Get a life!

On üks mõtlik lugu.

Kui vana kuningas surema hakkab, annab ta pojale kaks ümbrikku. Ühe, mida tohib avada ainult viimases hädas, ja teise, mis tuleb avada õnne tipul.

Kui noorel kuningal on eriti hull olukord - rahvas nälgib ja mässab, naaberriik ähvardab maa anastada - avab ta esimese ümbriku ja seal on ainult kaks sõna: "Kõik möödub".

Ja see on tõsi. Vaenulik naaber lüüakse tagasi, riigi majandus hakkab kosuma, kuningas abiellub imekauni printsessiga ning armastatud naine sünnitab talle poja. Siis avab ta teise ümbriku - ja seal on kiri: "Kõik möödub".

Ka mina mõtlen "Kõik möödub", kui käsil on mingi eriti hull ajajärk ja tundub, et olukord on nii hull, et saab minna ainult hullemaks.

Praegu aga... Ma olen ärevil ja õnnelik oma kihlusest, tööl on - hoolimata majanduslangusest või just selle tõttu - uued põnevad väljakutsed ja mulle tõesti meeldib see ees ootav võitlus, sõbrad on õnnelikud, lapsed tublid, täna veetsin ma toreda õhtu oma õega... ja meili lugedes sain teada, et olen Estraveli loosis võitnud 3000 krooni eest reisitshekke.

Sellistel perioodidel ei mõtle ma küll kunagi "Kõik möödub". Vaid hoopis "Olgu jääv meile päike", "Oh ilus hetk, sa viibi veel!" või midagi seesugust.

Kolmapäeval pannakse Vabaduse plats kaheksaks (!!!) kuuks autoliiklusele kinni ning ma pean nuputama, kuidas hommikuti võimalikult valutult liiklema saada. Kristiinest otse Lasnamäele saaks muidugi üsna lihtsal moel, näiteks Balti jaama ja Põhjaväila kaudu, aga tahaksin sisse kodeerida ka vahepeatust kuskil Reaalkooli lähistel. Sest pole ju mõtet, et Kati koormab hommikuti niigi ülekoormatud ühistransporti ja mina sõidan uhkelt autoga.

Erinevatel hommikutel on proovitud marsruudid Suur-Ameerika - Liivalaia (Kati vahepeatus kuskil Olümpia kandis) ning Balti jaam-Mere puiestee (vahepeatusega Viru juures). Mõlemad on olnud juba poole kaheksa ajal parasjagu täis, seda isegi nüüd, kus Vabaduse plats veel lahti on.

Ning alates jaanuarist lisanduib võrrandisse veel täiendav muutuja. Lilleküla Gümnaasium läheb kapitaalremonti ning Ode ja Jüri hakkavad käima koolis kaugel Valdeku tänaval.

Ei võrksukad ega litritega tikitud kott ei ole just 2008.aasta viimane moeröögatus, kuid minul on just nüüd tulnud õnnetu mõte need kokku panna.

Õnnetu pole see mõte küll sellepärast, et ma mitte moe laineharjal, vaid pigem järellainetuses surfan, vaid et see neetud kott jääb oma litritega kogu aeg sukkade külge kinni. Nii näeb mind viimasel ajal pidevalt kõige kohatumates kohtades - trepil, ametiasutuse koridoris, eskalaatoril, puuviljaleti ees jne jne - kükitamas ja mõnd jonnakat litrit sukavõrgust välja poetamas.

Võeh, ma ütlen. Nii läheb, kui oled otsustanud naiselikumaks hakata.

Vastu suurt sügist on elu kuidagi hullult sportlikuks kiskunud. Septembri keskel oli rogaini MM, kahe nädala pärast (vaevalt jõudis taastuda!)  Xdream Leppojal ja sellest nädal hiljem 8-tunni rogain Laanemetsas, üsna Läti piiri lähedal. Isegi hästi läks, et veel vahepeal trenni ei teinud, muidu oleks ma varsti spordihull valmis.

