Get a life!

Ema-isa korteris on rõduuks, mida (nagu ilmselt suurt enamikku rõduuksi) saab avada ja sulgeda ainult toa poolt. Nii oligi, et kui ema läks rõdule midagi tegema, palus ta isal ukse korraks kinni panna - et koer järele ei tuleks ja tuba ei jahtuks.

Aga kuna isa oli parasjagu sättimas end riidesse ja minemas garaaži, oli ta mõtetega juba oma asjade juures. Nii keeras ta küll rõduukse sulguri kuulekalt kinni, kuid pani saapad jalga... ja astus uksest välja. Viimane, mida ema rõdule kuulis, oli välisukse mürtsatus. Siis hakkas üksi tuppa jäänud Ferri solvunult kiunuma.

Ema oli muidugi kuri. Lubas mõttes, et tagasi jõudes saab isa prenneliga üle turja ja mida kõike veel. Algul andsid need mõtted ilmselt sooja, aga mitte kauaks. Riided olid ju kah õhukesed, mõeldud ainult mõneminutiliseks väljas olemiseks.

Mõnda aega proovis ema kössitades sooja saada. Aga kümnekonnakraadises pakases ei aita kaua ka see. Hakata rõdul hüplema või muu võimlemisega sooja tegema...? Aga kui garaaži läinu paariks tunniks või kauemakski ära jääb, ei aita pikalt ka see. Ja see pagana koer kah muudkui klähvis ja kiljus teisel pool ust, vaata, et hüppab klaasidest läbi.

Õnneks oli rõdul suur puulõhkumiskirves. Pärast selgus, et oli ka terve isa tööriistakast, aga seda ema ei märganud. Võttis aga massiivse kirve, kangutas rõduaknal klaasi hoidvad liistud lahti, tõstis klaasid eest ära ja ronis aknaavast tuppa.

Ning muidugi jõudis täpselt selle lammutustöö lõpuks garaažist tagasi ka isa. Sellest, mis siis juhtus ja kas tõesti ka legendaarne prennel käiku läks, ajalugu vaikib

***
See on mu ema-isa selletalvine suurim pahandus. Eelmine analoogne juhtum oli umbes 30 aastat tagasi, kui mina ja Karin olime maal ning esimesena koju jõudnud isa oli lukustatud koduuksele võtme ette jätnud ja kõige tagumises toas sügavalt magama jäänud. Töölt naasnud ema helistas uksekella, kuid see kaikus ainult esimeses koridoris ega ulatunud kolme vahepealse ukse taha. Paar tundi trepil istunud, vahepeal vaheldumisi uksele kloppinud ja kella helistanud ema otsis lõpuks öömaja venna juurest. Telefoni tollal korteris ei olnud, mobiilidest ei osanud keegi unistadagi ning kõrges korrusmajas jääb ära ka ka aknale koputamise võimalus.

Kui isa tookord kell üks öösel ärkas harjumatu tunde peale, et on voodis üksi, sai ta muidugi kohe aru, mis vahepeal juhtunud. Samas, kell üks öösel, vedas ta süümepiinades vaeveldes juhtmed tagumisse koridori ja paigutas uksekella ümber. Näis, mis ta nüüd rõduuksega ette võtab.

Ema aga arvestas, et järgmine lops peaks siis tulema taas 30 aasta pärast. Ei tea küll, mida need 90+ tegelased siis välja mõtlevad :)

Martinil oli tänavu ilus sünnipäevakuupäev - 21.01.2010, aastaid täitus kah 10.

"Parim kink on raamat," ütles ta elutargalt ning nii ta meilt "Õpilase" sünnipäevakingiks saigi.

Palju õnne, Martin - ja järgmisel aastal oled juba teismeline :)

Sügisel otsustas Kati osaleda Riigikohtu 90.aastapäeva kaasuskonkursil, kus juurahuvilistele kooliõpilastele pakuti lahendamiseks kolme erineva õigusvaldkonna juhtumeid. Kati valis "Reedetud sõpruse" ja kirjutas novembri alguses esmase analüüsi kokku. Kuna õpetajast juhendajat ei tulnud nagu pähe otsida, sai taas pöördutud Maare poole, kes selle juurapilguga üle vaatas ja pragarahvide-viidete lisamise asjus nõustas.

Detsembri lõpus tuli Katile kiri, et tema tööd on hinnatud kõrgelt ning et kui kõrgelt täpselt, selgub 21.jaanuaril Riigikohtus pidulikul tseremoonial.

Töid esitati kokku 117, neist põhiosa 9. ja 12.klassis (Kati arvas, et sellepärast, et just neis klassides on ühiskonnaõpetuse tunnid). Ja 12.klasside arvestuses sai Kati esimese koha! Võidutööd on Riigikohtu kodulehel ka üleval.

