Get a life!

Müün maha oma Peugeot 307, mis on mind neli aastat usinalt teeninud. Edaspidi näeb mind siis suurema ja pikema auto roolis :) - aga sellest kunagi hiljem. Praegu siis andmed ja pildid (pildistas Leivo täna pärastlõunal) müüki pandud kaaslase kohta.

Peugeot 307, 2002.a.

Mootor 1,6 bensiin

Võimsus 80kW

Esivedu

Luukpära, 5 ust, istekohti 5

Käigukast: Manuaal

Läbisõit  79 700 km

Värv: Heleroheline metallik. NB! Ka tagaklaasid on toonitud autoga sobivas värvitoonis (pärlmutrine rohekashall, mitte tavaline must).

Hind: 99 000 krooni

Tasuta kaasa: tulekustuti, autoapteek, tõkiskingad, ohukolmnurk.

Varustus (see, mida ikka müügikuulutustes ära märgitakse):

Roolivõimendi, ABS pidurid, 2x turvapadi, kahes suunas reguleeritav roolisammas, kesklukustus (puldiga), signalisatsioon, 2x elektrilised aknatõstukid, elektrilised välispeeglid (soojendusega), tagaklaasi soojendus, kohtvalgustid, päevasõidutulede automaatne lülitus, välistemperatuuri näidik, CD stereo, toonitud klaasid kolmel tagumisel aknal (auto värviga sobivas toonis), 3x peatoed tagaistmetel, 2x peatoed esiistmetel, tagaistme seljatugi allaklapitav, tagaklaasi puhasti, peeglid päikesesirmides, pagasivõrk pakiruumis, tekstiilpolster, ilukilbid (originaal), tekstiilist jalamatid (kah originaal, kui see kellelegi oluline peaks olema J).

Muude oluliste asjade kohta loe pildi alt edasi. Allolev foto on tehtud öösel kuskil Läti maanteel, miska auto siis ka oma argielu eheduses, müügiks üles klantsimata: tolmune ja putukatäppe täis. Lihtsalt vahelduseks tüüpilistele automüügipiltidele :)

Muu oluline

Hooldus. Regulaarselt käidud hoolduses firmateeninduses (Kommest Auto Tallinnas). Autoga saab kaasa hooldusraamatu ning teeninduses on olemas kõigi tööde ajalugu.

Remont. Vahetatud summuti ja piduriklotsid (aprill 2006), nii et nendega on nüüd vähemalt järgmised 80 000km mureta. Autol on vahetatud pagasiluuk ja tagastange: foori taga sõideti tagant kõksuga sisse, kuid lasksin kindlustusel kahjustatud osad uutega asendada, mitte parandada. Garantiikorras on vahetatud suunatulekang ja tagauste lingid (oli selle aastakäigu 307-te tüüpviga, et suunatulekang loksus ja lingid lagunesid – pärast vahetust aga kõik OK). Teine kuulus viga sel mudelil oli nn. isesüttimise oht, mille pärast kõik autod pidid läbima täiendava kontrolli – see on läbitud ja sertifikaat selle kohta olemas. Minu auto kuulus nende õnnelike hulka, kel kõik korras oli ja midagi välja vahetada vaja ei olnud.

Ülevaatus kehtib kuni juuni 2007.

Ajalugu. Ostetud uuena Eestist, üks omanik. (Formaaljuriidiliselt on omanikke olnud küll kaks, sest kuna auto oli ostetud liisinguga, oli paberites esimene omanik loomulikult Hansa Liising.)

Seisukord: Muidugi ei hakka ma siinkohal rääkima juttu, et olen proua, kes sõitis autoga ainult pühapäeval kirikusse ja sedagi allamäge, nii et mootorit tööle ei pannud – aga üldiselt on mul komme oma asju hästi hoida ning auto pole erand.

Lisavarustus. Kel vaja katusel vedada jalgrattaid ja muid asju (suusabokse jms), saab kaasa osta ka Thule katuseraamid, mis kinnituvad kergesti ja hõlpsalt katusereelingutesse, nii et raamide pealepaneku ja mahavõtmisega saab suurepäraselt hakkama ka lühemat kasvu naisterahvas. Hind on 1000 krooni (poest ostetuna olid 1800). Pilt rattast katusel (neid mahub sinna 4) on tehtud tänavuse Roheliste Rattaretke eel suvalise klõpsuna, st mitte müügipilt. Nii et andestatagu juhuslik kadreering :)

Sõitjate mugavus. Tegu on nö „seest suurem kui väljast” tüüpi autoga, millel on pealevaatamisega võrreldes ootamatult avar salong. Isegi mu korvpallurikasvu õemees on tunnustavalt maininud „polegi ju kitsas”. Ka  pakiruum on üllatavalt mahukas, nii et isegi matkale sõites mahub 4 inimese varustus probleemideta ära.

Sõiduomadused – üks erksamaid 1,6seid mootoreid, mida olen kogenud. Olen temaga käinud autoreisil Slovakkias ja võin öelda, et selle klassi masina kohta on ta ka väga hea maanteeauto.

Tunnustus: Aasta Auto ehk Car of the Year 2002. Kleeps selle kohta on siiani esiklaasil.

