Get a life!

Firma talvepäevad siis jälle. Ikka Otepääl, aga seekord juhtumisi Tartu maratoniga samal nädalavahetusel. Mistõttu minu plaan, et võiks kah kord elus proovida täispikka klassikamaratoni sõita, sai nurjumisele määratud. Ah, ega klassika nühkimine mulle tegelikult ei meeldigi. Ja küll neid Tartu maratone tuleb veel. Ja nagu Leivo juba mitmendat aastat ütleb: selleks tuleb korralikud klassikasuusad osta. Aga noh, nii nagu tema sõidab klassikamaratoni jätkuvalt oma vanade combidega, pole mina jätkuvalt üldse rajale jõudnud.

Aga muidu on rajad Käärikul ja Tehvandil suurepärased. Nii tõusud kui laskumised, lihtsalt super. Ka lastega sõitmiseks.

Ja kelgumäel sai palju mütatud. Kelgutamise eradaim hetk oli see, kui Ode sõitis kelguga maja kõrvalt järsust mäest alla tiigile ja ületas hooga üle kaldavalli lennates napilt jääaugu, mille saunatavad mehed olid õhtul jäässe raiunud. Vesi küll pritsis kelgu tagumise otsa alt, kuid üle ta oli. Ent siis järgnes kohe Kreete, kes tuli väiksema kiirusega ja plärtsatas joonelt auku. Jumal tänatud, et auk oli väike, nii et ta kohe välja sai! Ja et maja oli nii lähedal, et pääsesime kähku sooja ja riideid vahetama.

Oli plaan Katiga ka lumelaudama minna, kuid jäin laudade laenutuse broneerimisega lootusetult hiljaks. Eks siis edaspidi.

Vaikne mõtteuid, et minu järgmine töökoht võiks olla avalikus sektoris, sai täna kõva tagasilöögi. Sest kardan, et selle jäikusest, aeglusest ja ebaefektiivsusest läheksin ma lihtsalt hulluks. Olgu, möönan poliitiliselt korrektselt, et ülaltoodud üldistus on tehtud ainult kohtusüsteemi ja minu tänase kogemuse põhjal ega pruugi paika pidada muudes valdkondades ega teistes tingimustes.

Olen Tartu Maakohtus ühe kriminaalasja tunnistaja. Öelda on mul vähe, nii et tegin ettepaneku anda oma väike tunnistus kirjalikult ja kinnitada see digiallkirjaga. Eiei, on ju ikka kohtusaal ja tunnistajapult ja kindlad protseduurireeglid kohtupidamiseks. Ja lohutuseks kuulsin, et vaevalt mul üle veerandtunni läheb ja et saan lasta kohtul sõidukulud kompenseerida.

Egas midagi, veedan siis selle viieteist minuti nimel viis tundi oma elust Tartu maanteel. Ehkki mul on esmaspäev alati kõige kriitilisem ja kiirem tööpäev. Rääkimata sellest, et on üsna totakas tunne näidata tööandjale vaba päeva küsimiseks kohtukutset, kus hoolimata minu rolli tühisusest on räige hoiatus: ” Mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämisel võib kohus Teid vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku §-le 138 trahvida kuni 200 miinimumpäevamäära (kuni 10.000 krooni) ulatuses või kohaldada Teile kuni 14 päeva aresti. Samuti võib Teie suhtes kohaldada sundtoomist (§ 139) või kuulutada Teid tagaotsitavaks (§ 140).” Hea, et vähemalt üles ei pooda.

Nii, rahvas koguneb. Lobisen ooteajal samuti tunnistajaks oleva tuttavaga. Saali uksed avatakse. Väike kõhklus sisenemisel – milline on tunnistajate, milline süüaluse koht, või on seal üldse vahet? Kas üldse tohib istuda? Kas need seal laua taga ongi kohtunikud? Aga miks nad siis talaaris pole, või ei kantagi tänapäeval enam talaari?... Ja nii edasi.  Teadmised kohtupidamisest pärinevad ju Ameerika filmidest, mitte Eesti tegelikkusest. Õnneks, peab siinkohal muidugi ütlema.

Uks prahvatab lahti ning kohtunik – jah, siiski talaaris – marsib sisse. Kõik tõusevad, tõuseme meiegi. Ja istume uuesti, kui kohtunik lubab.

Lühike sissejuhatus, kus tuvastatakse, et süüalune, tema advokaat ja kõik kutsutud tunnistajad on kohal. Ja siis ütleb kohtunik, et kuna kahjuks on üks rahvakohtunikest ootamatult haigestunud, tuleb istung umbes kuuks ajaks edasi lükata. Varem pole lihtsalt vabu aegu.