Mul ei tarvitse öelda, kui rõõmus ja uhke ma oma lapse üle olen :)

Igatahes oli oma vaeva väärt Kati Kolgata tee rongiga Tartusse. Selle rongiga, mis hukkunud autojuhi väljalõikamise ja muude päästetööde tõttu tubli tunni rööbastel seisis...

Rongis, muide, polevat kokkupõrget praktiliselt tundagi olnud. Ning hea, et Riigikohtusse jõudmiseks oli Katil piisav ajavaru, nii et traagiline õnnetus üritusel osalemist ära ei nullinud. Ainult tädi Anne sai nüüd asjatult külalist oodata, kes muidu seda lisaaega ehk tema juures veetnuks.

Mammu on meenutanud, et nõukogude võimu algusaegadel piisas inimeste vaikimasundimiseks ähvardavast küsimusest: "Aga mida te tegite Saksa okupatsiooni ajal?" Sest selge ju, et kui sa sel ajal just Punaarmee ridades rindel ei võidelnud, olid sa kahtlane, toetades pelgalt oma olemasolugagi vaenulikku võimu.

See tuli mulle meelde, kui Ode kirjutas ajalootundi arutlevat kirjandit "Eestlaste valikud Teises maailmasõjas". Sest mis valikutest me räägime: mis iganes valiku sa tollal tegid, iga loos oli tühi.

Ühtlasi käisime siis läbi Ode vanavanaisade tehtud valikud - või siis õigemini valikud, mille elu Ode vanavanaisadele ette seadis.

* Emigreerus paadipõgenikuna Rootsi.

* Sai 1941.aasta kuumal suvel Kaitseliitlasena venelaste poolt maha lastud.

* Jätkas oma talumeheelu, sest vanuse tõttu ei kuulunud enam mobilisatsioonide alla.

* Varjas end kõigi mobilisatsioonide päevil lühiajaliselt metsas (ehkki tõenäoliselt poleks vanuse tõttu mobilisatsioonide alla kuulunud).

Päris kirju pilt juba ühe perekonnaloo raames...

Kui mõni turundusguru kriitiliselt küsib: "Ja mis on Facebookis olemise mõõdetav kasu?", siis minul on nüüd vastus valmis: kotitäis Powerbari tooteid.

Nimelt vedas mul Hawaii Expressi Facebooki fännilehe loosis, kus fänne kutsuti üles postitama pilte asjadest, mida nad on HE-st ostnud. Mul on HE-st soetatud träni päris palju, nii et pildivalik oli lai. Valisin pildi talviselt Xdreamilt, kus mul jalas HE-st pärit tuulekindlad liibukad (ja spordipesu tegelikult ka, aga seda pole pildil näha :)

Ning postitatud 320 fännipildi seast tõmbas Fortuuna lisaauhinna loosimisel loosikastist välja just minu pildi!

Pessimist ütleks ehk, et näh, napilt läks mööda peavõit, suusareis Alpidesse… aga minul kui optimistil teevad ka sellised saavutused tuju ütlemata rõõmsaks ja päeva helgeks.

Ning võitjad on ka mu Xdreami tiimikaaslased ning armas abikaasa, kel pole nüüd mõnda aega vaja poodi Powerbari ostma minna :)

Aga mis kasu saab sellest Hawaii Express? Ma olen jätkuvalt heameelega nende fänn  ja jätan raha rõõmuga nende poodi. Nende Facebooki fännileht meeldib mulle niikuinii, nii oma sisu kui ättituudi pärast.

Lisaks suusaveerandile on kolmas veerand ka olümpiaadide veerand. Pea iga päev vehib keegi kuskil käia.

Katil on lausa ohtrate KUI-dega projekt. KUI ta ajaloo olümpiaadil vabariiklikku vooru jõuab, on olümpiaad samal päeval kui lingvistika oma. Veel enam - samal ajal on tema klassi lõpuekskursioon. Aga ajaloo olümpiaadil häid tulemusi saades võib ülikooli saada ilma lävendihirmuta.

Noh, tegeleme selle probleemiga siis, kui probleem käes. Alati on lootus, et ta vabariiklikku vooru ei jõuagi :)

Jürit tabas jälle napp ebaõnn keemias - veerand punkti jäi edasipääsemisest puudu. Aga temal pole tänavu olümpiaadidest muud praktilist kasu kui ainult vaimu erksana hoida. Täiendatud: Hiljem selgus, et vastupidiselt algsele infole ta siiski pääses edasi!

Peamine kasu olümpiaadidest, nagu Ode ütles, on aga muidugi vaba päev enne seda ja olümpiaadipäeval võimalus veidi kauem magada.