Nagu öeldud, toimus seekordne rogain Läti piiri lähedal. Mis tähendanuks kena 300-kilomeetrist otsa hommikul Tallinnast sõites, nii et kasutasime taas Minni ja Pilvi külalislahkust ja ööbisime nende Otepää-kodus. Mis ikkagi tähendas pea tunnist autosõitu hommikul, aga vähemalt oli see ainult tunnine ja sai ärgata inimlikul kellaajal.

Autosõidu lõpuosas vaatasin aknast välja ja imestasin paremal paistvate veidrate mustavalgetriibuliste postide üle otse tee kõrval - polnud justkui enne selliseid teetähiseid näinud...? Pilk Regio atlasele seletas asja muidugi ära: paremale jäi Läti ja tegu oli piiripostidega :) Niipalju siis põhjaeestlase piiriteadlikkusest.

Täpselt kell 8:30, kui hakati kaarte jagama, olimegi järjekorras kohal. Ja pilk sellele kaardile ütles isegi orienteerumisvõhikust minule, et esmapilgul haaratavat lihtsat-loogilist teekonda ei paista. Kaardi ülaosas olid väiksema väärtusega punktid tihedalt koos, allservas rammusamad punktid ebameeldivalt hõredalt. No kuidas siin siis kulgeda?

Otsustasime alustada ülevalt, et sealsed orienteerumistehniliselt keerukamad punktid värskelt ära võtta. Leivo pole ju paduorienteeruja (ehkki sel alal loomupäraselt andekas), minust rääkimata - olen ammu aru saanud, et minu arusaamine kaardist jääb kuskil D12 vanuseklassi kaartide juurde, edasi tuleb juba vaevanägemine ja verevalamine.

Minu meelest iseloomustab meie tiimi rogainidel alati see, et me plaanime auahnelt liidriväärilise raja, et ikka kõva eesmärk silma ees oleks. Ning mina vaatan siis raja teist poolt juba plaanimise ajal salaja selle pilguga, et kust vajadusel lõikama-lühendama saab hakata. Nii ka seekord. Ent stardi eel võttis mul küll korraks jahedaks, kui Soosambla Suusaklubi kaarti vaadates tundus, et neil on joonistatud täpselt sama ring mis meil, ainult et vastupidise liikumissuunaga. Õnneks, õnneks oli neil siiski ka neid punkte sisse plaanitud, mis meil välja jäetud. Ja kui meie rada oli (rõhutan igaks juhuks, et ainult minu vaates) tehtud lõikamisvõimalustega, siis neil, vastupidi, võimalusega aja üle jäädes mõni punkt veel juurde võtta. Kohe kergem hakkas.

Stardijärgselt pistsid kõik enda valitud suunas lippama. Kõige toredam asja juures oli see, et mind ja Leivot pidevalt õnnitleti - kihluse puhul soovisid õnne inimesed, keda ma polnud eales arvanud meie blogisid lugevat või keda me üldse ainult nägupidi teadsime. Väga armas oli ja tegi südame soojaks.

Pilvi, muide, oli eelmisel õhtul meie kihluse ümber sõnastanud, nimetades seda katseajaks. Mulle hakkas see kohe meeldima. Otsustasin sisemuses, et kui rajal liiga raskeks läheb, tuletan Leivole meelde, et tal on katseaeg ja selle eduka läbimise nimel peab ta minu vastu hoolitsust üles näitama. Kahjuks aga ei läinudki seda vaja, sest nii raskeks ei läinudki. Jääb siis mõneks järgmiseks korraks öelda.

Tagantjärele targana võib muidugi öelda, et otsus keerulised-tihedad punktid enne võtta polnud kõige parem. Enamik tegi ringi teistpidi, nii et neid punkte olnuks lohade järgi hoopis lihtsam leida. Praegu me ikka tuuseldasime suht ekslevalt ringi nii mõnegi punkti ümber. Näiteks punktist 45 ei saa ma siiamaani aru, kuidas me ta leidsime ja millises kohas me täpselt olime, kui Leivo fraasiga "Va karuperse!" meid lõpuks kaardil paika tagasi sai.

Aga tujul ei lasknud me kordagi langeda ning energiatasemel kah mitte. Kaks tundi pärast starti sõime esimese shokolaadi, nelja ja poole tunni pärast võileiva. Viimane oli küll plaanitud juba neljanda tunni lõpuks, aga nagu neetult tuli siis just pikk sirge tee ja muidugi tuli siis võileivasöömise asemel hoopis joosta. Ja kuuenda tunni lõpus läks veel üks shokolaad (siinkohal ka tasustamata reklaam: Leivo sööb rajal tavaliselt Snickersit, mina Kismetit).

