Get a life!

Tänavune 36-tunni kestvusvõistlus toimus nagu neetult Eestimaa teises otsa, Kirikumäel. "Nagu neetult" sellepärast, et Leivo pidi pühapäeva varahommikul kell 6 olema Tallinna lennujaamas, et alustada lendu Amsterdami. Nii olimegi juba varakult kokku leppinud, et teeme seekord lühendatud rada.

Stardinumber oli meil seekord eriti edev - 1. Nii et liidrid :) Tegelikult küll sellepärast, et võistlusnumbreid jagati registreerimise järjekorras ja meie olime esimesed nobedad.

Kuna olime number 1 ja pidime ka esimestena lõpetama, pidime ka loomulikult kõige esimestena alustama. Või kuna korraldajate jäikus spetsiaalstarti ei võimaldanud, siis vähemat kõige varem kohale jõudma. Nii saimegi varakult Kirikumäel päevitada, enne veel Lõunakeskuses pannkooke süüa ja poes rattakummi, kohukesi ja multispordivõileiva materjale ostelda.

Stardi eel oli võimalik proovida üht potentsiaalset lisaülesannet: vesikirbu nimelise vehkega järvel sõitmist. Vesikirp on veesõiduk, kus sõitja hüppamisest ("hüpata tuleb nii, nagu purustaksid kandadega pähkleid," ütles instruktor) tekkiv jõud muudetakse edasiliikumiseks - selle väljamõtleja oli ilmselgelt olnud füüsikadoktor.

Instruktoril sujus sõit ladusalt, proovijatel aga mitte nii väga. See selgitas ka instruktori teist lauset: "Kõige raskem n pärast tagasi saada." Heiti tegi pikima sõidu, kuid selle tulemus oli, et pidi pooluppunud kirpu kaasas lohistades kõige pikema tee tagasi ujuma :) Ja juba oli kuulda korraldajate kõhklusi, kas üldse tasub seda lisaülesannet sisse jätta - aga tulemust ma isegi ei tea, jäi kirp siis sisse või mitte...

Start anti seekord ratastel ja kell 22 nagu ikka. Ja ehkki Siiri ütles ka võistlusjuhendi tutvustamisel traditsiooniliselt paar korda, et kõik on nagu ikka, lubas ta samas ka traditsioonide murdmist ja palju üllatusi.

Rattal me tavaliselt väga tugevad ei ole, eriti maastikul, kus mina kardan laskumistel kukkuda. Õnneks läks varsti pimedaks ja ma ei näinud, kui kõrged, järsud, kiviklibused ja liivased olid need Lõuna-Eesti mäed, millest pidime ülesalla sõitma. Ette rutates võib öelda, et järgmisel päeval valges tundusid nad sellepärast topelt kohutavad.

Üldiselt esimesle jalgrattaetapil erilisi üllatusi jatraditsioonide murdmist ei olnud - kui mitte arvestada üllatusena seda, et üks põllunurga punkt asus vales põllunurgas.

Täiendatud tulemuste selgumise järel: Suurim üllatus oli tagantjärele tegelikult see, et sõitsime rattaetapil välja üldarvestuses 8. (loe: kaheksanda!!!) etapiaja! Mis, ma olen ratturiks saanud vä?

See-eest jalgsietapp üllatas ülesandega joonistada ise punktid kaardile ning selle järel nad siis metsast üles leida. Nojah, rajameister oli ju orienteeruja, eks oligi tehnilisemaid ülesandeid oodata!

Üldiselt läks meil väga hästi. Isegi see, kui Leivo kord kompassi vist tagurpidi kaardile pani, tegi ainult kümmekond minutit viga. Mis oli tühiasi võrreldes sellega, et kaks punkti legendiga "Orvand" asusid kohtades, mis isegi väga suure üldistusvõime juures vähimalgi määral orvandit ei meenutanud ja mille leidmine oli rohkem õnneasi. Meie leidsime ühe näiteks lätikeelse kisa järgi - punkti leidnud lätlane hõikus oma hargnenud kaaslasi ja ehkki keelest aru ei saanud, oli intonatsioon reetlik :) Ent ilmselt selliste orvandite otsimise pärast jooksiski üks kiire ja tugev Soome tiim meist metsas peaaegu iga punkti järel uuesti ja uuesti mööda. "Tulite vist Helsingi kaudu?" püüdis Alar nende järjekordsel möödumisel viisakat soomekeelset vestlust arendada, aga põhjanaabrid olid kas nii keskendunud või siis meie taasnägemisest nii masendunud, et müdistasid sõna lausumata edasi.

