Get a life!

Jüri ja Ode leidsid kassidele uue mängu: jooksutada neid lasertäpi järel. Väga naljakas, kuidas kassid sellest pöördesse lähevad ning olematut täppi iga hinna eest kätte saada püüavad.

Ja oh seda segadust, kui täpile käppa võidukalt peale lüües osutub see samal hetkel olevat... omaenese käpa peal :)

Maijooks on üks ütlemata tore jooksuüritus - nii tore, et kui teda olemas ei oleks, tuleks ta välja mõelda. Tõeline naiste jooksupidu, kus domineerib 7km läbimise osalemisrõõm ja julgelt 99% osalejate jaoks on just see tähtsam kui tulemus. Tegelikult minu jaoks ka, ehkki Maijooks oleks koht ka egotripiks - täiesti pingutamata saad end tuhandetest eespool tunda. Sest enamik ei tule siia tulemust tegema, vaid... ütleksin, et maijooksma. See on fiiling omaette.

Minu Maijooksu-traditsioon ulatub väga ammustesse aegadesse. Oleme koos Maiklubiga käinud varem mitmel korral ka Soomes Naisten Kymppil (eriti ere on muidugi mälestus esimesest ammusest korrast, sest Eestis tollal enam/veel sellised suuri jooksupidusid ei olnud, sellega kaasnevast rohkest nännijagamisest rääkimata). Ja nii olengi Maijooksu fänniks jäänud tänaseni, meelitades viimastel aastatel kaasa ka lapsed. Tänavu ületasid Kati ja Ode finishijoone käsikäes - nii nunnu ja nii maijooksupärane :) 

Tänavu vahetus Maijooksu tiim ja korraldus on nüüd Spordiürituste Korraldamise Klubi kindlates kätes. Mis nähtus ka tõhusasat turundusest-eelreklaamist ja sellega kaasnevast osalejate rohkusest - Maijooks tõi seekord kokku ca 8000 jooksjat-kepikõndijat! Ja ajavõtusüsteem toimis korralikult ja rada oli õige pikkusega ja lõpus oli nänni jaotus mõistlikult korraldatud jne. Ja ehkki need Maijooksuga varasemalt peaaegu alati kaasnevad korralduslikud ebatäpsused olid omamoodi armsad, ei tee nende puudumine üritusele küll karvavõrragi kahju.

Kahju on ainult sellest, et Karin oli täna koolitusel ega saanud jooksule tulla. Aga Kairi ja Anna olid kindlalt platsis ja Mart muidugi ka - temal oli tänavu viimane võimalus osaleda lastejooksul. Järgmisel aastal võib Kairi ta juba Maijooksu meestehoidu anda :)

Reede õhtul kutsus Leivo mind koos rattaga enda poole, et seda "vähe timmida". Ma olin väga rahul, et ta mu käiguvahetajat reguleerib, ketti õlitab ja ehk muud sellist, mis minu arusaamises selle termini alla kuulub.

Aga kohapeal ootas mind... põrandale hoolsalt reastatud täiskomplekt rattavaruosi. Nii palju, et minu meelest ühe ratta külge nii palju osasd ei mahugi. Leivo oli minu ratta uuendamise heaks tõhusalt vaeva näinud.

See oli muidugi väga armas, aga tõttöelda pidi sellest esimese hooga kerkima meie esimene peretüli. Sest mina olin sisimas juba otsustanud-arvestanud, et sel hooajal rattale kulutusi ei tee. Ja emantsipeerunud naine ei saa ju lasta abikaasal oma rattaarveid maksta...

Aga Leivo tegi mulle selgeks, et kogu see komplekt maksab kordi vähem kui minu poolt hinnanguliselt kalkuleeritud 10 000 (mis muidugi oli ka koos töörahaga arvestatud ja ma ei olnud osanud ka odavamaid hindu otsida-leida) - ja et igal juhul paneb ta need minu rattale nüüd külge :)

Niisiis - öösel kella kaheni rattaremonti ja valmis ta oligi. Või peaaegu valmis - cranki ei saanud vahetada, sest polnud üht vajalikku tööriista. Niisiis leppisime kokku, et lähen hommikul sellega Fixusesse.

