Maroko-nädal möödus kiiresti nagu unenägu. Kummaline on taas kontorilaua taga olla...
Maroko reisikiri tuleb kindlasti ka ja Leivo tegi ka hulga pilte - aga kuna meil on kokkulepe teha sellest kõigest lugu Go Discoveri järgmisse numbrisse, siis enne ajakirja ilmumist midagi siia üles ei riputa. Nii et väike eelreklaam Go Discoverile: ostke ajakiri, mis on loomulikult ka muude artiklite osas lugemist väärt :)
Maroko on tore koht kaimaks mitteturisti radu. Meie oleme juba:
* soitnud prusakatest kubiseva rongiga, jagades kupeed moslemite perekonnaga
* kolanud potitehases; kus tehakse keraamilisi potte, liudasid, ahjupotte ja muid suuri savinousid (ostsime sealt Maarele ja Heitile kingituse :)
* soonud kohalike valmistatud toitu (ikka neis savipottides)
* nainud Marokos rohkem lund kui Eestis sellel talvel (Toubkali tipp oli liustik)
* imetlenud Atlandi ookeani
* ja muud toredat.
Tervitame!
Ei läinud aastatki aega, kui ma lõpetasin kurtmise ja juba ajasingi korda oma ripakil asjad. Taas on mul olemas panga deebetkaart ning sisse on antud juhilubade vahetamise taotlus - load saan kätte ülejärgmisel nädalal.
Juhilubade jaoks vajaliku tervisetõendiga läks kah libedalt. Kõige rohkem pelgasin silmaarsti.Mul on tugev lühinägelikkus ning vanasti muretsesid tohtrid pidevalt, kas ma eluks vajalike asjadega - näiteks tahvlile vaatamisega või arvutiga töötamisega - ikka hästi hakkama saan. Tänapäeva lemmikküsimus on aga "Kas te operatsiooni peale ei ole mõelnud?" Ei pääsenud ma sellest selgi korral, aga olen juba harjunud vastama "Tänan, olen küll, ja kõigi vastava teenuse pakkujatega olen kah kursis."
Üllatus tuli aga sealt, kus oodatagi ei osanud: sõrmeotsa-vereproovi tulemusest. Mu veresuhkru tase oli 8, kaks korda kõrgem kui tavaliselt. Kuna andsin vereproovi 2. jaanuaril, oli põhjuseks ilmselt küll ülemäärane magusasöömine pühade ajal... Nii sain tervisetõendi küll kätte, kuid pean lähiajal minema kordus-vereproovi. Ja kui selle tulemus on üle 6, siis juba veenist vereproovi andma, et võimaliku suhkruhaiguse riske tuvastada. Arst soovitas ka oluliselt vähem komme süüa vahepeal :)
ARKi osas võin aga soovitada, et sinna ei tasu minna vahetult tööpäeva alguses või lõpu eel. Enamikul inimestel tuleb täpselt samasugune nutikas mõte, et näpistaks ARKi aega oma tööpäeva algusest või lõpust, ja siis on seal suur tunglemine. Vaatasin ühel hommikul neid horde, kuulasin infosekretäri soovituse ära ja läksin uuesti täna pärastlõunal. Sain poole tunniga nii pildid tehtud kui taotluse sisse antud.
Nii vähe ongi rõõmuks ja endaga rahuloluks vaja!
Tere turunduspealik rääkis kord ühel konverentsil, kuidas Tere piimal on õnnestunud eristuda pakendi kaudu - et üldiste siniste piimade vahel paistab punane Tere säravalt silma, siis tuli veel korgiga pakend ja nii edasi. Aga täiesti teemaväliselt jäi mulle meelde juhuslikult pillatud märkus, mis meenub nüüd peaaegu iga päev, kui poest piima ostan. Nimelt see, et eestlased on kilepiimarahvas, enamik piima ostetakse kilepakendis. Et osalt on see kindlasti hinnapõhine, sest kilepiim on keskmiselt 2 krooni odavam kui pakipiim, aga kindlasti pole see ainus põhjus: lähinaabrid on pigem tetrapaki pooldajad, ehkki hinnavahe on proportsioonides sama.
Mina olen kindlalt kilepiima-parteis. Esiteks tõesti hinna pärast. Kui ostad iga päev 3-4 liitrit piima, tähendab keskmiselt kahekroonine hinnavahe 180-240 krooni kuus. Selle summa kühveldaks siis lihtsalt prügikasti, ainult selle nimel, et säästa end piima pakist kannu kallamise vaevast.
Teine asi ongi prügikast. Kolm-neli kilepakendit võtavad seal võrratult vähem ruumi kui kolm-neli tetrapakki, isegi kui neid kokku pressida. Samas peaks tetrapakk olema vist pisut loodussõbralikum. Vist. On ju seegi seest kiletatud, ehkki pealt paber.