Võrreldes lähedases kandis toimunud rogaini MM-iga oli maastik hämmastavalt kuiv. Mõneski kohas oli küll nii sissevajumis- kui vettekukkumisvõimalusi, kuid meil õnnestus neid kõiki vältida ning üle põlve kusagil märjaks sei saanud. Küll aga ründas Leivot üks tige ohakas, mille järel pühendusid mitmedki minutid Leivo retuusidest ohakaogade väljanoppimisele. Need kurjamid nimelt torkisid nii hirmsasti, et koos nendega lihtsalt ei saanud edasi joosta.

Mulle isiklikult oli väga positiivne üllatus see, et ma ka seitsmendal ja kaheksandal tunnil veel päris reipalt joosta jaksasin. Hakkasin endast lausa hästi arvama! Kui millegi üle nuriseda, siis jooki võinuks tubli liiter rohkem kaasas olla. Värska vett läks seekord nii palju üles, et kõigepealt jõin tühjaks enda koti, siis Leivo oma ja siis said ka kõik teele jäävad kopratiigid ja mudaloigud minu poolt tublisti kuivemaks kaanitud. Järgmised said neist ilmselt juba kuiva jalaga üle, nii suur janu oli.

Ja mis kõige üllatavam: see stardihetkel minu meelest ülimaksimalistlik rada sai läbitud nii, et ainult viimane punkt finishi eel jäi võtmata. Ja tõttöelda oleks jõudnud sellegi ära võtta, sest meil oli finishisse jõudes suur ajavaru, aga teel olles ei hakanud me igaks juhuks riskima.

Ülimalt tore ja positiivseid emotsioone laadiv rogain oli. Ehkki Leivo, va maksimalist, arvas finishis muidugi, et asi läks plaanipäraselt, aga oleksime pidanud parema plaani tegema :) No mis sa katseajal olevast inimesest ikka tahad, peab ju ikka pingutama ja ennast parimapüüdlikust küljest näitama! :)
____
Järgmisel päeval: Jalad on tuimad (arusaadav), tagumik valus (huvitav, millest? ega ma üle mahalangenud puutüvede ju karjapoisistiilis hüppeid ei teinud!) ja pahkluudele tuleks jälle valge villane lõng ümber siduda - nii haiged on need. Peakski vist igaks juhuks ortopeedi-spordiarsti juures ära käima, sest sellist jama ei ole mul eelnevatel aastatel kunagi olnud... Aga hinges on ikka hea tunne, ka järgmisel päeval.

4.oktoobril pani Leivo mulle sõrme valgest kullast ja väikese teemandiga sõrmuse ja ütles "kihlatud". See oli nii armas, traditsiooniline ja kõige ilusamas mõttes vanamoodne, nii et ma olen väga-väga õnnelik. Natuke üllatunud-segaduses veel ka, sest ma oskasin küll väga hästi ette kujutada, et me järgmisel aastal abiellume, aga vahepealse kihluse kui niisuguse peale ei olnud ma osanud mõeldagi.

Nüüd ma tean, et kihlatud olek tähendab sellist erilist, rõõmsat ja natuke ärevat tunnet. Isegi siis, kui oled oma kihlatuga enne juba mitu pikka aastat koos olnud.

Kati läheb "Make Europe Our Union" projekti raames nädalaks Moldovasse. Täna öösel bussiga Riiga, sealt lennukiga edasi. Osalejad on noored Taanist Ukrainani.

Projekti lõpptulemusel peaks kunagi valmima Euroopa noorte konstitutsioon, kui ma õigesti aru sain. Kõlab uhkelt.

Peamine muidugi, et tal tuleks meeldejääv ja tore reis. Arvestades Kati enesevigastamisvõimet ja oskust sekeldustesse sattuda, tegime talle muidugi igaks juhuks reisikindlustuse ka :)

Täna jõudis kätte päev, mil Ode käis hambakliinikus realiseerimas ortodondi saatekirja "Ekstraheerida d12 ja d24". Ehk siis maakeeli öeldes kahte hammast välja tõmbamas. Ikka selleks, et hambareas oleks ruumi, kuhu ülejäänud hambaid breketitega kokku lükata.

