Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Mooste XDream: uskumatu, aga ilma ujumiseta!

Ei tule kohe meeldegi, millal oli viimati seiklusspordivõistlus, kus üle kere märjaks ei saanud. Ja ärgu süüdistatagu meid kanuu ümberajamises: seda pole me (koputan siinkohal kolm korda vastu puud) veel kordagi teinud. Lihtsalt igal pool on tulnud küll rattaga, küll rattata vette ronida. Vahelduseks päris tore, ehkki nii higiseid riideid ja soolast silmnägu kah enam ammu ei mäleta :)

Tänavuaastase XDreami võttis kokku sügisetapp Moostes. (Muide, kas meesorienteerujad ikka teadsid, et meeste rada käib sealkandis mööda trajektoori Puskaru-Ihamaru-Litsmetsa-Karilatsi, ja teadsid ette vaadata?) Meie tiim startis - igasuguseid autovaba kuu üleskutseid eirates - seekord Tallinnast kahe autoga, sest Leivo, va vapper, siirdus pärast võistlust seiklussportima Poolasse, sedakorda siis tiimi Mountain Loghome koosseisus.

Leivo kohe-peale-tulev-Poola-võistlus tähendas ka seda, et pidime selle etapi kergelt võtma ning mitte pingutama. Ette rutates tuleb öelda, et kokkuvõttes mina küll vahest aru ei saanud. Kui alguses ehk oligi jooksutempo ja rattasõtkumine tavalisest aeglasem, siis pärast seda, kui kanuuetapil nägime paljusid sama tasemega tiime meist liiga palju ees olevat, läks see rahulikult võtmise asi küll jälle käest ära.

Seekordne XDream oli eriline ka selle poolest, et esimest korda oli B-raja start varem, nii et ka "aakatel" õnnestus stardihetke elevus, võlu ja valu ükskord ometi kõrvaltvaatajana ära näha. Päris võimas vaatepilt oli kõik see pealt 400 inimest ratastel stardikaare alt läbi valgumas! Valu aga tähendas seekord näiteks ühte lõhutud ketti - ebaõnn otse stardis...

A-rada alustas seekord rulluisutamisega. Mulle see sobis, sain oma hirmsaima katsumuse kohe alguses kaelast ära. Sest hoolimata suvi läbi kestnud püüdlustest pole minust ikka rulluisutajat saanud - XDreamiks vajalikud võistluskiirused jäävad mu kukkumishirmu tõttu vist küll igavesti kättesaamatuks, heal juhul olen saavutanud korraliku pühapäevauisutaja taseme. Nii et tegime taas kord läbiproovitud tiimitööd, Leivo mind lükkamas. Etapil saavutatud keskmine 38. koht näitas taaskord, et asi õigustas end: minu iseseisva liuglemisega olnuksime kindlasti viimaste seas, kui mitte päris viimane.

Jalgratas oli algul ootuspärane, eriliste üllatusteta. Vahelduseks sees jalgsilõik joonorienteerumise lisaülesande näol. Joone sai ise valida: lühemad ja tehnilisemad vs pikemad ja lihtsamad. Meie võtsime variandi D, mis kaarti vaadates tundus mullegi üsna lihtne, kuid metsas läks küll mitmel korral järg käest. Eks ta ole - neljapäevakutel käies olen aru saanud, et minu orienteerumisoskus on suurepärane umbes D12 tasemeni - abiküsivate laste kaartidest saan alati kohe esimesel pilgul aru ja suudan end seal pikema mõtlemiseta positsioneerida ;)

Rattaetapi maiuspalaks said Mammaste suusakeskuse järsunõlvalised mäed, kust jalgratastel esmalt alla sõitsime ja pärast, ratas käekõrval, taas üles ronisime. Alar rõõmustas selle käigus füüsikateoreetilise arutlusega, et kui nüüd saaks laskumisel piduritega tekitatud soojusenergia tagasi mõneks muuks energialiigiks muundada, küll siis vast oleks hea... See ülesanne jäi siiski edaspidiseks lahendada ning sedapuhku rakendasime energia jäävuse seadust nii, et taastasime kehas kulutatud energiat spordijoogis sisalduva ümbermuundamisega.

