Rästik, kaks metskitse, kevadised käod, lindude rõkkav koor. Viimseni toredad inimesed mu ümber. Päikesest õhetavad käivarred ja nägu. Rauge väsimus läbitud 25 jooksu- ja otsa 65 rattakilomeetrist.
Need on esimesed emotsioonid tänasest 36-tunni võistluse eeltreeningust Läänemaal koos Leivo, Maare, Heiti, Alari ja Jaanusega. Päevast, kuhu sisse mahtus Haapsalu piiskopilinnus, pannkoogid, Ungru loss, äärmiselt hirmuäratav ja äärmiselt sõbralik koer, Puise poolsaare nina, mahajäetud lennuväli Haapsalu külje all, 28 angaari, õhtune saun ning palju-palju muud.
Alari tehtud pildil on meie seltskond väiksel puhkehetkel mere ääres. Kuues, Alar on fotoapraadiga.
Esmaspäeval kirjutan põhjalikult, täna juba liiga väsinud :)
___
Täiendatud. Tegelikult ma ei kirjutagi rohkem, sest jooksuetapi kohta on suurepärane kirjeldus Maarel ja rattaetapi kohta sama suurepärane Heitil . Ning Alaril on valminud kõige kohta sama suurepärane piltreportaazh - üks pilt ütleb teadagi rohkem kui tuhat sõna.
Ja kindlasti jääb mulle tagantjärelegi veel kauaks nalja tegema termin "veniv abieluside" multispordis kasutatava jooksukummi kohta, kui olukord on juhtumisi selline, et üks abikaasa on teist vedama asunud :)
Laupäeva õhtul läksime Leivoga rulluisutama: Saku-Kasemetsa-Tohisoo rajale,mida me olime plaaninud juba kord varem vaatama minna, kuid tookord siiski asjaolude tõttu Viimsi kasuks otsustanud.
Oli küll hea rada. Just minusugustele, kel vaja kindlust ja julgust harjutada kohas, kus sile asfalt, kerged laskumised ja tõusud ning vähe ristumisi autoteega (sõitsime seda parimat ja siledaimat lõiku).
15-20 km (täpselt ei mõõtnud) järel osutus, et mul on ka taguotsas lihased: igatahes jäid nad valusaks. Ning ma olin omandanud sellise sõiduvilumuse, et võiksin juba alt laieneva säärega puusapüksid ja liibuva topi selga panna ning Pirita teele beibetama minna - seal nimelt on päris palju näha selliseid, kes sõidavad küll algeliselt, kuid on niisama ilusad.
Kahjuks aga XDreamil selle stiiliga ei skoori, pean ikka sõitmist harjutama. Ja mitte lihtsalt sõitmist: varsti juba ka kiiresti sõitmist.
Eelmise aasta Maijooksul sadas, tänavu paistis hele päike. Ja kõik oli kuidagi rõõmus ja naljakas, isegi see, kui Krieger laulis "Naised on hullud" ja et me ei saanud alguses kuidagi aru, kus on stardikaar. Aga kui me ta lõpuks leidsime, saime startida suhteliselt esimestest ridadest:seisime lihtsalt niivõrd õüigel hetkel niivõrd õige koha peal.
Rada pidi olema tavapäraselt 7 km, oli aga teeremontide tõttu lühendatud 6 peale ning mulle tundub, et tegelikult oli veelgi vähem: esimene kilomeeter tuli kahtlaselt kiiresti kätte. Ja vastupidiselt eelmistele aastatele käis rada tänavu teistpidi ringi. Ja rohkem tuli joosta mäest üles: Maarjamäe tõus ja maasikana ka üles Lasnamäe nõlvale. See viimane võttis paljudel võhma välja ja kui ma kuskil kohta parandasin, siis just seal ja üsna palju. Aga üldsielt eriti erksat jooksujalga ei olnud, eelmise aasta tulemust ilmselt ei löö :)
Finishis said kõik lõpetajad roosi ning igasuguseid testreid - kreeme, päevituskreemi, dsuhigeele, ihupiima, plaastreid, hügieenisidemeid... Ning jogurtit ja isegi leiba ja minipaki võid :) Kuna ma lõpetasin siiski üpris ees (ka mitte-erksa jalaga võib end naistejooksul tegijana tunda :), sain testrite juures järjekorrata ja tunglemiseta valida.
Kati ja Ode võtsid rahulikult ja küllalt suure osa teest kõndisid koos: Odele ei meeldi asfaldil joosta ning Kati oli talle sõbralikult seltsiks.
Üks tore naistekas üritus oli. Ja järgmisel pühapäeval on analoogne Naisten Kymppi Soomes.
___
Tulemused. Minu koht 42, aeg 24:45. Distantsi pikkus, nagu öeldud, määratlematu :)
Mitu päeva oli mul põlveõndlas sügelenud.Tundsin näpuga ka seda, et mingi väike vistrik seal nagu oleks. Noh, arvasin, et küll kaob ise ära nii vistrik kui koos temaga ka sügelus.