Emotsionaalne hinnang autole: Nunnu. Algul ütlesid kõik ka värvi kohta „väga edev”, aga see heleroheline metallik sai väga populaarseks ning seepärast enam vaatajates erilisi emotsioone ei põhjusta, on juba harjutud. Aga ilus ikka. Mis mulle isiklikult väga meeldib, et on suur esiklaas – hea väljavaade.

Hommikul käisime lastega Merimetsa nakkuskeskuses (mis hirmutav nimi!) puugisüsti saamas: eelmisest oli kolm aastat täis saanud. Mjah, jälle põnts rahakotile  ja samm tasuliste tervishoiuteenuste poole: nelja peale kulus 740 krooni, sest Haigekassa seda vaktsiini ei kompenseeri.

Ode on meil selline, kes kardab süsti. Kolm aastat tagasi huilgas samas kohas nagu vedur ning süst sai tehtud ainult nii, et tema kätt jõuga paigal hoidsin. Nüüdki närveeris mis hirmus.

Istub siis Ode arsti ette toolile ja paneb käe lauale: "Kardan, kardan,kardan..."

Arst teeb sutsu ära.

"Kardan-kardan-kardan..."

Arst: "Mis sa enam kardad, süst on juba tehtud ju?"

"Oih! Ma arvasin, et te proovisite alles nõela teravust!"

Vahepeal kümme aastat Tartus elanuna ei olnud ma kunagi käinud Tähetornis. Nüüd, kui taas saab oldud pea kümme aastat tallinlane, oli aga hea võimalus sinna sattuda. Kuna muude väärtuste (kuulub Unesco maailmapärandisse jms) kõrval omab ta olulist kohta ka Eesti interneti ajaloos (aastal 1992 paigaldati siia satelliiditaldrik, mis tagas Eesti esimese interneti püsiühenduse), pidasime just seal Tartu 3G ja 3,5G võrgu ehk kiire mobiilse interneti avaürituse. Aga kui töine pool kõrvale jätta, sai ootamatult oluliseks just Tähetorn ise.

Sellel pildil (pildistas minu Tartu Linnavalitsuses töötav ametiõde Lilian Lukka) poseerin ma Farunhoferi suure refraktori (sünniaasta 1824) kõrval. Seda, omal ajal maailma suurimat läätsteleskoopi, kasutati kaksiktähtede mõõdistamiseks. Ta kuulub maailma kümne "juhtiva" ajaloolise teleskoobi hulka ning Saksamaal Münchenis olevat tema kaksikvenda nii haruldaseks peetud, et see on paigaldatud klaaskappi ja avalikust näitusesaalist kõrvaldatud. Eestis aga asub se haruldus ruumis, kus aknaraamide vahelt tuul sisse tuhiseb ning laest tilkuv kondensvesi eksponaadile plekke jätab... Laine Jänes küll vihjas, et ehk Tähetorni juubeliks ehk siis aastateks 2008 või 2010 (sõltuvalt sellest, kas juubeli aluseks võtta ehitamise algus või lõpp) peaks ka remont tehtud olema. Mina, värske tähehuviline, hoian selleks igal juhul pöialt.

Muide, selle aparaadi juures avaldas asjatundmatule minule kõige rabavamta muljet teadasaamine, et teleskoobi telg on paralleelne Maa teljega. Kallutasin ka ennast vastavalt teleskoobi teljele - ja lausa tundsin, kuidas maakera minu ümber pöörleb...

Teine üllatus oli teada saada, et on inimesi, kes reisivad päikevarjutuste järgi. Et kui kuskil on täielik päikesevarjutus, sõidetakse sinna seda vaatama ja kogema. Paljud neist polegi astronoomid, vaid muidu huvilised. Pidi olema lihtsalt nii võimas. Ka Eestist käidi selle aasta 29.märtsil Türgis päikesevarjutust vaatamas. Päris huvitav.

Järgmine täielik päikesevarjutus on 1.augustil 2008 ning vaadeldav Siberis, Gröönimaal, Kanada põhjaosas, Mongoolias ja Hiinas. Hmm, kui hakkaks ka oma reisiplaan selle järgi seadma? Siber näiteks oleks täitsa tegija koht käimiseks...

Ei, arvan siiski, et äkki tekkinud astronoomiahuvi on mul nii umbes nädala pärast unustatud.

Aegajalt märkan ma imestada, et millega ma küll selle ära olen teeninud, et mul nii tublid lapsed on. Ja siis märkan Saatusele selle eest ka tänulik olla.

Täna said lapsed tunnistused. Kati lõpetas 8., Jüri 6. ja Ode Liis 5. klassi. Kõik viielised, kiituskirjadega. Katil veel tunnsitusel erikiitused olümpiaadidel saavutatud kohtade eest. Tähistasime seda siis kodus pidulaua ja kingitustega.

