Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Hansapanga tervisejooks avatud

Eelmise aasta headest emotsioonidest tiivustatuna registreerusin ka tänavu Hansapanga tervisejooksule.Tiimi nimi seekord "Elioni SK - Meie". Lihtsalt, paremat nime ei tulnud registreerimisel pähe: tänavu kompenseeris osalustasu Elioni Spordiklubi (eelduseks, et kogu tiim kuulub Spordiklubisse), nii et igati viisakas oli Spordiklubi tiimi nimes ära tuua.No ja mis variatsioone seal järel ikka aretada, "Meie" jääb vähemalt hästi meelde :)

Ilm liiga sõbralik ei olnud, kuid rajal otsest vihma õnneks ei saanud. Rada Pirital - vana tuttav. Hea kerge lippamine 4,5 km.

Tegelikult peaks ikka hakkama pulssi mõõtma ja korralikku trennipäevikut pidama.Tõepoolest, läbitud kilomeetritest olulisem on ju see, kui palju millise pulsisagedusega teha. Minul aga on praegu ainult kolm teadaolevat variatsiooni: sörk (ei aja lõõtsutama), lippamine (sörgist kiirem) ja kiire jooks (ajab juba väga hingeldama, saab teha lühikest aega). Kui tahan kaalust alla võtta, jooksen sörgist veel aeglasemalt. Kui tahan kiirust arendada, teen sörgi vahele kiiremaid etappe. Aga vaadates, kui teaduslikult ja teadlikult nii paljud teised neid asju teevad... peaks vist ka...

Ode oli kah jooksmas ja tegi esimese poole väga kiiresti. Olin lausa üllatunud, kui nägin, et olin temast ees ainult tagasipöörde aasa jagu - kui mina seda aasa lõpetasin, siis tema sellele läks. Pärast väsis ta muidugi ära, nii et teine pool tuli aeglasem.

Preemiaks tubliduse eest (et ta üldse viitsis vihmase ilmaga kaasa tulla, tiimi nimekirjas teda ju pole) ostsime talle kolmveerandpikkuses jooksuretuusid, uue rattakiivri (roosa!) ning rattasärgi (roosa!). Viimast poleks küll otseselt vaja olnud, küllap oleks ta edaspidigi minu tagavara-rattasärgiga hakkama saanud... aga lihtsalt nii nunnu oli.

Volbriöö täiskuulubadus

Andrese sünnipäeva vaatas ülevalt suur ümmargune täiskuu. Tõeline volbriöö kuu, mille ette imehästi sobinuks luua seljas loksperile sõitva nõia siluett.

Oli ka suur maituli. Ja nõidadeööle kohaselt kass (küll hall kodutriibik, mitte must metsik). Ja palju rõõmsaid inimesi. Õhtu märksõnadeks sünnipäevakingituse gaasigrilli kokkupanek ja aeglussõit muuseumiväärtuses jalgratastel. Tore.

Aga pärast, juba kodus olles, andsin mina endale omaenese volbriöö lubaduse: pühenduda vahepeal ka välimusele ja ilusolemisele. Sest väga kergelt kipub ununema, et lisaks spordiriietele ja mugavatele vattidele tahaks armas inimene sind mõnikord ka kenana näha. Ja ise tahaks ju kah saada valitud maikrahvinnaks, mitte kodustatud nõiaks.

Niimoodi siis :)

Dirty weekend - XDreami sprint Türil

Tänavune XDream algas sprindietapiga Türil ning vist rekordarvu võistlejatega: 150 kolmeliikmelist tiimi oli registreerunud B-rajale ja 92 A-rajale. Kuna tegu oli sprindiga, oli võitja ajaks plaanitud A-rajal 3,5 tundi ning B-rajal 2,5 tundi. Meie - mina, Leivo, Alar - plaanisime sellest lähtuvalt metsas veetmiseks 5 tundi - ikka A-rajal.

Algus: kõik on kohal!

XDREam kevad07 startStardikoridoris sobis aga tsiteerida Pärnu Konverentside kunagist reklaamlauset "Kõik on kohal": kuidagi oli stardijärjekord kujunenud nii, et meie ümber olid kõik suurepärased tuttavad tiimid. Eesotsas muidugi "Hundi jälgedel" meestega, kelle puhul läheb juba sassi lugedagi, kui paljudel võistlustel on nad meile rajal sõprust ja rivaliteeti pakkunud. Veidi eespool paistsid KAM naised oma helesiniste jakkidega. Lehvitasid  EMT VJO (Aivo, Aimar, Raimond) ning Andresed "Ruubenist ja Nelest". Ja veel palju-palju teisi.

"Kui ma veel Rauli tiimis jooksin..." alustas ülejärgmise numbri alt startiv Margus (MKM) memuaare. Eesreas seisja vaatas oma nime kuuldes tagasi - oli kohal ka Raul, sedapuhku tiimiga "Katkine kompass". No tõesti - kõik olid kohal!

Esiotsa mehed olid nii massi taga, et neid stardis ei näinudki. Küll aga varem rahva hulgas. Eelmise aasta liider ISC on tänavu peret heitnud: Heiti kuulub nüüd Salomon X-Adventure koosseisu ning tema asemel on ISC-s Priit Ailt. Võistlus muutubki põnevamaks, sest lisaks neile kahele on A-raja poodiumikohtade pärast tänavu rebimas veel mitu väga tugevat tiimi.

