Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Väljaotsa Memm 91

Täna saab 91-aastaseks minu emapoolne vanaema, Väljaotsa Memm, kes elab praegu minu ema-isa juures. Mõni aasta tagasi olen temast ka pikemalt kirjutanud.

Memm, ehkki vanaduses tibatillukeseks kuivanud ja raske kolhoosilaudatöö tõttu seljast peaaegu 90-kraadisesse nurka kistud, on üldiselt hea tervise juures. Saab ise endaga kenasti hakkama, kuid üksi jätta teda siiski ei saa. Sest kohati on ta nagu väike laps: kardab, unustab söömata, läheb vahepeal ka mõistuselt pisut sassi.

"Vabandage, millal siis teie koju hakkate minema?" tatsas ta kord uudishimulikult minu ema juurde, kes köögis õhtusööki valmistas.

"Kas postimees täna pinssi ei annagi?" tõmbas teine kord isa varrukasuust, ise kangesti murelik.

Rääkimata sellest, et ta pidevalt unustab või ajab sassi meie kõigi nimesid, halvematel hetkedel aga ei mäleta ega tunne meist kedagi.

Ühtaegu naerma- ja nutmaajav on ta oma vanadusväsinud ja üha sissepoole tõmbuvas olekus.

"Miks sa päeval midagi söönud ei ole?" pahandas töölt tulnud ema , nähes Memme puutumata lõunaportsu.

"Ei hakanud endale tüli tegema!" oli voodis pikutav Memm kraps vastama.

Jah, kui ema ja isa teda üles ei ajaks ja talle pidevalt pähe ei taoks, millal on päev ja millal öö, lebaks Memm vist öödpäevad voodis ja mõtiskleks omi mõtteid. Uusi muljeid ta enam vastu ei võta - minu meelest on tema mälu peatunud kuskil viie aasta taguses ajas - ja seepärast tuleb kedrata varem olemasolevat: lapsepõlve, noorust, elusündmusi...

Ma arvan, et mina olen olnud Memme lemmiklapselaps. Vahepeal hõivas selle positsiooni küll Kairi, sest ka tema oli tillukesena pikka aega Memme hoida ja kasvatada, kuid hiljem võitsin ma selle positsiooni endale tagasi. Muidugi ei olnud meil mingit armukadedat võitlust Memme pärast, see lihtsalt läks nii. Sest mina viitsisin läbi aja kõige rohkem Memme sabas tilbata, lõputult küsimusi esitada ja tema vanaaja-jutte kuulata. Ja ma olin ka virk, kui oma lapsepõlvele tagasi vaatan - kell viis üles tõusta, et koos Memmega kodulauta loomi talitama minna oli mulle selge rõõm, nagu ka kinnast kuduma pusida, asju viima-tooma lipata. Ja virkust Memm hindas. Noh, laudas oli tal eelkooliealisest minust kindlasti rohkem tüli kui kasu, aga kindlasti talle omal kombel meeldis minu kaasasolek. Nagu ka see, et ma öösiti tema kaissu pugesin - kitsale kushetile, kus väsinud Memmel kindlasti olnuks minuta mugavam, eriti kuna mul lapsepõlvest peale on olnud kalduvus kogu tekk ajapikku enda keha ümber rullida...

Memmega käisin ma kaasas ka kolhoosilaudas, kus Memm veel minu mudilasajal algul lüpsja, hiljem - lüpsikarja noorkarjaga asenduses - karjatalitaja oli. Päevasele talitusele võttis Memm mind alati kaasa, hommikusele aga mitte.

Nii mäletangi ma end talvisel varahommikul-poolööl voodist piilumas (lautaminekuks tuli Memmel tõusta pool viis!), kuidas Memm taskulambi valgel villase räti pähe seob ja minema kobistab. Kolksatas kojauks, sisse pahvatas külma õhku ja koos sellega viskas Memm üle läve ka meie triibiku Kiti. Et mul, kui ma enne tema tagasijõudmist ärkama peaksin, üksi liiga kurb ja igav ei hakkaks.

Kitil loomulikult polnud tuppasaamise vastu midagi. Valjult nurrudes seadis hästitoidetud, talvekülmast läikivtihedaks kasvanud kasukaga kõuts end sisse tekil minu jalgade peal. Ma ei saanud tema raskuse alla jalgu liigutadagi, ei tahtnudki. Hommikuselt jahenenud toas keerasin vaid paksu vatiteki kõvemini keha ümber ja uinusin tema müriseva nurrumise saatel oma poolärkvel olekust tagasi sügavasse unne. Ei ärganud ma sealt kunagi enne, kui Memm kodus tagasi oli. Kui pliidi all praksus juba suur tuli ja teekanngi tavaliselt juba kohises...