Vistrik läks aga hoopis suuremaks. Lõpuks vaatasin: puuk.
Lapsepõlves polnud puugi saamine üldse mingi häda, tõmbasime naksti välja ja unustasime. Praegu aga on mürgiseid puuke aina rohkem ja rohkem. Ning mu oma onul on käte osaline halvatus, mille võimslikuks põhjuseks pidasid arstid puuki.
Nii et ei olnud hea tunne. Oleme küll lastega kõik vaktsineeritud, aga ikka...
Paluküla TONil läks Ode iseseisvalt D12 rajale. Mina, kanaema, võtsin siis vabaklassi kaardi ja sörkisin tema lähikonnas, selja taga mõõdukat distantsi hoides. No et vajadusel vahele segada, kui lapsuke ära ei eksib.
Ei eksinud. Ühes kohas pööras küll 180 kraadi valele poole (kaart oli vist valepidi ees tee peale välja jõudes), aga peatselt mõtles ümber. Ja üht punkti (46) otsis toomingavõsas ragistades oma veerand tundi. Hiljem ütles, et oli juba alla andnud ja tahtnud võsast välja tulla, aga selle käigus kogemata punkti otsa sattunud :)
Mina otsisin siis lisaks tema punktidele üles veel mõned nende lähedal asuvad. Aga üldiselt on D12 rada ka mulle täiesti sobiv :)
EMT arendusmehed (ütleksin, et blogihuvilised arendusmehed, aga seda ei taha nad kindlasti omaks võtta, nii et mind varitseks seda öeldes oht saada õitsvas eas jõhkralt mõrvatud) on välja arendanud toreda teenuse: blogide lugemise mobiiltelefonilt. Teenuse nimi on MobiilBlogi ja ta asub EMT Surfportis.
Eelvalikuna on kuvatud kümme populaarsemat blogi. Top10 muutub ja täieneb vastavalt blogide lugemise aktiivsusele – hetkel on väljas EMT testgrupi lugemise alusel kujunenud lemmikud. Palju õnne Martale ja Potsatajale, Dakile, Parasiilile, Jaanus Piirsalule, Kivisildnikule ning blogide Mida Kuradit, Uhke Loom, Tyhi Pää ja Blondid Hetked pidajatele – teil on mobiililt blogi lugejate seas oma fännklubi J
Muidugi ei pea piirduma lugemisaktiivsuse alusel kujuneva etteantud listiga: igaüks saab ise meelepärase blogi aadressi sisestada (sel moel hakkabki esikümme muutuma).
Kuidas mobiilblogini jõuda? Eeldus on, et oled EMT klient. Kui sul on Nokia, vajuta nupule 0 ja hoia seda all, Samsungil mulju navigeerimisnuppu, uuematel SonyEricssonidel interneti nuppu. Või otsi telefoni menüüst EMT Surfport. Selle avalehel ongi Uus! MobiilBlog. Edaspidi, kui asi enam uus ei ole, saab tema asukohaks Meelelahutuse kategooria.
Olemuselt on tegu levinuimates blogikeskkondades asuvate ajaveebide lugemise võimalusega oma mobiiltelefonist. Pilte vaadata, kommenteerida, ise enda ajaveebi artikleid lisada jms praegu ei saa.
MobiilBlogi lugemisel tuleb tasuda andmemahu eest (vastavalt hinnakirja järgsele MB hinnale). Tellimistasu jms ei ole.
Igavaid hetki elus aitab see teenus küll hästi täita. Mina näiteks lugesin blogisid kord pika bussisõidu ajal.
PS. Mobiililt blogi lugemise võimalus olevat ka Mobi kaudu, kus saavat lugeda blog.tr.ee viimaseid postitusi. Seda ma ise katsetanud pole, vahendan kuuldut.
Kati käis eile töövarjuks. Tallinna Linnavalitsuse Keskkonnaametis, sest eile oli Tallinna päev ning Noorteaasta raames oli see pühendatud teemale "Võim linnas noortele".
Muljeid kuulates tundus vähemalt mulle, tööelu elavale kodanikule, et linnavalitsus oli töövarjutamist väga tõsiselt võtnud. Või vähemalt oli seda tõsiselt võtnud Keskkonnaameti juhataja Tõnu Tuppits. Sest noor töövari pisteti ninapidi väga tõsiste teemade juurde. Kati näiteks osales koosolekul, kus arutati, kes peaks edaspidi kandma hoolt ja kulusid Pronkssõduri platsi korrashoiu eest (valitsus, linn või kaitseministeerium), jõlkus kaasas autofirma parkla laiendamise teemal peetaval kohtumisel ja mänguväljakute korrasolekut ja heakorda puudutaval arutelul. No promoüritusel (Tallinna linna päeva pidulik avamine) niikuinii.