Samuti on toimunud mitmeid vahetusi A- ja B-raja vahel. Osad B-raja tiimid on vabatahtlikult A-rajale üle tulnud, osad aga ka sunnitult: lühem ja seetõttu popim B-rada broneeriti täis loetud tundide jooksul, nii et hilinejatel oli valida A-raja või mittetulemise vahel. Üllatuslikult olid aga mitmed A-raja tugevad tiimid B-sse üle kolinud. Küllap oli mõnelgi see strateegiline käik lootuses B-rajal paremaid kohti saada. Hansa 13 puhul see ennast ka igati õigustas: A-rajal minu mäletamist mööda esikümne kandis konkureerinud võistkond võttis B-rajal üldvõidu. Nii et Erkki Raasuke pole hea strateeg mitte ainult ärialal, vaid ka seiklusspordis :)

Ekstreem.ee tiimMeie tiim jätkas tänavugi vanas, heas ja järgiproovitud koosseisus. Kaks uuendust aga tegime meiegi: võtsime endale uue nime "Ekstreem.ee" (tiimi lehekülg õige kujunduse ja ülesehitusega on loomisel) ning Leivo eestvõttel sai meile tellitud ka Päris Oma võistlusvorm. Rõivafirma Quest pani küll veidi nihu ning pika varrukaga särkidel on nüüd ka Leivo ja Alari rinnal minu nimi ning Leivo omandas poolamaal vormi Lejwo. Esimese võistluse tegime nii ära - eks näis, kas saab ka uued õigete nimedega pluusid välja kaubelda...

Rattaetapp ja krossijooks

A-start oli jalgratastel ning tiimide rohkust arvestades tõotas sellest tulla mitte niivõrd seiklusspordi, kui väikese Elion Cupi laadne algus. Kuna eelmisel aastal oli B-raja rattastardi rüsinas lausa luid murtud, oli mul ausalt öeldes stardihetkele mõeldes kõhe tunne. Ent kas olid A-raja sõitjad distsiplineeritumad või stardikoridor laiem ja laugem - igatahes sujus start tõrgeteta.

Taas kord leidis kinnitust ka multispordi vana tõde: "Stardis külm, rajal paras": hommikune paarikraadine temperatuur (siiski sooja) koos kerge jäise tuulega oli algul küll lõdisema võtnud, kuid metsa vahele jõudes hakkas kiiresti pigem liigagi soe. Eriti siis, kui ühel hetkel tuli korraldajate soovil ratta seljast maha hüpata ning mööda mägesid ja orge kulgevat linti joostes krossirada läbida.

Lisaülesanded: rong ja kuup

Uuesti rattal, võtsime järgnevatel kruusateedel üles paraja tempo (mina nõrga ratturina olen omandanud hädavajaliku oskuse "Sõida tuules") ning vahetasime gruppi: sõitsime ühel pundil eest ära ja jõudsime teisele järgi. Koos nendega - vahepeal tuli teede asemel muidugi sõita ka metsa vahel, ületada kraave ja läbida mudaalasid - jõudsimegi järgmise vaheülesande juurde: Türil tuli ronida vana rongi katusele (kõrval Alari tehtud pilt ronimishetkest) ning mööda vaguneid selle lõpuni joosta. Täiesti vesterni tunne tuli peale - üldse oli see üks vahvamaid ja ootamatumaid lisaülesandeid minu meelest.

Rattaetapi lõpp päädis taas lisaülesandega: erinevatest tükkidest tuli ühel võistkonnaliikmel kokku panna kuup. Kui üks hätta jäi, võis ta kutsuda teise ja vajadusel ka kolmanda. Meil võttis esimese raundi enda peale Leivo - ning enne, kui meie Alariga õieti ringigi saime vaadata, oli Leivol kuup juba koos ning tuli kohe edasi panna. 

Nagu Leivo pärast meenutas, oli tema kiiruse võti olnud ilmselt see, et ta ei mõelnud. Võttis lihtsalt kõige ebaloogilisema tüki, lülitas sisse naiseliku, st mõtlemist välistava vasaku ajupoolkera (oh seda meeste shovinismi küll! :) - ja hopsti! oligi kuup täiesti iseenesest kokku jooksnud. Samas oli hilisematest meenutustest kuulda, et mõnigi tiim veetis kuubi kallal pusides ikka väga ja väga kaua aega...

Jooks läbi valgete alade ja rattal legendi järgi

Kuubist sai korraks meie edu võti: järgneval jooksuorienteerumisel leidsime end üllatuslikult koos liikumas selliste tiimidega, kellest muidu selgagi ei näe ehk siis klass kõrgemal meie tavapärasest seltskonnast. Tänu Leivo ja Alari heale kaardilugemisele (ja mõne teise eksimisele) suutsime sel etapil enamvähem ka saavutatud positsiooni hoida.

Kaardil oli seekord mitu valget ala, nii et punktini tuli jõuda kas kompassi järgi või siis vahepealse maastiku kohta lihtsalt oletusi tehes.

Jätkasime taas rattal, sedapuhku legendi järgi orienteerudes: niipalju meetreid vasakule, sealt naapalju otse... Tundub lihtne, aga tegelikult võib olla ikka väga segadusseajav.  Sest kaarti, mille järgi end eksinuna paika saada, ju ei ole...

Metsas tundus küll vahepeal, et ratas on kaasa sunnitud ainult selleks, et võistlust raskemaks muuta: ratta seljas sõitmise asemel tuli teda läbi mudamülgaste, kraavide ja metsaaluste tassida... (Alari fotol üks läheduses olnud võistleja kõrgete pervedega kraavist välja ronimas). Alar tegi ühel sügaval-libedal kraavipervel kiiremat minekut, sõites - ratast hellalt ettesirutatud kätel hoides - hooga alla. karmauh! Vett ja muda lendas ning kindlasti oli see pealt vaadata naljakas. Ent alati õiglane saatus karistas kõige rohkem naerjat sellega, et too tegi Alari järel täpselt samasuguse liu :)

Peatselt jätkus etapp aga linnatingimustes ning seetõttu puhtamates oludes. Siin juhtus tervel suuremal seltskonnal ka kollektiivne legendilugemisviga, mistõttu järgmine sats kahetsusväärselt kiiresti kannule jõudis.

Need hirmsad rulluisud...

Ja siis tuli minu hirmu- ja õuduseala. Rulluisutamine. Õli valas tulle sõbralik Icebugi naiskond, kes rulluisurajalt juba naastes parimate kavatsustega hoiatas laskumisega S-kurvi eest. Oh, appi...