Ode on väga vapper. Imeb praegu läbi kõrre kummeliteed ja kannatab valusaid igemeid.

Xdream 2008 viimane etapp toimus 5.oktoobril Kembal, võistluskeskusega Leppneeme talus. Nii palju autosid korraga pole Kemba metsad küll vist kunagi näinud - pöörangust Tõnu taluni kulges katkematu autoderodu, mille liikumist raskendas see, et B-rada pidi oma rattad poolel teel maha tõstma ning selleks tee ääres kinni pidama. Aga kõigest hoolimata olid kõik õigeks ajaks kohal - kiidusõnad ka korraldajaile, kellele see etapp ilmselt kõige rohkem koordineerimispeavalu valmistas.

Meie tiimi jaoks oli kõige märkimisväärsem Kemba etapil see, et kui me kõigi oma eelnevate seiklusspordiaastate jooksul pole suutnud kanuud mitte kordagi ümber ajada, siis sellel osavõistlus juhtus see koguni kaks korda. Juhin tähelepanu, et kuupäev oli 5.oktoober ja vesi Valgejões, nagu juhendki hoiatas, "väga külm". Võin kinnitada, et juhendi koostajad ei eksinud...

Esimene ümberkäimine oli esimesel kanuuotsal, üsna tühise oksa tõttu. Ei saanud õieti arugi, kuidas ja miks see kanuu äkki külje poole kalduma hakkas, kui juba karmauhti sees olime. Õnneks sai üsna varsti pärast seda kanuust välja ja jooksma ning päikegi paistis. Nii et polnudki nagu külm, kui muidugi see esimene sahmakas ülepeakaela vette sumatamist välja arvata.

Teine kord - teisel kanuuetapil- enam nii õnnelik ei olnud. Teine etapp, muide, tuli sõita vastuvoolu, ja ehkki Valgejõgi ei esine Suru ümbruses oma kiireimas hiilguses, oli see ikka päris raske. Hea, et see oli Xdreami viimane etapp ja talv tuleb vahele, sest kanuud ei taha nüüd küll enam väga pikka aega näha...

Sõitsime üle vette kukkunud puutüve, kanuu jäi kinni - ja ehkki palju kordi samasugusena õnnelikult läbi elatud olukord, sumatas kanuu seekord küljeli. Ehkki ka see juhtus üsna finishi lähedal, mängis oma rolli ilmselt külmatunnet soodustav väsimus ning ka ilm kiskus juba õhtusse. Nii et pärast seda teist vettekukkumist hakkas mul metsikult külm. Finishieelne köieülesanne möödus nagu Alzheimeri tõve käes kannatajal, see tähendab käte kontrollimatu värina saatel ning ma siiamaani imestan, kuidas ma seda aasadega nööri mööda . Ma ei saanud isegi oma vööd ja kiivriklambrit ise kinni! Ja pärast saunaski kulus terve igavik, et taas üles soojeneda...

Aga lisaks kanuuga ümberkäimisele tuli muidugi muudki teha. Sõita rattaga - algus oli minu jaoks väga vaevaline, enne kui kas kodumetsade toetus lõpuks mõjuma hakkas või ma lihtsalt liiga kiirest stardist kokkujooksnud kopsu jälle korralikult lahti sain. Esimesel rattaetapil, muide, tuli leida kolm punkti kaarditükkide järgi - suurele kaardile neid paigutatud ei olnud. Ja joosta - sedapuhku kaardi järgi, kus vahepeal valged alad. Ja muidugi läbita viimase aja Xdreamide vältimatu rattaralli. Keegi noris, et korraldajad tahavad lõplikult veenduda, et suudavad meetermõõdustikku korrektselt kasutada - eks ikka viide öise osavõistluse valestimõõdetud etappidele.