Odel, muide, on lisaks olümpiaadidele veel üks meelelahutus: algasid Reaalkooli füüsika täienduskursused. Kaks vaevalisimat tundi elus on juba läbitud, 12 veel ootamas. Aga loodetavasti on katsetel neist kunagi kasu, eriti kuna füüsika Ode praeguses koolis kõige tugevam aine pole.

Otepää MK-l ei käinud, eks siis tuli endal suusad alla panna :)

Laupäeval läks jälle nii, et ma ei leinud kedagi koos endaga suusatama. Elus esimest korda läksin üksi suusatama - seni on see mulle siiski seltskondlik spordiala olnud. Hmm, äkki peaks selles valguses murdmaa kui eeldatavalt siiski individualistliku ala pealt mäesuusatamise kui eeldatavalt hängimisspordi peale üle minema...?

Igatahes tegin kaks Harku ringi. Muidugi läksid need oluliselt kiiremini kui seltskondlikult juteldes ja aegajalt raja ääres seistes ja loodust imetledes... aga maru tüütu oli. Huvitav, üksinda joosta ei ole tüütu: seal on mul lausa huvitav oma mõtteid mõlgutada ja selle käigus ei märkagi, kui aeg ja tee muudkui kaovad. Aga suusatades pean vist liiga palju tehnikale keskenduma, seal niisugust mõtte uitama minekut ja ümbritseva ärakaotamist ei toimu. Rattaga sõites kah ei toimu, sellepärast ei armasta ma ka rattaga üksinda metsavaheteid ja künkaid mõõta, ikka katsun endale kedagi seltsi hankida.

Laupäevasest kogemusest õppust võtnuna sõitsime pühapäeval Aegviitu juba neljakesi: mina, Ode, Kati ja Villu. Nii 5km kui 3km rada olid suurepärases korras, rahvast vähem kui Tallinna radadel ning emotsioonid garanteeritud. Üllatuslikult oli ära võetud silt "Ohtlik laskumine" eelviimase kurviga laskumise juurest - ja tunduski kohe lihtsamana sealt alla tulla :) Õigemini, kuna me keegi polnud ammu Kõrvemaal käinud ja rada täpselt ei mäletanud, siis  esimesel ringil ei saanud arugi, et juba on SEE laskumine, enne kui kurvid käes ja silla peal väljas.

Fotokas oli kah kaasas ning isegi Villust sai tehtud pilt suuskadel, et ta Inglismaale tagasi minnes saaks oma sealsetele sõpradele, töö- ja õpingukaaslastele seda veidrat spordiala näidata. Püüan kunagi mõne pildi ka arvutisse manada.

Anneli ja Urmas on soetanud endale imekena kodu, mida eile kollektiivselt imetlemas käisime. Leiba ja soola küll ei viinud, asendasime veiniga.

Nagu Kati ütles, on sel kodul kolm imelist omadust: asub Kalamajas, ona kahekorruseline ja ... Ma ei mäletagi enam, mis tema kolmas imelisus oli, nii et lisan omalt poolt oamdussõnu: ilus, soe, kodune, sobib pererahvaga jne. Võib heast südamest ja siiralt kade olla :)

Delfi on tõstatanud küsimuse, kas suusatunnid peaksid koolis olema kohustuslikud või mitte.

Oma seisukoha selgitamiseks pean alustama kaugemalt ehk päris lapsepõlvest.

Väikest mind ja Karinit viisid isa-ema sageli suusatama ja see oli tore. Ka suusavarustus oli meie peres kõigil neljal olemas. Ning nii mina kui Karin käime siiamaani seltskondlikult suusatamas ning veame suusaradadele ka oma lapsi.

Kooli suusatunnid mulle aga ei meeldinud. Elasime küll Mustamäe sellises osas, kust meie kooli suusatundide toimumise paika Mustamäe metsas jõudis suhteliselt kergesti - mõni kilomeeter jalgsi või kolm peatusevaeht trolliga ja edasi kondimootoriga. Kuna trollis oli alati keegi, kes suuskade üle õiendama kippus, eelistasin tavaliselt terve tee nii sinna kui tagasi jalgsi kõndida - mis kokkuvõttes oli väsitavam kui vahepealsed 45 minutit suusatamist. Jäiga tallaga libedad suusasaapad jalas, lisavarustuseks ranits, kuhu suusatamise ajaks sai panna kõndimise ajal seljas olnud sooja jope. Suuremana põlgasin ranitsaprojekti küll ära ning vahetusriideid kaasa ei võtnud - pigem suusatasin nii aeglaselt, et end higiseks ei ajanud.

