Get a life!

Paistab, et väikese korterite arvuga (8) maja on nagu väikelinn - kui väikelinnas on puudu on suurlinna muretus, anonüümsus ja tegevuste valikuvabadus, kuid pole ka täielikku maaelu avarust, siis väikeses kortermajas näed vaeva maja edendamise nimel nagu ainuomanik, kuid lisaks pead suutma läbi rääkida ülejäänud sageli väga erinevate soovide, huvide, rahaliste võimaluste ning intelligentsiga inimestega.

Me olime juba mitu kuud ajanud asja, et jagada suurema peremehetunde tekitamiseks ning maja edasiseks arendamiseks keldriruumid (mille kohta isegi maja renoveerimiseelses aktis kirjutati "valitseb uskumatu laga ja korrastamatus") ja hoovi parkimiskohad (vajalik ajaks, mil majaesine tänav muudetakse kahesuunaliseks ning seal enam parkida ei saa). Olles suutnud kokku leppida jaotuse (üllataval kombel oli rohkem sekeldamist mitte keldribokside asukohaga, vaid sellega, millise koha keegi auto jaoks saab), leppinud kokku notariaja, korraldanud lepinguprojekti venekeelse tõlke, seletanud kõigile lahti, kes nende korterist peavad kohale (kes koos abikaasaga, kes üksi) tulema ja mida kaasa võtma (mõnel oli lisaks isikutunnistusele vaja ka korteri ostu-müügilepingut), püüdnud jagu saada venekeelsete naabrite hirmust/soovimatusest notarliku asjajamise ees ("Aga me oleme ju kõik juba sõbralikult kokku leppinud ja kõik on nõus, milleks on vaja veel ametiasutusse minna?")... olime poolteist päeva enne notarit äkki olukorra ees, kus üks elanik tõstatas teema, et jagaks siis juba ära ka pööningu.

Kui jätta kõrvale ideega lagedaletuleku ajafaktor, siis idee iseenesest pole ju paha. Isegi kui arvestada, et katus on sel majal küllaltki madal ning pööning toolvärki, korstnaid, erinevatel aegadel toodud ventilatsioonitorusid jms träna küllalt tihedalt täis ning jaotamine seetõttu keeruline ja tulemuski mitte väga suure kasuteguriga. Selle konkreetse kodaniku plaan oli muidugi määratult lihtsam - kinnistada tema teise korruse korteri kohal olev pind tema korteri juurde ("Ega mul palju polegi vaja, üks toakene, seal harja all on ka piisavalt kõrgust...") ja ilma selleta ta notariaalset jagamist ei soovinud.

Aga muidugi ei saa pööningut jagada ainult ühe korteriomaniku soovi kohaselt, nii et nüüd olemegi seisus, kus tuleb notariaeg edasi lükata, kokku kutsuda ühistu koosolek ning arutada pööningu jagamist korterite vahel. Lihtsaim variant oleks muidugi see, et alumine korrus saab keldriruumid ja ülemine pööningu... aga vaadates, kui aktiivselt enamik ülakorruse naabreid keldrit kasutab, ei ole nad ilmselt valmis sellest loobuma.  

Ma olin korraks juba valmis kogu kupatusele käega lööma - jäägu see kupatus kus kurat, käin edasi kinnisilmi keldris ega mõtle "võiks ju nii teha" mõtteid, aga õnneks asus Leivo talle omase energiaga tegutsema: mõõtis pööningu üle, kaardistas kõik korstnad-postid-korstnad-aknad-käiguteed ning mõõtis välja alad, mille kõrgus üldse väljaehitamise nõuetele vastaks. Lõpuks hakkas sellest isegi paar võimalikku jaotusplaani kooruma.

