Get a life!

Kati käis oma elu esimeses maniküüris. Mis ühtlasi tuletas mulle meelde, et mina oma 20 aastat pikemas elus pole sinna veel kordagi jõudnud.

Kuigi, kui nüüd kõrges eas alustada, võiks juba päris ekstreemseks minna ja kohe pediküüri proovida.

Ei, ma ei ole jahimees, ehkki sügiseti ja kevaditi autoga maanteedel kulgedes mõnikord selline tunne tekib. Teele ilmuvaid metsloomi, keda autoga tahtmatult küttida, on tõesti palju ja kõige hirmsamad neist on muidugi põdrad.

Meie küla "peamagistraalil" on kohalikus keeles Luksu väikseks teeotsaks nimetatav pime käänak. Väliskurvi ääristab seal sügav pajuvõssa kasvanud kraav, millel minu lapsepõlves olid jalapuud ja kust algas otsetee meie maja juurde. Tänapäeval, kus eriti enam jalgsi ei käida, on tee muidugi umbe kasvanud ning autoga saab maja juurde ringiga mööda Pohla tanumat.

See pole aga hetkel teema. Teema on, et just see käänak on põtrade rännuteel kohaks, kus nad ületavad meie kohalikku maanteed. Ühele poole jääb sealt Sauagu soluka nimelise sopina Vanakülla ulatuv metsamassiiv ning teisele poole üle jõe Valgejõe ja Loobu jõe vahelised metsad. Nii et just pimeda käänaku tagant ilmuvad teele ühest metsast teise siirduvad põdrad.

Eelmise laupäeva hilisõhtul või varaöösel, umbes kella 23 paiku, olin lastega teel maale. Noor põder, ilmselt kevadine vasikas, ilmus kurvi tagant tuledevihku vaevalt saja meetri kaugusel. Lihtsalt seisis keset teed, oma noorusest hoolimata hirmuäratavalt suur.

Kati, kes märkas põtra ilmselt murdosa sekundit enne mind, karjatas. "Emme-emme, ei-ei!" või midagi niisugust. Mina hoidsin kõvasti roolist ja juba pidurdasin, aga eks kõrvalistujal ole need esimesed hetked kõige jubedamad, kui ta veel ei tea, kas ka autojuht on ohtu märganud ja tegutseb...

Tegelikult ei olnudki seekordne kohtumine väga ohtlik. Auto sai põdrast juba kaugel pidama, kustutasin tuled ja andsin signaali. Rumal noorloom volksas kohmaka hüppega kraavi ja meie jätkasime sõitu, küll kergelt õõnsa tundega kõhukoopas.

Aasta tagasi nägime Katiga kahekesi sõites põtra umbes samas kohas. See kohtumine oli märksa hullem, sest suur laiade sarvedega põdrapull hüppas kraavist teele täiesti auto nina ees. Pidurid lendasid blokki ja autol külg ette - õnneks niipidi, et see oli diagonaalselt üle tee tormava põdra liikumisteega paralleelne. Kõrged jalad ja kõhualune möödusid täiesti külje alt.

Tookord toibusime hulk aega, enne kuni suurem ehmatus möödus, käte värisemine lakkas ning sai edasi sõita.

Minu põdrahirmule lisab vürtsi, et lapsepõlvesõbranna Marje tegi paar aastat tagasi Altja teel põdraavarii. Kolm autosolnut pääsesid kokkupõrke raskusastet arvestades kergelt, kuid auto läks mahakandmisele.

Autojuhtimsiõpikud soovitavad: kui on valida teelt väljasõit või otsasõit loomale, valige viimane. Väiksemate loomade puhul olen suutnud sellest ka kinni pidada, sõites näiteks kord jäisel kurvilisel metsavaheteel külmavereliselt üle auto ette hüpanud kähriku. Aga põder... ta on ikka midagi nii suurt, et ma tõesti ei tahaks seda proovida.
___
Täiendatud. Teisel samal teemal: Urmas soovitab teelt väljasõidu vältimiseks endale sisendada "ajan ta raisa alla". Tanza kohtus eile põdraga, õnneks samuti ohutult.

