Get a life!

Viimasel ajal olen ma üha harvem ja ebasüsteemsemalt oma blogisse kirjutanud, nii et sõbradki mulle juba märkusi teevad. Tegelikult on mul sellest ka endal kahju, sest mõtteid on mul endistviisi palju, aga mingi veider arvutiväsimus takistab kodus läpakat välja võtmast ja neid kirja panemast. Lihtsalt ei taha seda kuiva tunnet silmades, helendavat ekraani ja klahvide klõbinat, pigem mõtlen oma mõttekeksi niisama jõude istudes või õues kõndides… Aga sellised mõtted on järgmisel hetkel läinud ja sageli neil enam sabast kinni ei saa…

Õnneks on mul pikalt peas mõtisklus Leivo 40. sünnipäeva puhul, mis vormus sõnadeks teda Tartust koju oodates, kus ta käis koos teiste robootikaringide juhendajatega robo-asja ajamas. Nädalavahetusel, oma vabal ajal, oma sünnipäeval. Oma bensiinikulu ei hakka mainimagi.

Mina tegin sünnipäevakringlit, koorisin kartuleid ja panin liha ahju. Vahepeal lugesin „Toledo juuditari“ ja mõtlesin, kui õnnelik ma olen, et mul on tänapäevalgi mees, kes teeb asju sisemise põlemisega ja läheb oma missiooni nimel kasvõi ristisõtta.

Mingi tarkusesõna ütleb, et kui sa enne 25.eluaastat ei taha maailma parandada, siis pole sul südant, kuid kui sa ka pärast 25.eluaastat seda ikka veel tahad, siis pole sul mõistust. Ma olen harva kohanud tarkusesõnu, millega ma vähem nõus oleksin! Jah, vanusega kasvab võime leppida asjadega, mida sa muuta ei suuda – kuid ka võime muuta neid, mida sa muuta saad.

Sellepärast olengi väga uhke, et oma 40.sünnipäevaks on Leivo leidnud isikliku missiooni maailma paremaks muutmiseks valdkonnas, mida ta teab, tunneb ja armastab: loodus- ja täppisteaduste õppe edendamine, mida Leivo teeb robootika kaudu.

Eks see ju iseenesest hull ole. Tuleb mingi – haridussüsteemi mõistes – „mees metsast“, kulutab raha (mida teismelisi ja noortest täiskasvanutest lapsi kasvataval abielupaaril ju kunagi liiga palju ei ole) robootikavahendite soetamiseks ning annab suurima, 30-ruutmeetrise toa robootikaringi käsutusse. Otsib endale aktiivselt õpilasi, tellib raamatuid, õpib ise, möllab suurema osa vabast ajast robootikaga seonduvate teemadega – ja jutlustab väsimatult kõigile, kes vähegi kuulata tahavad ja kel asjade muutmiseks vähegi sõnaõigust, kuidas reaalalade huvikoolitusele peab igal tasemel prioriteete seadma ja kõige kõrgemat tähelepanu osutama.

Ja ma tahaksin talle sellel teel kuidagi abiks olla! Ma ei ole – ei teagi, kas kahjuks või õnneks - naine, kes oma missiooni ja elurollina näeks sangarile hoolitsuse ja armastuse kaudu turvalise tagala kindlustamist, kuid proovin talle siis vähemalt abiks olla sellega, mida mina oskan ja mis mullegi meeldib – mõttetööga, seoste otsimisega, peaga.

Jätka oma missiooni, minu armas abikaasa

Keskmine pilt on võetud Viimsi Kooli kodulehelt (Leivo käis seal koolis tunde andmas) ja alumine on Viinis toimunud robootika Euroopa meistrivõistluste RobotChallenge autasustamiselt, kus Robootika.COM sai hõbemedali litrite korjamise võistlusel (Puck Collect).

Tiffu ja Kisti demonstreerivad oma nunnut kõhualust

Naistepäeval siras kevadine päike ning ehkki hommikul oli veel 10 kraadi külma, tundus kõik väga rõõmus ja kevadine. Esimese naistepäevaõnnitluse sain armsalt kodus kohvilauas.

Kuna naistepäevale oli ajastatud ka Tallinna ühistransporditöötajate toetusstreik õpetajatele (hmm, naistepäevaste streikidega  tuleks küll ettevaatlik olla, 1908. aastal streikisid sel päeval New Yorki tekstiilivabriku töötajad ning juhuslikult puhkenud tulekahjus hukkus 129 naist) – aga Tallinnas siiski streik toimus ja nii sõitsime hommikul tööle koos lähedalelava kolleegiga, viies ühtlasi tööle ka Leivo, kes õhtusel kliendiüritusel viibinuna oli eelmisel päeval auto kesklinna jätnud.