Ja minu esialgne nördimuslaine muutus jälle kord uhkuseks, et küll mul on ikka tark, asjalik ja sihikindel abikaasa - sellisega koos võin ka mina rõõmuga proovida mägesid liigutada. Või isegi korteriühistu asja ajada, mis võib mägedeliigutamisest hullemgi olla :)

Ennäe, lumi on saanud napilt kaks nädalat maas olla, aga minul juba üle 30 km suusatatud Suusahundid ei võta seda muidugi nimetamisväärsekski, aga minu aja- ja spordikavades igal juhul kõva saavutus.

Esimene suusatamine – millalgi üle-eelmise nädala õhtul Harkus. Keegi kaasa ei saanud tulla, nii et täiesti üksi. No hea oligi – ma lihtsalt surin seal 8km rajal! Algus oli küll paljutõotav, vaatamata sellele, et ma esimesel kilomeetril kolm (kolm!!!) korda tasakaalu kaotasin ja istuli potsatasin … aga nelja kilomeetri järel olin ilmselgelt tempoga üle pingutanud ja edasi lihtsalt surin. Iga plakati “Oled siin” juures premeerisin end puhkepausiga ja kuidagi jõudsin lõpuks ka auto juurde tagasi.

Teine kord – sama nädala lõpus päeval koos Odega Nõmmel. Miinus kuus kraadi ja tõeline suusapidu – vaevu saime auto parkida ja vaevu mahtusime rajale. Väikeste tõusude eel oli tunne nagu Tartu Maratoni stardis – rahvas seisab ja ootab, kuni eesolijad (paljud tõenäoliselt hooajal esimest korda suuskadel) Tegime kaks kolmekilomeetrist ringi ning minu rõõmuks oli tasakaal tagasi tulnud. Esimese ringi sõitis Ode kiiremini kui mulle meeldinuks, aga teiseks ringiks võttis tempo maha.

Hakkasime juba auto juurde minema, kui nägime saabumas Karini peret koos Mummiga. Ajasime natuke juttu ja otsustasime siis koos nendega taas rajale minna. Ilmnes, et Martin (peatselt 12) on suusatamises teinud mingi äkilise arenguhüppe, nii et koos temaga sõitmine on juba täiesti sõitmine ja tema uisusamm on kindlasti ilusam ja stiilipuhtam kui minu oma. Tegime sel moel veel kaks ringi, samal ajal kui Mummi pakkus seltsi Helenile ning nemad olid ühe ringi peal klassikafännid. Nii et kokku 12km.

Kolmas kord – täna Harkus. Jälle üksi ja kuna alustasin rahulikumalt (ja eks eelnev harjutamine ole kah mõjunud), tegin lausa kaks ringi. 16 km. Harku ring on tegelikult üsna igav, aga see igavus võimaldab mõtteid korrastada, igasuguseid asju läbi kaaluda ja plaane pidada. Seekordse pooleteise ringi puhaskasu oli näiteks ühe materjali struktureerimine – olin enne juba pikalt mõelnud, kuidas seda kõige selgemalt esitada, suusarajal mõtlesingi välja.

Aga miks pooleteise ringi? Sest teise ringi viimase poole tahtsin pingutada ja sõitsin kiiresti ning siis muidugi pole enam mõtetele ruumi.

Ilmavaatlejad andis eelmise nädala keskel teada, et Eestimaa lumerekord on Vanakülas. Meil isaga oli muidugi hädasti vaja seda vaatama minna – noh, tegelikult küll oli isal vaja panna kinni soojade ilmadega avatuks jäetud keldriauk.

Nii hullu lund kui eelmisel aastal, kui käisime katuselt lund lükkamas, küll polnud, kuid siiski andis sumbata. Auto jätsime Uustalu juurde ning välja peal oli lund ikka isale üle põlve, mulle pea poole reieni. Ja õue olid kuhjunud veelgi kõrgemad meeleolukad hanged vanadesse tuntud kohtadesse – laudaukse ja uue köögi ette.

Tore käik oli. Muuhulgas nägime ära ka Roki, kes Uustalu juures meid rõõmsalt tervitama jooksis.