Selle aasta viimane XDream Võrus ja Võru ümbruses toimus ilusal päikeselisel pühapäeval. Üldse mäletan ma XDreami viimaseid etappe kõikidel aastatel väga helgetena: kerge sügisehõng, päikesepaiste ja lõpetamisel suur-suur rahulolu…

Enne starti olime arutanud, et erinevalt eelmise sügise Viljandi etapist tänavu vist ujuda ei tule. Sest järv, mille vastaskallastele annaks punktid panna, pole lihtsalt nii suur, et ujumine olulise ajavõidu annaks.

Aga ära hõiska enne kaardi kättesaamist, ütlevad vanad multisportlased. Nii seegi kord:  A-raja alguse, valikorienteerumisega jooksuetapi parim rada viis otsejoones ujuma. Sadakond meetrit pärast starti tuli kohe vette sumatada - ja ega seal siis jalad põhja ei ulatanud, tuli ikka otseses mõttes ujuda. Küll vaid mõned tõmbed, aga paljutõotav algus etapile oli tehtud.

Edaspidi küll nii ekstreemseid üllatusi ei tulnud. Kahjuks, tahaks lausa öelda, sest just sellised asjad on need, mis lõpuks meelde jäävad. Kolgaküla pikal etapil sügisese pimeda peale jäämine. Ujumine üle Viljandi järve. Viru raba turbaväljad ja kuivenduskraavid…

Muidugi on tegelikult mõnus, kui rada pole liiga raske ja on aega etapist mõnu tunda. Sprindi lühike jooks just seda võimaldas. Ning ka ratta optimaalne rajavalik oli seekord suhteliselt teedel, nii et raiesmikke, risu ja kopratamme ületada ei tulnud. Küll aga tuli, ratas seljas, üles ronida Lõuna-Eestile kohasest järsust mäenõlvast. Ja vahepeal lasta märki (vist paintballi) püssidest, mis meie tiimile tõi kaasa neli trahviringi jooksu. Aga need polnud liiga pikad ning oli pigem lõbus.

Vahva lisaülesanne oli Võru spordihoones, kus tuli kokku lugeda tribüüni punased ja rohelised  toolid ja hallid pingid, leida üles põrandale kirjutatud numbrid ning kogu see kupatus kokku liita. Välja pääses ainult õige numbri ettenäitamisel. Meie vabanesime kolmandal katsel, aga mõnigi tiim veetis seal ikka pikalt aega, olles kohal enne meid ja jäädeski meist sinna pinke uuesti ja uuesti üle lugema. Pärast oli siis põhjust sõbralikult nokkida, et füüsiliselt võivad nad küll üle olla, kuid mõistus ja silmaringi avarus määravad ikka kah midagi…

Kanuuetapp oli Siku matkaseiklusest tuttavatel vetel. Kuna „sikukal” oli meil pikema rajavaliku viga juba ära tehtud, siis seekord jätsime selle tegemata. Lohistasime kanuud korra ka üle heinamaa, ning tehtud see kanuusõit oligi.

Pikemat kirjeldust väärib aga paljude jaoks parim, minu jaoks kohutavaim rulluisuetapp.

Päeva tark mõte kuulub kindlasti Leivole, kes soovitas, et rulluiskude ja kaitsmete juurde tuleb ettesaadetava varustuse kotti panna ka paar puhtaid sokke. Tõesti poleks tahtnud jooksus, kanuus ja rattal trööbatud märgi liivaseid sokke oma peaaegu-tutikatesse rulluiskudesse toppida!

Peaaegu-tutikad rulluisud viitab muidugi sellele, et ma rullitamises mingi guru ei ole. Täpsemalt öeldes olen täielik koba. Seepärast oli ikka tõsine hirm nahas, lugedes XDreami arvamusveerust kiirustest 26 km/h ning arutlusi kurvide ja laskumiste üle.

Kui värisevate põlvedega rullikate peale püsti tõusin, tundus täiesti võimatuna läbida nendel kuus pikka kilomeetrit. „Surmaminejad tervitavad!” pomisesin mind muigelsui jälgivale kohtunikule Rooma gladiaatorite tervituse. Kuna käe tõstmine tervituse juurde kuuluvaks saluudiks tundus liiga tasakaalurööviv, jäi see igaks juhuks tegemata.

