Get a life!

Eile õhtul käisime Leivoga Nõmmel jooksmas.

Kuna ma millegipärast ei suuda järgida neid ametlikult mahamärgitud radu, siis ei teagi, palju ma jooksin. Üritasin küll joosta 5km ringi, aga kui mõte rändama läks, avastasin end ühel hetkel jälle mingis tähistamata kohas ja edasi kulges asi lihtsalt jalgade järgi. Kaloreid kulus 751, see on fakt.

Ja suusatada saaks Nõmmel ka, alumised rajad on paksu lumekatte all.

Sellel laupäeval oli EPL klassikasarja raames lehega kaasas (65 krooni+15 krooni lehe eest, eks ole) Karen Blixeni raamat "Aafrika äärel". Ostsin, lugesin voodis vedeldes joonelt läbi ja olen õnnelik.

See oli üks vähestest raamatutest, mille põhjal tehtud filmi nägin enne kui olin raamatut lugenud. Film oli suurepärane ja raamat oli suurepärane - ainult et nad olid täiesti erinevad.

Kui film keskendub autor-peategelanna elule, siis need filmitegijate poolt kenasti ritta pandud ja tähtsustatud sündmused on raamatus üksnes kui juhuslikud läbisegi episoodid ääretu, metsiku ja endassehaarava Aafrika taustal. Pidanuks olema tõlgitud vastupidi: filmi pealkiri võinuks olla "Aafrika äärel" ja raamatu pealkiri "Minu Aafrika".

Üldse on see EPL sari kiitust väärt. Enamik ilmunud raamatuid on küll kas mu praeguses või vanematekodus olemas või mõned ka ei meeldi mulle, nii et ostja ma siiani ei ole olnud. Sarjast on mul esimene, leheostjaile täiesti tasuta kaasa antud Umberto Eco "Roosi nimi" - sedagi ma tegelikult ei ihalenud, kuid venelastel on ütlus: kui tasuta antakse, jood kasvõi äädikat. Tahtsime Jüriga koos osta ka  "Kellavärgiga apelsini", kuid kahjuks magasime õige nädala maha ja ei saanud.  Ent paruness Blixeni teose eest olen väga tänulik.

Kõvadest külmadest on vähemalt niipalju kasu, et Rannamõisa pangale on juba jaanuaris paks ronimiskõlblik jää tekkinud. Täna tegi Jaan seal klubi "noortele" õppepäeva ning koos Leivoga käisin jääronimisoskusi värskendamas ka mina.

Mitte et neid oskusi mul kunagi ülemäära palju oleks olnud, sest jääronimine on mulle ikka sellise natuke heidutava ja pigem kohustuslikus korras kui lõbu pärast omandatava asjana tundunud. Või õigemini, see tundub mulle sellisena kaugelt mõeldes. Ronides on tunne kaasahaarav ja tore, isegi kui kõik hästi välja ei tule.

Ja ilm oli imeilus. Päike paistis ning kui Tallinnas oli külma -15, siis Rannamõisas, mere lähedal, ainult -8. Kalda äärest oli meri kaugelt jääs, kuid jäävaba vesi auras ning läbi uduauru sõitis silmapiiril Tallinki kummituslaev - tundus, nagu hõljunuks ta õhus. Ideaalsed tingimused "Lendava Hollandlase" laadse filmi võteteks!

Ja reielihased olid lõpuks kassidel tehtavast pingutusest täiesti haiged - just nii, nagu Jaan jäätreeningutel alati nõuab: "Homme peavad ikka jalad valusad olema!"

Pärast käisime vaatamas, kas ka Jägala juga juba ronimisjääs on. Jääs oli küll juba kolmveerandi ulatuses, aga ronimiskõlblik veel mitte - liiga märg.

Ja õhtul tahtis Leivo mind veel jooksma meelitada, et XDreamiks trenni teha - aga ma enam tõesti ei jaksanud. Või ei viitsinud. Praegu seda kirjutades on küll juba kahju.

Kuna Memm nüüd minu vanemate juures linnakodus elab ning tema ja minu ema sünnipäevad on vähem kui nädalase vahega, tähistasime neid seekord koos. Väikse koduse koosviibimisega, seltskonnaks memme kahe lapse ja nende laste pered. Kokku ikka 15 inimest.

Isa kinkis emale sünnipäevaks sellise kasuka, millel karv sissepoole pööratud. Minu ja Karini panuseks oli otsida selle pruuni pealispinnaga sobiv käekott, kuid päris õiget tooni kahjuks ei leidnudki.

Alailma külmetav Memm - vanal inimesel käib vist verigi aeglasemalt - sai aga kingiks pehmeid sooje asju nagu alati.