16-aastasele, kes nendest teemadest sisuliselt ei tea ja nende võimalikku mõjuulatust ei tunneta, võisid pikad istumised ja arutelud olla ilmselt igavad. Aga usun, et põhisõnum - juhtimine seisneb suures osas kokkulepete sõlmimises - jõudis töövarjule kohale.
Ema ja isa on elanud oma Mustamäe korteris 33 aastat.
Nüüd on siis muutuste aeg.
Ehk nagu isa ütles: "Karin ja Toomas soetasid endale kinnisvara, kus meie elama hakkame, ning meil on kinnisvara, kus nemad elama hakkavad."
Muutus ei ole küll väga radikaalne: ema ja isa uus kodu on endisega samas majas ja isegi samal korrusel, ainult naabertrepikojas. Kena kahetoaline, rõduga, eraldi tubadega, päikesepoolsete akendega.
Nüüd on siis ema-isa päevad remondiga sisustatud. Ja varsti saab soolaleivapidu.
Kui hommikused emadepäevaõnnitlused olid vastu võetud ja kook söödud, algas hetkeks argipäev tubade kiirkoristuse näol. Siis aga toppisime kogu seltskonna autosse ning läksime koos Karini, Martini ja Heleniga poodlema. Eesmärgiga osta Jürile uued tossud (eelmised, sügisel ostetud nr 45 1/3 pigistavad suure varba valusaks, ehkki said ostetud arvestusega "see jalg enam ei kasva") ning Odele uued rulluisud (tal endal oli kogutud selle nimel 1000 krooni ning ma lubasin teist sama palju juurde panna).
Täitsime mõlemad ülesanded. Lisaks ostis Karin rulluisud ka Martinile ning meie leidsime Katile NS Kingast uskumatult soodsa hinnaga lõpukingad. Uskumatult täpselt kleidiga sobivad ja uskumatult ilusad ka.
Selle rõõmu peale läksime kinno: "Kosmosesse", kuhu oli jõudnud "Charlotte koob võrku". Teine hinnaüllatus: kinopilet "Kosmoses" maksab ainult 25 krooni!!!! Tõsi, istmete juures pole topsihoidikuid, aga no selle kannatab küll ära :) Filmivalik oli muidugi Karini idee, lähtuvalt oma laste ealistest eelistustest, aga oli hea vaadata suurematelgi. Pisara kiskus kah välja.
Kuna kinos oli ka Kairi koos Anna ja Mardiga, pidasime plaani, mida võiks veel teha.Kuna hommikune vihmasadu oli järgi jäänud, läksime - kuhu siis mujale, eks ikka rulluisutama! Mart küll rulatama, temal uiske ei ole.
Ehkki Kati ja Ode mulle ikka veel rulluisutamises kiirusega ära teevad (ehhee, Karinist ja kairist olin siiski pisut kiirem :), hakkab mul juba tunne tekkima, et ajaviiteharrastusena võib see tegevus isegi meeldima hakata. Aga kiirust ma ikka veel kardan ning pöörata ja pidurdada ei oska. Aga niimoodi,meelelahutuseks ja peputrenniks heas seltskonnas libiseda... päris tore :)
Algselt olime plaaninud veeta emadepäeva roheliste rattaretkel ning nii olid lapsed sarnaselt eelmisele aastale ka tänavu emadepäeva kingid kaasa vedanud. Mina sain sellest aimu siis, kui laupäeva hilisõhtul hakkasin rattakotte tuulduma tõstma ja Jüri kotipõhjas oli mingi imelik karp, mille ta siis kahtlaselt kähku minema viis :) Nii et emadepäeva kingitused sain seekord siiski kätte hommikul kodus.
Kati ja Ode kinkisid kaelakee, mis mul praegugi kaelas on. Jüri kahtlasest karbist tulid aga välja soola- ja pipratoos. Soolatoos, muide, oligi meil olnud selline nagu vanasti - kust tuleb ebahügieeniliselt näpuga või lusikaotsaga soola võtta. Nüüd on ikka niisugune, kust soola raputada saab. Pealt kirssidega.
Shokolaaditahvel oli küll rattaretke kotis kannatada saanud. Tükkideks murdunud ja puha. Aga ega ta sellepärast vähem maitse! Pigem rohkemgi :)
Minu enda ema oli täna maal, nii et talle läksime külla õhtul, kui nad isaga sealt juba tagasi olid.
Mu ema ja isa on kah veel lapsed, kel võimalus emadepäeval oma emale õnne soovida. Mida nad ka tegid. Nii et kui mu väsimatu ema küsis hiljem Memme igapäevase mälutreeningu kontrollküsimuse "Mis nädalapäev täna on?", vastas Memm (90a) kõhklematult: "Emadepäev!"