Jalgsietapis me siiski langesime ja lõpetasime 13. kohal.

Ja siis oligi käes kanuuetapp. Kohe alguses oli näha, et siinkohal vedelebki raja kõrval üks murtud traditsioon: see, et kanuu kannab inimesi ja sellega sõidetakse vee peal. Seekord oli nii, et inimesed kandsid kanuud ja kanuuetapp toimus suures osas kuival maal. Sest see kirjeldamatu kraav küll kanuutamist ei kannatanud! Seal polnud mitte ainult vähe vett, vaid ka kõik piirkonnas kasvavad puud olid otsustanud nimme risti üle kraavi (OK, ametliku nimetusega oja) kukkuda. Ainus normaalne osa kanuuetapist oli järvelõik ja teatud mööndustega ka Piusa jõe tagumine osa.

Suuremas osas nägi aga kanuuetapp välja nii nagu näha ülaloleval pildil. Põrkumine vette langenud puudega. Sõitjad astuvad kanuust vette, tõstavad-sikutavad kanuu üle puude (ise sealjuures kuni vööni vees, sest puude ümber oli vett millegipärast peaaegu alati sügavalt). Ees on järsu silmuse kujuline kurv - ja silmuse taga on järgmised puud. Sõitjad astuvad välja, vahelduse mõttes tõstetakse-sikutatakse kanuu seekord järsust mudaste pervedega kaldast üles ja kantakse-lohistatakse mööda võpsikut, risu ja pokumättaid otse üle kuiva maa.

Puu. Kurv. Tassimine. Puu. Kurv. Tassimine. Nii kilomeetreid ja kilomeetreid. Jõemuda oli riietes, tossudest rääkimata. Vee kohale ulatuvates madalates okstes oli ilmselt sajanditevanust peenikest sodi, mis kukkus krae vahele ja segunes paadipõhjas vee ja mudaga vastikuks lägaks.

Uskuge, ma olen traditsioone austav inimene - traditsiooniline kontseptsioon kanuusõidust meeldinuks mulle igatahes kordi rohkem kui see porno. Ja traditsioonide murdmine Matkaspordi moel teeb vähemalt mind edaspidi küll äärmiselt ettevaatlikuks: eeldada võib nii jalgrattaetappi Virtsu-Kuivastu liinil kui trekkingut pahkluudest kinni köidetud jalgadega...

Aga kõik on mööduv ja lõpuks sai läbi ka kanuuetapp. Kuulsime, et ka liidritel oli see läinud nii palju plaanitust kauem, et etappi lühendati: kõik said kanuust välaj plaanitust üks pikk punktivahe varem. Sest kui oli eeldatud, et esimesed jõuavad plaanitud kanuufinishisse kell 7 hommikul, siis olid nad 7.15 alles selles eelviimases. Jumal õnnistagu korraldajaid selle suurepärase otsuse eest seda kohutavat kanuuetappi lühendada...!

Uuesti trekkingule minnes tegime kohe ka oma isikliku esimese otsuse rajalühenduse kohta: kuna jalgsietapi lõpp oli teada (tavaliselt saab teada ainult järgmise punkti, kuhu minna), jalutasimegi jalgsietapi algusest otse lõppu. Seal oli lisaülesanne sõita kolmekesi ühes kajakis ja leida üles kolm järvekaldale paigutatud punkti - kuid minul oli värskelt meeles oleva kanuusõidu mõjul veelõbudest veel suhteliselt siiber ja nii veensin ma ka Leivot ja Alarit ka seda etappi vahele jätma. Eriti raske see veenmine ei olnud, sest eks oli neilgi kanuu maitse veel suus :)

Niisiis võtsime tõukerattad ja sõitsime legendi järgides rattavahetusala poole. Teel möödusid meist veel kord soomlased - sedakorda küll teenitult, sest nemad olid kõik osad ikka korralikult läbi teinud. Ja nüüd nad hõikasid meile ka väga sõbralikult hei :)

No ja kui juba kärpimiseks läks, siis hakkasin ma varsti ajama täiesti ebasportlikku juttu, et kui me niikuinii varem lõpetame, siis parem lõpetame varem varem, mitte hiljem. Et kuna rattarada viib läbi Vastseliina, siis sealt on Kirikumäele kiviga visata. Et saaks õigel ajal õhtule, Leivo puhanult lennukile ja nii edasi. Kuna täit tulemust nikuinii kirja ei saa, siis ju vahet pole.