Ei tea, kas võtta seda nüüd hea või halva märgina harjumisest, aga komandeeringus käimine võib isegi meeldima hakata. Eks muidugi on emotsioonid praegu laes rõõmust, et lõuna möödus hea endise kolleegi seltsis, kellega sai üle hulga aja peaaegu et südamest südamesse räägitud ning et õhtul oli tiimiõhtusöögi eel tore viktoriini- ja meelelahutuslaadne mäng tahvelarvutitega. Ja õhtusöögil väga hea toit ja teiste riikide ametikaaslastega niisama lobisemine - raamatutest, filmidest, reisidest ja elust üldiselt. Mida siis ühelt komandeeringult veel tahta :)

Homme muidugi on vastukaaluks nii tihe päev, et pole vist aega ninagi nuusata. Kõige kroonks pean ka mina ettekande tegema ja koju jõuan pika päeva järel tund enne südaööd, et siis hommikul kell kaheksa kodumaise kontori oravarattas jätkata... aga jah, praegu igatahes on mul selle komandeeringu üle lausa hea meel.

Ohumärk on muidugi see, et selline korporatiivne elu võib äkki nii meeldima hakata, et muudkui käikski teiste riikidega kogemusi vahetamas ja päristööd ei teekski - eks ole selliseidki inimesi küllalt nähtud. Aga noh, kuni ma seda vähemalt ohumärgina tunnetan, see mind vast siiski ei ähvarda :)

Ilmselgelt ei ole mõistlik trügida riiklikesse e-süsteemidesse (v.a E-Maksuamet) nende avamiste esimestel päevadel - ülekoormused, vead, aeglus jne, aga mis teha, kui uudishimu on nii suur :) Nii saigi juba esmaspäeval ühiste jõududega tehtud e-rahvaloendus kogu Välja tänava leibkonnal.

Njah, eks omajagu vett, vilet ja vasktorusid selle süsteemiga vähemalt suure leibkonna puhul oli. Omavahelisi sugulussidemeid määrates muutus 77-aastane Mammu (kelle sugulust Ode Liisiga üldse ei küsitudki) tulemustes 17-aastase Ode Liisi lapseks ning Jüri (kelle raudselt sisestasin oma lapseks) minu vennaks. Mis siis muud, kui klikkida linki Tagasi, pool minutit ootust, Tagasi, pool minutit ootust jne. Kustutasin kõikide andmed algusest peale ära, kahtlustades ilmselt õigusega, et viga tekkis sellest, et leibkonnaliikmetest said kolm inimest endale süsteemis järjekorranumbri 3 (1,2, 3,3, 3), mistõttu süsteem nad hiljem ilmselt lootusetult segi ajas. Pärast seda, kui kõik said süsteemi poolt endale korduvkatsel korrektsed järjekorranumbrid, sujus sugulussidemete määramine tõrgeteta.

Aga segaseid kohti oli edaspidigi. Töökoha aadressi puhul ei piisanud valikust "Harjumaa, Tallinn", vaid oli vaja täpsustada ka linnaosa - OK, seda oleks võinud siis kohe alguses öelda, mitte lasta mul Tallinn ära valida ning nõuda siis täpsustamist (kusjuures ma hulk aega ei saanud aru, mismoodi ma seda täpsustama pean, kuni lõpuks taipasin sisestamist alustada tänavanimest, mitte linnanimest). Samas eelmise elukoha Tartu määramisel piisas linna täpsusest küll (nojah, eks Tartu olegi väiksem linn ka, aga siiski).

Mõnes kohas oli süsteem vastusevariandi minu eest juba ära märkinud (nt ei pidanud ma määrama oma perekonnaseisu, vaid arvuti oli juba teadlik, et olen seaduslikus abielus), samas mõnes teises kohas täpp arvuti poolt panduna  küll oli, kuid kui valisin Salvesta, andis ekraan veateate, et vastus on märkimata. Saa nüüd aru - edaspidi kustutasin igaks juhuks eelnevalt valmis olevad täpid ära ja märkisin need ise samasse kohta uuesti.