Mis edasi? Katil on järgmisel kevadel ees esimene iseseisev eluvalik ehk otsus, millisesse gümnaasiumisse ta läheb. Tegelikult mõtleb ta, et astub küll kuhugi kooli sisse, aga läheb siis hoopis aastaks välismaale. Kui tal see plaan püsib, tuleb juba sügisel stippe jahtima hakata. Ja mu emasüda on muret täis, sest kui ta tahab, siis kindlasti ta mõne stipi ka saab. Ja läheb. See muidugi meeldib mulle, isegi vägaväga, et ta selline hakkaja ja ambitsioonikas on, aga no ikka. Oma laps äkki laia ilma saata...

Suvel läheb Kati malevasse ja osa aega on kõik lapsed kindlasti maal. Homme viingi Jüri ja Ode sinna - mu ema ja isa on parasjagu seal ning Helen ja Martin ka, kuna Karin ja Toomas sõidavad nädalaks puhkusereislie Hispaaniasse. Neil on juba selline tore sõpruskonna traditsioon, igal aastal kusagil käia.

36h kestvusvõistlusel olin neljandat korda - tiimis ikka koos Leivo ja Alariga - ning lõpetamiste ja katkestamiste skoor on nüüd siis 2:2. Ka oma esimese seiklusvõistluse, sedapuhku siis naistetiimis koos Anne ja Siretiga, samuti katkestasime. Vahepeal kaks õnnestumist ja nüüd siis jälle katkestus, kuna mina lihtsalt jooksin energiast tühjaks. Tagantjärele on muidugi kuradima kahju, eriti kuna tagantjäreletarkusena (mis teadagi on täppsiteadus) olen välja mõelnud, kuidas oleks saanud seda vältida.

Pilk ajalukku

Alloleval pildil on minu esimene, kah hüpersuperlahe tiim "EMT Ullud Naised", kellega sündis esimene kogemus 36h võistlusel. Eks me olime ikka väga hulljulgelt rajale läinud, kui nüüd tagasi mõelda. Kompassi ja kaarti lugesin ainult mina - mis juba ise on ohu märk, sest praegu suudan ma Leivo ja Alari kõrval vaevu järge pidada, kus me oleme - valikute tegemisest ja otsustamisel kaasa aitamisest ei saa rääkidagi. Aga katkestamine ei sündinud seekord siiski mitte puuduvast orienteerumisoskusest.

Kuidas üldse sünnivad katkestamisotsused? Tol esimesel korral Kõrvemaal olime valinud lootusetult valed jalanõud - õhukese tallaga tossud kategooriast "üldjalats" ning täiendanud neid õhukeste sokkidega, arvates, et nii on varvastel rohkem ruumi ja ei hakka hõõruma. Muidugi hakkas, oi kuidas veel - õige valik olnuks paksu tallaga jalats ja pehme spordisokk. Ja kui siis ilmnes, et plaanikohaselt 50km pikkune jalgisetapp on rajameistri "näpuka" tõttu mõnevõrra pikem ja kanuudeni minna on veel täiendavad 25 km - siis me lihtsalt murdusime. Ja läksime Aegviidu-Tallinna rongile, mille saatuse hoolitsev käsi just selleks hetkeks sinna metsavahelisse jaama saatis, kus me kohutavat "tegelikult on jalgsi 75 km" fakti kuuldes olime.

Tänavusel võistlusel kulgesime vahepeal taas koos Falcki tiimiga, kellega olime ka Kõrvemaa jalgsietapi raskeid radu mõõtnud. Tookord jätkus nendel visadust minna meie katkestamiskohast edasi ja katkestada seal - ja etteruttavalt öeldes juhtus samamoodi ka tänavu.

Esimese korra tagantjäreletarkusena oskan nüüd hinnata varustuse olulisust. Aga kaks vahepealset lõpetatud võistlust tekitasid ilmselt liiga-kergesti-võetava tunde, et küll hakkama saab ja mis sellest liigsest kolast kaasa vedada. Ja kuna ühelgi kolmel korral polnud vihma sadanud, jäi kaasa võtmata näiteks vettpidav kilejakk, mis just seekord oleks võinud olla päästev faktor.

Ilus algus

Aga tagasi tänavuse võistluse juurde. Start oli reede õhtul kell 21 ja võistluse käigus selgus, et etappide järjestus on seekord ratas-jooks-kanuu-ratas-jooks-kanuu. Mis tähendas, et öö peale jäänuks meie liikumiskiirust arvestades osa esimesest rattaetapist ja jooksust ning teise öö peale teise jooksu lõpp ja kanuu algus (kanuuga lõpetamise ajaks pidanuks taas juba valgeks minema). Aga alustades me seda muidugi ei teadnud, sest 36h võistlusel käib elu stiilis "üks punkt korraga" - alles igasse punkti jõudes saad teada, kuhu järgmisena minema pead.

Algus kulges meil väga kergelt ja ladusalt. Minu isiklik lemmik oli esimene öine jalgsietapp, mis tundus lausa lendavat. Siht Karuskoselt suurele teele möödus pimedas joostes imekergelt (hiljem, kui sama sihti juba päevavalges jalgrattaga teistpidi mõõtsime, näis talle seevastu kilomeetreid juurde keevitatud olevat). Leivo kirjutab lähemalt võistluse käigust ja vigadest, mis said tehtud, aga tervikuna oli kõik väga tore ja positiivne. Mulle muidugi ei meeldi ukerdada jalgrattaga mööda risuseid sihte ja seasongermaid (kellele meeldiks :), aga see kuulub lihtsalt lahutamatu osana multispordi juurde ja tuleb ära kannatada. Allpool Alari pildistatud stiilinäide jalgrattarajast multispordis.

