimese värskuse kaotanud kingadel sundis mind kord näiteks peaaegu põrandast läbi vajuma. Tema silma alla ma oma kümneaastase pluusiga igaks juhuks ei läheks :)

Halb hiljutine ost: See on tegelikult ostmata jätmine. Oli võimalus osta väga hea LCD-monitor väga hea hinnaga (tuttava kaudu), aga tol hetkel polnud vaba raha. Ja  müüki ei saanud ka edasi lükata. Nüüd ma kahetsen, et oleks selle raha kasvõi laenama pidanud ja ikka ostma.

Halvad vana aja ostud: kallis kosmeetika. Asjad ise pole muidugi üldse halvad, aga ma tõesti ei tea, miks ostsin ma endale megakalleid huulepulki, lauvärve või puuderkreeme. Ma ju ei kasuta neid, või kasutan kord-paar, ja siis jäävad nad seisma, lähevad vanaks ja tuleb ära visata. Viimasel ajal on õnneks näha paranemistendents: ma ei ole selliseid asju endale enam ostnud, vaid kui midagi aegajalt vaja, pätsan tütarde kosmeetikat. Nemad, muide, on ostnud kordi odavamate sarjade tooteid ja seda on neil lademes. Aga et ripsmetushsh peab hea olema, selle on juba ka nemad ära õppinud :)

Palli edasiandmisega jään hätta. Kes seda loeb, on teretulnud kaasa lööma!

Leidsin õe juurest riiulist veel ühe armsa raamatu, mida polnud ammu lugenud: Made Kalda "Seitse tähte taeva sõelas". Selline tõepoolest armas lugemine - vanaaja eluolu autori ema eluloo taustal. Üks mu lemmikuid väljalülitamisraamatuid. Lugesin just lõpuni ja panen nüüd kirja seitse "tähte" oma viimase aja mõtetest-tegemistest ja tähelepanu pälvinud asjadest. See raamat oligi esimene.
***
Alar Sikk tõusis Okeaania kõrgeimale tipule Carstensz Pyramid (4884m). Kui ta nüüd jaanuaris ka Kilimanjarol ära käib, on ka eestlastel oma esindaja Seven Summit klubis: mehed, kes on tõusnud kõigi maailmajagude kõrgeimatele tippudele. Go, Alar, go!
***
Vaid veidi rohkem kui kuu aja pärast ootab ees Icebug 25h matkaspordi kestvusvõistlus. Mis teeb mind mõneti murelikuks, sest esiteks kardan ma talvel rattaga sõita (libe ju!) ja teiseks võiks ikka trenni kah teha. Pisutki. Aga ma ei tee ju, selle asemel mõtlen jõulupidude peale :) Kolmandaks pole ma varem talvistel seiklusvõistlustel osalenud (nojah, Winter XDreamidel küll, aga need on lühikesed ja jäävad päeval valge aja piiresse). Pean varustuse üle vaatama (uus pealamp vaja!) ja eelkõige oma vaimu valmis seadma.
***
Katile tuleb uus suusavarustus osta. Eelmiste saabastega käis ta viis aastat, nüüd on need äkki kuidagi väikseks jäänud. Ja pikemad suusad tuleks kah soetada, uued kepid on juba olemas. Lisaks on tema suusapüksid kuidagi vist kapis kokku tõmbunud, igatahes on need nüüd parajad hoopis Odele. Aga Odele on see-eest juurde vaja suusajopet, eelmine on väga ära trööbatud... Tuleks ainult lund, et neil plaanitavatel ostudel ka mõte oleks.
***
Tahaksin reisima. Kui Easyjeti sooduskampaania oli, siis me Leivoga isegi uurisime seda ja klapitasime aegu ja sihtkohti, aga kahjuks midagi välja ei klapitanud. Aga minna kuhugi tahaks - nii Leivoga kahekesi kui koos lastega.
***
Ja uusi teksasid tahaks. Juba mitu kuud. Nüüd pole isegi vabandust, et raha pole, sest sünnipäevaks kingiti mulle teksapükste fond. Lihtsalt poodi pole jõudnud, pealegi on Nende Õigete teksade ostmine hirmus vaevaline töö. Käin niisiis aga edasi rohkem kui kaks aastat kantutega, ehkki need igast kandist narmendavad.
***
Meil ei ole kodus tikke. Poes käies ununevad need kogu aeg ostmata, ja nii ei saa isegi advendiküünalt põlema panna. Ekstra tikkude pärast pole viitsinud tagasi minna ka. Peaks vist suitsetama hakkama, et tikud-tsäks kogu aeg käepärast oleksid :)

Tegelikult peaksin praegu hoopis magama minema.

Mu tööandja lõi ilmselt Eesti turul pretsedendi, teatades reedel plaanist minna üle minutipõhisele hinnastusele ja teisipäeval, et loobub sellest klientide vastuseisu tõttu.

Mitmed on nimetanud, et viimane otsus oli rumal. Et kui halb uudis oli kord juba edastatud, tulnuks selle juurde ka jääda. The damage is done,  tuleb lihtsalt oodata kära vaibumist ja plaanitu ellu viia. Ja et loobumisega seadis firma end rumalasse olukorda, tunnistades sellega, et esimene samm oli vale.

Mina siiski nii ei arva. Vastupidi, minu lugupidamine meie juhatusele viimase julge otsuse vastuvõtmise eest. See ei olnud minu otsus selles mõttes, et mina oleksin selle ettepaneku teinud (ka seda on paljud millegipärast küsinud), kuid see oli minu otsus selles mõttes, et toetan seda igati.