Kallis Memm, selliseid väikseid mälupilte on mul Sinuga seoses lõpmatult palju. Ja minu kujunemisloos on kahtlemata suur osa Sinu töökusel, veidi käredal olekul, mustvalgel pooltoonideta maailmapildil, ebausu- ja nõialugudel, alalhoidlikul iseloomul ja raskuste trotsimisel. Sa pole küll ideaalinimene, armas Memm, kuid keegi meist pole. Ma armastan Sind just niisugusena, nagu Sa olid - ja ka sellisena, nagu Sa nüüd oled...

Prügipäevik: bio, paberi, pandika ja klaasiga OK, plast lahendamata

Meie pere on prügisortimise esimesed sammud teinud. Lisaks varasemale (eraldi kogusime vanapaberi, tagastatava ja mittetagastatava taara) on meil nüüd ka kott biolagunevate jäätmete jaoks. Kartulikoored, kohvipaks, teekannust välja tõstetud piparmündilehed, munakoored ja varisenud lillelehed on selle koti peamine sisu. Igal hommikul võtan kotikese näpu otsa ja potsatan ta trepikoja ees seisvasse biolagunevate jäätmete kasti.

Jah, see kast on meie maja ees nüüd olemas. Kui aasta alguses arvasin, et ma ei leia seda maja territooriumilt üles, oli põhjus tegelikult hoopis selles, et seda kasti tollal veel polnudki.

Kotiks kasutan leiva-saia kotte. Võibolla pole see küll päris "koššer" viis biolagunevate asjade pakendamiseks - olen saanud täiesti vastandlikku infot selle kohta, kas tohib/ei tohi kasutada ka tavalisi läbipaistvaid kotte biojäätmete pakendamiseks või kas leivakotid on/ei ole biolagunevad - kuid hetkel olen otsustanud ennast sellega mitte vaevata. Kui leivakotid ka ei biolagune, on nad vähemalt läbipaistvad, nii et üks tingimustest vast ikka kehtib :)

Eile viisin taarapunkti ka suure kotitäie mittetagastatavat taarat. Kuna nimetatud asutus asub meie lähedal, Marja poe taga, olen ka siiani suutnud kord paari kuu tagant seda mitte just väga meeldivat asutust külastada. Meeldiva üllatusena avastasin nüüd, et Säästumarket on samasse kohta seadnud üles oma taaraaautomaadi (seni sõitsin pandipakenditega Merimetsa Selverisse) ja seal seisab ka pandimärgita klaastaara konteiner. Jõudsin juba ennatlikult rõõmustada, et pääsen taarapunkti sisseastumisest... nojah, see konteiner oli pilgeni täis. Nii et ikkagi taarapunkt.

Teine vastpaigaldatud klaastaara konteiner seisab Eks Kaubamaja ees, kuid ka see on alati täis. Vähemalt neil hetkedel, kui mina õhtuti Konsumis leiba-saia-piima käin toomas. Nii et algne mõte võtta purgid poodi minnes kaasa on küll juba eos halb - ei taha neid ju ka selle täistopitud konteineri kõrvale ladustada.

Vanapaberi osas taastasime diili vastaskorteri pensionäripaariga, et viime oma läbiloetud ajalehed neile. Varemgi see süsteem toimis, aga kui Mammu kui naabriproua peamine suhtluspartner hakkas suurema osa ajast Tartus veetma, rauges ka lehepakkide üleandmine. Nüüd võtsin selle ise üle, et pääseda ajalehtede toppimisest vanapaberikasti kitsukesse pilusse. Sinna lähevad nüüd ainult igasugused muud paberid ja pappkarbid, ja neid pole palju.

Suurima osa meie pere prügist moodustab aga plast- ja kilepakend. Kõikvõimalikud topsid, kotid, karbid, mis praegu lähevad pesemata kujul olmejäätmetesse. Leidsin küll üles ka lähima plastpakendikonteineri, aga ta on siiski ebamugavalt kaugel - arvestades seda, et kogunenud pakendeid tuleks ära viia vähemalt ülepäeva ja et mul ei ole muud asja selle konteineri lähedusse... Ei, ei ole ma valmis pakendikoti nimel mööda kvartalit lippama, iga edasitagasiots vähemalt 15 minutit!

Nii et esimene kokkuvõte: suurem prügipaanika on minu jaoks vaibunud ja suurem osa süsteemist minu jaoks täitsa toimib. Oleksin valmis ka rohkem tegema (plastpakendeid sortima), kui ainult nende äraandmine minu jaoks mugavamaks tehtaks.

Napikas

Jüri oli nimekirjas-pingereas esimene, kelle töö 8. klassi keemiaolümpiaadi vabariikliku vooru ukse taha jäi.