Ja kui oli keelte sisestamine, ei saanud vähemalt mina küll alguses aru, et kui lisad keele, mida loetelus ei ole, pead seda tegema mitte esimesele tühjale reale, vaid alles sellele reale, mis on valikust leitud keelte järel. Ja kui tahad selle järel uuesti võtta etteantud valikust keelt (need tuli sisestada oskuste pingereas), tuleb see võtta jälle eraldi realt. Kõik selgus katse-eksituse meetodil.

Aga tehtud ta igatahes sai. Ent kui oleks minu teha, suunaksin ma kõik süsteemiarendajad Maksuametisse koolitusele. Sest sellist vatti, mida tuludeklaratsioonide sisestamise esimestel päevadel saavad nende Vaarikad ja muud toreda nimega serverid, pole ilmselt küll kuskil mujal - aga kõik toimib! Vigadeta.

______
Täiendatud. Delfi ajakirjanikud on enamlevinud vigade kohta ka kommentaari küsinud ja esitavad õige käitumise juhised.

Kuni 2011.aasta eelviimase päevani paistis, et meil tuleb rahulik kodune aastavahetus – Kati, Ode ja Jüri plaanisid selle veeta oma sõprade seltskonnas ning Laura läks koos Leivo emaga külla Kreetele (ja muidugi ka Marisele ja Ionale ja Alana Mayale) Šotimaale, Ramses Leivo õe Malvi (või õigemini tolle poiss-tüüpi laste) poole. Järele jäime mina ja Leivo – ja minu ettekujutuses olnuks me siis rahulikult kodus veini limpsimas ja käinuks vaatamas kultuuripealinna aasta lõppemise ilutulestikku.

Aga kõik läks teisiti.

Muutused algasid sellest, et Elo viskas Facebooki üleskutse, et eriliselt sooje ilmu kasutades võiks ju veel vana aasta sees kajakitrenni teha. Ja ta mõtles seda täiesti tõsiselt – nii et läbi tuli arutada ainult tehnilised pisiasjad (kuhu minna, mis seltskonnaga, kust ja kuidas saada kajakid jne). Igatahes 30.detsembri õhtul paistis, et homme tuleb minek Kolga lahe väikesaartele.

Aga ikka läks kõik teisiti.

Elole laenutatav ja Leivo poolt autole tõstetav Silveri kajak asus Oti keldris (jaa, seiklusspordiga tegelemine pole üldse lihtne, sellised mitmeastmelised skeemid varustuse haldamisel on pigem reegel kui erand ) ja kui me Leivoga sellele järele läksime, hakkas Ott väikese veini juures veeretama juttu SKM-i jõulupeost Valgerannas. Ning paari tunni pärast oligi asi nii kaugel, et kajakiseltskond läheb merele Valgerannas ja võtab uue aasta vastu koos SKM-iga. Mis lahtiseletatult on SigaKõvade Meeste sõprusklubi – tegelased, keda kõiki ma muidugi teadsin, enamikku tundsin põgusalt või pisut rohkem ja mõnda üksikut ka hästi. Nii et natuke nagu võõrale peole mineku tunne oli – aga, noh, nende inimeste kohta kujunenud positiivse mulje baasil võis igatahes uskuda, et võõristusprobleemi ei tule.

Elo jaoks tähendas muutus plaanides muidugi seda, et ta sõitis Tartust Pärnusse Tallinna kaudu, alustades päeva vist kuskil pool viis hommikul. Ja juba kaheteistkümne paiku oli kogu kamp nii kaugel, et sai Villa Antropoffi taga rannal kajakid vette lükata.