Bingo.

Ma tõesti ei kujuta ette äriühingut, mis saaks endale lubada maast-ilmast kokkukutsutud suure osalejatearvuga koosoleku viimasel hetkel ärajätmist põhjusel, et keegi – kusjuures üldse mitte kõige olulisem osaleja – on haigeks jäänud. Kõik on asendatavad ja asjad on – küll enama või vähema paindlikkusega, kuid siiski - delegeeritavad.

Saan muidugi aru, et kohtus peavad olema jäigemad ja arhailisemad reeglid kui äriühingus. Aga ikkagi!!!!

Ja olen äärmiselt ebavaimustunud mõttest, et kuu aja pärast tuleb uuele katsele tulla. Sest mine tea, mis siis võib juhtuda, nii et istung tuleb jälle edasi lükata. Küllap jäängi selle mõttetu tunnistuse nimel Tartu vahet jõlkuma, kardan ma.

Palun, kus on Rein Kilgi algatus moodustada survegrupp Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ehitamiseks? Mina kirjutaksin kahel käel alla. Vähe sellest, oleksin valmis kirjutama isegi projekte selle jaoks raha hankimiseks. Ja oleksin isegi valmis kõigepealt siis eurofondide projektide kirjutamise ära õppima. Ja seda kõike teeksin isegi tasuta.  

Sest pühapäeva õhtul läbisin teel Otepäält Tallinna taas kord seda maanteed. Kolm last autos, pool teed pimeda peale jäänuna.

Tartu maanteel ei toimu mitte liiklus, vaid võitlus. Kurvilisemates, halva nähtavusega lõikudes moodustub aeglasema auto taha närviliselt tõmblev kolonn. Kord üks, kord teine rebib end vasakule ja üritab vähemalt ühest eessõitjast mööduda. See, kellest ta möödub, üritab järgmisel võimalusel sama teha. Võidab see, kes esimesena aeglasest autost mööda pääseb. Kuna järgmist võimalust tuleb võibolla kaua oodata, rebivad korraga kõik. Tihti juhtub nii, kes kes otse aeglase taga sõidab, jääb sinna väga kauaks: tagant tulijad lihtsalt ei lase tal möödasõitu alustada, vaid uhavad mõlemast mööda. Tallinn-Tartu maanteel ei kehti viisakus ja vennaarm.

Minul on 1,6liitrise mootoriga Peugeot. Olgu muuga, mida Peugeot kohta öelda, nagu ta on, kuid kiirendus on tal oma mootori kohta täitsa hea. Iseküsimus muidugi, kuidas mulle meeldib kolmanda käigu jõurates järsemaid möödasõite sooritada, teades, et võimsusevaru võib-olla-vajalikuks-lisakiirenduseks ei ole. Ei meeldi, aga veel vähem meeldib loksuda ettearvamatult kiirendavas ja aeglustavas kolonnis, tihti ohtlikult ja ettearvamatult pidurdades, et lasta vahele kiirustavaid-trügivaid möödasõitjaid.

Inimesed, kes ise autot ei juhi, ütlevad tavaliselt, et mis nurin selle Tartu maanteega on. Piisaks ju, kui kõik sõidaksid korralikult 90km/h ja peaksid vahepealsetest kiirusepiirangutest kinni. Keegi ei jõuaks kellelegi järgi ja ei tekiks vajadustki mööda sõita. See on nii tugevalt teoreetiline argument, et ma ei oska seda isegi kummutada, kuid igatahes olen ma kindel, et see praktikas kunagi toimima ei saa.

Mõned paremad palad siis seekordselt Tartu-Tallinn sõidult.
***
Mäo kurvide kandis on väljas juba poolhämar. Selline piimjas pimedus, mis valged toonid ühte sulatab. Päeval on lund sadanud ja ehkki tee ise on juba puhas, on teeperved endiselt põlluga ühtemoodi valged.

Minu ja ühe Fordi ees sõidab auto, mis kurvides pidevalt ja ootamatult pidurdab. Just kurvides, mitte kurvide eel - ja uhh, kuidas mulle ei meeldi jäiteohuga teel keset kurvi pidurit panna! Oletan, miks ta niimoodi teeb: roolis on inimene, kelle prillid on pisut nõrgemad kui peaks. Olen ise samamoodi hädas, kui prillidega hämaruses sõidan: lihtsalt ei näe, kuhu tee eespool keerab... Nii olengi pikemateks pimeaja sõitudeks alati kontaktläätsedega relvastatud. Tema aga ilmselt mitte. Ja vastu tuleb pidevalt autosid, nii et mööda kah kuidagi ei saa. Sest valged, põlluga ühtemoodi teeperved tähendavad muuhulgas ka seda, et ta hoiab igaks juhuks võimalikult tee keskele, et mitte kogemata teelt välja sõita.