"Võiks ju kellegi sealt eespoolt maha lüüa," pakkus ta, kui sellise "napika" pärast kahetsust avaldasin. Oh, see noorte meeste huumorimeel :)

Igal juhul on see aga väga tubli saavutus ja ma olen tema üle hirmus uhke.

Sulid, kadekopsud ja sinisilmad ehk muljeid heategevuskonverentsilt

Eile veetsin sisuka poolpäeva Tallinna Lastehaigla Toetusfondi 15. sünnipäevale pühendatud konverentsil "Heategu tulevikku". Ja kui ma olin läinud sinna pigem nagu viisakusest selle lugupeetud organisatsiooni vastu, siis päeva lõpuks oli mul oma kohalviibimise üle siiralt hea meel. Igast ettekandest oli midagi meelde jätta ja edasi mõelda.

Üllatavaim oli Mart Siimani esseelik-filosofeeriv kõne heategevuse olemusest ja võimalikkusest. Temalt pärineb ka pealkirjas toodud jaotus sulideks, kadekopsudeks ja sinisilmadeks, seda, tõsi küll, linnuriigis. Aluseks see, et kuna lindudel puuduvad jäsemed parasiitide noppimiseks enda peast, sõltub nende puhtus (ja sellega kaasnev tervis ja ellujäämine) sellest, kas ja kuidas kaaslinnud neid parasiitidest puhastavad.

Sinisilmad on need, kes nopivad parasiite alati ja valimatult kõigilt lindudelt, sõltumata sellest, kas neid ennast vastu puhastatakse. Sulid lasevad ennast puhastada, kuid ei puhasta kunagi vastu. Kadekopsud puhastavad aga ainult neid, kes nendega sama teevad ja loobuvad edasisest omapoolsest panusest kohe, kui vastuteene jääb esimest korda osutamata.

Ainult sulidest koosnev linnukogukond ei saa eksisteerida: kui keegi kedagi ei puhasta, levivad kiiresti parasiidid ja nendega kaasnevad haigused ning kogukond sureb välja. Kui koos elavad ainult sinisilmad, on nende kommuun edukas, aga ainult niikaua, kui nende hulka satub esimene suli. Sest esiteks on suli käitumine "nakkav" (ilmselt vaatavad ka linnud, et ohoo, saab ka nii, et ma ise ei peagi teisi puhastama), teiseks on sulidel rohkem võimalust tegelda paremate pesapaikade ja kaaslaste endalevõitmisega (ei pea kulutama oma aega tüütule parasiidinoppimisele teiste juures). Aegamööda võib algne sinisilmade kommuun muutuda sel moel sulide kommuuniks - ja välja surra.

Kõige edukam strateegia on pikas perspektiivis aga kadekopsudel, kes osutavad puhastamisteenust ainult neile, kellelt seda ise vastu saavad. Lühiajaliselt võivad sulid olla küll edukamad (piisava hulga sinisilmade olemasolu korral), pikemaajalises vaates ruulivad aga kadekopsud. Teene teene vastu on võimsaim motivaator ja valdavalt kadekopsudest koosnevas kommuunis muudab ka suli oma käitumise kadekopslikuks, et enda puhastamise laskmise shansse suurendada.

Huvitaval kombel aga ei sure ka sinisilmad kunagi välja. Pidevalt on neid nii palju, et teha võimalikuks teatava hulga sulide eksisteerimine...

Oli mõtlemist kohe hulgaks ajaks.

Muud ettekanded olid samuti väga head, aga pigem puhttöises plaanis teadmiseks ja edasimõtlemiseks võtmiseks.

 

Appi, appi, kass läks kappi? Kristiines elektrikatkestus

Veidi enne kaheksat kadus Kristiines elekter. Mina olin selleks ajaks juba tööle jõudnud, aga Ode helistas. Lapsed saadeti koolist tagasi, tunnid jäävad ära - nojah, mis sa seal hommikuses kottpimedas ikka istud. Ja et nii kaugele kui silm ulatab on kõik pime. Põletavad nüüd kodus küünalt.

Helistasin eesti Energia kliendiinfosse. On kõrgepingekatkestus, kõrvaldatakse keskpäevaks.

Kuna mitmel korral on ulatuslike, terveid linnaosasid hõlmavate elektrikatkestuste puhul olnud (väidetavalt) põhjuseks elektrikappi pugenud kass, siis... vaene kiisu. 
____
Täiendatud veerand tundi hiljem: Ode helistas, et vool tuli juba tagasi. Aga tunnid jäävad ikka ära, nii et lapsed igatahes on Eesti Energiale tänulikud :)

Ahvikäpp

Kipsistatud pöial (ja tegelikult ulatub kips poole küünarnukini) on muutnud mu vasaku käe ahvikäpa funktsionaalsusega asjaks. Ja iga päev avastan aina uusi asju, mida olen harjunud tegema vasaku käega ja kus kipsis pöidlajunn osutub nüüd äärmiselt segavaks faktoriks.