Sealkandis tabas meid muuseas ka sügise algus, mis tänavu oli kell 13:01. Ilm aga oli selle päeva puhuks pigem suviseks seatud - XDreami korraldajatel tundub ilmataadiga küll mingi eriliselt hea klapp olema. Vastupidiselt kunagisele Toonus/Lapin Kulta/XAdventure Cupile, kus peaaegu alati oli halb ilm. Eks see oli ilmselt ka üks põhjusi, miks kahe sarja konkurentsivõitlusest väljus võitjana XDream :)

Oo, ja muidugi oli maiuspala ka see, et jalgrattaga tuli sõita mööda raudteed! Rat-ta-taa, rat-ta-taa- täitsa rongi tunne tuli sellest rütmilisest liipritel rappumisest! Aga mööda liipreid sõites ei eksi sa mitte kunagi ära, nagu teame lapsepõlvisest Gena ja Potsataja multikast...

Kanuu käis ristirästi Ahja veehoidla peal. See oli tegelikult lõbus, palju lõbusam kui mööda pikka jõge ühes suunas tõmmates, sest pidevalt tuli keegi kuskilt vastu või läks mööda, sai nalja visata ja teiste käekäiku jälgida. Kolmekesi paadis üksiolemise hetked tulid alles kugeimat punkti võttes, kuid needki olid pigem lühikesed.

Lisaülesanneteks olid seekord näiteks ronimissein, jõe ületus paralleelköitel, suure traktorikummi veeretamine. Kahetsesin ISC naisi, kes meiega ühel ajal kummi veeratamas olid: mind võttis see isegi kahe mehe seltskonnas võhmale, nemad pidid kolme naise jõul hakkama saama. Muidugi said, ja üldse mitte halvasti, aga kerge see küll ei olnud.

Meeleolukaim lisaülesanne, mida küll ainult üks tiimiliige pidi tegema, oli suurte veesuuskade ja pontoonitaolisele alusele toetuvate keppidega "suusatamine" ümber vees asuva poi. Selle ülesande eel jõudsime järele segavõistkonnale Vesilehmad, kes just enne meid lisaülesannet sooritas. Loomulikult tekkis siis kohe sportlik hasart võistlema hakata. Meie edu võtmeks sai kiirem toimetamine vahetusalas, nii et läksime neist mööda ning finishieelsele Mooste mõisahoonesse rajatud seiklusrajale jõudsime esimesena. Ja kui Leivo juba puu otsa ronimiseks oksast haaras, pidi nende tiimi esindaja paratamatult ootama, kuni puu vabaneb... Finisheerimise võidujooks lõppes kahesekundilise vahe ja rohke naeruga.

Ning kui B-rajal algas võistlus ühele mehele katkise rattaketiga, siis A-rada pidi ikka üle trumpama: Ekstreempargi Hilksil õnnestus võistluse käigus puruks murda... rattaraam. Millel küll olevat eluaegne garantii, nii et võistluse järel oli finishis pikalt arutamist, kas "eluaegne garantii" tähendab seda, et raami eluaeg sai nüüd läbi ja garantii ühes sellega. Või saab Hilks siiski endale uue ratta (või raami). Alar näiteks sai uue fotoaparaadi, kui pärast eelmist XDreami oli tema äsjasoetatud veekindlas fotoaparaadis vesi - tollal sai kah arutatud, et äkki tähendab "veekindel" hoopis seda, et vesi on kindlalt sees, aga välja ei tule :)

Tulemused: Olime ümmargusel 30. kohal, segavõistkondadest 6. Aeg 7:53:16. Sekundite osa mängib seekord rolli just selle viimase finishi-võidujooksu pärast :)

Lisan siia ka sügisetapi meenutused eelmisest üle-eelmisest ja üle-üle-eelmisest aastast. Jee, ma olen varsti juba kõige staazhikam xdreamlane! :) Kõige graatsilisem olen muide juba praegu - sellise komplimendi tegi üks kaasvõistleja-konkurent, kui libedatel puutüvedel hüpeldes baleriinlikke uih-aih piruette tegin :)

___

Teised Mooste etapist. Alari fotoreportaazh. Praeguseks ülespandud kokkuvõtted blog.tr.ee-s.

Ode Liisi juuksed

Ode Liisi 13.eluaastat iseloomustab välispidiselt kõige paremini see, et ta on selle jooksul kolm korda oma juukseid lühemaks lõiganud.