Jooksulisaülesandele lisas vürtsi kohustus võtta järvedeäärsed punktid järvede suuruse järjekorras. Õige valik oli Pikkjärv, Pärnjärv, Pikklaugas ja Särgjärv. Siin tegime meie vea, nõustudes üsna üksmeelselt, et järvede suurust saab hinnata nende ümbermõõdu järgi. No aga tegelikult on pika ja kitsa järve pindala siiski väiksem kui ümmargusel ning antud juhul käis reastus pindalade põhjal (ehkki kaart rääkis ainult "suurusest"). Saime veast aru Pikklauka punktinumbri järgi, kui oodatud 47 asemel oli juba 48, nii et trahvi suutsime õnneks vältida. Küll aga oli vältimatu minna tagasi Pärnjärve-äärsesse 47sse ja sealt siis tulla tagasi Pikklauka juurde... Kaotasime sinna päris palju aega ja veel rohkem motivatsiooni (viimases osas räägin muidugi ainult enda eest) - millegipärast tundub vea avastamise järel väsimus silmapilk palju hullem...

Etapil, kus oli valida jooks või ratas, otsustasime meie ratta kasuks, joostes selleks esimese kanuuotsa järel rattaalasse. Ettenägelikumad kavalpead olid teinud muidugi nii, et pakkinud ühe ratta kanuusse kaasa... Ma usun, et me siiski võitsime selle valikuga - isegi kui mitte ajaliselt, siis vähemalt liikumisnaudingus. Oli tõeline rõõm kulgeda tagasi ratta seljas, sest see tagasitee oli päris pikk.

Esialgses tulemuste protokollis olime 29. kohal, segavõistkondadest 4. Seega vähemalt segavõistkondade arvestuses oleme oma kohta hooaja üldarvestuses selle võistlusega parandanud - meie parimad kohad on neljast võistlusest aervesse mineva kolme parema puhul 1., 2. ja 4. Üldarvestuses olime esimesel etapil 29., nii et seda positsiooni viimane osavõistlus ei muutnud.

Kokkuvõttes oli tore võistlus, aga eriliste emotsioonideta. Kannuga ümberminekuid keeldun arvesse võtmast :)
____
Teiste muljed. Leivo vaade meie tiimi sooritusele ja Alari fotoreportaazh. Maailmareisilt tagasi jõudnud Triin  (Rannamauk J ) kirjeldab oma tiimi supersooritust. 

Oma elu esimese maastikuratta, Marin Bolinas Ridge, ostsin umbes viis aastat tagasi. Saadud allahindlustega maksis ta pisut üle 5000 krooni ning lisaks standardvarustusele sai soetatud ainult kompuuter, hiljem sain Leivo käest ka sarved. Need oli ta algselt ostnud vist Laura rattale, aga lapse käte jaoks olid need liiga jämedad ning Laura ei ulatunud neist sõrmedega korralikult ümbert võtma. Mind aga on need hästi teeninud, ehkki vahelepõikena võib öelda, et ka minu rattal tekitavad need iga kord elevust, kui ratast näiteks hooldusse või remonti viin - pea iga vastuvõtja loeb oma kohuseks nende hiiglaslike sarvede kohta midagi lustakat märkida.

Paar päeva tagasi jäeti hoolduses küll sarveteema rahule, kuid remondimees võttis mul (muidugi ülekantud tähenduses) turjast ja sakutas põhjalikult läbi. Sain teada, et kõik mu ratta liikuvad komponendid on nii kulunud, et iga koht võib igal hetkel üles öelda. "Ma ei saa sul isegi seda viimseni kulunud ketti vahetada, sest nende hammasratastega poleks sellest mingit kasu!" seletas remontija rattaid armastava inimese kirgliku nördimusega.

Muidugi on tal õigus ja Leivogi on seda mulle juba suvel korduvalt öelnud. Proovin selle viimase Xdreami veel läbi sõita... ja kevadel seisab siis ees investeering uude rattasse. Või vana ratta liikuvate komponentide väljavahetamine - raam, tundub, on siiski veel kasutuskõlblik.

Kuna mu ratas kaalub 11,3 kilo (kaalusime just Hawaii Expressis ära), tähendaks samas kaalus ratta soetamine praegu umbes 20 000-kroonist väljaminekut, vähemalt HE-s müügil olnud Scotte vaadates. Neil on küll minu omaga võrreldes paremad "jupid", hüdarulised pidurid jm, aga ikka tundub see mulle ratta eest üle mõistuse palju. Nii et ma parem ei hakkagi uusi rattaid vaatamas käima, vaid mõtlen kohe "juppide" vahetuse peale. Kevadel.