XDream Türil. rullitamineOlin arvestanud sõitmisega Leivo ja Alari vahel, nii et nad mul käest kinni hoiavad, kuid kujunes teistmoodi. Rada oli nii hea, et Leivo käskis mul lihtsalt paigal olla ja lükkas enda ees. Muidugi ei olnud me sel moel ülimalt kiired, kuid siiski kiiremad sellest, mida mina omal käel uisutades kunagi olen julgenud saavutada. ISC naistetiim (Elo, Pilvi-Heli ja Jana), kes meist täiesti omal jalal mööda sõitis, sai muidugi tublisti norida teemal, et kas täna on naistepäev, et mind nii mõnusalt veeretatakse. Oi, naised, kui te vaid teadnuks, kui kohutav ja hirmus see mulle oli - te ei oleks naernud, ausõna :)

Saatuslikus S-kurvis sõitsime esimese kaare ilusti läbi ja kolmveerand teist ka. Siis aga jäi paarkümmend sentimeetrit asfalti vasakult puudu (loe: ma ei võtnud kurvi välja) - sõitsime teelt välja ja prantsatasime koos küljeli. Hmm, väga hull see puusalt naha marraskile tõmbamine ei olnudki :) Igatahes jätkasime edukalt kuni lõpuni. Seal tuli jälle keerata ja pidurdada - ning Leivo lahendas asja kunstipärase piruetiga, võttes mind lihtsalt sülle. "Partneri tõste," kommenteeris keegi - küllap peotantsuhuviline - pealtvaataja. Lisatud pilt selle stiilinäite kohta on ostetud Sportfotost.

Kanuu ja kiire lõppmäng

Kanuusse istudes värisesid mul nii käed kui jalad läbielatud hirmust. Siinses rahulikus ja turvalises keskkonnas värin muidugi peatselt lakkas, seda enam, et tuli hakata usinalt tüürijakohuseid täitma. Keerulisim hetk oli pärast väikest paisu, mil kanuu tuli kohe risti kaldasse saada - seal oli elu huvitavamaks tegemiseks punkt. Võtsime punkti ja valmistusime edasi sõitma, kui paisust tuli täie hooga üks oranzhides vestides meestetiim, silmnähtavalt valmis joonelt edasi tõmbama. Seiklussport on aga sõbralik ala: "Punkti jätate vahele või?" tegime neile heatahtliku vihje. Ei, seda neil plaanis ei olnud, nii et nüüd oli nende kanuujuhi kord oma tüürimisoskusi näitama hakata.

XDream kevad 07 Sel etapil leidsime ka ühe uue seiklusspordi vanasõna-rahvatarkuse. "Kanuuetappi kiida siis, kui see läbi on," võime nüüd heatahtlikult õpetada. Sest olles just lõpetanud kiitmise, kui hea on sõita allavoolu jõel, mis vahelduseks ka kiiresti voolab (Sportfotost ostetud pilt tõestab voolukiirust), avastas Leivo, et kohe tuleb pöörata paremale harujõkke. Mis voolas kah sama kiiresti, aga meil tuli sõita vastuvoolu.

Eks siis sõitsime. Veepinda vaadates tundus kanuu kiirus tohutu, vesi lausa vahutas ja kees ning voolus vastu ujuvad asjad möödusid tohutu kiirusega. Mis aga eriti liikuda ei tahtnud, oli kallas.

Vahepeal tuli kanuud ka paisudest üle tassida ning vahepeal proovisime ka seda, kas oleks kiirem kanuud mööda kallast kanda. Selle käigus oleks peaaegu üks punkt võtmata ununenud - õnneks märkasin kaldal ühes kohas kahtlast liikumist, misjärel mehed (neil oli pea kanuu sees nemad ei näinud enne midagi) kanuu maha panid ja kaarti vaatasid.

Kanuuetapi valusaim hetk (isegi peale vaadates) oli aga Leivo jalga tabanud kramp. Hetkel, kui ta astus paadist välja punkti võtma, tabas tema jalga selline äkk-kangestus, et ta muutus korraks lausa liikumisvõimetuks. Kuidagimoodi kanuusse tagasi saanud, pidi ta sealgi veel hulk aega vaevlema, enne kui kramp järgi andis.

Kanuusõidule järgnes jooks läbi Türi linna finishi poole. Kanuust välja astudes oli minulgi hetkeks tunne, et kohe järgneb kramp - nii kanged ja nagu puust voolitud tundusid säärelihased... Õnneks aitas liikumine ja kerge kiirmassaazh kaasa, et lihased jälle neile tavapärase vormi võtaksid.

Finishikaar juba paistis, kuid nagu ütleb Teleturg: aga see pole veel kõik! Järgnes köieharjutus: rullikutel üle jõe sõit. Või õigemini ennast kätega üle vedamine. Tark otsus oli korraldajate poolt see, et selle lisaülesande eel aeg peatati: oli ju prognoositav pikemate ülesõidusabade tekkimine. Üldiselt oli see igati meeldiv punkt meeldejäävale ja meeleolukale võistlusele.

Meie puhul sattus lisaks veel teinegi tujutõstev nüanss: jooksime lisaülesandelt finishisse täpselt sel hetkel, kui käis võitjate autasustamine. Mida meie, märjad ja porised, siis ergastasime improviseeritud lavalt läbi jooksmisega :)
___
Siin on Alari pildid ja Leivo kokkuvõte.

See pilt (Alari tehtud) on aga lihtsalt sellepärast siin, et ta mulle meeldib :)

Tulemused: Oleme A-rajal 28. kohal, segatiimidest 8. Ülikõva! Minu meelest.

Ja mis puutub pealkirjas toodud väitesse "Dirty weekend", siis sellise kirjaga särgid said kingituseks A-rajal tervele sarjale registreerunud võistkonnad. Võttes seda kirja lubadusena, siis palju mudaetappe ootab tänavu ees...

Veel teiste muljeid. B-rajalt kirjutavad  Liina (Välk, Pauk ja Mercury) ja Tanel (Arukad). Viljar (Metsapeatus) saavutas A-rajal 15. koha. Eveli võitis B-rajal segavõistkondade arvestuses ja kaotas napilt üldvõidu. Andres (Ruuben ja Nele) avaldab saladuse, kuidas neil õnnestus meist A-rajal minuti kiirem olla.