Seekord olid korraldajad palju vaeva näinud lisaülesannete väljamõtlemisega. Lisaülesandeid oli tõesti palju, pea iga punkti eel tekkis lõpuks tunne, et kas saab sealt niisama minema või peab midagi tegema - aga ka see oli tegelikult teretulnud vaheldus võistluse käigus. Isegi vibulaskmine, mida ma küll üldse teha ei osanud, nii et meie tiim sai "preemiaks" 7 trahviringi joosta.

Seekordse võistluse meeldejäävaim osa oli kahtlemata pikk rabaetapp pärast Öördi järve. Pehme sammal, õõtsikud, lõputu lage väli üksikute veesilmade ja porimülgastega, spetsiifiline lõhn, jalgu tarretav rabavesi... Mätastel oli veel üksikuid mulluseid jõhvikaid - küll need maitsesid head! Tatsutasime seda silmapiirini ulatuvat raba üle tunni, kuid tundus, nagu kulunuks selleks täiesti lõputu ajavahemik. Tõsine nauding oli pärast seda teele jõudes Läti luha poole jooksma asuda.

Teine suurem ülatus oli seotud Karuskose rippsillaga. Sellest nimelt ei tohtinud üle minna ja nii pidid tiimid, kes esimest jalgrattaetappi lõpetades olid teinud teispool jõge kulgeva rajavaliku, olukorra ees, et rattad tuli kanuuga üle jõe vedada. Korraldajate poolt oli jõel kaks kanuud, pika nööriga nii omavahel kui kaldas kinni, ja nendega tuli siis majandada. Kuna ka jalgrattaetapile järgnevaks jooksuks tuli uuesti üle jõe saada, tekkisid mõlemal kaldal pikad kanuusabad. Eriti kui üks lätlaste tiim risti jõe ületamise matsu ära ei jaganud ja millegipärast hoopis piki jõge üritas sõita. Muidugi tuli siis nööripikkusest puudu ja nad ei saanud neile meelepärastes kaugemates kohas randuda. Nii nad siis muudkui lobistasid seal edasitagasi, samal ajal kui kõik teised üritasid neid kaldalt igas keeles, aga tulutult juhendada. Läti keeles sõimata ei osanud kahjuks keegi :)

Teise jooksuetapi alguses kohtusimegi vanade sõpradega tiimist "Hundi jälgedel" ehk nn. Falcki võistkonnaga (enam nad puhtal kujul Falck ei ole, nagu ka meie pole enam EMT - inimesed ju vahetavad töökohti. Aga kohtumisrõõm oli ikka: "Näe, jälle EMT!"- "Näe, jälle Falck!").

Selle jooksuetapi esimene punkt oli märksõnaga "jõe hargnemine" ja me just arutasime, kus see asub: siinpool mõlemat jõge, harude vahel või teisel pool mõlemat jõge. Terased "falckikad" olid selle punkti aga kanuuetapil ära näinud ning polnud kadedad oma teadmist jagama. Nii siirdusime üheskoos rõõmsal meelel ja reipal sammul rajavalikule üle maanteesilla, sest ujuda õhtu eel enam ei tahtnud. Falckile vastuteeneks tuletas Leivo, et järgmisse punkti, mis asus taas üle jõe, peaks saama kuiva jalaga: ühes kohas jooksis tee kahtlaselt jõe kaldasse välja, nii et võis oletada kaardile märkimata silda. Nii oligi ja vanadest sillarusudest viis rada otse punkti. Autasustamise eel võistlusmuljeid jagades kuulsime aga mõneltki tiimilt, kuidas nad selle punkti eel olid ujunud ja Soomaa ürgvõsas punkti otsida ragistanud.

Kisub jamaks

Võistluse teisel ööl hakkas vihma tibutama. Polnud just laussadu, aga mets ja riided olid siiski märjad. Ja rõskus puges kehasse, kus niikuinii juba ees suur energiakaotus. Algul püüdsin külma vastu võidelda sellega, et ärgitasin kaaslasi sörkjooksule - jõudu veel oli, ise lausa imestan selle üle, et kuidas ma nii hästi jaksasin. Tagantjärele arvan, et joostapüüdmine oli pikas perspektiivis viga: kohe külmavärinate alguses oleksin pidanud pigem sööma (soovitavalt midagi sooja) ja ehk ka midagi lisaks selga panema.

Nüüd aga külmavärinad aina süvenesid ja võtsid lõpuks lausa vappekülma amplituudi. Loomulikult on mul ka varem väga külm olnud - näiteks varahommikul Leninil 6100m kõrgusel laagrist liikuma hakates - aga alati on külm olnud mingi välispidine nähtus, millega saab võidelda. Nüüd aga tundus külmust kiirguvat otse minu enda seest. See oli uskumatu, ettekujutamatu ja minu jaoks tegelikult väga hirmutav tunne. Ma ei osanud sellega hakkama saada.