Mina olen Tartu maanteed sõitnud loendamatu arv kordi: aastatel 1998-1999 käisin Tartust Tallinnasse tööl. Nii et tee on siiamaani suhteliselt peas, ka selles osas, et ma oletatavalt tean, millise kurvi taga peaks pimedas olema vastutulija teatud hetkedel näha. Noh, et kui ei ole, ju siis kedagi kurvis vastu ei tule. See pole muidugi kindel teadmine, nii et igal juhul ülimalt kõhe kasutada.

Aga pole parata. "Use the Force!" ütlen endale nagu pimevõitluse õpetusi jagav Yoda ning kihutan seal, kus minu intuitsiooni kohaselt ei tohiks kurvi taga kedagi olla, otsustavalt möödasõidule. Jah, ikka kahest eessõitvast autost korraga - ega minagi teistest parem liikleja ole.

Jälle vedas, Jõud või mälu ei vedanud mind alt. Aga kindlasti ei meeldi mulle sellistel hetkedel mõelda Kerttu Rakke raamatule "Susanna ja mina", kus Susanna oma teetunnetuses eksis. Fataalselt.

***
Vaida juures on esituled juba soppa paksult täis. Pole enam erilist vahet lähi- ja kaugtuledel - kummagagi õieti ei näe.

Sama on ilmselt juhtunud ka selle autoga, kes kohe pärast paremkurvi on kitsal teepervel- ei, ainult poolenisti teepervel, sest vähemalt pool temast on maanteel - peatuma jäänud. Ei mingeid ohutulesidki sealjuures. Omanik nühib andunult esilaternaid, kui mina järsult vasakule tõmmates tema ja vastutuleva rekka vahelt läbi piloteerin. Vedas.

***
Kui tee muutub Tallinna lähistel neljarealiseks, läbib siplevat ja tõmblevat kolonni justkui kergendusohe. Pääsenud! Kiiresti rahuneb autorodu kahte ritta ning kiirustajad tuhisevad aeglasematest segamatult ja teisi segamata mööda. Kui miski veel täielikust õnnest puudub, siis on see parem teekattemärgistus: ootamatult nõksatame taas troppi Nissani taha, kes radadest aru saamata rahulikult keset teed oma kulgemist kulgeb. Keegi signaalitab - ei midagi. Alustan vasaku teeperve peal möödasõitu, kuid samal ajal otsustab üks kannatuse kaotanud X5 temast paremalt mööda kihutada. Loomulikult märkab Nissani juht dzhiipi enne kui mind ja loomulikult tõmbab ta siis ehmunult vasakule. Järsk kiirendus, ja napilt lipsab minu saba tema nina eest läbi. Jälle vedamine.

Aga kahes kohas põlevad tee ääres küünlad. Seal, kus hiljuti kellelgi ei vedanud.

Skype´il on hea algatus: viita kuni nädalalõpuni nende blogile või kodulehele ja saad nänni. Lahe, usun et blogi saab palju klikke ja külastajaid ja ehk ka püsilugejaid juurde.

Ja mina nüüd testin, kuidas see asi toimib ja kas neli päeva hiljem on juba 100 esimest reageerinud või mitte. Et kas tasub ideed varastama või edasi arendama hakata.

Arvan igatahes, et niisugune algatus täiesti töötab. Erinevalt näiteks SLÕhtulehe Normaalse kõnekaardi projektist, mis oli - on my humble opinion - täiesti ebanormaalselt üles ehitatud. Lõika ajalehest kuponge, pane ümbrikusse, osta mark ja saada kuhugi. Ja kui siis veel sibad kuhugi ja ostad kõnekaardi, saad iga kupongi eest kaks tasuta kõneminutit. Brr. Ma heameelega iroonitseks SLÕhtulehes töötavate tuttavatega, et kas nad said selle kampaaniaga kaks või koguni kolm kupongikogujat, aga ma olen sellisteks seltskonnanaljadeks liiga konkurendiga seotud isik.

Kristina Shmigun kordas täna Kristjan Palusalu kunagist saavutust, võites ühtedelt olümpiamängudelt kaks kuldmedalit. Vähemalt kaks, peab praegu ütlema, sest üks sõit on tal ju veel ees.

Täna tuli Kiku võit 10 km klassikadistantsil, neli päeva tagasi võitis ta oma esimese olümpiakulla 15 km (2x7,5) suusavahetusega sõidus.