 

Jüri 14 - palju õnne!

Täna õhtul kell 18:10 saab Jüri 14-aastaseks.

Ma kirjutasin temast pika jutu ka - milline ta minu silmis praegu paistab. Näitasin seda talle ja küsisin, kas võib üles panna. Ta arvas, et ei.

14-aastane ju :)

Mulle väga armas.

Natuke ajalugu: pronkssõduri teisaldamine ja massirahutused-vandalism Tallinnas

Selle nädala algul ehitati Tõnismäe pronkssõdurile, Aljoshaks nimetatud kujule ümber piirdeaed ja täna pidanuks algama sinna maetud sõdurite väljakaevamine-surnuaiale ümbermatmine.

Läks teisiti.

Ööl vastu 27.aprilli kogunes Tõnismäele arvatavalt kuni 1500 inimest ning ühel hetkel läks olukord kontrolli alt välja. rahvas jagunes mõnesajapealiste salkadena linna peale, algas vandalism, lõhkumine ja röövimine.

Mul on hea meel, et valitsus selle peale Aljosha lõpuks ometi sealt Tõnismäelt ära ära viis.

Kui ajalehtedes ilmuvad sündmuste kokkuvõtted, lingin need tuleviku lugemise jaoks siia. Hetkel on info üleval tükikaupa. Et kauplusi on rüüstatud - sealhulgas muidugi ka alkoholiga kauplevaid. Aknaid lõhutud. Pärnu maanteel R-kiosk lõhutud. Kangapood põlema pandud. Ja nii edasi. 

Mina olin kaks päeva Tallinnast ära. Aga tagasi sõites olime Kadri ja Annega kah uudishimulikud, tiirutades lihtsalt huvi pärast läbi südalinna, et kogu rüüstetöö jälgi ikka ka oma silmaga näha saada.

Minu töösse puutub teema nii palju, et mobiilioperaatorid edastasid kõigile oma klientidele sõnumi valitsuse palvega provokatsioonidega mitte kaasa minna. Kõlab imelihtsalt, aga on tegelikult ikka päris hull projekt suruda kogu kliendibaasile saadetav SMS nii lühikesse ajaraami. Kommunikatsiooni koordineerimine kõigi osapoolte vahel samuti. Aga samas oli kuidagi hea tunne seda teha - kodanikutunne ilmselt.

Tagurdasin tagaklaasiga torusse

Kindlustuse igivana linnalegend on seletuskiri stiilis "Sõitsin eksikombel naabri hoovi ja põrkasin vastu puud, mida minu hoovis ei ole." Vot samasuguse asjaga, ainult teistpidises vaates, sain täna hakkama mina.

Tagurdasin tööl garaazhis oma parkimiskohale ning põrkasin vastu toru, mis umbes 120 cm kõrgusel seinast välja võlvub. Kahjuks ei saa ma aga kedagi süüdistada toru äkkpaigaldamises, sest see on seal olnud maja ehitamisest saati. Ning mina olen parkinud seda autot sellele kohale juba terve aasta.

Täna aga tulin täpselt samasuguse lennuga nagu tavaliselt, tagurdasin samasuguse kaarega kui tavaliselt - aga põrkasin hoogsalt tolle neetud toru otsa. Ehk siis sõitsin pool meetrit seinale lähemale kui vaja. Torukaar rammis ilusti tagaaknasse.

Nii ma kindlustuse kahjuavaldusse kirjutasingi: Tagurdasin tagaklaasiga torusse. Kahjukäsitleja peitis muiet ja ütles, et eks igasuguseid asju juhtub.

Tõepoolest juhtub.

Kadri rääkis mulle lohutuseks, kuidas tema sõitis koduse krunditähise vastu maha auto külje. Olles enne õnnetust vähemalt üheksa aastat päev päeva kõrval seda kurvi võtnud.

Sigre aga tegi meid põrmuks, jutustades, kuidas tema abikaasa tagurdas kõveraks auto lahtise ukse, sõites sellega vastu maamaja seina. Maja, kusjuures, olla selles kohas seisnud juba paarsada aastat, millest abikaasa silmad on näinud nii umbes paarikümmet.

Nii et võistlus on avatud. Kes on teinud veel sõgedama avarii kui mina? Sellise, mille pärast ei teagi, kas peaks nüüd lihtsalt häbenema, omalollust kiruma või lausa pead vastu seina peksma?

Vastutustundetu eesti pere rehvid

Gonsiori tänavas sõitsin pikalt bussi järel, mille taga oli reklaam: "Barum- eesti pere rehvid". Ma ütleks selle reklaami põhjal, et vastutustundetu eesti pere rehvid. Sest (iseenesest armsal) pildil oli kujutatud auto tagantvaade, kus näha kaks eesistuvat täiskasvanut - korralikult turvavöödega kinni -, tagaistme keskel aga lahtiselt seismas rõõmus põngerjas, kes tagasõitjale lehvitab.

Jah: väike laps autos lahtiselt seismas.

Millal ometi saavad täiskasvanud (reklaamitegijad, rehvitootjad, kõik lapsevanemad...) aru, et ka laps on inimene ning ka tema turvalisuse eest tuleb hoolt kanda? Ja et reklaamikunstnikud ei peaks propageerima vastutustundetut käitumist, kus väikelapsel lastakse sõitvas autos lahtiselt ringi trallata. Urmas oskab kindlasti välja arvutada, millise massiga paiskub kahe esiistme vahelt vastu esiklaasi 15-kilone lapsuke, kui turvavöötatud issi 50-kilomeetrise linnakiiruse juures näiteks äkkpidurduse teeb...

Nojah, ilmselt tahtis kunstnik lihtsalt nunnut pilti joonistada. Ega mõelnud, mida see olukord liikluses tegelikult tähendab. Ja rehvitootja või -müüja, kes reklaami kinnitas, kah ei mõelnud.