Leivo, kes on varem ise samasuguse kogemuse üle elanud, sundis mind sööma. Aga küllap oli juba liiga hilja: tükk juustu käis suus ringi ja lõpptulemusel oksendasin kogu sisikonna teeäärsesse põõsastikku. Ning hiljem teist korda veel. Ega see olemist kergemaks ei teinud, ikka vastupidi. Ja pidevalt külm oli niikuinii.

Ei olnud see mu kaaslastele kerge, aga kui taas olime jõudnud vahetusalasse ehk Karuskosele viiva otsesihi lähistele, ütles Leivo, et nüüd aitab ja lõpetame. Et ei hakka nad ka kahekesi edasi minema, tulemust sellega niikuinii kirja ei saa ja endale tõestada pole lõpetamissuutlikkust vaja.

Arvestades meie asukohta ja sealt otse Karuskosele minekuks kuluvat maad, olnuks meil jalgsietapi lõpetamiseks olnud vaja läbida 7 lisakilomeetrit. Väga vähe tegelikult, kui vaadata puhanuna ja keset valget päeva - aga tol hetkel poleks ma seda ilmselt jaksanud. Ja siis oodanuks ees veel tundide kaupa kanuud - külmas, vihmas, ühes asendis... ei, ma tõesti ei oleks seda suutnud.

Aga igast kogemusest on midagi õppida. Eks ma siis õpin, ütlen ma optimistlikult.
____
Teised võistlusest. Alar pildistas. Leivo kirjutas ja pildistas (link on juba teksti sees mainitud, aga et ei peaks sealt otsima, olgu siin dubleeritud). Maare jagab vapra Turbokammi naistevõistkonna muljeid.

Nõmme rajad on mulle täielik müstika: eksin seal peaaegu alati ära. Isegi siis, kui rada on lindiga tähistatud nagu täna Hansapanga iga-kolmapäeva-jooksul.

Spordikeskuse juurest viis start väravatest läbi ning mööda teed sillamäeni. Siis aga tulnuks pöörduda vasakule ja teha mäkketõus, aga minul oli jalgades vist mälestus lühikesest suusarajast ning pöördusin kohe sillale. Lustiga sillast alla, esimene väike sirge, käänak, pikem sirge mööda Trummi tee äärt... ja hopsti! Ees oli juba märk "3km". Taibukas nagu ma olen, sain siis muidugi kohe aru, et olen midagi valesti teinud. Ja nagu ütleb orienteeruja Alar: kui pea ei jaga, peavad jalad korrutama. Nii jooksin selle aasa lõpuni: mäest üles, teiselt poolt alla, silla alt läbi - ja uuele ringile, seekord õigesti. Positiivne on see, et saigi rohkem joosta.

Pärast tegin raja veel kord läbi. Jalutades, koos Leitti, tema sõbranna ja nende pisikeste lastega. Leitti Maria saab nädala pärast kolmekuuseks ning on ilmselt väikseim Eesti soost imik, kes on tõusnud (olgu, kandelinaga ema küljes olles) 2950m kõrgusele: Sitsiilia-reisil ronis Leitti temaga Etna vulkaanile. Vau, ma ütlen. Künnap peaks sellele plikale varakult silma peale panema.

Kaheksandat klassi lõpetaval Katil oli täna elu esimene eksam. Neil oli koolis valida bioloogia ja matemaatika vahel ning valikute suhe oli 27:36 matemaatika kasuks. Kati tegi matemaatika ja ka mina oleksin kindlasti samamoodi valinud - matemaatika on esiteks kergemini õpitav ja teiseks on temaga hiljem rohkem peale hakata (kui sul just sügavat bioloogiahuvi pole, ja Katil pole). Kaheksanda klassi üleminekueksam küll kuskil ametlikult arvesse ei lähe, kuid kaugel need 9. ja 12. klassigi katsumused enam on. Ja kui seal matemaatika valida, siis on nüüdse eksamiga juba eelsoojendus tehtud.

Kati sai eksami 5. Muidugi, peaks vist ütlema. Ta on meil ju tark, selline arukas blondiin.

Sest nagu ta ise kirjutas oma kooli parimatele õpilastele korraldatud  preemiaekskursiooni kohta:

Alati kui on koos selline "tarkade seltskond", siis tunnen ma ennast väga tibina. Ei, ma olen tark. Isegi väga. Aga mind huvitavad teised teemad.

Mina olen temast mõnigi kord lihtsalt vaimustuses.

Nüüd on küll juhtunud lugu, mille kõrval kahvatub nii põrgu jäätumine kui Soome võit Eurovisioonil. Minu suguvõsa mastaapides, tähendab.

Nimelt ei taha mu praegu 89-aastane Väljaotsa Memm, kes selle talve esimest korda linnas mu ema pool veetis, enam tagasi maale minna! Isegi koos minu emaga mitte. Emal kusjuures on juuni alguses kaks nädalat puhkust ja me kõik olime kujutlenud, kuidas Memm rõõmustab koju tagasi saamise üle.