Arvutihiir. Maadlen temaga nüüd parema käe all, juba hakkab isegi mõningane vilumus tekkima.

Tühikuklahv. Osutub, et lõin seda varem vasaku käe pöidlaga (ise ei teadnudki). Kipsis pöidlaga saaks ju põhimõtteliselt kah lüüa, aga see eeldaks terve käe liigutamist, sest pöial on kipsis ülespidi.

Autoukse seestpoolt sulgemine ja avamine (istun ju juhikohal).

Kempsus paberiga asjatamine. Ilmselt on minus midagi moslemlikku, sest olen seda seni teinud vasaku käega. Tuleb vähemalt ajutiselt ümber harjuda.

Ukselingile vajutamine. Hmm, miks ma seda vasaku käega olen teinud??? Parema käega, tuleb välja, on tegelikult palju mugavam (link on ju nö parema käe pärane). Ent ka praegu kipub mul veel automaatselt esimesena sirutuma vasak käsi, ent selle asja võiks küll mugavuse nimel ümber õppida.

Nööpide, haakide jms sulgemine. Siin pole tegelikult käevahet, vajalik on lihtsalt paindlik pöial, mida mul aga ühel käel hetkel ei ole. 

Autouste avamine ja sulgemine puldist. Kah olnud seni vasaku pöidla funktsioon, aga täiesti tehtav ka paremaga.

Kartulikoorimine - kartul on alati olnud vasaku käe pöidla ja nimetissõrme vahel.

Ja veel ja veel ja veel :)

Suusalumi segas jooksmist

Eile õhtul arvas Ode, et võiks Nõmmele jooksma minna. Läksimegi.

Aga seal, üllatus-üllatus, oli suurem osa alumisest rajast kaetud paksu (kunst)lumekihiga ning sellel lumel vuhisesid viuh ja viuh suustajad. Terve metsaalune oli neid täis, üks kiirem kui teine.

Me igaks juhuks ei hakanud siis nende sekka trügima :) Oleks olnud ka äärmiselt inetu kõik see vaevaga saadud rada jalgadega segi sõtkuda.

Sõitsime tagasi ja jooksime vanas heas Merimetsas.

Mustamäe traumapunkt

Mustamäe - õigemini Põhja-Eesti Regionaalhaigla - traumapunktis käimisest on jäänud kahetised tunded.

Esiteks hea pool. Kõik sujus kiiresti ja tõhusalt. Järjekorranumber automaadist, paberi vormistamine registratuuris, arve saamine (50 krooni erakorralise visiidi eest), kulgemine mööda pikka koridori haigla kõhtu, veidi istumist traumapunkti ukse taga ("Palume kutsumata mitte siseneda!"), sissekutsumine, uue paberi vormistamine, kulgemine röntgeni registratuuri, vormistamine, väike ootamine röntgeni ukse taga, sissekutsumine, pooleminutiline protseduur, kulgemine tagasi traumapunkti ukse taha, sissekutsumine, paberi ja arvutipildi vaatamine, koos uue paberiga kipsituppa saatmine, väike ootamine, sissekutsumine, kips, välja. Nagu jooksval lindil. Nagu õlitatult.

Aga - oligi kuidagi masinavärgi tunne. Ja suhtumine, mida võiks nimetada tõredaks viisakuseks.

"Numbri võtsite? Ei, ärge siia tulge - oodake ja pöörduge sinna kõrvale." See oli tervitus registratuuriluugis, kuhu poole ma - tõepoolest numbri võtnuna - vaatasin.

"Hei, teie! Traumapunkti või? Tulge siia, ma vormistan siis ära." Sama proua, märganuna mu minilahastatud kätt. "Numbri võtsite?" Numbrimasinat, kusjuures, ei vajutatudki, seal oli ees mitme võrra väiksem arv.

"Võtke jope ära! Ärge kotti sinna pange!" Arst traumapunktis, kui jope seljast võtmiseks olin söandanud panna oma käekoti esimesele ettejuhtuvale toolile õe laua kõrval.

Ja nii edasi.

Midagi ette heita otseselt ei ole, aga meeldivat tunnet kah ei jäänud.