Miks selline otsus sündis? Kui nüüd ajas tagasi vaadata, siis muidugi oli juba seda kavatsedes teada, et plaan minutipõhisele maksustamisele üle minna klientidele ei meeldi ning meedia meid tugevasti sarjab. Olime sellega arvestanud. Olime arvestanud ka teatud (päris suure) lahkujate hulgaga.

Millega me aga arvestanud ei olnud, oli NII tugev üldise rahulolematuse laine, mis nüüd igal pool tekkis. Kusjuures tegelike lahkujate hulk oli neil esimestel päevadel täiesti prognoosi piires, isegi mõningase ruumiga. Muidugi võinuks mõelda, nagu ametikaaslane Janek (Powerhouse & Elisa) oma artiklis soovitas: mis on üks meediakära mõnesaja miljoni kõrval. Aga samas - see üldine rahulolematus näitas siiski seda, et isegi kui kliendid muudatuse alla neelavad (ehk oleks see ehk tõesti nii läinud, nagu Wolli irooniliselt prognoosis) on see olemuslikult neile NIIVÕRD vastumeelt, et midagi head sellest ei tule. Nii tugevat emotsiooni ei unustata.

Minu meelest näitab see inimese tugevust, kui ta suudab tehtud viga tunnistada. Ehk näitab see ka firma tugevust, kui julgetakse vale otsus ümber muuta? Kerge see loomulikult ei ole, sest kes meist ikka armastab omaks võtta, et mina eksisin ja sinul oli õigus. Nagu ütleb Parasiil, kelle blogi ätituud mulle muide hirmsasti meeldib: "Väga julge samm, palju mune nõuab selline vea tunnistamine."

Nii et mina arvan, et firma käitus nii nagu pidi, võttes arvesse klientide tagasisidet ja tehes oma otsused sellega arvestades. Isegi kui see mu ametikaaslaste meelest suhtekorralduslikult halb oli, oli see õige tegu.

Pühapäeva hommikupoolikul oli Tallinnas pluss kolm kraadi ja tibutas vihma. Aga meie Odega pakkisime autosse suusad ja sõitsime Kõrvemaale.

Uskumatu, aga jutud seal olevast paksust lumest vastasid tõele! Tallinna lörtsi asemel kattis maad paks lumi ja kuuskedelgi olid peas jõulumuinasjutu-lumemütsid.Külma oli üks kraad.

Tegime hooaja alguse puhul 5km. Väga talvine tunne oli.

Mul on nii hea meel, et ma oma kooli 40. aastapäevale läksin. Emotsioonid on laes ja mega.

Ehkki esimene emotsioon oli hoopis ehmatus. Sest meie kool näeb välja ikka tõeliselt jõle. Inetult tumepruuniks värvitud klassiuksed, osad ilmselt veel meie ajast, osad vanglalike massiivsete raudustega asendatud. Kulunud ja määrdunud põrandakatted, ebamäärast karva seinad. Nägi välja nagu tõeline getokool. Kahju oli.

Kahju ka sellest, et meie olime viimased, kelle ajal koolis veel pisutki reaalainete süvaõpet oli. Matemaatika eriklassid lõpetati küll 1986 (meie olime abituuruiumis 1988), kuid vaim oli meie ajal veel tugev. Pärast tulid kirjakunstid, teatri- ja kõnekallakud, inglise keel ja ajakirjandus - kõik puha popid alad, aga kahjuks kaotas kool nende otsingute käigus vist oma näo. Omaaegsest tuntud "Tipi ettevalmistuskoolist" on saanud... ütleme, et tavaline piirkonnakool. Koolide pingereas kuskil 180+ kohal.

Aga positiivse laengu andsid muidugi kaaslased. Kõik mu klassikad on nii uskumatult enda moodi! Oli väga lõbus.

Ja koolis, kui oli vaja minna kolmandale korrusele oma kunagist klassi vaatama, pöördusid jalad nagu iseenesest paremale. Sest vasakul, teadagi, oli meil tollal kehtinud ühesuunalises liikluses allatulekutrepp.

Tänavu on esimene aasta, kui meie kodus ei käi päkapikud. Isegi jõulusokke, mis kunagi hoole ja armastusega õmmeldud-tikitud-kaunistatud, ei ole välja pandud.

Lapsed on suureks saanud.

Muidugi ei uskunud nad juba pikki-pikki aastaid sellesse, et nimelt päkapikk on see, kes laste sussidesse komme ja kassi omasse spetstoitu tassib. Aga see oli üks tore mäng.

Tänavu oleme juba ka mängust välja kasvanud.

Laupäeval laenas Leivo meie kassipuuri, et anda ka oma elamine kasslooma käsutusse: Kassiabist sai toodud kolmekuune Nirr, endise nimega Pombi.  

Mul on lausa mitmekordselt hea meel. Nii selle üle, et üks kassike endale Päris Oma Kodu leidis kui selle üle, et ka Leivo kodus nüüd kass on. Kass, nii sõltumatu ja isepäine kui ta ka pole, on ju nagu kodususe võrdkuju. Kui ta kuskil keras magada maalutab, nurru lööb või lihtsalt niisama ilus on.

Kassiabi on ühe toetatavana tänavu sees ka EMT heategevuslikus jõulukalendris. Kui saata SMS märksõnaga Loom numbrile 16200 (maksab 10 krooni), saavad sellest osa ka Kassiabi vabatahtlike hoolitsetavad kiisud.