Kõigepealt olid tal sellised pikad juuksed, nagu näha esimesel vasakpoolsel pildil (tehtud talvel koolikarnevalipäeva hommikul). Mulle see väga meeldis, nii et ma üldse ei nurisenud, kui mõnikord pidin aitama tal juukseid kammida. Enamasti küll polnudki seda vaja, sest Odel on samasugused rasked siledad juuksed kui minul, nii et need eriti pusasse ei lähegi.

Aga mingil ajal hakkas Ode tahtma juukseid lühemaks lõigata. Hulk aega punnisin ma vastu (lihtsalt sellepärast, et mulle meeldisid tema pikad juuksed), aga kuna ta siiski oli pikkadest juustest nii tüdinud, siis andsin alla.

Tulemuseks sai õlgadeni või pisut allapoole ulatuv sirge lõikus, mida Ode demonstreerib maikuus parempoolsel pildil Pronkssõduri lillevälu taustal (käisime ühel vihmajärgsel pärastlõunal seal Karini, Kairi ja lastega jalutamas.

Aga selline poolpikk olek oli kuidagi mittemidagiütlev ja ilmselt Odele endale ei meeldinud. Nii et mingi aja pärast hakkas ta rääkima, et tahaks juukseid veel lühemaks lõigata. Nüüd ma isegi ei punninud vastu, ainult ütlesin, et mõelgu selle peale, et kui veel lühemaks võtta, siis kulub väljakasvatamiseks (kui see soov peaks tekkima) ikka väga kaua aega. Ode arvas, et võib küll lõigata.

Tulemuseks sai siis kukalt paljastav ja eest kõrvanibudeni ulatuv sirge juukseserv, mis Odele tegelikult väga hästi sobis. Eriti nende kelmikate pintselsabadega (tagant keskmised juuksed patsikestesse ei ulatunudki), nagu suvel Ukrainas tehtud vasakpoolsel pildil.

Aga sellega polnud 13.eluaasta juusteprojekt veel sugugi lõppenud. Enne kooli läks Ode nimelt juuksurisse ja lõikas endale - poisipea!

Sellest mul juhuslikku pildiklõpsu ei olegi. Peab teda sünnipäeval pildistama :)

PS. Kahjuks on tänavune XDream täpselt 23.septembril, nii et tähistame Ode sünnipäeva päev varem, laupäeval.

Üheksa aastat!

Täna tähistame koos kolleeg Tiiviga seda, et meil saab siin firmas täis 9 tööaastat. Kui päris täpne olla, siis minul on tööletulemise kuupäev küll 2.oktoober, aga ühise tähistamise nimel võib ju pisut ettepoole nihutada.

Mäletan hästi oma esimest tööpäeva. Elasin siis Tartus, nii et hommik algas pika autosõiduga. Ja esimese päeva puhul jõudsin igaks juhuks pisut varem kohale, nii et ainus inimene, kes minu saabudes juba tööl oli, oligi Tiivi. Kes tuli autoga Rakverest ja - juba poolteist nädalat töötanud vana olijana - näitas mulle, kus on tassid ja kuidas käib kohvikeetmine.

Tiivi oli siis siis suurkliendihaldur (tollase nimega konsultant) ning mina asusin tööle ametipostil, mis oli midagi assistendi, klienditeenindaja ja turundusspetsialisti vahepealset. Või kuidas positsioneerida tööd, mis sisaldas rohkelt ajaleheväljalõigete ja koopiate tegemist, klientide e-mailitsi tulnud küsimustele vastamist ja tootejuhendite tekstide kirjutamist? Nüüd on Tiivi ärikliendi osakonna juhataja ning mina avalike suhete juht. Ning kui mina aasta pärast Tallinna kolisin, siis Tiivi on kõik need aastad Rakverest Tallinna tööl käinud. Igal hommikul ja õhtul üle 100km.

Minuga ühel päeval alustas tööd ka Kaido: tollasest turunduse reklaamijuhist on nüüdseks vangerdunud projektiregistri juht teenuste juhtimise ja arenduse osakonnas.

Ja loomulikult on jätkuvalt rivis kolleeg Jüri, kes mind üheksa aastat tagasi turundusosakonna juhina tööle võttis, kuid nüüd on liikunud kõnesidegrupi ärijuhiks.

Ning Anne, praegune partnerturunduse osakonna juhataja, oli  üheksa aasta eest see klienditeenindaja, kes vormistas minu telefoninumbri eraisiku nimelt firma nimele.

