Rootsis käies ja muu maailma korporatsioonikolleegidega uuest meediast rääkides ilmnes, et enamik neist omab kontot Facebookis. Orkutis - mitte ükski (või siis nad ei tunnistanud seda :). Tuli kohe meelde, et Kati rääkis Moldovast euronoorte ürituselt tulles sama - kogu muu Euroopa on Facebookis, Orkut on eestlaste (ja brasiillaste) pärusmaa.
No nii, tegin siis minagi endale konto Facebooki. Üllatavalt palju tuttavaid on ka Eestist seal!
Mängin nüüd sellega natuke. Kardetavasti jääb see küll varsti üsna samasugusesse varjusurma kui mu Orkuti konto (lihtsalt ei jõua peegeldada oma elu internetti mitmes kohas korraga ja blogist on saanud mu põhikanal), kuid proovime. Ikkagi taas üks oma nurgake virtuaalmaailma päikse all.
On nii, et mõnikord läheb mõni seik väga hinge.
Näiteks kujutlus Odest, kuidas ta vihmasel hilisõhtul oma seemisnahast, karvaste tupsudega kaunistatud saabastes mööda tuledesäras linna kõndis. Kõndis ja kõndis, kuni jalad olid märjad ja üleni külmunud. Ma kogu aeg mõtlen sellele - isegi nüüd, kus oleme koos temaga talle heitlikeks sügisilmadeks ka vettpidavamad saapad ostnud...
Üldse olen ma viimastel päevadel palju Ode peale mõelnud. Ode, kes minu meelest loodud ilusaks, tasakaalukaks ja harmooniliseks eluks. Õnnelikuks niikuinii.
Vaatan teda ja näen vaimusilmas tema kaunist kodu, suure köögi ja avara elutoaga. Maitsekas värvigamma, hästi valitud sisustuselemendid. Ainult et majapidajanna peab seal käima vähemalt kord nädalas, sest oma ilusate hästivalitud asjade korrashoidmises pole Ode vähemalt siiani kuigi tugev olnud :)
Ode on ise öelnud, et ta tahab tulevikus kahte last. Mina arvan, et lisaks neile ja tugevale, kodukesksele ja samas elus hästi edasi jõudvale mehele, on seal kodus ka hiigelsuur koer (segavereline ja hästi sõbralik) ning kaks kohevat kassi (varjupaigast või tänavalt päästetud). Ning nädalavahetustel käivad sõprade pered neil külas ning ühiselt tehakse alati midagi huvitavat ja keerulist süüa...
Muidugi ei kujuta ega kujunda ma oma lapse elu ette, aga selline helge ja puhas idüll oleks niiväga Ode-pärane. Ode, meie Tupsu, nii väga-väga armas...
Tiffany on täna üle võtnud minu sülearvuti koti ning elab seal sees.
Hiljuti oli Tiffanyl üheaastane sünnipäev: teda Kassiabist endale tuues leppisime kodus kokku, et Tiffu sünnipäevaks saab 26.november. Sest kuskil novembri lõpus ta sündinud oli - ning see kuupäev tundus sobivat. Sest kui Kisti sünnipäev on (samamoodi kokkuleplaslikult) 23.mail ning päev on valitud Ode sünnipäeva järgi, siis Tiffu sünnikuupäeva tahtis Jüri enda omaga ühesuguseks numbriks (28). Aga Ode ei lubanud ja nii lepiti kokku 26. peale.
Igatahes, sõltumata sünnipäevast, on Tiffanyst selle aastaga saanud suur, läikiv ja uhke kass, kes enam üldse ei meenuta kunagist väikest lahjat paljupõdenud kassikest.
Tiffany tagajalad on küll endiselt mitte päris korras, vaid veavad omanikku vahetevahel alt. Samuti ei võimalda nad tal hüpata aknalauale või kapile ega ronida Kisti kombel üles mööda tüdrukute toa ust, et siis uhkelt uksepiidal või lahtise ukse peal patseerida. Selle kõrguse-meelelahutuse puudumise üle näeb Tiffu küll mõnikord kurvastavat (nii kangesti tahaks ju teisele kassile järgneda!), aga muus osas on ta oma tagajalgade eripäraga ülimalt hästi kohanenud.
"Tffu liigub robin-robin-mürts," iseloomustas kord Kati. Ja ongi nii. Metsikul kapakul kihutab Tiffu mööda tuba ja... viskab end siis küljeli. Vist siis, kui muidu päris hästi pidama ei saa.
Igatahes on meil Tiffu näol üks lõpmata hea, ilus ja rammus kodukass. Lapcat ehk sülekass ka selles mõttes, et ta väga armastab magada inimeste kaisus, kõrval, süles. Mõnikord ka käppadega sõtkudes, silmad mõnulevalt poolkinni ja roosa suu poolavatud. Avvv :)
Anneli on alati rõõmus ja särav, aga nii rõõmsa ja säravana polnud ma teda ammu näinud kui reede õhtul Vene Teatris PÖFFi avamisel. Kõik, mille nimel oli ta viimased pool aastat või kauemgi elanud, olnud ja hinganud, oli nüüd käes.