Ja 23. veebruaril on Kristina sünnipäev - ta saab 29-aastaseks.

Palju-palju õnne!

Töises plaanis ka. Oleme Eesti sportlaste võidu puhul alati pannud EMT võrku temaatilise kärjeteate. "Kiku kuld!" ütleb mobiiltelefon ka täna ning ütles neli päeva tagasi. Inimesed on sellega juba ära harjunud ja ootavadki seda. Mäletan, et Erki Noole kuldmedali puhul seda esimest korda tehes helistas kliendiinfosse ka väga kurje kliente, kes pahandasid, et miks on mobiililt harjumuspärane kohanimi äkki ära kadunud. (Vahemärkusena: jah, tundub, et osad inimesed orienteeruvad kärjeteate järgi. Ka siis, kui esimest korda oli kärjeteade jõuluajal "Häid jõule!" leidis pahandajaid, et kas ta on nüüd koduse Virtsu asemel jõulumaale sattunud või mis... Võtsime õppust ja nüüd on nii, et erakorraline teemakohane kärjeteade vaheldub teatud ajaühiku tagant tavalisega. Et kui ikka on hommikul ehmatus, et kuhu kurat ma ennast nüüd joonud olen, saab ikka mobiiltelefoni kärjeteatest oma asukoha määramisel abi.)

Aga medalivõidu teade on juba omaette infokanaliks saanud. Kuulsin hiljuti juhuslikku vestluskatket: "ah, ülekannet mina ka ei näinud, aga kuna mobiili peal mingit teadet ei olnud, ega siis eestlased ei võitnud midagi".

Mis mind aga tõsiselt häirib, on see, kuidas pärast medalivõite sponsorite telefonide helisema hakkavad: mida te nüüd Kristinale kingite? Jajah, aga äkki teeks ikka nii, et Kristina saab oma kingitusest enne teada kui meedia.

Sõbranädalal on lastel koolis temaatilised päevad. Eile oli näiteks Keni ja Barbie päev. Õmblesime Katile roosalillelise õhulise kloshsh-seeliku ning pähe sai ta pika heleda shinjooni. Sellise, mis ühtviisi sobiks nii Barbie kui Anne Veski mängimiseks. Kostüümile pani punkti Heleni säravroosa käekotike. Kihvt sai, ka koolilehe jaoks oli teda pildistatud.

Täna oli triibu ja täpi päev. Kati kleepis pikale mustale atlass-seelikule vihikukleepsudest lõigatud valged mummud, lisaks minu kevadise turunduskonverentsi täpiteemaliseks peoks hangitud täpiline top ja siidlint.

Ja Ode tahtis täna kooli minna oma sitsiseelikuga, sääred paljad. Väljas kuus kraadi külma. Kui sundisin teda sukkpükse jalga panema, solvus ja prõmmis uksega. Mis teha, raske iga tulekul. Või käes.

Reedel on maffiapäev. Selleks lubas ka Jüri musta pintsakusse, kaabusse ja püstolisse riietuda. Muidu aga, nagu kooli keskastmes ikka - tüdrukud löövad kaasa, poisid vaatavad pealt. Terve kooli peale oli näiteks ainult paar Keni olnud.

Ehk nad kasvavad sellest ignorantsusest vanusega välja. Vastasel korral jälle juures hulk mehi, kelle naistel on nendega igav.

Olles laupäevasest suusamaratonist sooja sisse saanud, läksime koos Leivo ja kõigi lastega ka pühapäeva pärastlõunal Kõrvemaale.

Algul sai tehtud 3 km ring ning kõik olid erksad ja vaprad. Nii et mina, Kati, Ode, Kreete ja Laura läksime tegema veel umbes 4km otsa (kolmene rada koos viiese raja "sõlmede", kuid ilma esimese aasata).

Ja eksisime ära!

See tähendab, et keerasime kolmeselt liiga vara ära ning sattusime eelmise päeva maratonirajale. Kui märkasime, pöörasime muidugi ümber. Aga eks ole, ilm hakkas juba pimedaks kiskuma ning väiksemat tiiru teinud Leivo ja Ramses juba ootasid. Ja väsimus ka, eks ole...

Aga kõik olid väga vaprad ja toredad kaaslased, isegi kukkumised ei pannud virisema ja vinguma. Nii jõudsime elu ja tervisega autodeni. Kokku sõitsime siis tüdrukutega oma 10 km sel päeval. Väga tublid!!!