Päikest, tuult ja lumetormi

Ilm oli Pärnumaal täiesti uskumatu: soojakraadid, päike ja kevadiselt punetavad puud. Sõitsime mööda rannaäärt Pärnu poole, ringiga ümber Pärnu muuli ja mööda Pärnu jõge linna sisse, plaaniga sõita kuni Sindini.

Jõele läksime sellepärast, et Leivo sõnul saab jõel vaadata ikka nii vasakule kui paremale. Eks me siis vaatasimegi: jõesuudmest nähes näib Pärnu küll pigem tööstus- kui kuurortlinn, aga huvitav sellegipoolest. Päris tore oli ootamatust rakursist näha Pärnu Kontserdimaja, Port Arturi kaubanduskeskust ja muid varem maalt tuntud objekte.

Pärnu teise sillani jõudes oli küll selge, et plaane tuleb veelkord muuta ja Sindini me seekord ei sõida. Päike oli veeremas, tuul tasapisi tõusmas ja kui tegime mustikapiruka-pausi, hakkas niiskeks saanud riietes kiiresti külm. Tuju aitasid tõsta sillalt üle sõitvad ratturid, kes muretsesid, kas meie tagumikud ei külmeta – tänud küsimust, aga tagumikud tundsid end kõigist kehaosadest  ilmselt kõige paremini, sest nende ja istme vahel oli külma isoleeriv matt ja nende juurde põlle alla ei ulatunud ei tuul ega vesi. Aga hoolimata tagumike suhtelisest heaolust tundus väga õige hetk tagasi keerata.

Esimene osa tagasiteest möödus nagu lennates (külm oli vaja kehast välja saada!) ning Pärnu muuli otsani jõudes saime imetleda kõige erkroosamat päikeseveeremist. Muidugi ei teinud me seda paigal seistes, vaid usinalt päikeseloojangusse aerutades – aga ikkagi oli talvine päike kiirem ning õhtu meie ümber hakkas kiiresti hämarduma.

Ja tõusis laine, mis koos ebamugava ja kajaki jaoks ohtliku taganttuulega suunahoidmise raskeks tegi. Kõige krooniks hakkas sadama – või lausa tuiskama – lund, nii et viimased kolm kilomeetrit tõotasid tulla tõeline põrgu. Sebisime end kiiresti kalda lähedusse, et võimaliku ümbermineku korral oleks vähegi turvalisem – asi pole ju mitte ujumisoskuses, vaid vette sattumisel alajahtumise ohus, nii et kiire kaldalesaamine olnuks võtmeküsimus.

Õnneks aga otsustas lumesadu meie peale halastada ning lakkas. Vaibus ka tuul ja kohe alanes lainegi, nii et maabumisel polnud enam suurt midagi häda. Leivol oli lausa nii hea (või siis nii külm?), et kui ta nägi vahepeal maad mööda villasse jõudnud seltskonna parimaid poegi jooksma minemas, viskas temagi ruttu jooksuriided selga ja ühines nendega.

Kas banaan kasvab puu otsas?

Joosta sai muidugi selletagi – aastalõpupeo esimene osa oli sportlik, kus tiimid pidid end proovile panema viktoriin-orienteerumisel. Või kuidas iganes nimetada võistlust, kus iga punkti eel pidid kolme valikvastusega küsimuse juures otsustama, milline valikutest on õige. Iga valiku kohta oli kaardil ja maastikul punkt – õige variandi juures täht, mille pidid kohale jõudes ütlema, valede juures silt VALE. Nii et lucky you, kui vastust ei teadnud ja huupi valikus õnne ei olnud, pidid kõik punktid läbi jooksma (tuliseid diskussioone tekitas hiljem saunaski näiteks küsimus, milline vili ei kasva puu otsas – õige vastus valikust oli banaan, mis on ju rohttaim, aga esimese hooga ja võistlustuhinas oli raske seda välja mõelda). Mehed, muide, ei tohtinud joostes kaartigi kaasa võtta, vaid pidid lippama mälu järgi, aga valdavalt tipporienteerujate seltskonnas see muidugi probleem polnud. Naistele halastati ja lubati metsa ikka kaart kaasa võtta.