See ongi kurb.

 

Mobiil kadunud ja leitud

Eile õhtul, kui tahtsin telefoni hommikuks äratama panna, märkasin, et tavapärases käekotisahtlis seda ei ole. Kuna mäletasin, et töölt koju sõites olin autost helistanud, olin üsna kindel, et pistsin telefoni autolaekasse ja unustasingi sinna. Aga kuna olin juba magama minemas ning õues sadas vihma, ei viitsinud enam auto juurde minna. Ärkasime Kati telefoni abil.

Hommikul sain aga tõelise külma dushi - autolaekas telefoni ei olnud.

Teadsin, et õhtul polnud ma kodus telefoni kasutanud.

Järelikult kukkus maha, kui ma sülearvuti, käekoti, raske kartuleid täis üleõlakoti ja kahe pilgeni täis poekilekotiga kõrgetel kontsadel autost majja vaarusin. Mõtlesin ju auto juures hulk aega, kas käin kaks korda või kutsun Jüri vastu - aga sain kuidagi ikka ühe korraga mindud.

Lonkisin tee autost korteriukseni mitu korda läbi. Telefoni ei olnud.

Kähku käisid peast läbi mõtted, mida telefoni kadumine tähendab. Aparaat ise - tühja sellest, see on niikuinii kolm ja pool aastat vana ning kõik teevad iroonilisi tähendusi tema katkise ja kulunud kesta kohta. Aga kahju ikka, sest seletamatul kombel oli ta mulle armas (sellepärast polnudki ma teda ka välja vahetanud) ja töötas kah hästi.

Telefoninumbrid - umbes pool aastat tagasi sundis Leivo mind õnneks kõiki kontakte mobiilist Outlooki tõmbama. Vahepeal pole ma seda küll uuendanud, kuid viimase poolaasta telefoninumbrid on lihtsalt taastatavad.

Numbrite lekkimine - mul on telefonis mõnigi väga konfidentsiaalne number. Jääb üle kaart ja IMEI kiiresti sulgeda ning loota, et telefoni leidja on inimene, kes numbreid kas üldse ei vaadanud või on tal neist täiesti ükspuha.

Abiks võiks olla variant telefoni positsioneerida. Leivol ja Alaril on mu numbri positsioneerimise õigus - näeb vähemalt, kus telefon asub.

Keset neid murelikke mõtteid tabas mind äkki telefonihelin.

Mobiil oli tõesti välja kukkunud, kuid vedeles siinsamas auto all. Täiesti alles, öisest vihmast hoolimata isegi täiesti kuiv. Ilmselt olin ma teda kukkumishetkel kuidagi kas jala või mõne kotiga müksanud ning sügavalt auto alla tõuganud.

Ja olgu siinkohal kiidetud see inimene, kes mulle juba kolmveerand kaheksa tööasjus helistas! :)

Võhandu 100: kajakis koidust ehani

Ainult pussnuge ja pisikesi poisse ei tulnud Lõuna-Eesti taevast alla sel päeval, kui toimus Eesti teadaolevalt pikim inimjõuliste ujuvvahendite võistlus ehk 100-kilomeetrine Võhandu maraton. Kõik muud sademeliigid - vihm, rahe, lörts ja lumi - olid esindatud. Kõike seda trotsides alustas 40 ühe- kuni kolmeliikmelist ekipaazhi laupäeva hommikul kell 7 oma teekonda Võrust Tamula järvelt Peipsile.

Ülivarase stardi tõttu sõitsime Võrru reede õhtul. Juba autoga teekond oli paljutõotav: Paide kandis hakkas sadama paksu lörtsist jõululund. Lõunakeskuse parklasse jõudes oli auto esiots, numbrimärk ja kajakki kandvad katuseraamid nii paksu jääkihiga kaetud, et kartsime tõsimeeli, kas kajakk mitte autokatusele lootusetult kinni ei jäätu.

Meie -see tähendab mina, Leivo ja Alar. Viimane on seekord support-tiimi asendamatutes ülesannetes ning etteruttavalt võib öelda, et mida aeg edasi, seda suuremat rõõmu tegi meile tema erkkollase jope kaldal nägemine.

Start: tuuline Tamula

Võhandu 100 start 2007Hommik on pilvine ja külm. Vähehaaval kogunevad seiklejad Tamula järve äärde. Kajakid, kanuud ja taimenid tõstetakse autode katustelt ja järelkärudelt vee äärde, pakitakse kaasa viimaseid asju. Kuna kontrollpunktidest tuleb saata sõnum oma võistkonna numbri ja kontrolpunkti koodiga, on eriline tähtsus kaasavõetaval veekindlasse kotti pakitud mobiiltelefonil. Vaadatakse taevast, võdistatakse õlgu ja säilitatakse kõigest hoolimata lustakat meeleolu. Kajakisõitjad loodavad, et sügaval paadis põlle all istudes on rohkem kaitset tuule eest kui kõrges kanuus, kanuurahvas panustab aga sellele, et reeglina õnnestub kanuus kuivemaks jääda kui kajakis. Erilise optimismiga paistab silma võistleja, kes tinahalli taeva kiuste lükkab pähe päikeseprillid.

Pool tundi enne starti hakkab sadama lund.

Saate aru: lund.

Pool tundi enne seda, kui tuleb istuda paati ning veeta seal aerust nõrguvast või kärestikest pritsivast veest märgade riietega 11-23 tundi. Ajavahemik on arvestuslikust võitja ajast finishi sulgemiseni järgmisel hommikul.

Stardihetkeks jääb lumesadu järgi, asendudes varahommikuse jäisuse ja ebameeldiva tuulega. Tamula järvest üle sõites hakkab küll kiiresti soe - alguses tõmmatakse kiirelt ja hooga -, kuid see ei tee ebameeldivat ilma siiski olematuks.