Sest kõik eelmised talved, kui ta kah juba haige ja väsinud oli, lubas ta pigem ära surra kui talveks linna tulla. Ema käis siis pidevalt linna ja maa vahel teda hooldamas. Aastaid. Kuni eelmisel sügisel sai Memm lihtsalt ära toodud - üsna vastu punnimata, sest ilmselt ei saanud ta algul arugi, kuhu sõit läheb. Igatahes oli ta teel Tallinna poole küsinud, et kas varsti jõutakse Rakverre. Ja me kõik olime rõõmsad, et ta linnaeluga nii hästi kohanes ning pidevalt kodu järele ei nutnud, nagu me kartsime. Aga igatahes oli meil kujutlus, et ta tahab tagasi maale.

Nüüd aga, võta näpust, pühib Memm silmanurgast pisara ja ütleb, et tal on linnas nii hea olla, et kunagi ega kusagil pole parem olnud. Ja et maal tuleb pliidi alla tuld teha ja kas üldse puid veel on. Ja üldse, kuidas ta leiba saab, kui lavkasse minna enam ei jaksa. Arutasime pärast isa ja emaga, et meie mälu järgi pole ta oma viis aastat enam lavkas käinud, kogu aeg oleme söögi talle koju viinud... Aga näe, mäletab kunagist lavkaskäimist!

Mäluga on tal praegu selline vist üsna tüüpiline vanainimeste olukord: jooksvaid asju ta ei mäleta, kuid noorpõlv on detailse selgusega meeles. Täna näiteks rääkisime tema lapsepõlvekodust Kadapiku talust Kolga-Aablas ja sellest, kuidas ta Muuksi mäe otsa ronis. Aga küsimusele, kui vana ta on, vastas ta väga enesekindlalt, et 99. Ja kui ma arvasin, et siiski mitte, siis sama enesekindlalt, et 60. Ilmselt siis esimesed pähetulevad numbrid, sest ema tuubib talle ajutreeninguks iga päev pähe tema vanust, hetkel kehtivat nädalapäeva ja muud seesugust. Oma nime Memm kah teab, aga meie nimed ajab pidevalt segamini - ema on pidevalt Maila (kes tegelikult on ema õde) ja mina ei ole väga kindel, kas ta tänagi täpselt aru sai, kellega ta need pikad lapsepõlvejutud maha pidas. Ning ükskord,kui ema rääkis oma venna Ennu sünnipäeval käimisest, tatsas sel hetkel ilmselt mitte kõige selgema tajuga Memm tema juurde ja küsis: "Vabandage, aga kuidas te Ennu nii hästi tunnete?"

Miks ma seda kõike siia kirjutan? Sest seegi on kunagi üks osa mälestustest minu armastatud vanaemast, laste vanavanaemast. Mitte küll kõige rõõmsam osa ei ole see vaikse hääbumise lugu - aga ta on.
____
Aga Mäepealse Memm, kes on aastatelt juba 94, on tragi ja oma vanuse kohta hea tervise juures. Tema on juba maal - talvel oli temagi tütre Malle juures linnas - ning saab maal nädala sees täiesti iseseisvalt hakkama. Tema on meil ikka väga tubli.

Täna käisin oma elu esimesel Tartu Rattarallil. Olin seda üritust millegipärast pisut kartnud - no et ikka ralli või nii... Pelgust õhutas üks tubli rattur, kes paar aastat tagasi kirjutas Spordiklubi listis heast südamest soovitusi, kuidas rattarallil tuleb sõita, aga tegi seda võtmes "muidu sa küll ellu ei jää". Ma siis igaks juhuks ei hakanud proovima, kas tuleb mul grupisõit ja karussell-vedamine nii välja, et ennast sodiks ei kuku ning teisi ei vigasta. Läks ikka mitu aastat, enne kui ma Leivot uskuma hakkasin, et see ellujäämise õpetus on vajalik ehk ainult pika distantsi esimese 500 seas.

Leivo läks muidugi pikale distantsile (133 km) ja kuna selle start oli kaks tundi enne lühirada ehk kell 11, alustasime Tallinnast sõitu kella 8 paiku. Ning kuigi kaks ratast oli katusel ning puhus tugev külgtuul, jõudsime Tartusse juba enne kümmet.

Tartu Maratoni klubi rahvas, kellega mul on töiseid kokkupuuteid, oli olnud armas ja saatnud mulle rattaralli VIP-pääsme. Nii et meie rattaralli algas hommikusöögiga VIP-telgis ning see oli väga hea sissejuhatus tervele päevale.

Leivo sõidu algust vaatasin tribüünilt. Stardi taustaks lasti mingit heroilist muusikat ning oli tõeliselt võimas vaatepilt, kuidas kõik see 1400 ratturit liikvele läks. Nagu aegluubikaadrid lahingute algusest, kui väed käsivõitlusse liiguvad... Väike judin käis lausa mööda selgroogu alla seda vaadates.

Minul oli kaks tundi vaba aega ning esimese neist sisustasime koos Merikesega, kes kah oma "mehed" oli pikale rajale saatnud.  Otsisime raamatupoode (kõik olid pühapäeval muidugi kinni) ning pärast istusime niisama Raekoja platsil. Põhiline arutlusteema oli, mida rajale selga panna: ilm oli vaheldumisi külm (kui puhus vinge tuul ja päike oli pilve taga) ning soe (kui päike paistis ja tuult ei olnud). Tõesti keeruline!