Ajaveebi kirjutades tuleb aegajalt tunne, et ma ei peaks siia kirjutama ainult oma päevasündmusi ja hetkel kehtivaid mõtteid, vaid ka… ma ei teagi, mida. Võib-olla võiks neid nimetada tuleviku jaoks tehtavateks üleskirjutusteks, et mu lähedaste inimeste ja suguvõsalood ka mu laste jaoks olemas oleksid.

Nii ma siis kirjutan seekord oma onust. Kairi ja Kai isast, Anna ja Mardi vanaisast. Oma ema vennast, kes on temast kolm aastat vanem ehk praegu siis 62-aastane. Oma isa eluaegsest sõbrast, kellega isa esmakordselt kohtus viieaastasena – jah, nii naljakas kui see ka pole, minu äsjasündinud ema varrudel. Onu Ennust, nagu teda oleme eluaeg kutsunud, nii et onuenn on talle nagu uueks nimeks saanud. Onu Ennust, kes praegu on kümnepäevasel taastusravil, mida haigekassa talle igal aastal tasuta võimaldab.

Sest umbes viis aastat tagasi sai onu Enn maakeeli öeldes rabanduse: hakkas oma Kadrioru kodus öösel WC-sse minema ja kukkus koridoris halvatuna maha. Suurem osa halvatust taandus arstide hoole all, kuid käed, mõlemad käed jäid liikumisvõimetuks: parem täielikult, vasakul sai pisut sõrmi liigutada ja rippuvat kätt umbes paarkümmend sentimeetrit kergitada.

Täies tööeas praktiliselt kätetuks jäämine on karm saatus kellele tahes, kuid erakordselt karm mehele, kellest töökamat pole mina kunagi näinud. Onu Enn oli oma tööajal kõrgelt hinnatud ehitaja ning ka puhkuste ajal, mille ta pea eranditult on veetnud maal, mäletan teda alati tegevuses. Alati midagi toomas, viimas, parandamas, kopsimas. Väljaotsa Memm, kes naistetööde kategoorias oli sama agar, kiitis teda alati taevani. Eks pidigi kiitma, oli Enn ju tema ainus poeg, pealegi niimoodi ilmale tulnud, et Memm ise oleks selle käigus peaaegu hinge heitnud.

Onu Enn sündis nimelt 1944, Tallinna märtsipommitamise aastal. Ja märtsis, ainult mõni päev pärast seda traagilist ööd. Memmele olid Loksa kohalikud arstid ja ämmaemandad ammu öelnud, et sünnitamiseks peab kindlasti Tallinna suurde haiglasse minema: tegu olevat suure, pealegi vales asendis oleva lapsega. Aga Memm vaatas sel kohutaval ööl üle mere ja metsa kümnete kilomeetrite kaugusele lõõskavat Tallinna põlemise kuma – ja teadis, et ei lähe. Et pigem sureb kodus koos oma lapsega, nagu ta vanuigi korduvalt on meenutanud.

Kodune sünnitus kestis kaks ööpäeva ja laps oli lõpuks tangidega välja kistud – sinisena ja elumärkideta. Ka Memm olnud selle katsumuse peale minemise äärel, kuid küllap oli eluihk sõjast ja surmastki üle ning ellu jäid kõigest hoolimata mõlemad.

Nii ongi mulle tundunud, et kuni viimase kümnekonna aastani, mil Memme südames on esikohale asunud minu ema, hoidis-armastas Memm oma lastest  kõige rohke onu Ennu. Väiksena tegi see mulle suurt tuska, kui Memm onu Ennu muudkui kiitis ja minu ema, veel rohkem aga isa tegemiste kallal nurises. See tundus mulle ebaõiglane ja põhjendamatu, seda enam, et kõik kiidetud suured tööd olid minu isa algatatud ja ette võetud.

Jah, ka praegu pean ma märkima, et onu Enn oli küll tubli töötegija, kuid mitte eriti initsiatiivikas. Ta parandas ja säilitas olemasolevat, kuid ei algatanud ise peaaegu midagi uut. Majale teise korruse ehitamine, uus eeskoda – kõik sellised asjad on olnud minu isa käivitatud. Onu Enn tuli kõigega meelsasti kaasa ja tegelikult vist minu isale just selline suhe meeldiski: kujutan ette, et samadel alustel oli põhinenud ka kogu nende sõprus varasest lapsepõlvest peale. Aga väiksena ei saanud ma sellistest asjadest muidugi aru ning olin Memme poolt eelistatud onu Ennu peale oma kiivuses mõnigi kord nii kuri, et hoidsin temast täiesti eemale. Imelikul kombel sai minu pahameele kandjaks just tema, mitte aga Memm kui selle minu-arust-ebaõigluse tegelik põhjustaja. Küllap oli krapsakas ja kohati käredapoolne Memm lihtsalt liiga suur autoriteet, et teda salamisigi põlata.