Nii mind kui Leivot vaevas ilmselge intelligentsuspuudulikkus – Leivo jooksiski vist oma esimeses ringis kõik võimalikud valikud läbi ning minagi ei teadnud, kes moekunstnikest natsidega koostööd tegi: Lagerfeldt, Boss või Armani. Olin aga oma arust äärmiselt kaval ja mõtlesin, et küllap on punkt kõige kaugema valiku juures – ainult selleks, et jõuda Lagerfeldti valikuni ja lugeda kohale jõudes punaselt sildilt VALE… Ja ega edaspidi palju paremini läinud, ainult ühe punkti sain kätte esimesel katsel – aga elu ei pea mitte kerge olema, kompensatsiooniks trampisin pimedas punkti nägemata selle ümber mitu ringi, möödudes temast nii umbes sammu kauguselt… Igatahes oli hästi vahva see ristirästi läbi pargi jooksmine, samasugused pealampidega jooksjad ümberringi.

Siis oli saun, söök-jook – ja uus viktoriin, seekord küll orienteerumiseta. Küsimused varieerusid teletupsude tundmisest Mnemoturniiri vääriliste huvitavate faktide tuletamiseni –koostajad olid ikka tõsiselt vaeva näinud! Ja au tuleb anda ka nende leidlikkusele! Näiteks küsimus, mida keegi ei suutnud ära vastata, oli “Mille pärast on see mägi maailmakuulsaks saanud (te kõik olete sellega kokku puutunud)?” Juures oli lainja rohelise künka foto – kaalutlesime läbi kõik kristlikud mäed (no et kõik oleme mingil moel sellega kokku puutunud) ja pakkusime lõpuks Hollywoodi mäge, kust kuulsad tähed eemaldatud – aga õige vastus oli “Windowsi taustapilt”. Selle peale tõesti ei tulnud!

Kuna me telekat ei vaadanud ja seega presidendikõnest osa ei saanud, tuli president ise meie juurde. OK, väljaprinditud näomaski kujul, mis aga tema väärtust sugugi ei kahandanud, seda enam, et kikilips kenasti olemas oli…

Aastavahetus möödus nii võimsa ilutulestiku saatel, et üle lahe ulatuvat Pärnu linna ametliku poole polnud kellelgi mahti vaadata ning pea kõik seltskonnas viibinud väikelapsed (vist tükki 24) ehmunult registrid valla päästsid ja tuppa tagasi tahtsid.

Ah jaa, muidugi oli veel üks viktoriin – pidi ära tundma telesaadete, seriaalide ja filmide tunnusmuusikaid. Mis samuti oli väga lõbus, ja kahtlemata ka hariv.

Kokkuvõttes oli väga-väga-väga tore pidu ning mul on suur heameel sinna sattumise üle. Ja muidugi aitäh kõikidele korraldusega vaeva näinutele!

Uus hommik, uus aasta… uus sport

Uue aasta algus tervitas kirjeldamatult ilusa miljonivaatega läbi villa klaasseina: päike, männid ja peegelsile meri, maas ja puudel kerge valge kirme. Sigakõvemad pidutsejad palusid hommikusöögilauas tiksudes seda esimest küll mahedamaks keerata, mina olnuks valmis klaasseina taga veel pikalt mõnulema – aga Leivo hakkas tasapisi veeretama, et tuleks ikka veel kord merele minna. Lõpuks oli veeretamine nii kaugel, et olles korraks lauast kadunud, ilmus ta tagasi juba täisvarustuses (olgu, aer ja põll olid puudu)… ja muidugi tuli siis teistelgi hakata end tasapisi liigutama.