Ja naljakas seik asja juures oli see, et minekukiiruses olin oma suusasaapad koju unustanud. Laenasin siis Kõrvemaa keskusest. Hmm, 100 krooni. Mis teha, hajameelsuselgi on hind.

Suusatada ma tegelikult ei oska, kuid see pole mind kunagi suusatamast takistanud. Liigutus pole küll nii elegantne kui võiks ja rada ei möödu nii kiiresti kui sooviks, aga maratonidel käin sellest hoolimata usinalt.

Eelmisel nädalavahetusel toimunud Sportlandi Kõrvemaa suusamaratonil oli valida 38 ja 19 kilomeetrise distantsi vahel, pikema puhul sõideti kaks ringi. Kumba valida? Olen oma organismist aru saanud, et kui ka jõudu, kiirust ja tehnikat ei ole, suudan ma ükskõik mida, ka suusatamist, teha lõpmatult kaua. Ei mingeid sprinteri sähvatusi, vaid ehteestlaslik kannatlik kulgemine. Nii et võinuks minna ka pikale sõidule, kuid kuna suusakilomeetreid oli kogunenud tänavu napilt viis ja needki last suusatama õpetades, ei hakanud end kotkaks kujutlema ja registreerusin siiski lühikesele.

Korralduse kohta tuleb öelda ainult kiidusõnu. Võistlejad lasti rajale viitstardiga: esimesele järgnes teine alles viie minuti pärast, sellele omakorda kolmas jne. Aega võeti takjapaelaga parema jala külge kinnitatud kiipidega. Nii et kui koha ja murdosa sekundite mäng, saanuks finishijoonel võitu püüdes spagaati viskuda. Peaasi muidugi, et ei ununeks just parem jalg ette lükata.

Sõit oli vabastiilis, kuna Põhja-Eestis on tänavu lumega üsna ebaluksuslik olukord ning korralik klassikajälg eeldab paksemat lumevaipa. Mulle isiklikult sobis see suurepäraselt - klassika nühkimine eeldab rohkem oskusi ja tehnikat kui minul võtta. Vabastiilis saab, suusad-kepid harali, ikka kuidagi edasi. Pealegi ei eelda vabastiil määrdekunsti tundmist.

Jüri leidis netiavarustest lingi mänguasjadeks muudetud bakteritele. Oh, nad on tõesti nii-ii nunnud! Ja Jüri tahab vähemalt mõnda neist endale saada.

Saaks ka, kui need ei maksaks 5.99 dollarit tükk. Olgu, tellides korraga rohkem kui ühe, saad 15% hinnaalandust, aga ikka...

Kasvõi varasta idee ja hakka ise baktereid õmblema. Sest mulle väga meeldib, kui Jüri netiavaruste ja mikroskeemide kõrval pehmeid ja nunnusid asju ihaldusväärseks peab. Olgu need siis mängukarud või kasvõi bakterid.

Eile oli Jaani sünnipäev. Ja nagu ta ise ütles - ega ta sünnipäeva ei pea, kuid kes tahab, võib läbi astuda ja teed juua. Loomulikult astusime siis koos Leivoga läbi.

Tahtsin siia panna ka Jaani foto, aga kuna ta on peaaegu alati ise fotoaparaadi taga, polegi mul temast peaaegu ühtegi pilti, kus ta oleks selgelt näha. Alati on ta kas varjatud tema õpetusi ahmivatest "noortest" või köitega mässamas, igatahes seljaga. Üks väheseid minu käsutuses olevaid ainult-Jaanist-tehtud-pilte on pildistatud Aivo Nadeli poolt 2003.aastal Pamiiris. Fotol olev kutsikas, kes looma intuitsiooniga hea inimese ära tundis ja ta oma sõbraks võttis, oli kirgiisi karjuste oma.

Jaan pole mitte lihtsalt lahe, vaid nähtus omaette. Ta on lumeleopard, üks väheseid eesti kunagisi professionaalseid alpiniste (teenis endale alpinismiga leiba), fotograaf, matkakäsiraamatu koostaja ja nii edasi. Tema suurim teene on minu hinnangul aga see, et suuresti tänu tema poolt kunagi ellu kutsutud Jaan Künnapi Alpinismiklubile on Eesti alpinismi vahepeal kuivama kippunud känd taas jõudsalt haljendama löönud. Jaani "noorte" järelkasvust on sirgunud juba ka mõnigi mastimänd, alustades näiteks Everesti vallutajast Alar Sikust. Ning Jaani juhtimisel tehtud käik Elbrusele on paljudele mägedepisikust nakatunuile esimeseks reaalseks kokkupuuteks mägede tegelikkusega.

Ja muidu ka - mul on alati hea meel Jaani näha.