Ja olgu naistepäev mis iganes veidra ajalooga või kuitahes kommertslik,  ikka on rõõm, kui kolleegid ja koostööpartnerid lilli kingivad ja karukalli teevad.

Huumoripreemia läheb siinkohal kolleegile, kes kinkis Annekese šokolaadi juurdekuuluva jutuga: “Lilled oleksid mõne päeva pärast juba närtsinud, aga mina tahan kinkida ikka midagi, mis jääb – noh, puusale ja kõhule, ma mõtlen…”

Tegelikult jääb muidugi ka rõõm lilledest ning õhtusest tordist-šampusest kodus. Naistepäev on ikka üks tore päev

Täna, homme ja ülehomme toimub õpetajate streik. Õigemini küll peaks sinna vahele panema “või”, sest kõik koolid ei streigi kolm päeva – osa on valinud ühe, osa kaks päeva.

Lisaks streigivad õpetajate toetuseks (ja kollektiivlepingute seaduse vastu) transporditöölised (seisab Tallinna ühistransport), Narva energeetikud (väheneb elektritootmine) ning moraalsest toetusest õpetajatele on teatanud hulgim iga karva organisatsioone.

Ja ehkki minule on streik eluaeg tundunud pigem sõgeda ettevõtmisena (ei saa nüüd normaalselt asju aetud, tegutsevad nagu lapsed liivakastis “mina enam ei mängi, vaata ise, kuidas saad” põhimõttel!), siis õpetajate poolt olen seekord täiega.

Sest ka teine pool on antud juhul pikemat aega käitunud samasugusel lapselikult ignorantsel moel. Kui sa ikka räägid ja räägid ja räägid oma asjast, aga teisel poolel tõesti poleks nagu kõrvu peas (Marju Lauristini tabav väljend), siis jääb tõesti üle ainult see, et ise samal moel käituma hakkad.

Pealegi on õpetajad ajanud seekord oma streiki väga intelligentsel moel. “Seekord” ütlen ma sellepärast, et mõne aasta tagune õpetajate väikestreik oli küll pigem piinlik emotsioonidesse laskuv üritus. Nüüd aga on kõik selgitused, mida meedias jagatud, olnud arukad, asjalikud ja argumenteeritud, isegi kui nad on emotsionaalsed.

Ja kindlasti mängib õpetajate toetamisel rolli ka hiljutine ACTA- diskussioon, kus vastalistel soovitati fooliumimütsi kanda ja seemneid süüa. Jah, nõus, peaminister ütles seda tõesti konkreetse artikli kirjutaja, mitte kõikide ACTA-vastaste kohta, aga sõltumata adressaadist oli sõnum ise sama kui õpetajatele: täielik soovimatus teise poolega dialoogi astuda.

Ja kui juba meie president peab ütlema, et õpetajate streik on sisuliselt tegemata jäänud töö tulemus, siis ma küll ei kujuta ette, mis tundega saavad asjaomased ametnikud edaspidi oma tööd teha. Või siis hajub vastutus nii ära, et keegi seda oma tegematajätmisena ei tunne ega selle eest vastutust ei võta?

Ega ma ei imestaks, kui see lõpuks nii läheb. Ja seda ilmselt juba streikidega ei paranda.

Ode teeb praegu tööd, mis kahtlemata rõõmustab kõiki õigel ajal poodi sattuvaid kassiomanikke ja nende kasse: jagab kassitoidu Gourmet näidispakke ja seda tutvustavaid voldikuid.Ise on riides kah nagu tõeline gurmeetöötaja.

Ühtlasi tuletas see kassitöö meelde ka ühe suvise kassi-töö, kus Ode koos sõbrannaga kandsid linnas määratud marsruutidel ringi Friskiesi kassitoidu reklaamkassi. Pilt on tehtud ühel külmal ja hullult vihmasel päeval, kus isegi kassile tuli vihmakeep ümber panna. Panengi siia need mõlemad kasside heaks töötamise pildid.

Anno 2012 on minu esmakohtumine Barcelonaga – ja ka Mobile World Conference nimelise üritusega.