Tegelikult oli merel eriti mõnus. Soe päike tekitas illusiooni lausa päevitamisest ja kuna ka sõitsime ainult 10km, ei saanud riidedki väga märjaks ega sellest tingitud külm keha ligi.

Autoga tagasi Tallinna sõites hämmastas aga Rapla maakonnast alanud paks lumi – mujal Eestis oli vahepeal saabunud talv!

__
PS: Lisatud pilt on Elo andmetel Rene Ottessonilt, viimase andmetel aga tundmatult autorilt. Mine võta siis tõde kinni, kui Autoriõiguste Ühinguga viitamise pärast  seletamiseks läheb 

Kui eelmisel aastal roomasime kuuski uues Mummi ja Odega kõhuni lumes, et üldse väikeste kuuskede kasvukoha-sihini jõuda, siis tänavu jalutasime Leivoga hõlpsalt kohale mööda käsnana vettinud maad. Samavõrra lihtsam oli ka ilusaid kuusekesi välja valida – ei pidanud neid vaatlemiseks kõigepealt lumest välja kaevama. Ainsa väikese ebamugavusena sabistas vihma.

Muidugi oleks jõululikum kuusetoomine selline nagu mullu. Aga aastad pole vennad ja hangesid tellimise peale ei tule – lohutusena leidsime tänavu siis ilusamad kuused, sest valimine oli ikka oluliselt kergem.

Mummi oli kuusetoomispäeval tööl ja Ode arvas, et ilma Mummita pole see kuusetoomine ikka päris õige, nii käisimegi seekord Leivoga kahekesi. Sest muud päevad ei sobinud mulle ja ehkki Ode mittetulemisest oli mul kangesti kahju, ei raatsinud ma egoistlikult ennast üritusest kõrvale jätta.

Maal nägi üldse kõik välja nagu aprillis. Eks selliseid lumetuid jõule ja aastavahetusi ole ennegi olnud (viimati näiteks 2008), aga vahepeal harjus põhjatalvede (ja troopiliste suvedega) nii ära, et tundub juba veider see Eestimaa tüüpiline jõulu- ja jaanipäevailm, kus on +9 kraadi ja sajab vihma…

Igasuguste kapist-välja-naljade ajastul on vahelduseks tore leida mees kapis (või kapil, kuidas nüüd võtta). Leivo nimelt ehitab magamistuppa riidekappi ja ehituse vahel tuleb mõtlikul moel lae all istumas ja maailmale ülevalt alla vaatamas käia. Siin kodus meil ju kassi ei ole, aga toredat põikpuud ei saa ju lasta kasutult seista!

Kui Leivo hakkas vahetama kõdunenud keldriaknaraami, tuli pehkinud puu ja paekiviseina vahelt välja Perekonnaleht nr.26 aastast 1913. Ilmselt oli seda siis aknatihendamiseks kasutatud.

Muidugi oli ajalehest pea saja aasta jooksul moodustunud ühtlane kokkukleepunud tomp, kuid ühtteist õnnestus siiski kihtideks harutada. Nii sai natuke lugeda Kusta Toomi uudisjuttu “Taremõtsa peremees ja Haaviku Mihkel” ja  Eduard Pertmanni arutelu “MIlles seisab õnn”, naerda tollaste sündsate –siivsate naljade üle ning uurida täiesti päevakajalisena mõjuvat pilti “Eestlased Austraalias”.

Muidugi me natuke guugeldasime ka. Saime teada, et Perekonnaleht oli kord nädalas ilmuv “Päevalehe, Aja ja Koidu hinnata kaasanne” ja ilmus aastast 1906. Eduard Pertmann (sündinud 1894) oli ajakirjanik ja agar karskustegelane, kes 1933.aastal uppus Viljandi järve. Kusta Toomist kui kirjanikust-ajakirjanikust ja bibliofiilist olime natuke kuulnud ennegi.