Varem, nooremana, võtsin ma sellist tõredust endasse. Lasksin end sellest häirida, muutusin ka ise tõredaks ja hakkasin isegi õiendama. Nüüd - vanemana, targemana, immuunsemana - on mul aga oma vasturelv: naeratada ja olla ise hästi viisakas. Tänan ja palun, tere ja head aega. Iseenesest ju loomulikud asjad, aga neid võib öelda...noh, piii-sut rõhutatumalt kui tavaliselt. Ja otsa vaadates ja naeratades.

Sellel on kaks tulemust. Kas hakkab ka teine pool naeratama ja tere-head aega, tänan-palun ütlema, või kaotab närvid ja hakkab karjuma. Viimastki on mitmel korral ette tulnud.

Traumapunkti inimesed hakkasid naeratama. Ehkki kell oli kaugelt üle südaöö ja ma kindlasti nende ei-tea-kui-mitmes laupäevaöine patsient. Ehkki pidev järjekord ukse taga, tüdimus ja tülpimus ja väsimus kallal.

Ma arvan, et tegelikult hakkas neil ka endal sellest natuke parem.

Aga võrdluseks on mul korduvmuljed laste traumapunktist, kus registratuuriprouad ise naeratavad ja pilgu tõstavad. Sissejuhatuseks "Noo, mis meil siis juhtus?" või muu selline sõbralik-inimlik küsimus, kindlasti mitte lakoonilises kahesõnalises haukuvkõneviisis. Arsti naerune: "Oioi, sulle on küll juba meie kliendikaarti vaja!", vaadates lapse lehelt visiitide ajalugu. Ja nii edasi. Nii et saab küll ka niimoodi, ehkki vastuvõtjate-arstide töökoormus seal ilmselt oluliselt väiksem ei ole kui täiskasvanute omas. Ja me oleme ka seal käinud tõepoolest igal kellaajal. Täiesti teine tunne on olnud.

Mu käsi sai korralikult lahasesse ja ooteaegki polnud kuskil liiga pikk. Ma olen traumapunkti valvearstidele ja õdelele igati tänulik, aga... Jah.

Icebug 25h: sitad suusa- ja rattaolud, lisaks murtud pöial, muidu äge

Koera jalutav majanaaber jälgis mõnevõrra üllatunult, kuidas ma kahe soojakraadi ja praktiliselt olematu lume juures tassisin autosse suusad ja seejärel jalgratta. Viimane oli üllatav seetõttu, et päris ära polnud reede õhtul läinud lumi Tallinnaski, nii et rattaga tulnuks sõita ebameeldiva löga sees.

Aga meie - Leivo, Alar ja mina - sõitsime hoopis Otepääle, kus laupäeva hommikul oli algamas 25-tunnine talveseiklus Icebug Matkasport 2008. Aladena plaanis trekking, suusk, jalgratas.

Ilma vaadates olime meie küll varunud murdmaasuuskade kõrvale ka plastmassist minid. Sest juhend ütles: isegi kui ei suusata, peab suusavarustus kaasas olema, ja minisid on kahtlemata mugavam kaasas tassida kui pikki pärissuuski. Ja sõita sai nendega päris lõbusalt ka, nagu võistluskeskuse Andu puhketalu ees proovi tegime.

Võistluspäeva hommikul otsustasime, et jääme siiski tavaliste murdmaasuuskade juurde, sest nagu ütles kohapealne rajainfo Pilvi ja Minni näol: suusatada valikuliselt saab, enam tuleb muretseda jäistel ja lumesulbiga kaetud teedel rattamise pärast. ISC tiim ning ka Mountain Loghome korraldasidki sellele mõeldes ratastel kummivahetuse: esimene kumm sai naelkummi vastu vahetatud. Ja õigusega: rattavahetusala looduslikud tingimused nägid järgmisel hommikul välja sellised, nagu näha lisatud pildil.

Reede õhtu mööduski Andus kaasvõistlejatega lobisedes ning varustust pakkides. Välismaa võistlustelt malli võttes sai iga tiim seekord - minu teada esimest korda Eesti kestvusspordi ajaloos - saata poole raja peale ette kuni 100-liitrise kasti või koti vajamineva varustusega. Ja muidugi oli siis mõtlemist ja nuputamist, mida sinna kasti panna, seda enam, et alade järjekord ega mitte midagi ei olnud teada. Matkaspordi võistlusi varjutab alati ju erakordselt tihe saladusteloor :)

Teine mureküsimus oli jalanõud. Oli selge, et märjaks saavad jalad selles vesises sulbis nii või naa, kanna sa tosse või saapaid. Küsimus on märjakssaamise ajas (saabastega saab pikemalt kuiva jalga nautida) versus kaalus (märgunud saabas kaalub terve tonni ja pead teda terve ülejäänud võistluse kaasas vedama). Otsustasime seega multisporditossude kasuks. Minu murelikku nägu nähes teipis Leivo kõigepealt minu, siis ka enda ja Alari tossud veepidavuse tõstmiseks hõbedase teibiga pealt üleni kinni. Ehk nagu ma ütlesin: kui sellest ka praktilist kasu pole, siis moraalne kasu on ikka. Ja Leivo leiutas uue sõna: tuntud goretexi asemel oli meil kasutusel hõbetex -lisatud fotol on uue tehnoloogia (TM) sünnilugu.