Kuskil kliendiinfos töötas ka Anneli, keda ma küll esimesel päeval ei näinud. Ning Kuno, arendusjuht nii siis kui praegu, pidas esimesel nädalal uutele töötajatele rohkete skeemidega varustatud insenertehnilise loengu GSM-võrgu arhitektuurist - "Juhe koos?" küsis ise lõpetuseks, selle ootamatu inimlikkusega kõiki koolitatavaid võrguarhitektuuriga lepitades. Ning kui ma ei eksi, oli võrguplaneerimise osakonna juhataja Ermo see, keda mul õnnestus üsna algupäevil üllatada sellega, et blondiin oskas ära näha ja parandada tootejuhendisse (kogemata?) sattunud vea, kus biti asemel oli bait või vastupidi...

Tippjuhtkonnast olid ja on üheksa aasta tagusega võrreldes tööl finantsdirektor Leho (keda uued tema väljapeetud ja ülimalt härrasmeheliku käitumise pärast algul pisut pelgavad, kuni avastavad tema sõbralikkuse ja sooja huumorisoone) ning arendus- ja tehnoloogiadirektor Tõnu (kes ilmselt jääb kõigile uutele meelde säravisilmi ja ülikiires kõnes tulistatud tehnoloogiatrendide ülevaatega).

Kolleege, kes enne minu tulekut tööl olid või varsti pärast mind tulid ja ikka siin jätkavad, on muidugi veel ja veel ja veel. Jah, tõesti: siin antakse töölepingule mitte allkiri, vaid kolm tilka verd :)

Naine, valevorst

Nägin eile telekas reklaami, kus naine luiskab mehele, et ostis uued kõrvarõngad odavalt ja allahindlusega. Tema oli siis valevorst ja tegelikult reklaamiti miskit õiget vorsti.

Vorst vorstiks, aga naise käitumine oli ilmselt tüüpiline. Vähemalt minu isa on terve elu elanud illusoorses maailmas, kus naise ja tütarde riided, jalanõud ja ehted praktiliselt midagi ei maksa. "Ärme isale ütle, et see nii kallis oli," oli meil kodus tavaline vandeseltslaslik fraas uue asja omandamise järel.

Kusjuures oleks siis isa olnud mingi türann või koll, kes poleks lubanud raha kulutada! Lausa vastupidi, isa on eluaeg öelnud, et hea asja eest pole kahju raha välja anda.

Ilmselt aga on küsimus meeste ja naiste erinevates kriteeriumites ehk selles, mida siis pidada nii oluliseks, et seal häid asju ostes palju raha kulutada. Tööriistad - jaa, ütleks isa. Tööriided (ka minu matkariided) - jaa, sellised asjad peavad olema head. Aga kui asi läheb brändide ja moe tasandile, hakkan ka mina kuulma kõrvus isa torinat. Kus ta väidab, et pole vahet, kas teksad on Replay või Cartini, kui nad on tugevad ja head. Põhimõtteliselt on tal ju õigus...

... aga paradoksaalsel kombel märkab ta väga teraselt, kui kellelgi on mingi hea asi seljas. Mis hästi istub ja on nägus (olgu, möönan, et isa maitse kohane). Ja ta on eluaeg väga rahul olnud, kui ema seltskonnas oma hea väljanägemisega tähelepanu ja kiitust pälvib. Nendes riietes, mille hinda on ema talle tegelikkusest oluliselt väiksemaks luisanud :)

Sest mis seal salata, kallimad riided reeglina ON ilusamad ja istuvad paremini... Ma muidugi ei räägi siinkohal õnnestunud superostudest, kus olematu raha eest on omandatud suurepärane ese. Ega ei ütle, et ainult kallis on hea või et kallis on tingimata ka hea. Ütlen lihtsalt, et hinna ja tulemuse vahel on reeglina tugev võrdeline seos. Ja odavast asjast on reeglina näha, et ta on ...odav.

Niisiis valis ema, kes tahtis isa, enda ja teiste silmis hea välja näha, kuid samas torisemist vältida, selle tee, et luiskas asjad odavamaks. Mingil hetkel ilmselt ei saanudki enam öelda, et asjad tegelikult hoopis nii palju maksavad - hüpe olnuks ootamatult suur. Saan sellest väga hästi aru.

