Täna on kokkuleplikult sünnipäev meie Kistil, kel täitub üheksa eluaastat. Ode, kes sai ta endale 8.sünnipäevaks, on nüüd oma elust veetnud rohkem aega Kistiga kui Kistita.
9.sünnipäeval andsime Kistile sinki ja panime põrandale 9 küünlaga tordi. Tuleb tunnistada, et sünnipäevalaps sellest suuremat ei hoolinud, küll aga oleks peaaegu oma vurrud kõrvetanud uudishimulik Tiffu.
Aga tagasi sünnipäevalapse juurde. Paaril esimesel aastal oli Kisti veel natuke ka minu kass. Hommikuti ronis ta mulle padjale ja hakkas käppadega mu juustes sasima, kuni ma enam vastu ei pidanud ja üles kobisin. Kohvikeetmise ajal oli meil oma rituaal, kus Kisti hüppas taburetile, mina kammisin teda ja pärast sai ta preemiaks midagi suupärast – enamasti sinki, mida ta eluaeg on armastanud.
Nüüd aga on Kisti puhtalt ja ainuüksi Ode kass. Kass, kes tal sõna otseses mõttes kannul käib, tema padja kõrval magab ning diivanil Ode kõrval pikutab ja nõudlikult kräunudes oma kõhtu laseb sügada. Või siis sama nõudlikult Ode kõhtu sõtkub, ise valjusti nurrudes.
Kolme aasta eest meie koju saabunud Tiffuga valitseb Kistil relvastatud neutraliteet, mida nad mõlemad aegajalt rikuvad. Mitte ainult kaklemiseks – vahetevahel nad täiesti naudivad teineteise olemasolu, eriti Kisti kurri-ajal. Ja kui on vaja pahandust teha – näiteks diivanikatteid segi ajada või diivanit ennast kratsida. Ja muidugi siis, kui on vaja põgeneda kohutava koletise tolmuimeja eest! Seda kardavad nad millegipärast mõlemad ja kihutavad minema külg külje kõrval, sabad lookas.
Vahepeal proovisin ma rõdukastis lilli kasvatada. See lõppes, kui ma – imestades, miks kasti ühel poolel on taimed täiesti kuivanud – kasti üle kummardudes kanget kassipissi-lõhna tundsin. No muidugi Kisti!
Üheksandal eluaastal jäi Kisti äkki haigeks: ei söönud ega joonud, ainult oksendas. Kihutasime temaga loomaarstile ning meie kallis kass sai käppa tilguti ning veetis selle all kaks pikka päeva. Ja hakkas siis vähehaaval toibuma – ei teagi, mis tal siis viga oli…
Kisti on objektiivselt võttes isekas ja tõrges, pealegi selline, kel on kalduvus lahti pääsedes jooksu minna. Nagu kirjutas Ode isa (ja millest Kisti kasvupere-perenaine Külli pole siiamaani üle saanud ), et see on sellepärast, et ta pole päris väiksena palju süles olnud. Mina arvan, et ta lihtsalt ongi selline – tõeline Kass, Kes Kõnnib Omapead. Kolm aastat tagasi tegi ta meid pikaks ajaks väga kurvaks, sest oli ligi kolm kuud kadunud – aga kui õnnelik oli jälle see päev, kui me oma kassi tagasi saime!
Veel Kistist: Meenutused tema 7-aastaselt ja 8-aastaselt sünnipäevalt.
Ja lihtsalt Kistist.