Lend Lumetuisusest Tallinnast Air Balticuga sama lumetuisusesse Riiga ja sealt juba otselennuga edasi sujus probleemideta – veebis tehtud check-in võimaldas käsipagasisse probleemideta kaasa võtta ka liigse lisakilo kaaluva koti. Ja lennukist välja astudes lõi ukselt vastu põhjamaalasele veebruaris harjumatu, aga seda mõnusam soojuspahvak – 18 soojakraadi tähendas vilus küll jahedamat tuulekest, aga päikese käes täielikku lühikesevarruka ilma.

Registreerimisega saadud Fast Track juhend võimaldas kohe lennujaamast kätte saata konverentsi badge´i, näidates ette eelnevalt saadetud QR koodi – hmm, tegelikkuses osutus see badge lihtsalt nimesildiga kaelapaelaks.

Viisime asjad hotelli, vahetasime riided ja läksime linna peale. Algasid niiöelda juurdeviivad harjutused konverentsiks: jalutuskäik La Ramblal ja mereandide restoran La Paradeta. Tiidule oli seda kohta soovitatud ning kindlasti soovitame meie ka edasi: kohaliku iseloomuga aus ja ehe paik, ka mitte liiga edev ega klanitud. Ise saab värsked mereannid letilt välja valida, need valmistatakse ning hõigatakse läbi ragiseva valjuhääldi ja üle kõrtsimelu sinu tšeki number. Õnneks tehti seda küll hispaania, mitte katalaani keeles.

Kui jutt juba keelte peale läks, siis enamasti on siin käibel ja esikohal just nimelt katalaani keel. Alates kolmkeelsetest lennujaamasiltidest, mis kõigepealt on katalaani, siis inglise ja alles siis hispaania keeles. Kõlalt on see katalaani keel, raamatute järgi segu hispaania ja prantsuse keelest, küll üsna hispaania keele sarnane, kuid see sarnasus on segadusseajav: näiteks üritad kuulata tänaval enda taga kõndivate inimeste juttu ega saa mitte millestki aru.

Valisime söögiks austrid (kuidas siis muidu ), sepoia ehk  tindikala (mis minu jaoks oli suurim üllataja, nähes toorena välja nagu valge võdisev plönn, kuid muutudes tükikaupa küpsetatuna hõrguks suupistepalaks), karpe, kalmaare, žiletitigusid (navajas) ja tiigerkrevette. Vahepalaks salat ja juurderüüpamiseks valge vein. Mmmm – ma ei ole ammu midagi nii nauditavat söönud!

Õhtul oli valdkonnajuhi tervitusvastuvõtt restoranis Taller de Tapas – kah tore koht, kus sai proovitud loendamatu hulk valdavalt oliiviõlis küpsetatud hõrgutisi. Enamasti mereande, aga ka muud. Kuivatatud või õlis küpsetatud seened, võrratud lihapalad (mis valmistatakse pikalt nullilähedases temperatuuris hoides, siis kergelt kuumutades ja lõpuks praadides), bruchettad (millel siin on ilmselt küll mingi teine nimi), vahele krevette ja karpe. Lõpetuseks šokolaad, crema de catalana (loodan, et kirjutan õigesti – kreembrülee laadne maius), krõbe õhuke kook, berliini saiakest meenutava maitsega küpsetised… Mul oli hea meel, et olin kaasa võtnud spordiriided – ette rutates tuleb küll öelda, et ma neid siiski kasutada ei saanudki.

Konverents ise

Minu jaoks on Barcelona MWC 2012 üldse esimene MWC minu elus, nii et olin vaimustuses ja elevil. Ilmselgelt põhjustasin “vanadele olijatele“ sellega nii muhelemist kui ilmselt ka meenutamist, kuidas nemad end kunagi oma esimesel MWC-l üleval pidasid.

Võimas oli juba pilt, mis avanes messikeskusele metroojaamast väljudes: soliidsetes ülikondades inimmassid (pole üllatus, et valdav osa osalejatest on mehed), sinised ZTE kaelapaelad pilti ilmestamas, suundumas sihikindlal ilmel hiigeltelgist kujundatud sissepääsu poole. (Ja kui sookvootidest rääkida, siis ette rutates võib öelda, et MWC on ilmselt üks väheseid suurüritusi, kus naised oleksid sookvootide vastu, sest elulistes pisiasjades on siin tõeliselt kasulik olla naine: näiteks saba on ainult meeste, mitte naiste tualetti )

Tuhkatriinuna konverentsil

Aga mis riietusse puutub, siis selles naiselikus plaanist oli mul peast kogu konverentsiaja peas kaks mõtet. Esimene, et mul on liiga vähe ja liiga igavaid riideid kaasas (Barcelona on tõesti linn, kus tahaks ilus ja trendikas välja näha) – ning teiseks, et miks ma ometi ei küsinud, mis selle konverentsi dresscode on. Mõtlesin, et teksad on hea mugav valik – aga kogu muu konverentsirahvas liikus ülikondades ja kostüümides (need üksikud naised). Nii et ma olin täielikult underdressed – nähtus, mida eestlannadega (ja minuga) väga harva juhtub. Aga noh, tuli siis seda tähtsam ja enesekindlam nägu pähe teha ning asjast üle olla.