Iseenesest ju mõttetu ja tühine küsimus, on piim pakis või kiles. Aga imelikul kombel olen ma pärast seda konverentsi poes märkama hakanud, millist piima keegi ostab. Ma ei tea, miks.
Ja ma mõtlen selle peale. Ma ei tea, miks.
Ärkasin keset ööd ebameeldiva unenäo peale: üks mu purihammas oli nii lahti loksunud, et võtsin temast kahe näpuga kinni ja tõmbasin ta tema pesast välja. Lihtsalt ja valutult. Siis aga ehmusin, tahtsin tagasi pista - aga ta ei läinud. Selle peale ärkasingi.
Ei olnud hea uni. Eriti mulle, kes ma märke, tähendusi ja ebauske kurguni täis olen. Ma olen liiga palju kuulnud, et hamba väljatulek unenäos tähendab lähedase inimese surma eeloleva aasta jooksul. Mida eespool asuv hammas, seda lähedasem inimene (noh, selle valguses pole purihammas vähemalt midagi väga hullu).
Eelmine kord nägin hamba - muuseas, täpselt samasuguse, kuid teisel pool suud asuva purihamba - väljatulekut unes 1990. aasta sügisel. Mäletan väga täpselt, sest unenäost tuli kauakestev hirm.
Kandsin seda teadmist kui taaka terve aasta endaga kaasas.
Mitte keegi, ei lähedane ega kauge, ei surnud.
Milline kergendus, kui see aasta läbi sai!
Eelmisest kogemusest innustust saanuna katsun unenäost seekord kergemini üle olla. Musta kassi ülejooksmise oma teelt olen ju suutnud inglaste kombel heaks endeks sõnuda ning seliliasetatud leivapäts ega ümberläinud soolatoos ei põhjusta minus ammu enam paanikat - milleks muretseda siis ühe unenäo pärast.
1990/91 oli pealegi mu elus väga hea aasta. Ehk on hamba väljatulek hoopis hea enne?
19. oktoobril 2005 mõtiskles Henrik blogide tuleviku üle. Muuhulgas lootis ta: „Uus kvaliteet tuleks sellest, kui kirjutajate hulka tekiks rohkem intelligentseid, informeeritud inimesi, kes actually tegeleks millegagi, kelle mõtted oleks jagamist ja lugemist väärt. Ma tahan näha blogivat suure (või minupärast kas või väikse) firma juhti. Tippriigiametnikku (okei, unistus). Tippsportlast, tipplauljat, tipp-prostituuti, tippkoristajat... Või tunnustatud akadeemiliste ringkondade esindajat, kes suudaks oma ideid uue meediumi nõutaval kujul pakkuda.”
Millele mina vastasin kommentaariumis:
"Muidugi oleks lahe blogiv tippjuht jne. Aga - ma olen väga skeptiline ja arvan: sellised blogid läheksid Dilbertit tsiteerides peatselt joonele "Since when is marketing a crime?" - ehk siis blogide kaudu hakataks (küll varjatud vormis, ent sihiteadlikult) müüma, töötajaid motiveerima, suhtekorraldust tegema, sõnumit edastama jne. /../
Ning siis läheb nii, et blogi muutub meediaplaanis samasuguseks listitud kanaliks nagu on trükimeedia, TV, raadio ja internet. Igaühele tehakse lihtsalt oma lahendus lähtudes kampaania sõnumist: no näiteks kirjutatakse lisaks lahtihüppavale pop-up bännerile ka "siiras ja südamest tulev" blogijutt."
Õnnelik inimene on lihtsalt õnnelik, oma lihtsate asjade üle. Nii on minulgi nii tööl kui kodus olnud üks lihtsalt õnnelik nädal.
Ja asi, mille üle oleme Leivoga - ja lapsed juba ka - ülimalt elevil. Aga see on veel nii uus ja algusjärgus asi, et ei taha ega tohi veel sellest rääkida, et mitte ära sõnuda. Ning võibolla ei lähegi kõik hästi, siis polegi põhjust rääkida.
Ja pooleteise nädala pärast on kauaoodatud reis low-season Marokosse. See tundub küll praegu hoopis väike asi olema, selle uue ja olemuslikuma valguses :)
Midagi halba peaks ikka kah leidma - ikka selleks, et mitte ära sõnuda. Mille üle võiks siis nuriseda? Et esmaspäeval lähevad lapsed pärast koolivaheaega jälle kooli ja siis peab jälle hakkama tund varem ärkama.