Kuna minu rattarallile tulek oli üsna viimase hetke otsus, olin lootnud ennast kohapeal registreerida. Aga ei saanudki - ajavõtusüsteemi toimimise huvides olid stardinimekirjad juba eelmisel õhtul valmis tehtud. Olin muidugi valmis sõitma ka ilma registreerimata ja stardinumbrita (registratuurilauas ka lubati seda, kui ma stardist ja finishist läbi ei sõida), aga see polnuks ikka päris see.

Nii kõõlusingi registratuuritelgi ees, lootes siiski mingi võimaluse avanemisele. Ja tuligi tuttav korralduskomiteest (eks ma olingi millelegi sellisele lootnud). - "Noh, mis seisad siin?" - "Numbrit ei oolee..."

Ja saingi hetk enne starti ümber registreeruda, kui oli juba kindel, et esialgne registreeruja ei tule. Nii jõudsingi koos stardipauguga satrdikoridori äärde, number korralikult seljas ja kiip ratta küljes. Aitähhh!

69km läbi sõitmine pole iseenesest mingi katsumus, kuid ma polnud proovinud teha seda aja peale ja mööda asfalti. Nüüd siis proovisin. Kuna olin startinud üsna viimaste seas, võisin end alguses ässana tunda ja nendest, kes Riia mäel rattalt maha tulid, hooga mööda vuhiseda.

Kümnekonna kilomeetri pärast nägin ka tõsist kukkumist. Ilmselt sõitsid kaks ratturit sarvedega kokku - vähemalt nii tundus, kui ragin ja röögatused kõlasid ja üks neist näoli asfaldile lamama jäi. Õnneks oli ühel ratturil mobiil kaasas (minul ei olnud) ja kohe sai kutsutud kiirabi.

Rohkem õnnetusi ma ei näinud ja tervikuna oli turvaline sõit. Paar väiksemat ettekeeramist oli, aga sain alati mööda. Ja ühel hetkel tegi kõrvalsõitja väga imeliku manöövri - nagu oleks ratta seljas magama jäänud ja hakkaks pikali vajuma. Aga seegi lõppes õnnelikult, kukkumiseta.

Igas joogipunktis jõin pikalt ja põhjalikult,ühes sõin ka banaani ja kohukest. Ja kordagi ei tekkinud sellist tunnet, et kohe üldse enam ei jaksa.

Leivo oli sedanud endale eesmärgiks teha pikk distants alla nelja tunni. Naljaga pooleks soovitas ta minul siis alla kahe tunni sõita, et me ikka ühel ajal finishisse jõuaksime. Paraku olin ma kahe tunni täitumisel alles selles kohas, kus silt ütles, et lõpuni on jäänud 25 kilomeetrit. Sõidetud seega 44 ehk 22 kilomeetrit tunni kohta, seda alguses ja puhanuna.  

Kuna ma liiga kauaks siiski rajale jääda ei tahtnud, tuli nüüd hakata kõvemini talda andma. Muidugi läks ka tee seal suuremas osas allamäge, kuid oma osa on ikka ka kestvussportlase hingel, mis hakkab vedama siis, kui teised juba ära väsivad. Paha oli ainult see, et 25st kuni 20nda kilomeetrini sõitsin ma praktiliselt üksi - grupp, milles enne olin olnud, lagunes esimeste kiirenduse tagajärjel ja esimeste kannul ei suutnud ma püsida. Möödusin veel mõnest üksikust ratturist, kelle tempo jälle liiga aeglane oli. Õnneks polnud sel lõigul vähemalt väga tugevat vastutuult. Just nimelt väga tugevat, sest vastutuul oli küll terve distantsi lõikes, sõltumata sellest, millisel ringiosal olid!

Siis aga jõudis vuhinal mulle järgi üks suurem punt ning otsustasin neist kasvõi hammastega kinni hoida. Kui aga oled pikalt üksi sõitnud, oled lihtsalt nii väsinud, et ei suuda ka grupis tempot hoida. Oli ikka tõsine pressimine, et sellega algul hakkama saada! Siis muidugi kohaned grupi tempoga ning hakkad kasutama ka grupissõitmise eeliseid teiste tuule näol.

Selles grupis tehti kordamööda tööd. Esimesed vedasid mõnda aega ja vajusid siis tahapoole ning nende koha võtsid üle järgmised. Muidugi oleks saanud ka viilida, aga see polnuks ilus. Pealegi, kuna enamik grupist olid mehed, siis nad liiga kaua naistel vedada ei lasknudki, vaid võtsid jälle kiiresti juhtohjad üle.

10 km enne lõppu lagunes ka see grupp ning mina jäin sõitma koos kolme mehega, kellest olin otsustanud mitte lahti lasta. Nüüd ma enam küll vedamises solidaarne olla ei üritanud, istusin neil lihtsalt sabas. Finishis ütlesin vähemalt aitäh.

Kokku tuli aeg 2:54. Ma arvan, et minu esimese katse kohta küllalt hea. Eriti need viimased 25 kilomeetrit- mmm!  