Mis  tagantjärele vaadates meelde jäi?

RCS ja NFC. Need tähelühendid saavad varsti ilmselt laialt räägituks ja kasutatuks. RCS-ile on GSM Assotsiatsioon loonud ka ühisbrändi Joyn ja kui esimesel messipäeval oli RCS-teenuste boks hõre, siis mida edasi, seda enam nende populaarsus näis tõusvat. Eks nad tegid muidugi head promotööd ka, Joyni märke jagati pea iga nurga peal.

Aga mis RCS-teenused on Eestiski arendamisel, NFC samuti, ehkki esialgu veel uuringute faasis.

Nokia. Uued Lumiad paistavad silma suurepärase ekraaniga – ning on ammu aeg saada üle eelarvamusest, et Windows Phone on midagi keerukat ja ebamugavat. Minu meelest on uue Windowsiga telefonidel näiteks kontaktihaldus selline, et teised operatsioonisüsteemid jäävad (vähemalt praegu) kaugele maha. Viis, kuidas on ühitatud sotsiaalvõrgustikud, Outlook jt kohad, kus kasutaja oma kontaktide kohta infot hoiab, on mugav, ülevaatlik ning kergesti ja kiiresti hallatav. Superkaamera, mis võimaldab nii kvaliteetset videopilti, et seda võib edastada ka suurele telekaekraanile, oli muidugi kah võimas, aga mulle isiklikult lihtsalt vähem kordaminev. 

Nokia väljapanek oli ülivõimas – ka visuaalselt annavad nad märku, et tahavad nutitelefonide maailmas taas arvestatava tegija positsiooni võtta!

Huawei. Minu jaoks üllataja, sest Huawei oli mulle seostunud eeskätt odavate ja lihtsate (ja seetõttu näiteks Eestis väga edukalt müüdud) nutitelefonidega. Aga Huawei Ascend oli hoopis teine tase! Lisaks palju nutitelefoni soodsast hinnaklassist, kuid ootamatult hea väljanägemise ja mis seal salata, ka omadustega.

Huawei oli väljas ka ilmselt ühe võimsaima ja ühe enimpildistatud turundusliku objektiga: mobiiltelefonidest moodustatud tagajalgadele tõusnud elusuuruses (kui mitte üle- elusuuruses) tiivulise hobusega. See Huawei Ascendi nimeline kuju mõjus kuju laiemalt ja sümboolsemalt kui ainult telefonimudeli promo, illustreerides Huawei ambitsiooni ja potentsiaalset (lendu) tõusu.

MobiKid.net. MobiKid on Eesti firma Mobi Solutions loodud laste turvalisuse teenus (asukoha jälgimine, nutitelefoni turvalisus, abikõned jms), millele uudse aspektina on lisatud lapsevanemate sotsiaalvõrgu omadused. No ja lihtsalt uhke tunne, et eestlased kah millegagi väljas olid

Samsung Galaxy Note kunstistuudio. Samsung galaxy Note´i peal joonistasid kunstnikud konverentsikülalistest kiirportreesid. Pilt valmis, sai ühe näpuliigutusega määrata, mille peale seda trükkida – ning juba tuli ruumi teises otsas „tootmisliinilt“ mobiilis loodud pildiga T-särk või muu soovitud ese. Mobiilid sisenevad kunstimaailma! 

Presidendi kõne. Konverents poleks konverents, kui poleks vastuvõtte, õhtusööke ja pidusid. Ericssoni peol üllatas nende CEO sellega, et tõi esile Eesti kui maa, kus võrgustunud ühiskond on toonud inimestele ka reaalset kasu – ja lülitas selle peale sisse videolõigu Eesti presidendiga. Eestlane olla oli tõesti uhke ja hää sel hetkel, seda enam, et suuremate riikide kolleegide jaoks on juba põhimõtteliselt arusaamatu, kuidas üldse on võimalik PRESIDENDIGA intervjuud saada  

Eesti keel polegi alati salakeel. Minu isiklik suurim üllatus tuli TeliaSonera meediakeskuses. Ajasime Eesti ajakirjanikuga poolihääli juttu, kui üle laua istuv – mulle täiesti võõras – ajakirjanik äkki kõrvaklapid peast võttis ja puhtas eesti keeles küsis: „Eestlased?“ Osutus, et tegu oli Rootsi ajakirjanikuga, kes aga vahepeal viis aastat Eestis elanuna selle väikese rahva keele selgeks õppis.