Suuremaks kasvades muutusin muidugi arusaavamaks ja arukamaks ning õppisin ka onu Ennu paremini hindama. Tema vaikset toimekust, abivalmidust ja heatahtlikkust. Kui tal vähegi aega oli, aitas ta heal meelel ka lapsi – just tema õpetas mind, Karinit ja Kairit näiteks poolekslöödud halust peitliga mängupaati, haabja algelist minivarianti uuristama või mängumajadele ristnurki tegema.

Onu Ennu tabanud õnnetus lõi mõneks ajaks segi kogu nende pere elu. Kasvõi alates sellest, et ei tema naine ega kumbki tütar ei osanud autot juhtida. Seni polnud seda vajagi olnud: kõik vajalikud sõidud, viimised ja toomised oli teinud Enn.

Aga kõik kohanesid. Onu Enn on treeninud-töötanud oma vasaku käe nii kaugele, et saab sellega kõik vajalikud asjad tehtud – söömine, riietumine, uste avamine ja sulgemine, kergemate asjade tõstmine ja kandmine. Ja kuivetult rippuv parem käsigi avaldab õrnaid elumärke – ehk aitab praegunegi taastusravi neid veidike edasi. Koduse vanaisana on ta heaks kaaslaseks koolist tulevale Annale ja Mardile, kui teised pereliikmed veel tööl on. Sohvriameti võttis aga üle Kai, tehes endale autojuhiload. Kuid kuna tema asub suurema osa ajast Tartus – tänavu kevadel peaks ta lõpetama geenitehnoloogia magistratuuri – on nüüd autokooli-teekonna võtnud ette ka Kairi.

Mina ei ole vaiksepoolse ja enesesse suunatud onu Ennuga hingelt lähedaseks saanud. Kuid mida aasta edasi, seda armsamaks ta mulle imelikul kombel muutub.

Ja kuna üks oletus onu Ennu halvatuse põhjuseks on põhjarannikul leviva haigustkandva puugi hammustus, olen sellest alates kandnud hoolt enda ja laste profülaktilise vaktsineerimise eest.

Barbi Pilvre kurtis kunagi irooniliselt , et eesti meedia jaoks on tema nagu valvefeminist: kui feminismiteemalist kommentaari või arvamust vaja, helistati alati temale.

Minust on aga kujunemas valvealpinist, õigemini valve-naisalpinist: helistatakse siis, kui meessoost tegijate kõrvale on ka õrnema soo esindatust vaja. No ja ma olen ka piisavalt edev, et alati siis kohe midagi öelda, kirjutada või arvata ja nii see valve-staatus süvebki.

Viimane kord oli vähemalt asja eest, sain öelda paar head sõna Ilvese riiete kohta. Ilvese tiim on tublit tööd teinud, kiidan neid igal pool hea meelega. Muidu aga hakkab juba pisut piinlik: eelmisel suvel ju kusagil ei käinud ega midagi ei teinud, mis ma siis jauran.

Aga lohutuseks: mõni aasta tagasi olin ma valveema. Eesti Päevalehe tollane arvamustoimetaja soovitas teha koguni nimekirja, et alati ei küsitaks teatud teemade puhul ühtede ja samade inimeste käest ning "väikeste laste ema" kategoorias figureerisin üleekspluateeritud allikana mina.

Kati homme kooli ei lähe, sest tal on väike palavik.

Ohhh, kuidas ei tahaks, et ümbruskonnas leviv kõhugripp on meieni jõudnud! Ehk on ikka lihtsalt külmetus.

Külma oli täna ju lausa 22 kraadi.
____
Täiendatud 20.jaanuaril. On siiski kõhugripp ja haige on ka Ode, kes saadeti täna koolist enne tundide lõppu koju.

Ehkki külma oli juba 27 kraadi, mis kõik viirused peaks ju maha tapma.

Eile õhtul tegi Ode Liis pähe oma armsaima kiisunäo ja ütles, et tal on vaja mulle midagi rääkida. Et ta tegi koos Reelikaga inka tunnist poppi, sest ta lihtsalt ei viitsinud sinna minna. Aga inkas oli ootamatu tunnikontroll ja nüüd saab ta selle eest ilmselt ühe, mida parandada ei saa. Põhjuseta puudumise niikuinii.