"Tromb" on nii halvaendelise kõlaga sõna, et ma olin tõeliselt kohkunud, kui ema mulle üleeeile helistas ja ütles, et Väljaotsa Memmel on tromb ja teda opereeritakse nüüd Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. See, et ema ise pisaraid neelas, ei teinud kah asja kergemaks.

Täna võib aga - muidugi kolm korda vastu puud koputades - kergemalt hingata. Tromb oli Memme paremas käes ning talle saadi jaole küünarnuki ja õla vahel. Enne kui... ei taha mõtlemagi hakata. Ja juba operatsioonipäeva õhtul sai Memm haiglast koju.

Asi oli alanud esiteks kergete, siis üha tugevamaks minevate valudega paremas käes. Isa, kes sel ajal õnneks kodus oli, helistas emale ja püüdis Memme kätt masseerida, soojendada ja viinakompressi teha. Siis tuli ka ema töölt poole päeva peal koju. Kui memme sõrmed enam ei liikunud, käsi aina jahedamaks muutus ja valud suurenesid, helistas ema kiirabisse. Esimese hooga öeldi 112st, et minge perearstile.

Nojah. Memm on ametlikult Kuusalu valla elanik ning tema perearst asub Loksal. Ema, kes üha murelikumaks muutus, helistas oma perearstile - doktorile, kes on tõesti väärt Perearsti nime suure algustähega ning käitub ka eesti argipäevas nii, nagu kutsumusega tohtrid käituvad arstifilmides. Ja kes on teinud seda ka siis, kui ta ametinimetus oli veel rajooniarst või midagi sellist. Ja kellel on oma 2200 patsiendist hoolimata niisugune mälu, et kardetavasti mäletaks ta minuga kohtudes ka minu lapsepõlviseid leetreid kuupäeva täpsusega :) Noh, see selleks. Antud juhul oli oluline, et ta pani telefoni teel sümpomitest kuuldes kohe trombidiagnoosi ning käskis emal kiiresti kiirabisse tagasi helistada. Ja nüüd, kus emal oli sümptomite kirjeldamisele lisaks toeks ka perearsti hinnang, tuli kiirabigi välja.

Õhtul istusime siis emaga tema juures köögis, jõime rahustuseks piparmünditeed ja ootasime, millal arst helistab. Minu jaoks üllatav ja väga sümpaatne oli see, et arst oli andnud emale ka oma mobiilinumbri, millele võis info küsimiseks helistada. Aga kuna ta oli öelnud, et kojusaamisvõimaluse korral helistab ta ise, ei tahtnud me teda kõnedega liiga pommitama hakata ja pigem ootasime.

Kell üksteist õhtul saime memme siis haiglast kätte. Ta oli üllatavalt kõbus, ehkki muidugi narkoosist uimane ja parasjagu hämmelduses oma elu esimesest haiglaskäigust. Jah, Memm on 91 aastat vana ning oma põduraks kippuvast tervisest hoolimata pole kunagi haiglas olnud... Olgu, siiski mööndusega: oma kolmest lapsest ühe sünnitas ta haiglas. Aga enda tervise pärast pole ta varem kunagi haiglasse jõudnud.

Kui ootasime, millal Memmelt kanüül välja võetakse, arenes pidevalt järgmine vestlus:

Memm (äreva häälega): "Aga mis ruum see siin on?"
Ema: "Haigla! Sa oled haiglas!"
Memm (rahunenult): "Jaa... ma ikka mõtlesin, et meie ruume see küll ei ole..."

Läheb natuke aega mööda, Memm muutub jälle ärevaks: "Mis ruum see siin on?"... Ja nii edasi, kordi ja kordi. Igatahes, üks väheseid asju, mida ta järgmisel päeval mäletas, oli see, et ema oli talle kohe mitu korda öelnud, et ta on haiglas...

Ma koputan nüüd veel kord kolm korda vastu puud ja usun, et Memm paraneb.