Ette rutates võib öelda, et praktilist kasu oli hõbetexist umbes tunniks ajaks. Kuna me talla alt teipi läbi ei tõmmanud (libe!), läksid teibi servad lumes talla äärest lahti ja kogu koorik lopendas varsti lihtsalt sümboolselt tossu peal. Aga vahet polnud, jalad olid selleks ajaks niikuinii märjad :)

Hommikul viisime rattav vahetusalasse, sõime, toimus viimane instruktaazh ehk kaptenite koosolek, pakkisime suusad transporditavasse olekusse - ning oligi start. Taas välismaa võistluste moodi, proloogi ehk kiire jooksuringiga võistluskeskuse ümber. See oli küll ainult paar kilomeetrit, kuid tõmbas tiimidele siiski parajad vahed sisse, nii et kui võistluskeskusest varustuskotid võeti ja "päris" rajale mindi, ei toimunud see enam katkematus võistlejarivis nagu tavaliselt.

Küll aga tegi proloog mulle selgeks, et pean oma kiiruslikke võimeid arendama. Proloogi kolmanda ja neljanda punkti vahel olin end nii kinni ja "punasesse" tõmmanud, et mustad täpid tantsisid silme ees ja hing oli paelaga kaelas. Polnud parata, pidin tempo maha võtma, aga sellest laksust taastumine võttis pärast oma pool tundi või kauemgi.

Trekkingu etapp oli mööda poollumist maastikku, vahepeal jäälibedad teed. Otepääle omaselt mäest üles, mäest alla. Kui mu hingamine jälle korda sai, püüdsime valget aega kasutades võimalikult palju joosta. Pidevalt üllatas Läti tiim, kes meist ma-ei-tea-kui-mitu korda mööda jooksis, meie neist aga mitte kordagi. Jääb ilmselt lõpuni selgusetuks, mis rada nemad tegid...

Jalgsietapi lõpuosas tuli ületada ka üks lai kraav või kitsamat sorti jõgi. Üsna sügav ja kaetud ebameldivalt nõrga jääga. Ühes kohas oli aga tema kõrgelt kaldalt murdunud puu, kukkudes latvapidi teisele poole kõrgele kaldale. Polnud see palk teab mis jäme ja vetrus kah parajalt, ebameeldivust lisas kõrgelt vette kukkumise võimalus. Okstest kinni hoides sain temast siiski ettevaatlikult üle (pildil stiiliharjutus näha), Leivo ka.

Ja siis jäi meil kahjuks tegemata võistluse parim pilt sellest, kuidas Alar palgil tasakaalu kaotas. Aga tahtmatus vette kukkuda oli nii suur, et mingil imemoel - ma tõesti ei saa aru, kuidas see võimalik oli - haardus ta poole kukkumise pealt käte-jalgadega palgi külge ja jäi sinna klassikalises laisklooma-asendis rippuma. Ronis sel moel kaldale tagai ja tuli uuel katsel õnnelikumalt üle. Siiski olid need jõu- ja ilunumbrid sellise mõjuga, et nüüd oli tema käes kord hing-kinni-tõmmatud tunnet tunda.

Ja oligi suusaetapp. Panime lootusrikkalt suusasaapad jalga (kuivad sokid oli lisatoredus, ehkki imelikul kombel polnud ka läbimärgadega külm olnud - vastupidi, tossu jalast võttes auras sokk nagu saunakeris), tossud kotti ja suusad alla.

Et mõne aja pärast uuesti tossud kotist võtta ja jalga panna (pildil teeb seda Leivo). Suusatamine tundus lootusetu.

Muidugi nägime taas kahel korral läti tiimi. Esimest korda siis, kui nad edasitagasi teel punkti juurde olid oma naisliikme poolele teele ootamata jätnud ja mehed meile, kes me punkti poole teel olime, juba vastu tulid. Seega olid nad meist päris pikalt ees. Teine kord oli aga suusaetapi lõpu lähenedes, kus nad teel vahetusalasse... meist uuesti mööda sõitsid :) Füüsiliselt igatahes ülikõva tiim, peab ütlema.

