Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Kreete põhiharitud

IMG_0572

Esmaspäeval sai Kreete kätte Westholmi Gümnaasiumi põhikooli lõputunnistuse. Lisatud pildil koos issiga, kes muide lapsevanemate poolt  aktusel kõne pidas Naeratus

Üldse oli kena aktus – parasjagu südamlik, parasjagu lõbus. Kahe lõpuklassi juhatajad üllatasid ühismusitseerimisega ning üks armas lõpetajanna lausa eesti-otsib-superstaari väärilise lauluoskuse ja lavasarmiga.

Mulle meeldib lõpuaktustel muidugi ka kõikide lõpetajate kleite vaadata. Ja ma ei tea, kas ma olen vanaks saanud või mis, aga juba meeldivad mulle pigem tagasihoidliku, tütarlapselikult lihtsa kleidi, soengu ja meigiga koolilõpetajannad. Teismelisena oleksin küll ilmselt imetlenud hoopis neid, kel paksult värvi ja moodsad efektsed soengud: et ikka ägedad Naeratus Praegu oli aga naljakalt heameel, et suurima aplausi pälvis kaaslastelt armas tagasihoidlik tüdruk, mitte printsessikleidis barbitar… Ning muidugi panin ka ise oma tänavusele lemmik-kleidile jaki peale, sest muidu olnuks see oma võluva dekolteega aktuseks sobimatu…

Aktuse lõpetas bankett koolisööklas, Aga ega pikalt pidutseda polnudki mahti: samal õhtul lendas Kreete Šotimaale, et teha esimene ülaskäik oma vahetusaasta-kooli. Kuna ta ei ole veel 16, mil lubataks üksi lennata, läks Mumm temaga kaasa, et samuti nädalake Marise juures veeta. Alloleval pildil ongi isa-tütre südamlik hüvastijätt, mis oli tõesti nii südamlik, nagu lendaks Kreete vähemalt igaveseks vastu oma uuele tundmatule saatusele Naeratus

Kreete lopetamine 047

Rõdupesa

Juunialguse palavad ilmad korraldasid elu meie Kristiine-kodus täielikult ümber. Ühel rõdul elanud jalgrattad pidid endale leidma kohad tubades ning teise rõdu pesunöörid pidid end samuti koomale võtma. On ju ütlemata mõnus rõdul päevitada – päike paistab sinna isegi pärast tööpäeva lõppu ja nii sain ka mina end kohe esimeste päikseliste ilmadega ilusaks pruuniks.

Aga palavus keris üha edasi ning mõnusamaks rõdueluks kolis rõdule nii Jüri kott-tool kui vedrumadrats ühelt minu voodipoolelt. Ja viimane tingis selle, et rõdu kujunes popiks magamiskohaks. (Jajah, see on üks seitsmenda korruse võlusid, et lisaks akende pidevale avatuna hoidmisele saad muretult rõdul magadagi!)

Eilsel vihmaga lõppenud hommikul oli rõdul ööbimise kord Ode käes – aga vihm sadas nii õnneliku suunaga, et Ode seda valingut ei märganudki. Nii et ka vihmahommikul ärkas ta hoopis kassipissi lõhna peale:  Kisti, kurinahk, reostas rõdule tekitatud loodust ehk lillekasti Naeratus

Nüüd lubab ilmaprognoos mõneks ajaks vihma, aga kuidagi kahju tundub juba rõdul elamisest loobuda…

Emauhkus

Kahekümnendaks sünnipäevakskinkisime Katile fotosessiooni Kristiina Männiku juures. Nüüd ta käis ja tegi pildid ära. Lisan paar näidet, miks ma emauhkusest lõhki lähen.