Esimene veerand: kuradi külm on
Tamulast Paidra veskini (28,4 km)

Pärast Roosisaare silda järgneb see, mis seal tavaliselt ikka: madal veetase, nii et aeruga tuleb põhjast lükata ning kajakk istub pidevalt mudas kinni. Palume eessõitva taimeni meeskonnal tõmmata sisse pisut sügavam vagu, aga nemad arvavad, et teevad siinsel künnitööl niigi parima, mis nende võimuses.

Esimene kontrollpunkt on Kirumpää sillal (stardist 7,5 km). Hakkan veekindlast kotist mobiili kohmitsema - sõidetud on veel vähe, aga sõrmed on juba kohmas -, kui Leivole tuleb õnnelik mõte. "Saada sõnum oma telefonilt!" hüüab ta kaldal meid tervitavale Alarile (võistlus on alles nii algusjärgus, et esialgu tal veel meie abistamisega tegelda ei tule). Ümbritsejate naeru saatel ("No ikka eriti mugavad!") nii jääbki. Igas kontrollpunktis ootab meid Alar ning fikseerib meie möödumise silmapilkse sõnumi saatmisega. Eriti hiljem on see määratu kergendus, kui sõrmed enam üldse töötada ei taha... Korraldajad on küll valinud kontrollpunktide kooditähed ettenägelikult niimoodi, et need saab sisestada mobiilil esimese klahvivajutusega, kuid mida aeg edasi, seda vähem tahavad sõrmed ühtegi lisaliigutust teha...

Esialgu väsimust pole, on ainult külm. Lihtsalt külm.

Seda enam, et oleme otsustanud teha rahulikku sõitu ning aeruga liiga kiiresti ei vehkle. Eesmärk on lõpetada, sest mina pole kunagi nii pikka maad kajakiga sõitnud ega kujuta üldse ette, kui raske ja kurnav see olla võib. Või kui kaua see meil aega võtab. Kajakiga sõita on küll kergem kui kanuuga ning merel tegime tunniga 10 km, aga 100 km on siiski hirmuäratavalt pikk maa ning mõnetunnise sõidu kogemust ei saa selle läbimisele laiendada.

Nii ongi, et kiiremad kajakid rebivad kaugele ette juba Tamula järvel. Kaks ja pool tundi pärast starti raiub meist mööda ka esimene kanuu. Nende tormiline algus toob neile lõppkokkuvõttes kanuude klassis neljanda koha, meie oma energiasäästliku rahuliku liuglemisega jääme kajakkide arvestuses kümnendaks.

Teise kontrollpunktini Paidra veskis on stardist 28,4 kilomeetrit. Vahepeal tibutab kerget vihma, õhus ripub veel öine jäisus. Sooja on terve kraad, ütleb Alar, kes meid vahepeal Listaku sillal tervitama ja pildistama on tulnud. Põll on märjaks saanud ja hakkab vett läbi laskma, nii et jahe nire nõrgub vähehaaval läbi riiete seljani ja sealt tagumiku alla. Leivol on käes rattakindad ning need on juba lootusetult märjad. Mina kannan villaseid sõrmikuid, mille peal kodumajapidamisest tuttavad kollased kummikindad, nii et minul on vähemalt käed veel kuivad.

Paidra veskipaisust alla sõitmine on keelatud, nii et veame juhendit järgides kajaki vasakule kaldale. Kell on 11, oleme teel olnud juba neli tundi ning otsustame siin süüa oma esimese võileiva.

Väljas tuule käes hakkab kirjeldamatult külm. Mina vahetan kuivade vastu läbimärjaks saanud pikad aluspüksid ning selle protseduuri kestel tundub kogu keha tuules jäätuvat. Kuivaks raputatud kilepüksid taas jalga saadud, hakkab aga mõnusalt soe. Või vähemalt poolsoe: igatahes vappekülm lakkab. Alar toob termosega teed ning tunnen end jälle elus olevat.

Leivo riideid ei vaheta, kuid tõmbab spordipükste peale neopreenist kalipsopüksid. Hiljem väidab ta, et ei mäleta sellest kontrollpunktist suurt midagi, sest tal olnud seal nii külm, et ta tegelnud ainult külmetamisega. Pealtki on näha, et temalgi on vappekülm, käed on hangunud ning hambad lõgisevad. Sellest hoolimata tahab ta rüütellikult keelduda kuumast teest, et mulle rohkem jääks, ja alles Alari korduvad kinnitused, et teed on tõesti palju, sunnivad temalegi soojendava topsi pihku.

Veedame seal kontrollpunktis süües ja soojenedes tublisti aega, nii et mööda läheb vähemalt viis-kuus alust, nii kanuusid kui kajakke. Aga kas söögist, kuivamisest või vähehaaval paranevast ilmast - kui jälle paati istume, on peatselt nii hea olla, et järgmine etapp möödub nagu lennates.

Teine veerand: elu ilus, jõgi äge
Paidra veskist Reo autosillani (50,6 km)

Päikegi tuleb vahetevahel pilve tagant välja. Uskumatu, milline jõud tal on! Riided kuivavad ning soojus tungib isegi läbi päästevesti.

Leevi HEJ juures pakutakse korraldajate poolt suppi, aga meie oleme äsja tublisti söönud ning nii hea hoog on see, et põrutame aga edasi. Küll aga ilmneb juba siin, et vajame Alari abi põllede kiiremaks pealesaamiseks: enda näpud on aeru ümber krampumisest nii valusaks ja kohmakaks jäänud, et igasugune aerutamsväline tegevus võtab kordi kauem aega kui tavaliselt.

Pärast Leevit läheb sõit huvitavaks. Kärestikud ja kivid, mis panevad küll kartma kajakipõhja tervise pärast, ning vanad veskipaisud. Oleme Leivo ja Alariga seda osa Võhandust kord 36-tunni võistluse ajal kanuutanud, ning üldjoontes mäletame, mis seisud ees varitsemas. Aga korraldajadki on hoolsad olnud ning varustanud kaardi abivalmite selgitustega stiilis: "Lauri veski pais. Paremalt alla. Vasakul ja keskel kivid." "Reo veski. Pane otse alla." "Süvahavva veski. Vasakult alla. NB! all järsk kurv paremale, vasakul kivid."