Nojah, mis seal ikka. Eks ma ole ise kah omal ajal mõnikord tundidest poppi teinud ja täiesti mõttetutel põhjustel. Nii et mingisse vanemlikku raevu ma ei sattunud ja põhjalikku moraalijutlust koolikohustusest ette ei võtnud. Ütlesin ainult, et ta tõsiselt järgi mõtleks ja et kuigi ma esimesel korral ei pahanda, siis kindlasti ei tohi popitamine reegliks kujuneda. Ja et kindlasti ei kirjuta ma talle puudutud tunni kohta mingit vabandust. Minu heameeleks vastas ta, et seda poleks ta küsinudki.

Ma tõesti loodan, et ta järgi mõtleb ja ise õiged järeldused teeb. Ta on mu lastest kõige rõõmsa- või kergemeelsem ja võibolla ka kõige mõjutatavam. Viimase pärast loodan, et popitegemine oli tõesti tema enda viitsimatus, mitte Reelika viitsimatusega kaasaminek. Ja ehk oleks isegi hea, kui ta karistuseks oma "ühe" kätte saaks.

Eelmise aasta teemade hulka kuulub ka see, et mulle pakuti kolmel korral uut tööd. Klassikaline headhunting, kus personaliotsingufirma helistab ja pakub võimalust. Väga tore ja eneseteadvust tõstev, aga ometi olen ma ikka oma endise koha peal - siin firmas juba seitsmendat aastat ja oma praegust tööd tegemas viiendat. Kõik karjäärikujundamisõpikud ütlevad, et oleks aeg liikuda ja oma mugavusetsoonist väljuda.

Aga vahetamisel vahetamise pärast ei tundu mõtet olevat. Küllap olen sellest east juba väljas, kus ka uus organisatsioon ja uued kolleegid väljakutsena tundusid. Nüüd tunnen, et kui teen sama tööd lihtsalt teises kohas, pole vahetamisel pointi. Eriti kui ka palgatase on enamvähem sama, nii et rahagi eriti ei motiveerinud nende eelmiste pakkumiste juures.

Küllap olen ma pirtsakas ka, sest tahan töötada:
- valdkonnas, mis mind ennast huvitab
- valdkonnas, mida ma valeks ei pea (see on muidugi sügavalt subjektiivne: tubakafirmasse ma ei läheks, alkoholifirmasse aga võiks küll)
- sisemist kultuuri omavas organisatsioonis
- organisatsioonis, mille peakontor asub Eestis, soovitavalt Tallinnas (pidev Riia, Helsingi või isegi näiteks Tartu vahet pendeldamine on yuppiede, mitte kolme lapse ema rõõm).

Karjääriplaanimise seisukohalt peaks- juhul, kui tahan jätkata puhtalt oma praegusel erialal - olema mu järgmine töökoht hoopis avalikus sektoris, sest see kogemus mu CV-st puudub. Kas ma aga tahan puhtalt oma praegust ala jätkata?

Vaat seda ma ei teagi. Olen piisavalt ülbe hindamaks, et olen oma erialal Eesti mastaabis laes - aga see tähendab ka, et edasi minna eriti ei ole. Ei tööülesannete ega palgataseme mõttes. Edasiminek oleks ülebaltikumiline või suur rahvusvaheline organisatsioon, aga siis kerkib üles see pendeldamise värk ja ka kuskilt rahvusvahelisest peakontorist laekuvad ettekirjutused, mis mulle ei meeldiks. Edasiminek oleks ka oma skoopi laiendada ja mõni ala juurde võtta. Avalike suhete kõrvalerialad, mida karjääris järgmisele tasemele hüppamiseks juurde võetakse, on levinuimalt turundus ja reklaam. Aga seda ma olen juba proovinud ning tean, et eriti reklaamivaldkonnaga mässamine ja selle eest vastutamine on mulle pigem tüütu kohustus kui võimalus. Sain sellega hakkama, isegi hästi, aga see ei meeldinud mulle mitte üks põrm, nii et eelmisel korral töökohta vahetades jätsin reklaami-marketingi valdkonna teadlikult kõrvale.

Kui ma suudaks välja mõelda, kuidas ühitada oma tööks suhtekorraldust ja teenindust, oleksin omadega mäel. Tähendab, teoorias kujutan ma seda hästi ette, aga elluviimist (veel?) mitte.

Termomeetri elavhõbeda- (või mis iganes) sammas on läinud vabalangusse. Kui eile, 17.jaanuari hommikul kell 7:45 oli Lillekülas temperatuur +1 maja ees seisva auto termomeetri andmetel, siis täna hommikul oli juba -18.

Ja elus esimest korda kuulsin, et raadio ilmateade ütleb: "Laevad jäätuvad kiiresti". Harjumuspärane, kõrvale lapsepõlvest tuttav fraas peaks ju olema: "Laevad jäätuvad aeglaselt".