Ehkki, jah, Facebooki kirjutas ta oma fotoalbumi alla "Aitäh, emme!" mitte tänutäheks heade geenide, vaid sellesama sünnipäevakingituse eest :)

 

Olümpiajooksul

Ilus suveilm lausa kutsus osalema Tallinna Olümpiajooksul, tänavu nime all Paf Tallinna Olümpiajooks (jah, ma kohe googeldasin, mis asi see Paf on, nii et hästi valitud koht oma nime tutvustamiseks Naeratus ).

Pirita terviseraja 7,2km oli palav ja mägine, aga joosta oli väga-väga hea. (Viimase järsu tõusu ma, tõsi küll, kõndisin.) Ja kaks joogipunkti rajal olid väga asjaks.

Joosta oli nii hea, et mõtlesin lausa, et nüüd, kus aega on jälle rohkem (nii normaliseerunud tööhulga kui inglise keele lõppemise tõttu), peaks hakkama jälle jooksmas käima. Suvi ju ka!

Varahommik Tiffany juures

Kassid on tuntud selle poolest, et armastavad kõikvõimalikesse kohtadesse pugeda. Nii ka meie Tiffu-Tiffany. Hommikul tuli Ode Liis klassikaaslastega telkimast ning asjadest tühjakstõstetud seljakott jäi korraks põrandale….

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Või siis Ode Liisi voodi madratsikate: tuli pesust, panin ta lappesse ja  voodile pealepanekut ootama – ja jõudsime vist vaevu ümber pöörata, kui Tiffu lapete vahel juba magusalt magas…

Kass 003

Vabatahtlik suvetöö

Mitte-eksamitegijatest lastel on tänavuseks aastaks kool läbi. Juba nädal tagasi lõppes ka minu inglise keele kursus – viimasel tunnil, kuhu meile muidugi oli antud ports töövihikuülesandeid, sõime koolilõpule kohaselt kringlit ja rääkisime niisama. Lausa eesti keeles.

Muuhulgas küsis õpetaja, et kes tahaks järgmisel aastal jätkata. Mina kindlasti tahan – eriti kui kuulsin, et võimaluse korral jätkab suur osa meie grupist. Meil on seal kokku saanud kuidagi väga tore seltskond – kõik väga erinevad, aga ilmselt mingilt põhiomaduselt ühtemoodi. Ja õpetajagi on selline, kes suudab seda erinevatest molekulidest seltskonda kenasti ümber ühe keskpunkti – inglise keele – pöörlemas hoida.

Mis paljudele meist – salamisi ka mulle – jätkamise asjus muret valmistas oli see, et kas me ikka oleme valmis järgmiseks tasemeks. Polnud me ju ajapuudusel (mina pean ütlema, et kohati ka laiskusest ja muude asjade eelistamisest) alati kõige hoolsamad õppurid ning palju materjali sai üle lastud pinnapealselt.

Kui õpetaja laskis ringi käima järgmise taseme õpiku, tundus see esmapilgul küll lihtne olevat. Ma saan ju kõigest aru! Aga õpetaja valas sellele rõõmule kohe jahutavat vett: “Vaadake materjali alati mitte sellest seisukohast, kas te sellest aru saate, vaid sellest, kas ise suudate seda samamoodi ära rääkida.”

Vatt see on probleem - isegi lõppenud aasta materjali püüdsin ma kogu aeg lihtsustada, et keerulisemaid lausekonstruktsioone ja sõnu kasutades mitte vigu teha.

Nii otsustasingi võtta endale suvetöö: töötada suve jooksul läbi kõik eelmise aasta õpiku 12 peatükki. Jõuab täpselt – igal nädalal peatükk.

Kihutav kuu

“Nõuuu!” kiljus Ode läbi nördimuse ja naeru, püüdes kõigi kättejuhtuvate esemetega tabada põiklevat Jürit, kes mingi pildiga vehkis. “Ma tean isegi, et ma pole väärt 11.klassi pääsema! Ma pole väärt gümnaasiumis õppimagi!”

“Aga ikkagi –kuu!” väikeõde kiusav Jüri tõstis taas raamatu, mille kaanel astronoomiapilt. “Kuu, Ode! Kuu!”