Leid tuletas mulle aga meelde, et isal on köidetuna terve hulk mitmesuguseid vanu ajalehti – väiksena oli väga põnev seda lehitseda ja keerulist vana kirja puurida… Võiks ehk praegugi huvitav olla.

Jõulu- ja aastavahetuse eelne aeg on ikka selline natuke mõtlik ja endasse- või tagasivaatav. Nii vaatan minagi endasse ja püüan aru saada, kas see, kas ma tahan kõike korraga ja palju, ikka on pikas perspektiivis kõige õigem teguviis.

Ma tahtsin saada lapsi ja teha karjääri – korraga. Praegu aga tean, et jään elu lõpuni kahetsema, et kahekuuse poja kõrvalt tööle tormasin. Kõik kursusekaaslased tegid juba ammu oma töiseid tähelende ning 90ndate alguses tundus maailm ka nii kiiresti muutuvat, et oli tunne, et kui kohe servast haarata ei saa, jäädki maha. Nüüd aga tean, et tööd jõuab teha alati ja eluaeg, aga laps on beebi ainult mõned napid kuud… Ja kui vaatan omaealisi naisi, kes lastesaamisega ei alustanud mitte kahekümnendate eluaastate esimeses, vaid kolmekümnendate teises pooles, tunduvad nad palju paremini hakkama saavat oma töö- ja pereelu ühendamisega – kasvõi juba sellepärast, et nende materiaalne olukord on emaks saades parem.

Ma kindlasti ei kahetse, et ma nii varakult lapsed sain –  nüüd on mul suurepärased kaaslased ning ma ei kujuta tegelikult hästi ette, kuidas oleks praegu elu väikeste lastega. Aga kui seltskonnas läheb jutt sellele, kas lapsi tasub saada varem või hiljem, ei visku mina tulihingeliselt oma tehtud valiku õigsust kinnitama, vaid arvan vaikselt, et pole sel teiselgi variandil viga midagi.

Või teine asi. Kui meil Leivoga ühise majaostu ja kõigi lastega kokkukolimise plaan liiva jooksis, otsustasime, et ei hakka selles suunas enam pingutamagi. Ja nüüd oleme endale ostnud hoopis tulevikukodu, selle kahe inimese oma… Kõik on taas hästi tore ja ma ei kahetse seda valikut – aga ometi toob selline kolmes kodus toimuv elukorraldus kaasa ka palju pingeid. eeskätt selles osas, et mina tahan olla vähemalt kahes kohas korraga, koos nii Leivoga kui lastega (ja miks mitte samal ajal veel ka maal ja ema-isa külastamas). Muidugi hakkab kuskilt kärisema ja lõpptulemusel on vist kõigil tunne, et ma olen koos nendega liiga vähe.

No ja kolmas. Ma tahan teha oma palgatööd (mis on hoolimata üha kasvavast pingest päris tore) ning teha seda hingega. Mis tähendab, et panustan tööle ka nädalalõppudes ja õhtuti kodus. Aga samas tahan ma vabal ajal lastega olla, Leivoga olla, sõpradega olla, sporti teha, raamatuid toimetada – viimane kõlab vist kah nagu töö, aga on mulle hoopis tore vaheldus koostööst teistsuguste inimestega  (ehkki ma vist nende teistmoodi, tundlike loominguinimeste jaoks mõnigi kord liiga ebadelikaatne või otsekohene olen, aga see ei puutu praegu asjasse). Asjasse puutub see, et rabelen nagu orav rattas – loobudes asjade valmissaamise nimel (täiesti vabatahtlikult, eks ju) elu seltskondlikust osast - kuid olles selle üle hinges rahulolematu.

Aga nagu ütleb Sinuhe: Kõik on tähtedesse kirja pandud juba enne minu sündimist. Ma tean, et ega ma ennast, oma iseloomu ja DNA-d muuta ei saa… aga ma tahan, et saaksin korraldada seda kõike paremini. Sealjuures millestki loobumata, loomulikult.