Läksingi. Sõbralik tehnik hindas, et tema liigutaks ka käiguvahetaja seda osa, mis seal rattatoru juures on (muidugi, uue cranki hammasratas oli suurem kui vanal) ja timmiks ka ratta muud osad uuendusega sobivaks. Ja et ratas saab pestud ka. Ma olin väga rahul ja tegelikult olen siiani, ehkki Leivo hiljem ütles, et see "üldhoolduse" nime all arvele kirjutatud töö oli küll asjata. No ilmselt oli küll, aga teisest küljest mulle meeldib tehnikute, müüjate ja muude selliste tegelaste pühendumine (või müügioskus), et nad ei tee ainult täpselt seda, mida sa küsida taipad, vaid teevad ikka pealemüüki ka. Ja enamasti on asjatundmatutel inimestel sellest kasu ka...

Igatahes oli rattaga sõita sulaselge rõõm! Kõik käis nii-nii hästi, et....

Ja siis helistas Leivo, et kuna meil jäi rattale kompuuter peale panemata, siis tuleksin ma laupäeva pärastlõunal tema kodusesse remonditöökotta tagasi. Muidugi ma läksin, üliõnnelikult rattaga sõites, kompuuter taskus.

Aga see polnud veel kõik! Leivo ütles, et nüüd on lugu nii, et ta kingib - lihtsalt kingib - mulle uued jooksud, sest neid ma ise ju kindlasti ei ostaks...

Nii et mina ei oskagi nüüd enam öelda, kas ma olen õnnelik oma uuestisündinud ratta või oma armsa abikaasa üle :)

Ilusa ilma ja peatselt lõppeva töö/koolinädala tähistamiseks käisime eile koos Kati ja Odega ratastega Mustamäe metsas sõitmas. Jüri sõitis tegelikult ka, aga omaette ja mujal.

Mõned asjad, mida on meil seoses rattandusega vaja lähiajal teha:

1. Ode rattaga Hawaiisse minna. Kõigepealt sellepärast, et kui eelmisel korral enne Roheliste rattaretke käisime seal stemmi vahetamas, ei keeratud seal lenksu korralikult kinni. Või pandi selline (sobimatu?) stemm, et ei saagi enam lenksu korralikult kinni? Igatahes on nii, et hoolimata nii Leivo kui meie enda püüetest seda kuuskantvõtmega kõvemini kinni keerata, on mõne aja pärast jälle lenks lahti, pöörleb vabalt paremale/vasakule ilma ratast pööramata. Väga häiriv.

No ja teiseks tegi Ode koolistaadionil või -platsil rallit või muidu kiiremaid ringe ja pani eriti kiiret kurvi võttes külje maha. Tulemuseks väändunud käiguvahetaja kang (aitäh A&T Spordi meestele, kes selle kiire kriisiabi korras sellisesse olekusse tõmbasid, et enam ei käinud vastu lenksu) ja üldse halvasti klõpsuvad käigud. Ja viltu väändunud pakiraam :)

2. Jüri rattaga hooldusse minna. Lihtsalt hooldusse - käigud, kett, pidurid jne on vaja pärast uue ratta mõnesajakilomeetrilist sissesõitmist pisut timmida.

3. Odele ja Jürile soetada kerge tuultpidav rattajakk. Praegu laenab Ode Kati jakki, aga kui nad koos sõidavad ja jaki-ilm on, on see keeruline. Eile tõmbas Kati selga oma ammuse punase dressika, aga see siiski pole rattasõiduks hea. Ja Jüri sõidab kas jopega (kui ilm on väga külm) või lühikeste varrukatega särgis (ka siis, kui ilm on lihtsalt külm :)

Aga mind on tabanud tõeline teiste ratastega sõita proovimise maania: eile sõitsin osa aega nii Kati kui Ode rattaga ja muidugi olid mõlema käigundused (isegi Ode ratta kahjustustest hoolimata) paremad kui minu omal. Nii et järgmine punkt:

4. Oma rattaga vähemalt enne 36-tunnikat hooldusse minna. Eesmärgiks siis timmida käike nii palju kui see võimalik on (ja kindlasti on).

Ja enda ja Jüri ratta puhul mõtlen veel, kas minna hooldusse Hawaiisse nagu seni (ja millega ma olen varem väga rahul olnud) või proovida mõnda muud kohta. Sest see Ode lenksu-jama ikka väga häiriv. Ja minu enda rattal jäid eelmisel korral pidurid kinnitamata (seda märkasin õnneks kohe väljudes ja läksin tagasi). Aga kui varem on mul olnud turvaline tunne, et ma ei pea olema rattaremondi või -hoolduse asjatundja tehtud tööde ülevaatamiseks, et mingit jama ei oleks - siis see usaldusväärsus on praegu nagu mõranema hakanud. Ehkki kahe väikese kogemuse puhul pole see kindlasti mitte õiglane.