“Mul olid lihtsalt ajud neist eelmistest ülesannetest juba pehmed!!!”

Vaigistasin lahingu maha ja pärisin põhjuste järele. Ilmnes, et koduse sõja põhjuseks oli Ode  füüsika kirjalik eksam, kus, nagu Ode ise kodus järele mõeldes avastas, arvutas ta ühes ülesandes, et Kuu teeb tiiru ümber Maa kahe minutiga. Eksami käigus ei olnud see tulemus üldse kahtlane tundunud.

Minu kojujõudmise rahustav mõju ei kestnud kaua, sest mul tuli õnnetu mõte asja kohta lähemalt küsida.

“Ode, aga kuidas sulle see tõehetk siis kohale jõudis,  et kuu ei saa ju nii kiiresti oma tiiru teha?”

“Eks ta ärkas hommikul üles ja vaatas, et määh, kuidas see asi akna taga ikka veel paigal püsib,” pistis Jüri vahele.

Ja kõik algas otsast peale.

__
Kihutav kuu ei olnud siiski hirmsam viga kui muud võimalikud valed lahenduskäigud.  Ode eksami koondhindeks sai tubli 4.

Suitsetamine on alamklasside pahe

Mul oli kunagi kolleeg, kes tahtis lahti saada oma nö peosuitsetamise harjumusest. Seepärast palus ta sõpru, et kui seltskonnas on näha tema käe liikumist sigaretipaki poole, ütleks keegi kõva häälega: “Suitsetamine on alamklasside pahe.” Seda tuli teha ajast, kohast ja ümbritsevast seltskonnast hoolimata.

See toimis. Seda paremini, mida olulisem ja auväärsem oli seltskond, kes suitsupaki väljavõtmise hetkel tema ümber viibis. Ainult et minul oli ütlejana mõnigi kord piinlik niimoodi bitchida ja teist avalikult häbistada – ümbritsevad ju ei teadnud, et ta on ise seda palunud :)

See tuli meelde, lugedes eile Postimehest artiklit, et Eestis on suitsetamisvastase ennetustöö tulemusel vähenenud suitsetamine kõrgemalt haritud ja parema sissetulekuga inimeste seas, madalama hariduse ja väiksema sissetulekuga inimeste seas aga hoopis kasvanud. Seda hoolimata ka tubaka ja sigarettide järjest kasvavast hinnast, mis teoreetiliselt võiks ju loobuma sundida just vaesemaid. Aga ilmselt võtavad nemad loobumise asemel kasutusele hoopis odavama salasuitsu…

Kisti 9

Kisti9 018

Täna on kokkuleplikult sünnipäev meie Kistil, kel täitub üheksa eluaastat. Ode, kes sai ta endale 8.sünnipäevaks, on nüüd oma elust veetnud rohkem aega Kistiga kui Kistita.

9.sünnipäeval andsime Kistile sinki ja panime põrandale 9 küünlaga tordi. Tuleb tunnistada, et sünnipäevalaps sellest suuremat ei hoolinud, küll aga oleks peaaegu oma vurrud kõrvetanud uudishimulik Tiffu.

Kisti9 008

Kisti9 006

Aga tagasi sünnipäevalapse juurde. Paaril esimesel aastal oli Kisti veel natuke ka minu kass. Hommikuti ronis ta mulle padjale ja hakkas käppadega mu juustes sasima, kuni ma enam vastu ei pidanud ja üles kobisin. Kohvikeetmise ajal oli meil oma rituaal, kus Kisti hüppas taburetile, mina kammisin teda ja pärast sai ta preemiaks midagi suupärast – enamasti sinki, mida ta eluaeg on armastanud.