Tuleb tunnistada, et seekord oli meeste veenmine juba raskem. Aga rattaga oli nii tüütu sõita, mäed nii liivased ja järsud, etappide vahelejätmise mõnu nii läbi proovitud - ma olin visa ja lõppkokkuvõttes sõitsimegi Vastseliinast otse finishisse.

Ehkki sügavalt ebasportlik, on mul selle üle siiski siiani hea meel :)

Teiste muljed: Alari traditsiooniline (jah, ei ole meist traditsioonide murdjaid :) fotoreportaazh, kust on võetud ka lisatud pildid.

Tulemused ja muu info võistluse kohta Matkaspordi lehel.

Käisime eile koos Karini perega külas Margitil ning nende kassi Piffi (võin siinkohal eksida nime õigekirjas) nähes tuli meelde Karini-Toomase pulmapäev 10. septembril 1999. Lisan sellest siia ühe foto, kus koos Karini ja Toomasega poseerivad ka lilleneiud Ode (5a), Toomase õetütar Kätlin ja Kati (mõlemad 8a).

Kass meenutas seda sündmust aga sellepärast, et pulma järelpäeva hommikul ilmus Mäepealse õuele tundmatu kassipoeg, kes ei kavatsenudki ära minna. Ja toona 8-aastane Oliver käis nii kaua emale-isale peale, kuni Kaido murdus ja lubas tal kassi endale võtta.

Nüüd ongi Piff kõik need pikad aastad olnud tänutäheks valdavalt Oliveri kass, nagu Margit rääkis. Magab Oliveri voodis ning lubab ainsana temal ennast igat moodi väntsutada.

Kassipoja ilmumine mõjus aga ka pulmas ühe lilleneiu rolli täitnud Odele niivõrd, et Karini ja Toomase pulmadest pilti joonistades maalis ta lisaks pruutpaarile ning lilleneiudele üles ka kassi. Otsisin selle pildi kodus üles ja lasksin Jüril sisse skanneerida. Saab ülaltoodud fotoga võrrelda :)

Tegelikult olen ma ammu plaaninud seda Ode joonistatud pilti Karinile ja Toomasele kinkida, aga nende pulma-aastapäeval pole kunagi meeles olnud. Püüame siis tänavu sügisel uuesti.

Eelmisse nädalasse jäi hinge kinni hoidmine ootuses, kas mulle antakse USA viisa või mitte. Anti, lausa mitmekordse sissesõiduõigusega ja kümneks aastaks. Ja nüüd ootab meid USA - 31.juulil istun lennukisse ja mitmeid lennukeid, tunde ja ajavahesid hiljem kohtun Seattle´is Leivoga, kes on juba seal, lõpetamas oma Microsofti suurkonverentsi.

USA viisa taotlemine oli protseduuriliselt lihtne. Täidad internetis avalduse, prindid välja, kleebid pildi peale ja allkirjastad. Broneerid internetis endale vestluse aja ning lähed koos vajalike dokumentidega (pass, avaldus, väljaprint taotlemistasu maksmise kohta, tõend töökohast sinu staazhi ja palga kohta) kohale. Annad käekoti valvelauas hoiule, kassiir vaatab su dokumendid üle, täidad kulleriblanketi (selle blanketi alusel toimetatakse pass koos viisaga pärast tagasi) ja ootad, kuni sind klaaskabiini kutsutakse.

Minult küsiti, miks ma tahan minna just Seattle´isse (sest tahan minna Mount Rainier´mäele), kas ma reisin üksi (sinnasõidul jah, kuid USAs kohtun sõbraga, kes on Microsofti konverentsil ning edasi reisime ja tagasi tuleme koos), kas mul on minu reisi ajal Eestisse hjäävaid pereliikmeid (jah, ema-isa ja kolm last). Ja oligi kõik. Väga meeldiv ametnik oli ka. Ütles kohe ära, et pass koos viisaga toimetatakse mulle kulleriblanketil näidatud aadressile - aga lõplikult uskusin ma viisa saamist ikka alles siis, kui pass ja viisa juba kohal olid.

Jätkutegevus toimus Estravelis, kus läksime Leivoga broneerima oma pileteid: sinnalend eraldi kuupäevadel lõpp-punktiga Seattle, tagasi ühise lennuga San Franciscost.