Eile õhtul meenus Katile, et meie viimasest puugivaktsiinist on möödas juba kolm aastat, nii et ilmselt oleks aeg kordussüstiks. Seda enam, et Ode läheb suvel malevasse Saaremaale, kus nakkusohtlike puukide kontsentratsioon kõrgem.

Täna lugesin aga rõõmsa üllatusega, et pärast neljandat süsti (ehk siis ka meil) toimub kordusvaktsineerimine iga viie aasta järel. Kontrollkõne Merimetsa Nakkuskeskusse kinnitas: tõesti iga viie aasta järel, aga klausliga, et vaktsineeritav on vanuses 13-60 aastat.

Nii et tänavu tuleb meil 400-kroonise lapsehinnaga kordussüst teha ainult Odele, kes eelmise vaktsineerimise ajal oli 11-aastane. Sääst 1350 krooni (mina ja Kati ehk kaks täiskasvanut 475 krooni + Jüri veel lapsehinnaga 400) nagu maast leitud :)

Kuna "kollastesse passidesse" märgitakse ainult tehtud vaktsineerimise kuupäev, mitte järgmise vaktsineerimise aeg, on nende vaktsiinide õigeaegse tegemise meelespidamisega alati paras segadus.Edasise selguse mõttes panen kirja, et:

minu, Kati ja Jüri järgmine puugivaktsiin on aastal 2011 ja siis 2016.
Ode järgmine puugivaktsiin on aastal 2014 ja siis 2019.

Esmaspäeva õhtul tundus, et ma olen ainus inimene maailmas, kes tahab sel õhtul rattaga sõita: kõigil, kelle poole ettepanekuga pöördusin, olid juba muud plaanid. Kuni mul tuli pähe helistada töökaaslasele Paavole, kes oli hiljuti uue ägeda ratta ostnud - tema koos oma kompanjoni Katiga, (kes ka mulle vist Xdreamidelt nägupidi tuttav), oligi just sõitma minemas. Hüppasin kah kähku riietesse ja liitusin nendega Russalka juures.

See kõik oli muidugi alles sissejuhatus saatuslikule veale. Nagu ka 31-kilomeetrine mõnus sõbralikus tempos sõit Leppneeme suunas ja tagasi.

Viga oli see, et tagasisõidul tuli mul pähe paluda proovimiseks Paavo uut ratast, mille järel olen nüüd siiamaani shokis. Shokis arusaamisest, mida tähendab sõiduomadustele see rattaremontijate viimase aasta mantra, et mu ratta liikuvad osad on kõik üsna viimse piirini kulunud ja ratas sellepärast parajaks panniks muutunud.

Käik vahetub kerge näpuliigutusega, mitte tugeva tõmbamise-lükkamisega.

Seda näpuliigutust on vaja teha ainult üks kord, mitte kaks (nagu minu ratta parempoolsel) või kolm korda (nagu minu ratta vasakpoolsel käiguvahetajal).

Pidureid tuleb ainult õrnalt puutuda, mitte jõuga täiesti vastu lenksu tirida.

Ja nad pidurdavad KOHE, mitte ei lase rattal ikka edasi lohiseda.

Ka tõusu peal saab käiku vahetada, mitte ainult mäe all (sest muidu kipub kett maha viskama).

Oeh, see kõik oli nii hea, et mu oma armas ratas tõi mulle pärast peaaegu pisara silma...

Kui ma sellest Leivole muljetasin, arvas tema kõigepealt, et küll on hea, et mul pole pähe tulnud veel tema rattaga sõitmist proovida :)

Ja siis, et ta on valmis mu rattal vajalikud jupid välja vahetama, et ka sellega jälle hea sõita oleks.

See viimane kõlab väga ahvatlevalt, aga tänavune suvi ei ole mul just eelarvega laiutada... Noh, nagu muul ajal oleks :)

Pühapäeval käisime koos Karini ja Heleniga mõneks tunniks maal. Istutasime maha seni minu toas ja rõdukastis sirgunud sibullilled, võtsime päikest ja jalutasime Tiffanyt. Jah, see kass oli meil kah kaasas - ta on viimasel ajal ilmutanud suurt loodusnälga, lamades pidevalt minu lillekastides.

Maal muidugi kassi loodusnälga kadus ning pärast mõningast pikutamist roosipõõsa all sirguvates varjavates naatides vonkles ta läbi rohu toa poole nagu saarmas :)

Muudest maa-sündmustest oli aga isa täiesti üksi kartulid maha pannud ning Kai ja Ivo olid jätkanud minu ja Kairi alustatud kiviaia-koristamise projekti sellega, et olid tühjaks kraaminud klaasi, metalli ja kummiga kõige rohkem risustatud kivihunniku.