Nüüd aga on Kisti puhtalt ja ainuüksi Ode kass. Kass, kes tal sõna otseses mõttes kannul käib, tema padja kõrval magab ning diivanil Ode kõrval pikutab ja nõudlikult kräunudes oma kõhtu laseb sügada. Või siis sama nõudlikult Ode kõhtu sõtkub, ise valjusti nurrudes.

Kisti9 002Kolme aasta eest meie koju saabunud Tiffuga valitseb Kistil relvastatud neutraliteet, mida nad mõlemad aegajalt rikuvad. Mitte ainult kaklemiseks – vahetevahel nad täiesti naudivad teineteise olemasolu, eriti Kisti kurri-ajal. Ja kui on vaja pahandust teha – näiteks diivanikatteid segi ajada või diivanit ennast kratsida. Ja muidugi siis, kui on vaja põgeneda kohutava koletise tolmuimeja eest! Seda kardavad nad millegipärast mõlemad ja kihutavad minema külg külje kõrval, sabad lookas.

Vahepeal proovisin ma rõdukastis lilli kasvatada. See lõppes, kui ma – imestades, miks kasti ühel poolel on taimed täiesti kuivanud – kasti üle kummardudes kanget kassipissi-lõhna tundsin. No muidugi Kisti!

Üheksandal eluaastal jäi Kisti äkki haigeks: ei söönud ega joonud, ainult oksendas. Kihutasime temaga loomaarstile ning meie kallis kass sai käppa tilguti ning veetis selle all kaks pikka päeva.  Ja hakkas siis vähehaaval toibuma – ei teagi, mis tal siis viga oli…

Kisti on objektiivselt võttes isekas ja tõrges, pealegi selline, kel on kalduvus lahti pääsedes jooksu minna. Nagu kirjutas Ode isa (ja millest Kisti kasvupere-perenaine Külli pole siiamaani üle saanud Naeratus), et see on sellepärast, et ta pole päris väiksena palju süles olnud. Mina arvan, et ta lihtsalt ongi selline – tõeline Kass, Kes Kõnnib Omapead. Kolm aastat tagasi tegi ta meid pikaks ajaks väga kurvaks, sest oli ligi kolm kuud kadunud – aga kui õnnelik oli jälle see päev, kui me oma kassi tagasi saime!

Veel Kistist: Meenutused tema 7-aastaselt ja 8-aastaselt sünnipäevalt.

Ja lihtsalt Kistist.

Maijooks 2011

Seoses korraldajate vahetusega on kadunud ka Maijooksu kunagine needus, alati vihmane ilm. Tänavusel Maijooksul siras taevas ere päike – ja samuti on vahepeal segajooksuks muutunud Maijooksust saanud taas ainult naistejooks, mille ajal mehed saavad nautida meestehoiu võlusid.

Jooksime Maijooksul kood Ode ja Katiga, võttes rahuliku jutuajamistempo. Lõpu eel ahvatles aga Ode meid spurtima, kusjuures nõudes, et ma ennast tema võidu nimel emalikult tagasi ei hoiaks. Nii sirutasimegi pool kilomeetrit enne lõppu sammu pikemaks – tunnistan, et algul tempot tõstes ma siiski natuke ootasin Odet järgi (Kati meie spurdi-ideega kaasa ei tulnud) – aga see oli selge viga! Finišisirgel võttis Ode üles sellise kiiruse, nagu jookseks ta 100 meetrit ja eelnenud 6,9 olnuks ainult soojendus. Nii ma temalt pähe saingi – täiesti hingetuksvõtvas finišiheitluses! Võin ennast ainult lohutada, et sprindis pole ma kunagi tugev olnud Naeratus

Jooksajid oli seekord nii palju, et tuttavaid jõudis märgata väga vähe – vastupidiselt varasematele aastatele, kus pea kõik üle-eesti-sugulasedki ära nähtud said. Aga muidu oli igati tore – järgmisel aastal igatahes jälle. On ju Maijooks üldse esimene rahvaspordivõistlus, kus ma täiskasvanuna osalesin…