Laupäeva varahommik Estraveli kontoris oli uimane. Võtsime järjekorranumbri ja istusime Estravelleri ajakirja lugema. Peale meie polnud büroos ühtegi klienti. Kui olime paarkümmend minutit juba istunud ning kõik oli juba läbi loetud, läks Leivo lõpuks klienditeenindaja juurde küsima, et kus siin asub lähim Estraveli kontor, kus lennupileteid saaks broneerida :) Selle peale arvas teenindaja kõigepealt, et me oleksime pidanud võtma järjekorranumbri - siis alles pilk järjekorraautomaadile, oops ja vabandused. Aga edasi võib Estraveli teeninduse ja meie teenindaja kohta ainult head öelda ning saime oma logistikaülesande kõiki alternatiive kaaludes edukalt lahendatud.

Veel 63 päeva on jäänud :)

Kati käis Rocca-al-Mares rullitamas ja avastas, et on valmis saanud jupike uut sileda asfaldiga rannapromenaadi - seda, mis peab hakkama ühendama Stroomit Kakumäega. Muidugi oli ta elevil ja hädasti oli vaja ka mind sinna uisutama vedada - et lahelahe.

Tegelikult oli kurvidega laskumine, õnneks piisavalt laial teel ja kedagi ees kah ei olnud. Aga pärast mul jalg ikka tudises üleelatud hirmust - ikkagi esimene kord ja ei teadnud ju, kuidas tee läheb ja kui suure hoo sisse saab.

Õhtul käisime Leivoga veel Pirital jooksmas. Märksa turvalisem ja tuttavam tunne :)

(Taas üleõppinud) Kati õhutusel käisime pühapäeva õhtul uuel katsel Kasemetsast Kurtnale rullitada. Tähendab, mina omal algatusel poleks Kiisalt edasi sõitnud, aga Kati, va vapper, tahtis ja ega siis minulgi muud üle jäänud.

Tegelikult oli teist korda sõitmine kordi ja kordi lihtsam kui esimesel.

Ja isegi kõhuli ei kukkunud ma seal Kiisa poe ees parklas :)

Maijooksust on viimastel aastatel saanud mulle ja tüdrukutele juba traditsiooniline üritus. Nii et tänavu siis jälle.

Tänavuse aasta märksõnaks oli vastutuul. Ja minul päris rasked jalad eelmise päeva rulluisust ja jooksmisest, ent Maijooks on taas see koht, kus saab endale egobuusti teha: hoolimata rasketest jalgadest püsisin üsna eesotsas.

Maijooksu iseloomustab ka selline naljakas fenomen, et neil on peaaegu alati mingi looduslik või korralduslik jama, kuid osavõtjad ei lase end sellest segada ning säilitavad rõõmsa meele ja optimismi. Üle-eelmisel aastal näiteks sadas nagu oavarrest.  Eelmisel aastal oli rada väljaöeldust lühem. Tänavu käis Maijooksu ajaloos vist esimest korda ajavõtt moodsalt ehk kiipidega, aga millegipärast minu tulemus sellest hoolimata lõpuprotokollis ei kajastu. Nii et kui eelmisel aastal ei teadnud ma distantsi pikkust, siis tänavu ei tea aega :)

Aga sellest hoolimata - oli tore jooks. Ka Ode arvates.

Kui stilettojooksu eesmärk pole mitte niivõrd jooks ise, vaid lihtsalt ilus välja nägemine ja pealtvaatajate tähelepanu teenimine, siis teadke, et sama efekti saab edukalt saavutada ka rulluiskudega elamurajooni vahel koperdades.

Asi algas sellest, et Jaanus oli korraldanud oma töökaaslastele suurema väljasõidu Kasemetsa-Kiisa teele rulluisutama. Ning kutsus siis mind Evelinile seltsiks, et meil oleks koos hea sõita. Ja mina omakorda võtsin kaasa Kati, kes oli kodus ilmselgelt üleõppinud ja vajas hädasti tuulutamist.

Muidugi plaanisime algul sõita tavapärast marsruuti, lõiku Kasemetsast Kiisani ja tagasi. Seal on hea sõita just neil, kes oma rulluiske veel hästi ei valitse: pole äkilisi äärekivide ületusi, languse pealt autoteega ristumisi ega muid potentsiaalseid ohukohti. Aga kui Jaanus hakkas ajama mesijuttu Kurtna lähedal olevast enneolematult siledast asfaldist, võtsime seda kuulda ja otsustasimegi sõita Kurtnani välja. Hoolimata sellest, et me juba eos teadsime, et teel sinna on rohkelt igasuguseid ületusi ja takistusi.