Vene muinasjuttude armastatumaid tegelasi on ahjul lebav Ivanushka, kes üleskutsetele midagi tegema hakata vastab sügavmõtteliselt: "Kui ahi läheb, lähen mina ka." Mille peale ahi, kellel vaesest hea südamega posisit kahju hakkab, lõpuks võtabki jalad selga ja Ivanushka läbi seikluste otse kuningalossi kannab.

Olgu selle kuningalossiga kuidas on, aga Leivo köögiahi (õigemini küll pliit+soemüür) sai samuti sellega hakkama, et kolis laupäeval täiesti ilma meie abita uksest välja ja sõitis minema ka. Mõnevõrra aitas teda selles tegevuses küll üks tubli pottsepp, kes pottide endale saamise nimel oli valmis lammutustöö täitsa üksi ette võtma. Nojah, neid ahjupotte ju müüakse isegi üllatavalt kallilt, nii et mehel, kellel on idee nendega midagi peale hakata, tasub küll pool päeva seda nõgisevõitu peenlammutust teha.

Nüüd on siis Leivo köögis suur tühi nurk ja muidugi see lausa sunnib edasise köögiremondi peale mõtlema - üleliia ilus see soemüüri tagant vabanenud sein ju ei ole ning vajutab oma pitseri kogu köögi väljanägemisele.

Ei ole vist palju naisi, kes oma looduselt kaasa saadud välimust millegagi järele ei aita. Jumestuskreem, ripsmete värvimine, kulmupliiats,juustevärvi muutmine, huulte võõpamine, kunstküüned, kitkumised ja depilatsioonid...

Muidugi on tulemus suurepärane, aga selle ostetud ilu häda on see, et kui kord oled selle orki lennanud, siis pead muudkui jätkama ja jätkama :)

Mina vingerdan juba paar nädalat, et peaks väljakasvanud juuksejuured üle värvima. Täna hommikul tegin südame kõvaks ja otsustasin, et kannatan veel umbes kolm nädalat - siis saab värskelt küütlevad juuksed Jüri lõpuaktuse puhuks.  

Õnneks saan seda endale lubada, sest juukseid nii heledamaks kui tumedamaks värvides olen proovinud saavutada tulemust, mis iga kuu uuenduse järele ei karju. Blondeerisin triibuliselt (soengumood, mis on laiskade prouade suurim õnnistus pärast valikut "üldse ei värvi" - väljakasvamine muutub häirivaks alles pikkade kuude järel), tumedama tooni valisin oma juustele ligilähedase (ainult et sooja pruuni eestlase tüüpilise ebamäärase kartulikarva tumehallpruuni asemel).

Aga sellele mõeldes hakkas päris huvitama, missugune näeksin ma praegu välja oma loomulike juustega. Viimati olid mul "oma juuksed" Ode beebieas...

Siiri võttis initsiatiivi ja kutsus kokku endiste ja praeguste kolleegide naisteõhtu. Muidugi oli see keeruline ettevõtmine, sest me kõik oleme ju nii hõivatud mutid, et ühist vaba õhtut tundus vahepeal juba võimatu leida :) Aga siiski läks õnneks.

Õhtul kihutasin töölt koju ja lükkasin oma maailma kiireima koogi (Juubeli tordipulber+kohupiim) ahju. Poole tunni pärast rändas ahjukuum kook autosse, võtsin auto peale Anneli ning maandusime ainult väikese hilinemisega Siiri ilusas armsas kodus.

No kõigepealt tuli muidugi imestada, kui palju Siiri ja Leitti lapsed on kasvanud. (See on see teiste inimeste laste fenomen - kasvavad suureks nagu mühin. Enda lapsed, tundub, ei kasva kuidagi :)

Ohtralt südamest tulevat naiselikku klatshi  töö ja inimeste üle. Aga heatahtlikult, sest me ei ole õelad.

Palju juttu reisidest, sest see teema on meile kõigile südamelähedane. Ja sellega seoses "Minu...." raamatusarjast, mida me fänname (kui ehk Tai-raamat kõrvale jätta).

Lõpu eel seltsis meiega ka Kati, kes tegi ettekandja-proovipäeva Paadis, tuues seltskonda ka gümnasistineiu teemasid ja maailmavaadet. Ning loomulikult andsid oma panuse selstskonna rikastamisse ka meiega olnud kolmeaastased printsessid.