Täna hommikul oli kuidagi täiesti vale tunne tööle tulla. Hädasti oleks ära kulunud veel üks vaba päev, nii et sarnaselt jõuludele oleks tulnud tööle alles kolmapäeval ning teisipäev olnuks pärast pühade tähistamist tegemistevaba, täiesti enda jaoks.
Pärast jõule oli tööle tulles väga reibas, värske ja innukas tunne. Nüüd aga... üks päev jäi puudu.
Aasta 2007 võtsime vastu maal. Vaikselt ja armsalt. Kohal oli Kairi oma lastega - Mardil, nagu ikka, algas 1.jaanuaril kohe ka sünnipäev, sedapuhkus siis kümnes -, Leivo lastega, mina koos Kati, Jüri ja Ode Liisiga ning Kai ja Ivo.
Õhtu staar oli muidugi Pets - Kai ja Ivo kahekuune kutsikas, kelle nad eelmisel päeval olid võtnud. Petsiks ristisid lapsed, vist Ode eestvõttel, ta praktiliselt samal hetkel, kui väike vänderdis Ivo põuest välja tuli. Ja kui õhtu edenedes hakkas algul sellesse nimesse pessimistlikult suhtunud Kai teda samamoodi Petsiks kutsuma, on nüüd oht, et Petsiks ta jääbki.
Parim üllatus oli aga loomulikult see, et ootamatult hakkas vana-aasta õhtul tänavuse igikestva sula ja sellega kaasneva polaarhämaruse kiuste sadama laia paksu lund. Kati tuli õhtu eel Tartust - ta käis seal sõpradega kohtumas ja uusi sõprussuhteid sõlmimas, kuid otsustas uusaastaööks siiski maale tulla - läksin talle autoga Valgejõele vastu ning sõitsime tagasi nagu läbi nõidusliku piltpostkaardi. Lumi, lumi, lumi- raagus puude okstel, kuuskedel, maas, autotulede valgusvihus keerlemas... Mõni tund tagasi oli olnud aga nii soe, et pesime Ode ja Annaga õuel minu autot!
Väiksematel lastel oli ootamatu lume tõttu lusti laialt. Õuele kerkis lumekindlus ja hiigelsuur lumememm ning loomulikult toimus suur lumesõda. Kairi võeti õue pantvangiks ja Leivo käis teda vabastamas - selleks vormiti talle vastutulelikult isegi lumesõjakuulid valmis.
Mardil ja eriti Jüril oli varutud hulk ilutulestikku ja nii käis südaöö paiku ka meie õuel vägev tulevärk. Ramses aga õppis pauguga avama lasteshampuse pudelit.
Ja kui rahvatarkus ütleb, et hea uue aasta loitsimiseks tuleb aastalõpu pühadetoidud valmistada armastusega, siis on päris kindel: nii suure sisemise rõõmuga pole ma ammu pühadeettevalmistusi teinud ja lauda katnud kui tänavu. Või õigem oleks küll juba öelda - mullu.
Absoluutselt ja alati kuulun ma nende inimeste hulka, kes pooleldi veega täidetud anumat nähes ütlevad, et see on pooltäis. Mitte pooltühi. Tavaliselt on see vist hea, aga mõnikord põhjustab liiga optimistlik eluvaade piinlikke situatsioone.
Eile tutvustas Allfilm Tanel Toomi uut lühifilmi "Teine Tulemine". Märtsis jõuab see Sõpruse kinno, nii et soovitan: minge kindlasti vaatama! On hea ja vägagi mõtlemapanev lugu.
Lühidalt ja banaalselt öeldes räägib film sõdur-kaksikvendadest ühes kujuteldavas sõjas. Üks neist saab surma, kuid teine ei suuda sellega leppida ning tassib surnud venda kõikjale kaasa, tahtes sundida teda taas ellu ärkama. Lõpuks surnu ärkabki, aga ainult selleks, et ellujäänule kuul selga lasta. Nii et lõpukaadrites ühinevad mõlemad vennad surnud sõdurite armeega, mis marsisammul on Lõpmatusse teel.
No vat. Mina tõlgendasin seda nii, et kuna ellujäänud vend oli nii tormiliselt tõestanud oma vennaarmastust ning leppimatust kaksiku kaotusega, annab surnu talle võimaluse teispoolsuses taas koos olla. Nii et minu jaoks oli see helge lõpp.
Oleks ma siis selle enda teada hoidnud, aga ei. Millegipärast oli mul vaja oma hollywoodlikku visiooni häälekalt seletama hakata.
Filmitegijate kunstiline püüd oli aga hoopis olnud näidata traagikat, mis juhtub siis, kui inimene ei suuda kaotust tunnistada ning oma eluga edasi minna.