Sinnasõidul olid mehed meil turvameesteks kaasas. Pidasid vajadusel autosid kinni, juhendasid raudteeületuskohal, aitasid äärekive ületada ja kallakul vales suunas veeremahakkamist peatada.

Ja asfalt oli tõesti imesile, selles oli täiesti õigus.

Tagasitee tulime aga omal käel.

Ühe poekese juures oli esimene naljakoht. Seal viib tee mööda auto parklast ja kuna on kerge kallak, saab sisse päris arvestatava hoo, millega tuleb üle väikse äärekivi sõita ja siis oledki jälle turvalisel teel. Aga meie pelgasime seda kallakut ning tegime läbi parkla laugema ringi. Mis ikkagi võttis üsna kontrollimatult veerema.

Evelin sõitis rullininadega vastu ääärekivi.

Kati tegi kohapeal mingi imelise ringi ümber oma telje, aga jäi kuidagi pidama.

Mina mõtlesin, et sõidan Evelini kombel ninadega äärekivi vastu, aga teen seda kükitades - ja kukkusin põrkehetkel kõhuli :)

Peatselt pärast seda tuli autotee ületus. Seal saime küll täiesti normaalselt pidama, aga ikka pälvisime ümbritsejate tähelepanu.

Kiisa vahel on väike mägi, kust muidu poleks ka meil mingi kunst ülesalla sõita, kui ainult all äärekivi ületust poleks. Äärekivi pole küll väga kõrge, aga ebameeldiv oli talle mõelda ikka. Nii me selle mäe peal muudkui pidurdasime ja pidurdasime ja pidurdamise, ja muidugi pälvisime jälle ümbritsevate tähelepanu.

Kiisa-Kasemetsa sirgele teele jõudes olime seevastu väga ässad :)

Ja õhtul läksin mina Leivo õhutusel veel ka jooksma: 5km Nõmme radadel, et 36tunnikaks harjutada.

Meie Tiffany, endal veel isegi kassipojavill õige karva vastu vahetamata ja siugjas, kohmakalt pikakäpaline keha kassiliku küpsuseni arenemata, alustas oma esimese kurri-ajaga. Nii nimetame meie kasside innaperioodi, sest emakassid teevad siis pidevalt sellist valju kurisevat-kurrivat häält.

Tiffany on aga veel nii väike, et ei oska õieti kurridagi. Teeb mingi naljaka, veidi roostes ja vaikse kurri ja kräu vahelise häälekese ning viskab end küljeli. Veeretab end selja peal nagu peab - aga siis pälvib tema tähelepanu mingi liikuv paelake või tuppa sattunud kärbes - ja ta tormab kurrimist unustades sellega mängima. Siis peatub, nagu segaduses endas toimuvast, ja teeb jälle väikese nõutu kurisemise.

Täielik puberteetik :)

Eile õhtul olin ma nii ületöötanud, et otsustasin minna töömõtete väljaraputamiseks Kona Craft MTB kolmapäevakule Kroodil. Kuna ma teadsin, et Leivo ja Kreete on kah sinna siirdumas, sokutasin end lihtsalt nendele kaasa.

Kroodi kolmapäevakul tuli noortel sõita üks, naistel kaks ja meestel kolm 6,7km ringi. No ja kui ürituse eesmärk on propageerida maastikurattasõitu kui võistlussporti, siis oli arvata, et kerge see rada just ei ole.

Tegelikult oli väga suur üllatus, et siinsamas, üsna Tallinna külje all, üldse on niisugune koht: järsud tõusud ja laskumised, vahepeal ilus metsavaheline või kaldapealne rada. Või siis vähem ilus rada, kus rohked puujuured ja justkui nagu ristipidised künnivaod maastikusõidu võlusid ilmestasid.

Esimese ringi sõitsime koos Kreetega niisama soojenduseks (kiibiga starti-finishit läbimata), siis teise ringi Kreete võistlusringi tempos ja kolmanda tegin üksi ja niisuguses tempos, et ikka kihutamise ja pingutamise tunne oleks.

Kolmas ring läkski alguses nii hästi ja hooga, et hakkasin ennast tõelise singlikunnina tundma ja otsustasin ühest järsust, kolme noolega tähistatud laskumisest niimoodi alla sõita, et jalga maha ei pane. Nii proff, noh. Eelmistel ringidel olime seal umbes ülemise veerandi pidurite peal sõitnud ja siis maha tulnud.