Ja kui PÖFFi avamisel alati midagi juhtub (eelmisel aastal jooksid lustakas ebasünkroonis zhüriiliikmete tutvustus ja näopildid), siis ei saanud 12. PÖFF muidugi erand olla - kolmveerandi peal katkes päris kauaks festivali avafilm "Happy-Go-Lucky".
Päris avafilm oli tegelikult vist küll hoopis kontsertlinastus-joonisfilm või midagi muud säärast - Priit Tenderi ja helilooja Märt-Matis Lille ühistöös sündinud "Köögi dimensioonid" Nyyd Ensemble´i saatel. Filmivõhikuna võin endale lubada öelda, et see mulle ei meeldinud (st ma ei saanud selle ideest aru), aga vähemalt muusika oli hea.
"Happy-Go-Lucky" (Suurbritannia, rezhissöör Mike Leigh) oli aga super. Rõõmus, kreisi, lustakas... ja kohati vägagi kurva alatooniga.
Kaks päeva olin komandeeringus Rootsis, külas mitte küll Rootsi kunnil, vaid tööandja strateegilisel omanikul. Esimese päeva üldise jutuga seminari korvas kuhjaga teisel päeval esinenud Rootsi sotsiaalse meedia ekspert Annika Lidne (link on tema slaididele, ehkki tal muidugi on olemas ka konto Facebookis, Twitter ja muud sotsiaalse meedia atribuudid).
Midagi ülimalt uut ma muidugi ei kuulnud, küll aga sain juurde julgust ja häid mõtteid, kuidas ise oma töös sotsiaalset meediat rakendada. Või noh, "rakendada" on tegelikult vanakooli sõna ja seega antud kontekstis vale. Sest nagu Annika rõhutas: kui tahad säilitada kontrolli uues meedias edastatava sõnumi üle, siis lihtsalt reklaami onlainis. Kui oled valmis avatud kahepoolseks diskussiooniks, osale sotsiaalses meedias.
Seega - sain juurde julgust ja häid mõtteid ka oma töös sotsiaalses meedias osalemiseks.
Ja mõni turunduskonverentsi korraldaja võiks Annika ka Eestisse "maale tuua", sest tegu on tõeliselt nauditava ja terava esinejaga.
Viimasel ajal on hakanud ajakirjanikud minu kui eraisiku poole pöörduma huvitava teemaga: räägi eelarve plaanimisest ja säästmisest. Juba oli kolmas kord, nii et ei saa olla tegu juhusega, vaid ilmselt olen blogis kirjutatu põhjal omandamas mingit säästueksperdi mainet.
Üks küsija ütles ka otsesõnu, et lihtsalt huvitav ju, kui mainekas firmas mainekal ametikohal töötav inimene ei häbene öelda, et ostab poest toiduaineid sooduspakkumiste põhjal ja et suuremate ootamatute kulude katmiseks tuleb teha lisatööd.
Nojah. Kokkuhoidu ja säästlikku eluviisi pole ma kunagi häbiväärseks pidanud, aga see tekkima hakkav säästuguru roll mulle kah ei meeldi. Sellepärast, et minu kokkuhoid ja lisaraha teenimise vajadused on siiski midagi sellist, mis paljusid inimesi ilmselt samamoodi ärritab kui Eesti Panga presidendi jutt 5000 krooniga hakkamasaamisest. Et no mis mõttes - proua teeb kokkuhoidu ja teenib lisaraha reisimiseks või lapsele kallite breketite suhupanemiseks, samas kui paljud inimesed muretsevad, mille eest järgmiseks päevaks süüa osta, täiendavalt kokku hoida pole enam kusagilt ja lisatööd lihtsalt ei ole....
Samas võiksin muidugi ka mina käituda pealtnäha jõukalt ning kulutada kogu raha igapäevakuludele. Ning siis hädaldada kolme lapse üksi kasvatamise majandusliku raskuse üle, mis midagi enama ei võimalda. Ja et riik ei hooli ja laste isa on siga... Aga seda ma küll ei taha ning nii olengi lihtsalt valinud teise tee: hoida argikulud kontrolli all, et säästa raha ilusamateks hetkedeks ja olulisteks asjadeks. Kui sellest õpetusest kellelegi veel kasu on, siis ehk kannatab ka säästueksperdi staatuse välja :)
Kolleeg (naine) jagab muljeid äärelinnast eramajade rajoonist läbi lume autoga liikuma saamisest.
"Kõrvaltänavalt välja pöörata ei saanud, nii palju lund oli, et rattad käisid all ringi. Võtsin siis autost porimatid ja toppisin esimeste rataste alla. Sõitsin peateele välja, jätsin auto ohutulede vilkudes seisma ja läksin korjasin matid lumest ära."