Tülikas ja aeganõudev oli igatahes kogu see värk ja seepärast ka vastumeelne. Ainus ere hetk koolisuusatamisest meenub keskkooliaegsetest suusapäevadest Aegviidus, kus veetsime klassiga vist terve nädalavahetuse: sõitsime sealsetel ägedatel radadel ning äge oli ka ööbimine mingis asutuse puhkebaasis.

Kui minu lapsed suusatundide-ealiseks kasvasid, elasime suusaradadest juba kaugemal: Kristiinest Nõmme spordibaasi, kus toimusid ja toimuvad nende kooli suusatunnid, jalgsi ei lähe. Parim ühistranspordivariant on bussiga 23 (mis käib küllaltki harva) ja viimane kilomeeter jalgsi. Pole kah maailma mugavaim ettevõtmine, kui enda varustus kaasa vedada. Nii kujunesid suusatundide päevad meile perekondlikuks pingutuseks: pärast tööd kihutasin kiiresti koju, et laps(ed) autoga suusatundi viia ja tagasi tuua. Suusatamas tuli käia viis korda. Ei tundu just palju? Aga kui lapsi on kolm ja suusatamiseks sobivad neile muude harrastuste tõttu erinevad päevad, siis ligines "suusapäevade" arv jõudsalt kümnele ja iga suusahooaja lõpuks oli mul täiskasvanuna neist suusatundidest vaat et rohkemgi siiber kui koolipõlves.

Nüüd, kui Kati ja Jüri on juba gümnaasiumis, on nende koolis mõistlik süsteem: suusatamise võib asendada ka viie uisutamiskorraga ning kuna kesklinnakool ei eelda, et lapsed elavad ainult Nõmme-poolses linnaotsas, saab suusatundedgi teha nii Nõmmel kui Pirital. Ajakulu ja tülikuse faktor suusatamise puhul muidugi jääb, nii et näiteks Kati käis viimasel kahel aastal ainult uisutamas. Harju tänaval, kuhu pärast kooligi oli hea minna.

Nüüd on suusaveerand jälle pihta hakanud ja saabusime Odega suusatamast. Suusatada oli muidugi tore ning väga sümpaatne oli ka Ode õpetaja, kes tehnikat näitas ja igati innustas... aga ikkagi olen mina pigem selle poolt, et kohustuslikke suusatunde ei oleks.

Sest neile lastele/noortele, kes muul ajal ei suusata, on need viis tundi üks tülin ja mõnele ka piin. Kes aga suusatavad, teevad seda vabatahtlikult ka muul ajal - ning suurema mõnu ja vähema stressiga. Mina näiteks eelistaksin suusatada päevavalges nädalalõppudel ning mitte kihutada kohale närvitsedes, kas ikka jõuab läbi liikluse õpetaja sealoleku ajaks.

Viie üksiku suusatunni asemel võiks aga ka praegu teha ühe mõnusa suusapäeva kodulähedastel radadel või (vanemates klassides) nädalalõpu toredates suusapiirkondades. Jaa, saan aru, et eriti see viimane on kulukas - kõik see kohalesaamine, toitlustus, pole soodsaid ööbimiskohti jne... aga unistada ju võib :)

Ma ei tea, miks enamik sotsiaalreklaame - alates kunagisest, nüüd kurikuulsaks saanud "Ära löö last" lapsi kohutavast kummituskarust - on kuidagi ebameeldivad ja vähemalt minu jaoks valedel alustel.

Nagu ka praegune naiste teadlikkust tõstma pidav "Juuksevähki pole olemas. Emakavähk on. Leiad aega juuksuri jaoks, leia ka arsti jaoks."

Iseenesest justkui õige sõnum. Et tuleb kontrollis käia ja mitte seda argiaskelduste tõttu muudkui edasi lükata.

Aga sisimas sügavalt vale.

Julgen väita, et naised viivitavad günekoloogilisse kontrolli minekuga mitte ajapuudusest (ehkki seda kõlbab hästi vabanduseks tuua), vaid sisimast ebamugavustundest selle protseduuri vastu. Ei ole tavalinegi günekoloogilkäik midagi mugavat, saati siis koeproovi tüki võtmise ja võimaliku ennetava kõrvetusprotseduuriga päädida võiv ettevõtmine. Lisaks sisemine ebakindlustunne võimaliku teadasaamise ees, et ongi midagi valesti. Salajane vähihirm on paljudes väga sügavalt juurdunud - lihtsam ja mugavam on mtte minna, mitte teada...

Aga praegune reklaam neid hirme ei kõneta. Räägib hoopis pinnapealse ajapuuduse-vabandusega. Olgu, võibolla on nüüd raskem ajapuudust argumendina välja tuua, ka enda jaoks, ja ühiskonna teadlikkust emakavähi olemasolust tõstab see kah kindlasti... Aga mina sellise reklaami peale kontrolli ei läheks - ehk siis käitumise muutmine jääks olemata.