Millest ma aga aru ei saa, on see, et kuhu isa siis arvas ema kõike seda raha kulutavat :)

Mina ise ei ole meestele asjade hinna osas luisanud. Pole nagu vaja olnud. Küll aga olen seda teinud mõnikord näiteks pensionäridest sugulaste ees, kui nad juhtuvad mõne asja hinna kohta küsima. Sest kuidagi paha on öelda, et oled näiteks ühele lapsele kooliriiete ostmiseks kulutanud sama palju või rohkem, kui on nende terve kuu pension... Siis keerutan ka mina midagi soodusmüükidest ja kliendikaardiga saadavast hinnaalandusest.

Piparmünditeega õnnele vastu

Ma olen mitmelt poolt kuulnud ja lugenud, et pere, kes joob palju piparmünditeed, on rahul ja õnnelik.

Nii ongi meil korjatud talveks piparmünte umbes sellises koguses, nagu hakkaksime kodus lehma pidama. Kuivavad teised kimpudena köögis kardinapuu küljes.

Nagu nõiaköök.

 

Kõik kassid armastavad kandetoole

Paar päeva oli meie juures kodus Leitti lapse kandetool, millest Maria ise juba välja kasvanud.

Loomulikult otsustas meie Kisti Kasutu Meow, et see uus asi on midagi tema jaoks.

Kõrvaloleval pildil on näha kassi esimene, veel veidi ettevaatlik tutvumine kandetooliga.

Osutus mõnusaks, nagu näha allolevalt pildilt. Kisti lahkus neil päevil toolist ainult söömiseks ja magamiseks. Mõnevõrra eksitas teda ainult see, kui Jüri tooli sangapidi kätte võttis ja sellega mööda korterit ringi kõndis.

Me juba tõsiselt kaalusime, et tuleb ikka kassile tema oma kandetool osta :)

Tegelikult meeldis ka meie eelmisele kassile lapsekärus magada. Pidevalt pidin Niu Ode kärust välja peletama, kui õueminek ees oli.

Ilmselt on väikeste laste asjades midagi vägaväga kassipärast.

Lihtsalt sellised armsad ja toredad pildid siia siis. Meie Kisti on piltidel 5 aastat ja 4 kuud vana.

Elu koos jobuga

Ehh, ma olen tüdinud vastamast küsimustele, mida arvan mina oma eksabikaasa artiklist Ekspressi meestelisas "Jobu". Edaspidi suunan kõik küsijad siia lugema :)

Esiteks - mulle üldse ei meeldi kasutada oma eksi kohta sõna "jobu". See on kuidagi väga halvustava maiguga (minu jaoks), isegi kui ta ise ennast niimoodi tituleerib. Minu jaoks on ta lihtsalt teistsuguse ellusuhtumisega inimene.

Teiseks - samamoodi ei oska ma pidada ennast karjäärinaiseks. Kui karjäär on see, et teed tööd, mis sulle meeldib ja jõuad 30+ vanuses maineka firma keskastme juhi/tippspetsialisti positsioonile, siis jah. Aga minu meelest on karjäärinaised siiski midagi enamat.

Kolmandaks - artikkel on põhimõtteliselt õige, umbes sellise skeemi järgi meie elu ja lahutuse lugu kulges. Aga väidan, et põhjuseks polnud minu (küsitav) karjääritegemine, vaid see, et me olime olemuselt liiga erinevad inimesed. Sest kui suhte alguses on suur erinevus ja vastandlikkus teineteise poole tõmbavaks jõuks, siis mida aeg edasi, seda tõukavamaks see muutub. Mul pole kunagi olnud illusiooni oma meest muuta või ümber kasvatada (ilmselt temal minu osas samuti mitte), aga ühel hetkel läks maailmavaateliste erinevuste talumine liiga raskeks. Eks siis, kui biokeemiline armastus üle läks ja tuli hakata teineteise juures muid väärtusi leidma.

Sest minul on eelkõige vaja seda, et saaksin oma mehe üle uhke olla. Eksi puhul olin ma algul uhke tema säravate kirjutiste üle, aga neid jäi aja jooksul aina vähemaks ning lõpuks oli periood, kus tundsin tema ajakirjanduses avaldatud asjade pärast lausa sügavat häbi. Ta ei arenenud, vaid mandus. Viitsimatusest pisutki pingutada, arvan mina oma mätta otsast vaadates.