Vahepeal sajab loomulikult ka paar sagarat vihma, aga kuna pärast neid näitab end läbi pilvesudu taas päike, ei lase me end vihmastki väga segada.  

Kontrollpunkt 4 (stardist 50,6 km) on Reo autosilla juures. Alar koos teiste supportijatega seisab kaldal. Tuju on meil eelnenud emotsionaalsest ja vahelduva päiksepaistega ilmast nii hea, et viskame kaldalolijatega reipalt nalja. Tähelepanu hajub või õigemini keskendub kõrvalistele asjadele.

Müraki! Otse keset jõge on üksainus üksik känd ja loomulikult sõidame sellele otsa. Kajakk viskub ohtlikult küljelt küljele ning meie süda jätab ehmatusest paar lööki vahele, enne kui alus taas stabiliseerub ning me tema nina korralikult voolu tagasi pöörame.

Ja mida teevad kaldalolijad? Nad naeravad ja ütlevad, et selle nipiga -paadisolijad enda poole vaatama meelitada - oli neil õnnestunud ka enne meid sõitnud kanuu peaaegu ümber ajada! :)

Kolmas veerand: igav, tüütu ja külm
Reo autosillast Leevaku HEj-ni (70,7 km)

Oleme plaaninud, et teeme väikese söögipausi, aga jõe kaldad on siin ebamugavalt mudased või randumiseks liiga kõrged. Pealegi on kajakist väljumine ja sinna sisenemine nii pikaajaline projekt, et tuleb ikka põhjalikult kaaluda, kas tasub seda ette võtta. Nii otsustame, et sööme kajakis: üks einetab ja teine tõmbab samal ajal ka vaikselt edasi.

Varsti pärast Reo autosilda sõidame kaardist välja. Mitte et me oleksime jõelt eksinud: kuna eksida pole võimalik, on korraldajad ühe osa kaardist lihtsalt vahele jätnud. Tagasi kaardile jõuame alles mõni aeg enne viiendat kontrollpunkti, Leevaku HEJ paisu. Selleks hetkeks on stardist möödunud 70,7 km.

Kirjutades on see lühike ja lihtne, aga tegelikult üks tüütumaid etappe üldse. Vihmahood, mis enne on olnud lühiajalised kerged sabinad, muutuvad pikemaks ja jämedamaks. Ja päikest on näha harvem ja lühemat aega.Ning väsimus kipub juba kallale. Leivo väidab, et temal kipub uni peale, minul õnneks on nii külm ja märg, et uni on küll viimane, mille käes ma kannataksin.

Üks peatus tuleb meil siiski teha ja kajakist väljuda: on asju, mida kajakis siiski aetud ei saa. Pikemaks veninud peatuspausi ajal möödub meist veel kaks kanuud. Üks, tõsi küll, teeb ka ise varsti peatuspausi ja ehkki kanuust väljumine käib mugaval hop off - hop on põhimõttel, saame nad selle jooksul taas kätte.

Leevaku HEJ ei tule ega tule. Jõgi läheb laiemaks ja laiemaks ning sõit tüütumaks ja tüütumaks. Külmemaks jamärjemaks, nagu öeldud, läheb kah kogu aeg. Vahepeal pakub elevust väike konkurents ühe kanuuga, kes meie eksituse hetkel (pöörame laial saarekestega veelagedal ühest saarest möödumisel valele poole ja jõuame tupikusse) meist möödub. Järgmises kohas teeme aga parema rajavaliku meie ja oleme jälle neist napilt ees.

Lõpuks HEJ siiski tuleb. Koos Alari kollase jopega, mis juba kaugelt silma rõõmustab.

Joome teed, sööme kolmanda võileiva. Mina vahetan taas kord pesu, et viimase kolmandiku alguseks oleks naha vastas kuivad püksid. Kuna jälle tikub ligi hommikust tuttav vappekülm, tahame lõpuks ainult ühte: kiiremini kajakki, aer pihku ja minema! Kanuumehed peatust ei teegi, vaid põrutavad joonelt edasi.

Viimane veerand: igav ja poolik
Leevaku HEJ-st Võõpsuni (93 km)

Järgmine kontrollpunkt on Räpina HEJ paisu juures ning sinna on 13,3 km. eelmise 20,1 võrreldes on seda tublisti vähem ning keegi kaldalolijaist lohutab ka, et see pole nii tapvalt igav kui eelmine.

Ilmselt on sel lohutajal hea huumorimeel. Räpinasse jõudnud (stardist on möödunud 84 km) olime kõriauguni tüdinud. Vahepealse teekonna jooksul ma juba peaaegu nõustun Leivoga, et kajakis tõepoolest saab külma ja märja kiuste magama jääda. Lihtsalt igavusest.

Selleks, et me siiski magama ei jääks, saadab ilmataat vihmale vahelduseks rahet. Raheterad on suured nagu herned nig kui selline näkku tabab. on ikka parasjagu valus.  

Leivo, kes on vahepeal märgade rattakinnaste kasutamisest loobunud ja sõidab edasi paljakäsi, ütleb end olevat kätetu. Et kätel on rahe- ja sellele järgnevas lörstisajus nii külm, et käsi lihtsalt ei tunne. Aga kuna need on külmunud õigesse asendisse, kõvasti ümber aeru, siis aerutada saab.

Aerutamisliigutus on omandanud teatud monotoonsuse ja automaatsuse. Väsimust (veel? enam?) justkui ei tunnegi. Kajakis tunneme end nagu oma elemendis, kuid ainult selle hetkeni, kui sealt tuleb korraks lahkuda.

Räpina HEJ-le lähenedes näeme kaldallisaks Alari kollasele jopele ka elektrisinist, mida teame kuuluvat ühele meist Leevaku HEJ-s möödunud kanuuvõistkonna meestest. Arutame, et mida nad seal küll nii kaua teevad: meie Leevaku peatuse ajal pidanuks nad meist ju kaugele ette jõudma, nüüd aga seisavad võidetud aja siin kontrollpunktis tasa.