Jätkuvalt värisevate põlvedega tegin paar koperdavat tõuget ja püüdsin veereda. Tuli isegi välja, nii et tekkis juba lootus siit eluga pääseda. Aga siis kaotas Leivo sellest aeglasest kulgemisest kannatuse, haaras mul käest ja tõmbas enda järel kiiresti edasi. Kiljusin ja kriiskasin tõelises surmahirmus ning tol hetkel oli küll täiesti poogen, kui palju nalja võis see ümberkaudsetele teha. Nüüd on muidugi piinlik...

Alloleval Alari tehtud fotol on näha meie uisutamise stiilinäide. Hmm, kui numbreid poleks rinnas ja tegu poleks võistlusega, oleks kohe päris nummi ja romantiline pilt, kuidas Leivo mind rullitama õpetab J

Ajapikku harjusin vähemalt tasakaalu hoidma ning vedamine ei tundunudki enam nii hirmus. Hirmsaks läks siis, kui Leivo laskumise peal mul käest lahti laskis. Ma ei suutnud uiske nii suure kiiruse peal juhtida! Veeresin teekumerusel umbes sama osavalt nagu mäest alla lükatud vanker. Ja muidugi kiljusin. Üldse pole ma vist viimase kümne aasta jooksul kokku nii palju kiljunud kui seal rullide peal.

Nii kulgeski mu edasine tee kontrollpunktini Leivo käe otsas. Tagasiteel võttis Alar teisest käest ning mulle anti selgesõnaline korraldus mitte püüdagi uisutamisliigutusi imiteerida, vaid jalgu konkreetselt paigal hoida. Mnjah, olnuks päris hea füüsiline puhkus, kui mitte emotsionaalne pool poleks olnud nii stressav ja pinges…

Kontrollpunkti juures oli katsumuseks sõita rulluiskudega künkast alla, asfaldi pealt kruusale. Mulle olid suureks abiks väravaäärsed kivitulbad, millele otsa sõites sai hoo pidama ja võis minu jaoks piisava ettevaatlikkusega kruusateele astuda.

Teha tuli seda kõike aga selleks, et jõuda kossuplatsile, kus pidi palli üks kord korvi saama. Nagu Alar pärast iseloomustas, esines meie tiim samamoodi kui Eesti rahvuskoondis Läti vastu mängides. Ütleme viisakalt, et mitte just parima tabavusprotsendiga. Lõpuks sopsas pall aga siiski korvi ning algas eelkirjeldatud tagasitee.

Pool tagasiteed murdsin juba pead selle üle, kuidas lõpus seisma saada. Suurusehullustuses olin ostnud endale oskajate inimeste rulluisud, millel pole pidureid. Jääl tavaliste uiskudega oskan pidurdada küll: tuleb üks jalg ette keerata, nii et uisutera lihvib pisut jääd… aga teha sama asfaldil ja rullidega? Tänan, ei! Õnneks lahenes küsimus teeäärse posti abil, millest kallistavalt haarata. Jee! Läbi! Olen elus ja terve!

Ja ärge palun küsige, miks ma enne võistlust rulluisutamist ei harjutanud… J

____ 

Lisa: Alari pildid koos kommentaaridega. Leivo meenutused  sõnas ja pildis. Triinu (Skype HiiFii) kirjeldus B-rajalt. Maare jutustab KAMi tüdrukute seiklusest B-rajal ning Urmas Aatomike lemmingukogemustest nende kõrval.

Tulemused: Meie oleme üldarvestuses 36., segadest 8. kohal. A-rajale startis 68 tiimi, neist segavõistkondi oli 23.

Ode sünnipäeva lõpuüritusena käisime neljakesi - mina, kati, Jüri ja Ode - vaatamas Nuku- ja Noorsooteatri muusikali "Romeo ja Julia". Kuhu piletite saamiseks olin olnud sunnitud lausa tutvusi kasutama - ajal, mil mina ärkasin, olid kõigi etenduste ja lisaetenduste vabamüüki läinud piletid juba lootusetult läbi.