Väga nutikas. Aga millegipärast ma arvan, et mehena poleks ta sellise lahenduse peale tulnud :)
No tõesti, minu meelest pole küll sellel sajandil novembrikuus sellist tuisku olnud nagu laupäeva ööl vastu pühapäeva lahti läks. Tuul ulus ja vingus ning lund muudkui tuli ja tuli ja tuli. Päästeamet soovitas õhtul kodust mõjuva põhjuseta mitte väljuda, autod ja jalakäijad ukerdasid hangedes... Lahe oli.
Tegime Leivoga päeval tiiru linna peal ning õhtul oli meil (üsna mõjuva põhjusega) asja Arukülla. Hoolimata põhjusest mina kui maainimene muidugi nurisesin, et vaata mis ilm teeb ja kas ikka tasub läbi pressima hakata... Aga üritasime.
Sossi mäel oli ühes reas suur sahaga masin, mis ise hästi mäest üles ei saanud.
Tartu maanteel olid sees sügavad rööpad ja nende vahel kõrged lumevaalud.
Tuisk tuhises vastu esiklaasi nii intensiivselt, et kohati ei näinud midagi välja.
Vahepeal tuli puhastada jäätunud ja lumeklompideks muutunud kojamehi.
Maanteelt Jüri poole pöörates olid (õnneks teisel suunal) kolm rekkat lumme lootusetult kinni jäänud.
Aruküla tee oli kohati nähtamatau - teekohta aitasid tuvastada tee ääres olevad teeremondipostid.
Tuisk läks üha hullemaks.
Seitse kilomeetrit enne Aruküla otsustasime tagasi pöörata.
Tallinna piiri lähedal foori taga ütles autol üles käigukast - õnneks ainult osaliselt. Aga ühel hetkel ei läinud ükski käik enam sisse. Jäime keset Tartu maanteed seisma, kuni Leivo lõpuks kuidagi teise käigu sisse sai ja seda enam koduni välja ei võtnud.
Ja pärast oleksime peaaegu tülli läinud, sest mina olin lumme kinnijäämise ja teelt välja sõitmise hirmu pärast närviline ja tahtsin kangesti näägutama hakata - et ma ju ütlesin kohe jne. Ja kuna Leivo oli sõitmisest väsinud (ehkki ma arvan, et tegelikult ta ka nautis seda keerulistes oludes autoga mässamist :), siis oleks kindlasti ka temal midagi vastu öelda olnud.
Õnneks lahenes asi aga nii, et ma tunnistasin üles, et tahan nüüd näägutama hakata :)
Ja siis oligi jälle kõik hästi.
Ilmselt tõi Kisti oma suurelt seikluselt - ligi kolmekuuliselt tänavaelult - kaasa kirbud. Ehkki tema paklas vildiks paakunud kasukas sai maha aetud, jäi mõni kirp sinna vist siiski alles ja nii hakkasid mõlemad kassid enda ajapikku ühe rohkem ja rohkem kratsima. Ja siis nägime Tiffu valge kurgualuse madalamas karvas ühte putukat, siis juba Kisti nina peal teist.
Täna hommikul käisimegi Odega Billy loomakliinikus ja ostsime kirburohtu - seda, mida ampullist kassidele kukla taha nahale pigistatakse.
Kirburohustatud kass hakkab mõne aja pärast väga veidralt käituma. Muidugi kratsib ja nakitseb ennast pidevalt ja hullu moodi igalt poolt, aga ka tormab metsikult ringi ja vahepeal kaabib mõlema käpaga korraga koonu ja kõrvataguseid. Küllap sagivad häiritud kirbud siis nii metsikul moel oma viimaseid sagimisi.
See kirburohi on aga väga tõhus. Eelmisest korrast mäletan, et juba järgmisel päeval oli kass rahulik, küllap siis ka kirbuvaba.
Leivo saatis mulle kutse põnevasse keskkonda www.geni.com . Nagu nimestki aimata, on see võimalus sisestada oma sugupuud. Ja keskkond on privaatne, sisestatud sugupuud näevad ainult seda vaatama kutsutud/lubatud inimesed.
Ma panin esimese hooga kirja niipalju sugulasi kui teadsin. Kaugemale minev osa hakkas praegu hargnema ema ja tema ema (Väljaotsa Memme) liini pidi. Eks ma püüan lähiajal koos emaga võimalikult palju andmeid üle kontrollida.
PS. Maret, kui Sina seda loed - palun saada mulle aadressile kaja.pino@eesti.ee oma meiliaadress. Kutsuksin siis Sind sinna sugupuusse ja paluksin Sinul oma õdede-vendade perede andmed üle kontrollida ja täiendada. Ja miks mitte neid endid sinna kutsuda - aga mul pole kahjuks neist kellegi kontakte.
Ja muidugi on teretulnud kõigi teiste sugulaste meiliaadressid, kes on huvitatud sinna ligi saama.