Leivo oli muidugi juba riided vahetanud ja söönud, sest tema aeg oli 3:55 ning nii ootas ta minu "samaaegset finishit" terve tunni. Nautisime siis veel koos VIP-telgi pannkooke ning ostsime poest kaks pakki grill-liha, et minna Andrese poole grillima, nagu ta oli viidanud. Aga siis ilmnes, et Andres ootab veel rajalt tulevat last ja läheb veel aega... ja nii otsustasime grillimise asemel tagasi sõitma hakata. Mööda Piibe maanteed, et lõbusam oleks.

Teel tuli aga Leivol päeva parim mõte. Külastasime Jõgeva kaubandusvõrku, omandasime sealt ühekordse grilli - ning tegime lihaküpsetuspeatuse Kõrvemaal Venemäe torni juures.

Kõht oligi juba tühjaks ja ilm ilusaks läinud ning mõlemad karbitäied said kahekesi pintslisse pistetud. Lihtsalt uskumatu! Aga ehk on kaotatud energia nüüd lõpuks ometi kompenseeritud.

Leivo kirjutab oma sõidust.

Naisblogijate seas käib ringi ühisüritus, et kõik kraamivad lagedale oma käekoti sisu ning annavad ka teistele teada, mis neil siis kotis on.

Minul on praegu käekotiks Tuneesiast ostetud väike ranitsamoodi seljakotike. Tumepunasest nahast, nelja lukuga ja ühe klõpsuga kinni käiva taskuga. Välja näeb kallis, aga eesti rahasse ümberarvutatult maksis umbes 150 krooni, kui juba avameelitsemiseks läheb.

Klõpsuga taskus, selles kõige väiksemas, on:
- Labello huulepulk Sun (see päikesekaitsefaktoriga nö hügieenikas)
- leht aspiriini (alati kaasas, ootamatu migreenihoo tõrjeks).

Väiksemas lukuga taskus on üks vineerist välja lõigatud loom. Jüri kunagi koolis tegi ja kinkis mulle, nii et nagu talisman või nii.

Suuremas lukuga taskus on:
-  võtmekimp 8 võtmega. Neli neist on väikesed töö-kappide võtmed, üldiselt ma ikka võtmefriik ei ole. Lisaks on võtmekimbu küljes julla, millega ema-isa majas trepikoja ukse lahti saab. Ja ühe võtme taga on sitsiriidest pikk pael - no lihtsalt on. Vanaema kunagi pani.
- veel üks võti kaelapaela otsas. Vahepeal oli Odel koduvõti kadunud ja ta kasutas minu oma (tema jõudis koolist koju enne kui mina töölt). Siis leidis ta koolikoti voodri vahelt enda oma üles ja andis minu oma mulle tagasi, aga ega ma siis seda suurt vaeva hakanud nägema, et oleks kaelapaela küljest võtnud ja võtme kimbu külge tagasi pannud.
- töö uksetablett punase Sportlandi paela otsas (et ma tunneks oma tableti ära, kui nõupidamisteruumi või mujale unustan)
- autovõti
-rahakott (see, mis rahakotis on, vääriks lausa omaette peatükki! Minul on ta täidetud põhiliselt kliendikaartidega)
- väike Victorinoxi taskunuga
- mobiil.

Tagumises lukuga taskus on:
- autodokumendid
- "kollane pass" ehk vaktsineerimistunnistus. Peame lastega minema puugisüstile, eelmisest on kolm aastat möödas, aga juba mitu nädalat muudkui läheme ja pole kohale jõudnud
- kompass (ununenud sinna viimasest neljapäevakust, võtsin välja).

Keskmises ehk kõige suuremas osas on:
- prillitoos (jah, huvitav, miks ta seal on? Kui ma käin prillidega, on nad ju mul ees ja pole mingit vajadust neid toosi panna? Võtsin välja.)
- Kaberneeme orienteerumiskaart (vt. punkt "kompass")
- Kutse Stenbocki majja kõige peresõbralikuma firma väljakuulutamisele (sinna jäigi mul kahjuks minemata, sest samal ajal oli naaberoperaatoril Elisal võrk maas ning minul tuli hoopis ohtralt kommunikatsiooni juhtida: kui EMT klient Elisasse helistada ei saa, pahandab ta ju kõigepealt oma operaatoriga, et mis värk on). Võtsin välja ja viskasin minema.
- Kaks pastakat.
- Paber, kuhu on kirjutatud mingi telefoninumber. Ei mäleta, kelle oma ja miks, aga igaks juhuks ei visanud minema.
- pakk Orbiti nätsu
- suured kõrvarõngad, sellised, mis sõna otseses mõttes rõngad on (Õigus! Aprilli lõpus XDreamile sõites unustasin kõrva, võtsin siis autos ära, pistsin käekotti ja unustasin. Nüüd võtsin välja.)
- silmapliiats (juhuks, kui keegi mind tööga seoses ootamatult pildistada või telesse võtta tahab. Tööl kapis on mul selleks puhuks tavaliselt ka valvepintsak).

Kokkuvõttes - üsna igav kotitäis, aga tulemuslik läbivaatus.