Tegelikkus oli muidugi see, et ma kukkusin. Kusjuures nii, et ei saanud aru, et hakkan kukkuma, vaid märkasin äkki, et olen juba kukkunud. Ja mitte lihtsalt küljeli liiva sisse, vaid ikka mingi puu vastu ka - puusa peale tuleb ilmselt ilus sinikas. Olin asjade sellisest käigust mõnevõrra ehmunud, pikutasin paar hetke ja otsustasin, et ma ikka päris kunn veel ei ole. Viimase ringi viimase pika laskumise (kahe noolega) kõndisin sellepärast samamoodi kui kahel eelmisel ringil.

Tegelikult oli ootamatult vahva seal tõusudel ja puujuurtel nikerdada ning laskumisi teha. Ent elus esimest korda tundsin puudust rattakingadest - rappuvamatel laskumistel kippusid jalad pedaalidelt minema lendama, samuti olnuks neist ilmselt abi järskude tõusude lõpuosas, kus püsti tõustes jalg pedallilt maha kippus libisema.

Aga nii kunn ei ole ma praegu veel siiski ka selles osas, et hakkaksin endale klippidega pedaale ja rattakingi ostma.

Täna käisin - taas üle kahe aasta -Medicoveris töötervishoiukontrollis. Mis muu hulga sisaldas ka kergekujulist koormustesti veloergomeetril. "Kergekujulist" ütlen sellepärast, et sportlaste Vomax-testiga, mida on teinud näiteks Leivo, loomulikult tegu ei olnud - vastavalt sihtgrupile selline kontoritöötajatele keskendunud test.

Mis muidugi võimaldas minul särada ja skoorida. Jaa, pean end vist sagedamini võrdlema tavaliste inimeste, mitte multisportlastega, annab hea egobuusti :)

Võrreldes eelmise aastaga olid oluliselt paranenud mu verenäitajad hemoglobiini ja rauasisalduse osas (eelmine kord sain tungiva soovituse rauatablette süüa, mida ma ka poole aasta vältel hoolega tegin), kuid veidi oli tõusnud kolesterool (tasemeni 5,02). Sain soovituse süüa vähem shokolaadi ja rasvaseid toite - aga selle järgimine läheks mul küll raskeks, nii et ma parem ei proovigi :) Seda enam, et arst lohutas, et sellisel tasemel kolesteroolinäitaja pole tegelikult ka probleem, aga oluline oli see, et ta oli tõusnud.

Kopsutestis puhusin välja näitajad 101-122% normist - ühesõnaga kopsudki töötavad korralikult.

Siis sain külge hunniku klemme ja läksin ratast sõtkuma, õde vererõhumõõtjaga kõrval.

Sõitsin sarnaselt kahe aasta tagusega välja 225W, mis oli "182% of Target Load 125W", nagu pärast paberilt lugesin, ning koormustaluvus 3,4W/kg. See oligi minu säramiskoht, sest arsti sõnul sõidavad (kontori)naised sellist koormust välja üliharva ning "suured tugevad mehedki näevad vaeva, et kuidagi 200 kätte saada". Nojah, eks ma kujutan ette keskmist kontoritöötajast "suurt tugevat meest" :) Diagnoosiks sai igatahes: "Test isheemiale negatiivne väga hea koormustaluvuse juures".

Eelmise korraga võrreldes tõusis küll mu pulss ja vererõhk kahe viimase taseme sõtkumisel oluliselt kiiremini. Arst arvas selle põhjuseks kas vahepealse ajaga juurde võetud 2 kilo (57kg) või hiljutine suurem füüsiline koormus (mille alla sobiks ilmselt hästi Võsu 31km jooksutiir). No ja eks kaalu langetada võib muidugi ka, sest mitte iialgi ei saa olla liiga õnnelik, liiga rikas ega liiga kõhn, nagu olevat öelnud keegi Hollywoodi näitlejanna.

Taastumine käis ka kiirelt, pulss ja vererõhk tulid koormuse langedes kolinal alla.

Üldiselt täiesti sama seis kui kaks aastat tagasi. Parema vormi saavutamiseks peaksin loomulikult usinalt trenni tegema - aga hakates nüüd plikapõlve sportlikke tegematajätmisi tasa tegema, võib trenni- ja ärapanemishullusega viimaks Pulleritsuks kätte minna. Nii et pigem mitte :) Katsun siis jätkuvalt seda olemasolevat baastaset hoida.