Kõrvalolev pilt on Nuku- ja Noorsooteatri foto (fotograaf Priit Grepp). Lisatud on ta siia lihtsalt sellepärast, et see on nii nunnu - kui ma veel teismeline oleks, siis just sellised pildid ja emotsioonid  mu südame põksuma paneksid..

Positiivse poole pealt: Teatri hiljuti katusega kaetud sisehoov oli mõnus, ei hakanud isegi külm etenduse ajal. Ning etendus ise oli uudse nurga alt ja meeleolukas.

Negatiivset: Minu jaoks ehk isegi liiga uudse nurga alt. Võibolla esitan noortetükile liiga kõrgeid nõudmisi, aga minu meelest pidevad kahemõttelised vihjed ja lausa otseütlemised, mis saalis naeru ja elevuse tagavad, on siiski ... ma ei teagi, kuidas seda sõnastada. Võibolla kui tegijate poolt kergema vastupanu peale minekut. Või odava populaarsuse taotlemist.

Ah, mis ma virisen. Kokkuvõttes oli ju tore, isegi hingeliigutav. Ode ütles, et tal tuli Romeo ehk Kristjan Kasearu peale "kerge armumise tunne" ning etenduse lõppedes võttis ta oma kavalehele ka tema autogrammi.

Ode sünnipäeva tähistasime tema sõprade-sugulaste ringis Nõmme seiklusrajal. Pildil tegeleb Ode puulatvade lähistel köielkõnniga.

Väga vahva oli. Harukordne oli ka see, et pea kõik kutsutud olid kohal - puudus ainult sõbranna Helena, kes oli sõitnud perega maale. Kokku 24 inimest.

Aitäh Leivole, kes tegi palju pilte. Jüri tegi ka, aga tema omad on veel fotoaparaadi sees.

Alla-140-sentimeetrised tegid läbi kolm esimest rada, edaspidi muutusid kinnivõtmiskohad nende jaoks liiga kõrgeks. Pikemad turnisid vapralt läbi kõik viis, ehkki kisa, kiljumist ja kartmist oli nii mõnelgi kohal. Mustal rajal sai ise valida kolme pikkuse ja raskusastme vahel ja muidugi pean nina püsti ajama, et tegin selle kõige raskema variandi :) Kihvt oli! Aga minu lemmik-atraktsioon oli hoopiski neljandal rajal, kus köiega tuli Tarzani kombel platvormilt alla hüpata.

Kõige pisem kolm rada läbinu meie seltskonnast oli Helen, kes on 4 aastat ja 9 kuud vana.

Ja seikluspargi pidajail palun kiita sünnipäevalast ja seikluspargis sünnipäeva tähistamise idee autorit Odet: vähemalt pooled külalised lubasid kindlasti tagasi tulla. Hakati juba plaanima isegi klassiekskursiooni :)

Ode Liis on meil sügisetüdruk, sündinud 23.septembril ehk päeval, mil kõige sagedamini suvi sügise vastu vahetub. Ja sünnipäevaga on siis ka, eks ikka nii ja naa: kord suvel, kord sügisel. Tänavu algab sügis 07:03 ja kuna Ode nägi ilmavalgust täpselt kell 6 hommikul, siis 12-aastaseks saab ta veel suvel.

Sellel pildil on Ode Liis kolmveerandteise aastane ning see on tehtud veel täielikul suvel, meie juures maal. Pildistas Aldo Luud, "Pere ja Kodu" fotograaf.

Plaanikohaselt pidi Ode küll sündima kaks nädalat varem - vähemalt niimoodi olime arstiga arvutanud. Ja 9.septembril oli nagu tunne kah - et nüüd läheb lahti. Kogenud sünnitaja nagu ma 24-aastaselt juba olin, otsustasin aga, et käin veel mõnuga kodus soojas vannis ja alles siis lähen Toomemäele.

Ligunesin siis pool tundi vannis - ja väikesed torkivad valud olid nagu peoga pühitud. Küllap oli valehäire ja hea, et haiglasse ei läinud. Sest Ode viivitas ilmaletulekuga veel neliteist päeva.