Samuti olen mina õnnelik eesmärkide saavutamise üle. Kasvõi siis, kui olen näiteks kodu korralikult ära koristanud. Ning sellele oodatavale tulemusele (puhas tuba) mõeldes pole ka protsess (ehk koristmine ise) üldse nii piinav. Tema aga, vastupidi, keskendus piinavale protsessile, mis ajas suitsetama ja jooma ja sageli jäi protsess seepärast enne tulemuse saavutamist üldse katki. Või pigem üldse alustamata. Nii väikestes kui suurtes asjades, ning viimaste puhul oli see minu jaoks ikka tõsiselt masendav.

Ja siis veel finantsdistsipliin. Minu arved peavad olema korralikult makstud, tulud ja kulud tasakaalus. Võlanõuded ja kohtuähvardused, üle pea kasvanud pisivõlgnevused või kergekäeliselt võetud ja nüüd täitmist ootavad kohustused ajasid mind lausa hulluks. Seepärast võtsin pere finantsjuhtimise varsti täielikult enda kätte ning eks maksis mulle lihtsalt oma tuludest teatava summa (mis pealegi jäi aja jooksul aina väiksemaks/ebaregulaarsemaks ja lõpuks täiesti lakkas). Pean tunnistama, et seegi ei kasvatanud minu lugupidamist tema suhtes.

Nii et jah, me lihtsalt ei sobinud. Minu jaoks arusaamatud ja mittetolereeritavad omadused varjutasid aja jooksul kogu selle hea, mis temas olemas on ning mis meid pikki aastaid koos hoidis. Et ta on huvitav vestluspartner. Armastav isa. Andekas inimene. Ja kõike muud.

Samas olen ma täiesti kindel, et mõni teistsugune - boheemlaslik, laialivalguv ja kohustustesse kergekäeliselt suhtuv naine on sellise, ütleme siis pealegi et jobu-tüüpi mehega väga õnnelik. Sest need minu jaoks halvad omadused pole tema jaoks üldse olulised.

Minul aga on hea hoida oma eksiga kaugsuhteid. Sest kaugelt vaadates paistab halb välja vähem ja hea rohkem ning ma saan oma laste isast siiski hästi mõelda. Näiteks see Jobu artikkel mulle tegelikult meeldis - sellised mehed on ju olemas, vaja nad siis ka kapist välja tuua.

Ikka see sebra

Mammu arst dr. Peeter Padrik on väga meeldiv, asjalik ja tasakaalukas tohter. Asjalikult ja tasakaalukalt ütles ta täna Mammule, et vähisiirded on läinud luustikku ning taas tuleb alustada keemiaraviga. Meeldiv oli selle juures see, et halba sõnumit oskas ta edastada nii, et ei kadunud usk ja lootus tervekssaamisse.

Sealsamas sai Mammu kohe kätte ka esimese kuuri uuest ravitsüklist.  Järgmine on nädala pärast.

Tartust tagasi sõites oli Mammu ometi palju reipam ja rõõmsam kui sinna minnes. Jah, teadmatus ning ebamäärane lootuse ja hirmu vahel kõikumine on kindlasti halvem kui teadmine... Ja sõitu autovoodis talus ta nii sinna kui tagasi väga hästi, kui veel häid nüansse leida.

Elu helgemal küljel sündis Kristelil ja Andrusel 16. septembril pisipoeg. Margit on nüüd kahekordne vanaema ja tädi Anne... ma ei teagi, kui mitmekordne vanavanaema :) Ning kui vahepeal sündis nende suguvõsaharusse ainult tüdrukuid (Annel kaks tütart Margit ja Ilme, neil mõlemal omakorda kolm tütart), siis kolmandas põlves näevad ilmavalgust muudkui poisslapsed.

16.septembril sündis poeg ka Piretil ja Francois´l. See on nüüd küll otse pulmaöö poiss, sest pulmad olid 16.detsembril :)

Ja õnne - seda läheb kõigil vaja. Olgu seda hästi palju!

Tallinna alkoholipoliitika minu rahakotis

Kodus askeldades võtsin kätte ja analüüsisin läbi oma paari viimase kuu toidukulutused. Nimelt lööb minus aegajalt välja analüütik või raamatupidaja: kogun tshekke, süstematiseerin kulutusi ning vaatan, kas ja millelt saaks kokku hoida.