Millest on kahju? Sellest, et linna nägemiseks jäi äärmiselt vähe aega. Ning kohalike elu-olust kuulsime ainult õhtusöögikaaslaste käest, kes olid enne teinud tuuri tuttavate pool. Näiteks masu löövat praegu täiega – koondamised, tööpuudus… Ei tea, kas sellepärast või ongi see kohalik komme, aga igal pool, kõige ootamatumates kohtades, hakkas tõesti silma kõikide asjade kiirmüügikuulutusi.

Pean tunnistama, et ega ma eriti ei maganud öödel vastu pühapäeva ja esmaspäeva: kogu aeg tiirles peas ja kuskil alateadvuses mõte "Kuhu võis autovõti küll kaduda?" Ausalt öeldes lootsin, et kui olin selle kuhugi hajameelselt käest pannud, siis une-ärkveloleku piiril võib see ehk sähvatusena meelde tulla. Aga ei. Ainult Kati nägi unes, et võti on ühe sinise auto all.

Otsisin pühapäeval veel kord läbi auto, keskendudes istme seljatoe allalaskmisel tekkiva prao läbiuurimisele. Ei midagi.

Viimane lootus oli esmaspäeva hommiku peal: et kui töölesõitjate autod maja eest lahkuvad, saan oma teekonnal ja parkimisalal kogu lume läbi saputada. Töötasingi tunnikese nagu lumemölder - ei midagi.

Siiski oli veel päris viimane lootuskiir. Seljatoe allalaskmisel tekkinud pragu uurides tundus, et kui seljatugi on taas püstiasendis, kaob praol põhi ja asjad võivad libiseda tagaistme alla. Kangutasin siis tagaistet nii palju, et ulataks pisut alla vaatama... ja mis seal paistis ?

Ei, mitte autovõti. Hoopis "Alasti päike" - raamat, mille Jüri oli raamatukogust laenanud ning haiglasse pimesooleopile kaasa võtnud. Tagasitoomisel oli see seletamatul kombel kaduma läinud - oletasime, et küllap jäi haiglasse ja ostsime raamatukogule uue eksemplari.

Aga kui nii suur asi nagu RAAMAT sai märkamatult sinna prakku tuhiseda, siis väike ja libe autovõti ju seda enam?

Kangutasin istet veel enam - ja seal ta oligi!

Ei tasu vist öelda, kui väga-väga-väga õnnelik ma olin. Kõik see luku ja võtmete vahetamise/ümberprogrammeerimise aja- ja rahakulu (viimast prognoositi foorumites kuni 1000 euroni), sekeldused, pahameel enda vastu... Nüüd oleksin nagu ootamatu kingituse saanud.

Tänavuse eel-vastlapäevaliu tegime Valgehobusemäel lumelaudadega. Sest tööandja vastlapäevaürituse võimaluste seas oli ka lumelauakool ning muidugi andis see põhjust lumelauad kokku laenata ning proovima minna.

Tegelikult,  seitse aastat tagasi olime küll Kati, Ode ja Jüriga korra Ansomäel omal käel proovinud ning   viis aastat tagasi läbisime Kuutsekal isegi tunnise lumelauakoolituse - aga peale oskussõnade kant ja keharaskuse liigutamine polnud sellest küll midagi meelde jäänud. Rääkimata sellest, et keha midagi mäletanuks.

Valgehobusemäel lumelauakoolitaja Karel oli väga hea õpetaja, kes oskas kõik liigutused täiesti algusest peale läbi võtta ning näitlejameisterlikult ette näidata ka need, mida ei tohi teha, näiteks kätega vehkimine ja “õlad ees-pepu uppis” poos. Tuleb küll tunnistada, et algul kippusid kõik järgi tegema just neid ei-tohi-teha tüüpi liikumisi

Algul harjutasime “õppesõiduplatsil”, kusjuures tekkis juba tunne, et nüüd oleme nii väsinud, et enam mäele minna ei jaksagi. Näiteks ainuüksi see, et üks jalg kinni, teisega hoogu lükates väiksest nõlvakesest üles saada, kippus jalga krambieelsesse seisu viima…  Nii oligi, et kui saabus aeg pärisnõlvale minna, oli grupist alles jäänud vähem kui pooled.