Olles mõnda aega, suusad käes, jooksu arendanud, jõudsime aga taas lumisematesse oludesse ning jälle oli aeg jalatseid vahetada: tossud koti, suusasaapad jalga. Edasi liikusime vahelduva eduga: kui lund oli, suuskadel, metsa vahel ja maantee servas suusasaabastes joostes või kõndides.

Suusaetapi kolmanda punkti järel juhtus meie võistluse saatust otsustav võtmesündmus. Ees oli üsna pikk, lõpuosas järsk laskumine mööda rohumättalist heinamaad (suusaolusid iseloomustab ka lisatud pilt). Ühel hetkel takerdus üks mu suuskadest mättasse kinni ja tegin efektse õhulennu üle pea. Ehmatusest ja adrenaliinilaksust toibudes tuvastasin, et suusad-kepid on terved, ise ka, ja ajasin end püsti. Kuna kukkudes alati ka pisut haiget saab, ei pööranud ma üldse täheleapnu valusale vasakule pöidlale.

Mõne aja pärast pöörasin küll. Siis, kui osutus, et selle käega on valus suusakepi ümbert kinni hoida, veel enam end edasi tõugata. Ja kui ühes kaardivaatamise-peatuses istuli potsatades (millegipärast kaob tasakaal seistes palju kergemini kui liikudes :) vasaku käe maha panin... oi, raisk, niisugust valu polnud ma vist kunagi tundnud. Ei oska kirjeldada, mis häälitsusega ma seda väljendasin, küllap oli see midagi oigamise ja karjumise vahepealset. Leivo tõstis mind püsti - mul endal lõi valust silme eest selliseid sädemeid, et ei suutnud tõustagi - ja küllap olid ka nemad sellest sama ehmunud kui ma isegi.

Aga... valu taandus normaalsetesse piiridesse ja me sõitsime edasi. Tõsi, nüüd tõukasin ma igaks juhuks ainult parema käega, vasak oli küünarnukist kõverdununa niisama tasakaalu hoidmas. Ja kogu aeg ootasin ma, et küll see valu vähehaaval järgi annab, kui käsi puhata saab. Olemise kiiremaks parandamiseks neelasin ka ühe valuvaigisti.

Ja läkski paremaks. Küllap nii valuvaigisti kui rahuliku oleku mõjul. Meeleolu läks taas heaks, viskasime nalja ja suusaetapi lõpp lähenes aegalselt (ma pole ka kaht kätt kasutades liiga kiire suusataja, eriti aga sellises lumes ja ühe käega), kuid kindlalt. Hoolimata ka sellest, et projekti "suusad alla, suusad alt, suusad alla" sai kordi ja kordi korratud.

Läks pimedaks ja see tõi kaasa hirmu laskumiste ees. Kuna rada oli jätkuvalt mulla- lumesegune, kartsin kõige rohkem uut takerdumist ja haige käe peale kukkumist. Lasksin siis Leivol ja Alaril ees sõita ning jälgisin nende pealampide liikumist: kui need läksid allamäge jõnksudeta ja ühtlasel kiirusel, polnud muret. Jõnksutamise korral võtsin pigem suusad alt ja kõndisin.

Ja oligi rattaala. Lisaülesandega ette rattale minekut teha tiir tõukekelguga (tavaliste jalaste asemel suusad) ja lõhkuda umbes kuupmeeter puid.

Tõukekaga oli mul hea sõita. Toetasin haige käe peopesaga lenksule ja muudkui andsin minna. Lausa lõbus oli, sest see aparaat arendas ikka päris head kiirust.

Puulõhkumis-punktis oli ka võistluse esmaabi. Kuna käsi ikka päris korralikult valutas, näitasin ta arstile ette.

Lülimurd, oletas too esmase katsumise (oi, see oli valus!) järel.

Sain kohapealse kiirlahase ja rohkelt kaastunnet kõigilt punktis olijatelt. Siis said mehed puud lõhutud ja riita laotud ning kimasime tõukekatega tagasi.

Ratast võttes selgus aga tõsiasi, mida olingi salamisi kartnud: ma ei saanud valusa ja lahastatud pöidlaga käega lenksu ümbert kinni hoida. Sain toetada peopäkaga lenksule ja ülejäänud nelja sõrmega haarata, aga sõita niimoodi sel libedal ja sulbisel teel....? Pilt rattavahetusalas on tehtud küll hommikul, kuid õhtuks polnud olud suurt muutunud.

Oi, kuidas ma ei tahtnud katkestada!!!

Meie tiimil läheb alati võistluse viimased kaks kolmandikku paremini kui esimene. Nii selles mõttes, et hakkame siis tavaliselt oma positsiooni parandama, kui enesetunde osas. Nii oli nüüdki just see hetk, kus esimesed raskused olid ületatud oli tekkinud tunne "aga nüüd paneme!"