Aga kui siis tulema hakkas, tuli kiiresti! Jõudsin vaevalt haiglasse. Poolteist tundi pärast esimesi valutorkeid oli tita mu kõhu peal - vähe puudus, et oleks juba haigla liftis ära sündinud, enne sünnitustuppagi jõudmist.

***

Ode oli rõõmus ja rahulik tita. Eks ka sellepärast, et tema oli mu kolmest lapsest ainus, kellega endale lapsepuhkust lubasin. Tundus, et on juba küllalt rabeletud, ülikooli ja karjääri tehtud. Käisin küll augusti lõpuni tööl, aga pärast seda olin poolteist aastat kodus.

***

Sellel pildil on aga meie kodune idüll 2.oktoobril 1994. Ilmad olid külmad, sügiseselt tuulised-tormised, kuid egas siis noores Eesti Vabariigis nii varakult paneelmaju kütma ei hakatud. Vähemalt mitte Tartus, mis üldse oli kokkuhoidlikkuse musternäidis: näiteks terve 1993. aasta talve oli kogu linn ilma sooja veeta. 1994. aastal soe vesi küll oli, aga käisime poole oktoobrikuuni kodus riides nagu Põhjanaba ekspeditsiooniks valmistudes. Kahjuks oli ka külm sügis.

***

Kui Ode juba roomama hakkas, ei kapsaussitanud ta kombekalt kõhuli, vaid nihutas end edasi selja peal. Toetas kannad kõvasti maha, viskas selja vibusse ja lükkas end pea ja õlgade peal edasi. Kuklal polnud juukseid ollagi, kõik olid maha nühitud. Isegi nahk oli pea tagaküljel kõvaks kulunud, peaaegu nagu tallalalune. Kartsin, et sinna ei hakkagi enam juukseid kasvama, aga kui Ode pooleaastaselt äkki käpulikäimise võlud avastas, kasvasid kuklasse ka juuksed mis mühin.

Üldiselt ma püüdsin, et titad ei oleks köögis ega vannitoas: mõlemas oli liiga palju väikesele inimesele ohtlikke asju mu meelest. Nii paningi Ode suurde tuppa tekile, kui ise süüa tegin.

"Emme, emme - Ode on sillatades köögi pole teel!" jooksis köögikeelust teadlik nelja-aastane Kati kord toast mulle hoiatust tooma. See lause on meil siiamaani üks kodustest naljadest.

***

Ode esimeseks hüüdnimeks oli Käguvaablane. No ta lihtsalt oli selline: piilus kavala näoga tekikookonist ning liigutas lõua all vaikselt sõrmi.

Kõrvaloleval pildil on Ode tüüpilises käguvaablase-olekus, ise alles 5-päevane. Pildistatud ülikoolikaaslase Aivar Aotähe poolt, kui olime haiglast koju jõudnud.

Kolmeaastaselt  sai Ode hüüdnime, mis saadab teda siiamaani. See sündis suvel ja minu mäletamist mööda oli ristiemaks mu ema. Vaadates, kuidas pisike punases kleidis ja anetnni moodi üles seotud tukasalguga Ode tõukerattal mööda õue ringi rallis, ütles Mummi need saatuslikud sõnad: "Ta on täpselt nagu teletups Poo!" Nimi kleepus külge kui valatult. Veel praegugi, kui Odet hellitada tahan, ütlen talle Poo.

***

Ja hommikul, mil Odega esimest korda kodus ärkasime, uppus "Estonia". See on seos, mis mulle nii Odest kui Estoniast mõeldes alati meelde tuleb.

Täna õhtul oli Kristiine Noortekeskuse ees sinine telk, kus kaks särasilmset näitsikut kutsusid möödujaid ilusast valgest paberist tuvisid voltima. Et need saadetakse ülemaailmsel rahupäeval kogu maailmast lennukiga Shotimaale.

Iiks!

Paberit oli terve hunnik. Ilmselt oli keegi selle sponsorluse korras välja kaubelnud. Küllap on keegi veennud ka posti- või lennufirmat, et see nende tuviposti tasuta Shotimaale lennutaks. Sest vaevalt et noortekeskusel selliste asjade jaoks raha on.

Aga ikkagi!!!