Vastuse saame randudes, kui meie juurde tuleb lisaks Alarile ka korraldajate esindaja.

"Finish on Võõpsus," ütleb ta. "Peipsil tõusis tuul ja laine, nii et pärast seda, kui kolmas kajakk juba tormi kätte jäi, enam Peipsile ei lasta."

Võõpsuni on ainult 9 km.

Nüüd pole ka meil enam erilist kiiret. Varem olime võistelnud iseenda ja ajaga, et enamvähem valgevarus lõpetada jõuaks. Nüüd, kus lõpust 7 km maha võetud, pole pimeda peale jäämisega enam mingit muret.

Võhandu 100, 2007 a. 2. koht finishisHiljem kuuleme kolmandas kajakis olnud Ivar Hütilt, et tuul ja laine olid tõesti tekkinud lausa loetud minutite jooksul. Mõnisada meetrit enne finishit oli ilm äkki täiesti ära pööranud ning lõpetamine oli olnud tõeline võitlus. Pildil finisheerub 2. koha saanud tiim ja ka nende selja taga on juba kurja lainet näha, isegi nii kalda ääres.

Peipsi laine on ka salakaval, selline lühike ja terav, nii et randuva kajaki heitlust vaadanud korraldajate peamine mure oli olnud, et ega ometi mõni kanuu ole juba Võõpsust läbi lipsanud ja järvele jõudnud. Sest kui kajakk on siiski meresõiduks loodud, siis kanuul pole selliste lainetega võideldes mingit lootust. Kibekähku korraldati edasine finish Võõpsusse.

Kahtlemata oli see tark ja mõistlik otsus, ehkki - tuleb tunnistada - kuulmise hetkel suur pettumus. Jõel ju seda tuult ei tundnud ja lainet ei tunnetanud ning hoolimata tuimadest kätest, valutavast istmikust, külmetavast kehast ja üldisest tüdimusest polnud paradoksaalsel kombel mingit rõõmu raja lühendamisest. Küllap valdas sama tunne ka kanuumehi, kes selle peale kaldale pikalt passima jäid.

Külm, külm oli see, mis meid lõpuks siiski paati ajas ja edasi tõmbama pani. Asendamatu Alar aitas põlled peale ning ulatas aerud - ja siis olime taas oma elemendis. Kajakis ja vees, harjunud aerutamisliigutusi tehes.

Finish
Võõpsu, 93 km

Kell 20:17 Võõpsu finishisse jõudes on enesetunne veel selline, et vajadusel tõmmanuks edasi mitte ainult ärajäänud 7, vaid kasvõi 27 kilomeetrit. Sellest hoolimata, et sõidetud on juba üle 13 tunni: olime ju viimase kolmandiku alguses arvestanud, et lõpetame neljateist ja poole tunniga ning jõu- ja ajavarusid sellele vastavalt jaotanud.

Hea tunne lakkas muidugi niipea, kui kajakist välja saime. Samal hetkel, kui meie jalad maad puudutasid, muutusime kõige suuremateks äpudeks maamunal.

Lõdisemine ja vappekülm. Kohmakad käed, mis päästevesti lukkugi lahti ei saa. Neetud, kellel tuli õnnetu mõte teipida kinni jope varrukaotsad? Nüüd ei saa jopet ju kuidagi üle käelabade tõmmata ja teipki ei tule enam ära! Kes pakkis mu riided nii korralikult, et nüüd tuleb lahti tõmmata kotilukk ja alles siis jõuab kuivade riieteni? Kuidas küll saada selga kuiv pluus, kui keha on märg ja pluusivarrukad jäävad lihtsalt kinni?...

Ma tegelikult siiamaani imestan, kuidas me kõige sellega lõpuks toime saime. Kuidas said riided vahetatud, kuidas jõudsid märjad asjad autos õigetesse kottidesse ning kuidas sai kajakk autokatusele kinnitatud. Ilmselt tegi seda kõike Alar :)


______
Tulemused. Oleme 16. kohal ajaga 13:17. Võitja aeg on 10:53 (läbides seejuures 100 km, meie 93 km), viimane lõpetaja jõudis 93 km finishisse 18:32. See tähendab, et viimased finisheerusid pool kaks öösel - vaat see on lugupidamist vääriv visadus ja vastupidavus!

Järgmise päeva tunne. Olin arvanud, et ei saa hommikul voodistki välja, sest kogu keha on valus, aga tegelikult on üllatavalt mitte-valus. Kõige halvemas seisukorras on sõrmed, mis on paistes ning mida ei saa hästi ei painutada ega sirutada. Valusad on küljepealsed "heinaniitmislihased" ning kätt tõstes algab umbes üla kõrgusele jõudes valus. Samuti annavad tunda kaelasooned. Muidu aga - täiesti korras!

Ainult väsimus on suur ja valdav. Üleni.

Leivo kokkuvõte on siin. Alari pildid koos kommentaaridega on siin. Ka selle loo juures olen kasutanud Alari fotosid. Ott Nelsoni tiimist kirjutab oma muljeid. Ivari pildid on Nagis.

Juhe koos

Reedel inimesed muudkui tahtsid mult igasuguseid asju.

"Kas Valdo esitluse materjalid on juba koos?"

"Saad sa mulle oma konverentsiettekande materjalid saata?"

"Palun, kas meil oleks võimalik saada EMT-poolsed materjalid selles projektis?"

"Kas Kadri juba saatis sulle oma materjalid?"

Nii et kui helistas Leivo ja küsis, kas mul matimaterjali on, küsisin ma esimese hooga, millise Mati ja millise projekti omasid.

Tegelikult muidugi küsis ta matimaterjale selle pärast, et olime valmistumas Võhandu maratonile (100 km kajakiga!) ning kajaki istmele oli vaja tavapärase magamismati materjalist pehmendusi.

Tööl aga... Tööl on aga jah nii, et kui ma järgmise nädala üle elan, siis elan ilmselt veel kaua.