Nii me - minu algatusel - otsustasime siiski rattasõitu proovida. Alguses polnud vigagi, aga siis hakkas jäine tee viima kiiresti mäest alla. Mul hakkas hirm (muidugi hoo pealt haigele käele kukkumise ees) ja püüdsin aeglaselt pidurdada. Muidugi ma just selle peale siis kukkusingi.

See suuskadel pepuli potsatamise korra valu oli tegelikult köömes, sain nüüd teada.

Ja nii me otsustasimegi tagasi pöörduda ja rattavahetusalast katkestajatena Andusse minna. See nägi välja nii, et Leivo sõitis kahe rattaga (minu oma käekõrval), Alar ühega, ja mina jooksin. Olime põhimõtteliselt valmis niiviisi lõpuni kulgema (ca 12km), sest kui pöidlavärk välja arvata, oli mul jõudu ja energiat küll. Aga kuna esmaabi andjate auto oli kah Andu poole teele asunud, helistati punktist neile, nad pöördusid tagasi ja mina koos oma rattaga sain nende autoga küüti võistluskeskusse.

Kogusime oma varustuse kokku ja sõitsime tagasi Tallinna. Enne veel täitsime ära ühe lisaülesande: söestada priimusel puupilbas ja joonistada oma võistluskaaslasest portree. Need raamiti peakorraldaja Siiri poolt ära ja saime endale mälestuskingituseks.

Nojah. Tallinna ssõidutas Leivo mind traumapunkti, läbisin röntgeni ja sain kinnituse, et esmaabiarstil oli olnud kahjuks õigus: pöidlalüli murd. Kips.

Aga võistluse võitis ISC Rain Lond, Randy Korb, Urmo Alling), teisele kohale tulid "õed Vaherid" ehk õige nimega öeldes tiim ISC2 (Maret Vaher, Ruth Vaher, Sixten Sild), kolmandale Vaude (Reigo Luurmees, Urmo Liblik, Silver Eensaar) ja neljandale Mountain Loghome (Pilvi-Heli Vettik, Andres Minn, Margus Marrandi). Üldse lõpetas 8 võistkonda startinud 20st.
_______
Alaril on suurepärane fotoreportaazh, kust on võetud ka lisatud pildid. Andres Pae kirjutas täpseimalt kontrollaja tabanud võistkonna muljed. Leivo tegi kokkuvõtte läbitud aladest ja esitab huvitava versiooni, et katkestasime protesti märgiks, kuna teised tiimid pöidlaluud ei murdnud ja olukord muutus ebavõrdseks :)

Dambjuuseriks saamine

Paar päeva tagasi kirjutas Epp, kuidas ta kogemata ühe pika teksti kustutas. Noh, juhtub. Aga kommentaariveerus lisas Epp ühe hoopis mõtlemapanevama asja: et keegi pole teda kunagi arvutikasutajaks koolitanud.

Mind ka ei ole.

Ilmselt enamikku meist, kes me iga päev vabalt arvutit oma põhitöös kasutame, ei ole. Õpetatud on pensionäre, sinikraesid ja muud "mittekasutavat" seltskonda, kasvõi Vaata Maailma 100 000 inimese tasuta arvutikoolituse raames. Meie aga oleme muidugi olnud liiga hõivatud või ülbed, et sinna koolitusele minna. Noh, selle konkreetse näite jaoks ehk siiski ka liiga oskajad.

Aga mulle näiteks ütleb Leivo päris sageli, et tal on lihtsalt valus vaadata, kuidas ma arvutis mingeid asju teen. Milliseid ringteid ja tema jaoks lihtsalt uskumatuid värdkombinatsioone selleks kasutan. Sest ma olen selle viisi või funktsiooni - tegemise esmakordsel vajadusel - iseseisvalt mingil moel arvutist üles leidnud. Ent ei käi minu mõttejärg ja loogika arvutiprogrammitegijate omaga alati sama rada... Aga pärast esimest tegemist tean ma, et niimoodi siiski saab, ja muudkui kordan oma imekombinatsiooni, ehkki saaks ka kordi lihtsamalt. Noh, kui Leivo peale satub, siis ta muidugi õpetab mind oskuslikumalt ja vähema vaevaga talitama, aga kindlasti on mul neid ümberõppimise kohti veel ja veel ja veel.

Ma olen oskajast juhendaja käe all õppinud briljantselt kasutama igasuguseid imeasju, näiteks SPSSi. Mida mul praegu, tööülesannete muutumisel, enam aastaid vaja pole olnud. Aga mul pole kunagi pähe tulnud võtta kätte õpik "Windows võhikutele" või muud sellesarnast.

Sest ma ju oskan. Nojah, mingil määral.