Need tuvid on ju täiesti mõttetud. Olgu, korraks on ülev tunne eksponeerida seda ruumitäitvat paberihunnikut - aga mingi aja pärast lõpetab see ju prügimäel. Heal juhul ümbertöötlemises.

Tüdrukud olid nii õhinas ja oma ürituse ülluses veendunud, et mul polnud südant öelda, et nad tegelevad jaburusega. Ütlesin ainult, et minu tuvi on mõtteline ja säästame selle lehe paberit.

Naerusuine tüdruk, kes just tahtis mulle tuvi voltimist õpetama hakata, jäi korraks tõsiseks. Ma usun, et ta mõtleb selle üle.

Jätkan ka tänavu oma õpetaja ja õppejõu karjääri. Kui seda nüüd karjääriks nimetada, pigem siiski hobi.

Tallinna Lilleküla Gümnaasiumis, oma laste koolis, annan 11. klassidel valikainena suhtekorraldust. Või õigemini sissejuhatust suhtekorraldusse, sest kooliõpilastega väga sügavuti minna ei saa. Peaasi, et nad vajalikes kategooriates mõelda oskaksid ning minu eesmärk on, et nad edasises elus, sõltumata õpitavast erialast ja ametist, oma töiste suhete korraldamisega hästi toime tuleksid.

Ülikoolitasemel on praegu üleval neli loengut EBSis.

Päevad muudab see muidugi pikaks ja pingeliseks. Koolis on tund neljapäeva hommikul kell 8, ülikoolis pool kuus õhtul. Oma tööpäev niikuinii.

Aga mulle meeldib. On tõeliselt huvitav püüda anda oma armastatud valdkonda edasi inimestele, kellel sellega varasemat kokkupuudet ei ole. Ja võibolla esialgu erilist huvigi mitte.

Erinevatel aastatel on loengusarja kogemused 21.Koolis ja TLÜ-s ning üksikud loengud TTÜs ja Audenteses. Alati on olnud huvitav. Ja väsitav. Nii et igal aastal mõtlen, et järgmisel aastal enam ei-ei-ei. Aga ikka lähen, kui kutsutakse.

Statoili teenindusjaamade kontseptsioon "Koht päikese all" on liigagi hästi õnnestunud. Statoilist on saanud tõeline Koht, keskus ja elu telg.

Täna varahommikul veetsin Statoilis tubli viisteist minutit. Minu ees tellis autotäis tunkedes mehi hotdoge ja burgereid, siis ostis üks naine klaasipesuvedelikku ja ajakirja, makstes nende eest erinevate kaartidega. Vanem meesterahvas ei suutnud kuidagi otsustda, millist kõneajakaarti tal vaja läheb ja järgmine daam küsis kontserdipiletite kohta (mida õnneks ei olnud). Õnneks jõudis minu järjekord kätte ka enne, kui kellelgi olnuks vaja liikluskindlustust sõlmida.

Mina olin ainus friik, kes bensiinijaamast bensiini ostis.

Tänu Gea vastavastatud kosjamooriandele, on meie kiisul Kasutu Meow (aka Kisti aka Kiddy aka Miug) külas innukas kõuts Honda. Korteris käib tormiline kassiflirt.

Esmakohtumine. Kõrvad veel kergelt lidus, saba hoiatavalt vonksumas. Sa oled vist küll tore, aga hoia eemale!

Tunnid on möödunud, usladus kasvanud. Kasutu on lõõgastunult külili, kuid jälgib valvsalt Hondat, kes tema ümber innukaid auringe teeb. Kassidel kontrollib olukorda emane, kõutsi ülesanne on olla talle meelepärane. Veel pole Kasutu lõplikult selgusele jõudnud, kas Honda on piisavalt hea talle poegi tegema.

Piiramine jätkub. Tunnid kuluvad.

Jah, küllap ta on. Aga kõigepealt on vaja kõutsi ikka kiusata ka. Valjusti nurrudes võrgutavalt maas aeleda, aga kui teine lootusrikkalt ligi tuleb, siis turtsudes käpaga anda. Muidugi mitte kõvasti, sest päris eemale ei taha ju ajada. Aga las ootab ja vaatab veel.