Ja wtf? Eelmiste perioodidega võrreldes on ebaproportsionaalselt suureks läinud lahja alkoholi (ehk õlle ja siidri) osakaal. Olgu, oli suvi, mil selliseid jooke ikka rohkem kulub - aga mis imelikul põhjusel on põhiline osa kulutustest moodustunud mitte suurematest peo- või nädalalõpuostudest, vaid argipäevaselt ja paari pudeli-purgi haaval???

Mõtlesin, mõtlesin - ja välja mõtlesin. Kuna pärast kella kaheksat enam alkoholi ei saa, siis neil päevadel, kui käin poes varem, olen peaaegu alati ostnud ka paar jooki. No et kui mõnel päeval, mil jõuan liiga hilja poodi, tuleb tahtmine. Olgu parem kodus.

Aga kui need joogid juba mul kodus on, tuleb tahtmine kohe kindlasti. No ja külmkapis võtavad ruumi ja puha. Nii et saavad joodud ja järgmine kord vara poodi jõudes tuleb jälle igaks juhuks varuks osta.

Kamoon, nii võib ju alkohoolikuks saada :)

Rahaliselt kulukaks, nagu välja tuli, on läinud niikuinii.

Memme sünnipäevakaart Odele

Ode Liisi sünnipäev on küll alles nädala pärast, aga Mäepealse Memm andis kaardi ja kingituse maal juba minu kätte. Et andku ma see siis õigel päeval edasi.

Memm on ikka hämmastav. Oma 95 eluaasta ja 14 lapselapselapse juures suudab ta fenomenaalselt meeles pidada mitte ainult kõigi neljateistkümne (lisaks veel laste ja lapselaste ja kõigi nende meeste-naiste) sünnipäevi, vaid ka seda, kui vanaks keegi neist saab. Pean tunnistama, et mina ise pole selles pooltki, ei, isegi mitte veeranditki nii tubli...

Memme juurde jõudes - väljas oli vihmane ja vilu sügisilm, tibutas ka vihma, nii et sain ratta peal paari kilomeetriga parajalt märjaks - keetis Memm parasjagu pliidi peal mannaputru. Tuli vurises pliidi all, köök oli palav ning Memm maadles klimpikiskuva mannaga - "vana inimene jääb ikka kohmakaks küll, ei saa ühe käega topsi hoida, et mannat kallata ja teise käega liigutada!" kirus ise. Noh, selle töö tegin oma nooremate kätega ära, aga kõik muud asjad teeb Memm üksi ja iseseisavalt. Eks oleks ta muidugi selle mannapudruga valmis saanud, kui mind poleks olnud. Puu alt hapud antoonovkad korjatud, kooritud ja õunasupiks keedetud juba oligi valmis.

Pärast istusime ja rääkisime juttu. Memm sundis mind mannaputru ja õunasuppi sööma - "silmaalused täitsa sinised, ega sul mingit muret või pahandust ole?" - ja siis asus Memm Odele kaarti kirjutama. Pani prillid tähtsalt ninale, otsis sahtlist ümbriku ja kaardi - need oli ta lasknud postiljon Tarmol aegsasti kohale tuua -, sättis pastaka paremini näppude vahele. Kolm aastat tagasi murdis Memm kukkudes käeluu, selle tagajärjel ongi tal väiksemate asjade käeshoidmisega raskusi.

Tulemus sai selline. Väga liigutav ja armas.

Miks ma palusin selle aga Jüril sisse skaneerida ja siia üles panen?

Sest Memm takseeris ise seda kaarti ja ütles äkki - üldse mitte kurtes või ohkides, nagu vanainimesed sageli teevad, vaid kuidagi lihtsalt ja asjalikult, nagu teadaolevat tõsiasja nentides: "Eks see ole ka viimane aasta, kus mina talle kaardi kirjutan ja kingitust teen."

Lihtsalt ja asjalikult. Nagu teadaolevat tõsiasja nentides.

Tulikuumaks köetud toast käis sel hetkel nagu jäine voog läbi.

Ma kogu aeg unustan, et Memm on nii vana, et saab detsembris juba 96. Ja üldse ei usu, et ta võib ära surra.

Igatahes loodan väga, et ta Odele siiski ka järgmistel sünnipäevadel kaarti kirjutab ning see siin ei ole viimane.