Tegelikult oli pärisnõlval pisut lihtsamgi: tööle hakkas rattasõidu fenomen, et suurema kiiruse peal on kergem püsti püsida ja lauda juhtida. Aga muidugi käisime kõik korduvalt küll istuli, küll käpuli.

Pilte palju ei saanud, sest endal oli ju vaja kah sõita Aga mõned siiski.

Laupäeval, kui valmistusime sõitma Valgehobusemäele, mõtlesin laisa inimese kombel, et kuna pühapäeval tuleb niikuinii suusatama minna, pole mõtet minu autos olevaid murdmaasuuski üles tassima hakata. Et tõstan nad pigem ümber Kati autosse, et järgmisel päeval sama protseduuri teistpidi teha.

Muidugi sai laiskus karistatud.

Ma kaotasin Kati autovõtme ära!!!

Siiamaani on täielik mõistatus, kuidas ma seda tegin. Võtsin lumelaua, pistsin tasku enda ja Kati auto võtme ja postkastivõtme (et pärast ka lehed üles tuua), tõmbasin taskuluku kinni, sõitsin liftiga alla, läksin oma auto juurde, panin lumelaua auto najale, avasin taskuluku, võtsin taskust oma auto võtme (ei märganud, kas Kati auto võti on või mitte), avasin pakiruumi, panin oma auto võtme tasku tagasi ja sulgesin taskuluku, tõstsin murdmaasuusad autost välja (vahepeal ise käpuli pakiruumi sisenedes, sest paari suusakepi käekinnitused olid suusaluugi vahele kinni jäänud), tõstsin lumelaua autosse, võtsin suusad kaenlasse, läksin Kati auto juurde, avasin taskuluku – JA VÕTIT EI OLNUD!

Tuulasime läbi kõik minu käiguteed, auto sisemuse ja ümbruse, minu riiete taskud, lumelauakoti ja tema sahtlid … ei kusagil.

Lootus on, et äkki ma siiski ei pannud võtit tasku, vaid käest kusagile ära. Või siis võtsin ta siiski mingil hetkel oma auto juures talitades taskust välja ja pistsin autos kuhugi, kust nüüd ei leia.

Varuvõti oli küll olemas ning isegi töötas (st patareid polnud tühi) ning igaks juhuks viisime Kati auto maja eest ära – et kui keegi võtme leiab, poleks liiga lihtne maja ees seisvaid autosid läbi piiksutama hakata…

Meie halvad autondus-kogemused olid selleks päevaks ühel pool, aga Valgehobusemäe parklas nägime kolleeg Toomast, kes oli jätnud võtme autosse ning löönud ukse kinni sel moel, et see lukustus. Varuvõti kodus, kodu võtmed autos… Nii ta siis veetiski pool suusa-aega hoopis autoust praokile painutades ning traadikonksuga urgitsedes, et ust seespoolt lahti saada.

Ei olnud hea päev autodega tegelemiseks, ei olnud.

Ma olen igasuguste väikeste nunnude tähtpäevade fänn - nii tore on valmistada oma armsatele väikest rõõmu.

Võib muidugi öelda, et milleks selle jaoks tähtpäeva oodata, seda võib teha ju igal suvalisel päeval, mil tuju tuleb - jah, muidugi võib, ja eks me aegajalt teemegi üksteisele toredaid pisiüllatusi ka täiesti tavalistel päevadel - aga mingi "üldise" tähtpäeva puhul on see ikka kuidagi teistsugusem. Kasvõi sellepärast, et päeva stiil ja iseloom on ette antud ning kõik saavad aru, miks just nimelt näiteks pisikesed punased või südametega kingitused või vahukoorekuklid ja hernesupp :)

Ja ei ole ju vaja üle muretseda, et tegu on kommertspühaga või võõrsilt imporditud algatusega - enda jaoks võib selle kõigest hoolimata siira rõõmuga täita.

Tagantjärele on mul kahju ainult sellest, et ei mõelnud ette sellele, kuidas tööl päeva toredamaks muuta - kasvõi tõesti üleskutsega kanda riietuse juures midagi punast või siis küpsetada timile kook. Luban endale, et edaspidi ei unusta ma üllatamast ka kolleege.