Vastu tulles laiade rahvahulkade (Ode) soovile, käisime Kristiine Spordihallis toimunud rahvusvahelisel tõukasside võistlusel. (Pilt ei ole küll seal tehtud, vaid tegu on "tüüpilise kassinäituse fotoga" Lemmik-portaalist).
Natuke kahju on alati neist ilusatest kiisudest, kes keset melu ja möödavoorivaid inimesi oma kitsukestes puurides või omaniku käte peal kohtunikele demonstreeritavatena stoilist kassirahu püüavad säilitada. Kogenud näitusekassidel pole sellega muidugi probleemi, kuid oma esimestel näitustel olijad või muidu pelglikumad või nõrgema närvikavaga "eksponaadid" on ikka päris hirmunud.
Aga ilusad on nad küll! Varem meeldisid mulle tõukassidest üle kõige pärsia kassid ja scottish fold, kuid sellel näitusel avastasin uued lemmikud: norra metskass ja maine coon. Viimased on vist ka ühed suuremad kodukassid, meie Meowist vähemalt kolm korda suuremad, aga muidu täiesti minu maitse järgi kaslased: pika karvaga ja huvitava näoga (vaata pilti)
Aga et meie Kasutu Meow ennast oma solvatuna ei tunneks, olgu öeldud, et loomulikult on meie arvates just tema maailma kõige ilusam kass ning selle kinnituseks olgu siia kallite tõukasside kõrvale pandud ka üks pilt temast - kassiarmastuse juhuslikust viljast, armsa ebasümmeetrilise ninalaigu ja erinevas kõrguses valgete sokkidega kiisukesest .
Vääna Paarti tuleb, tule Sina ka! Sellise pealkirjaga meil potsatas mõni aeg tagasi mu postkasti. Eks ma siis läksin, koos lastega.
Vääna Paarti on ühe sõpruskonna juba traditsioonidega algatus, kuhu igal aastal kaasatakse juurde ka muid tuttavaid ja tuttavate tuttavaid. Eelmisel aastal ma ei käinud, midagi oli vahel, aga kuna kõik osalenud sellest ülivõrdes rääkisid, tuli muidugi minna.
Tänavu mängis aga üritusele siga ilmataat. Paduvihm sundis kõik osalejad Parex Panga hiigelmõõtu plakatist improviseeritud varjualuse alla ning kogu tegevus oli sinna kokku surutud. Seepärast tulime üsna peatselt ära. Ode oli selle üle isegi nördinud, sest temal oli just õnnestunud võita pallide ämbrisse viskamise lastevõistlus ning ta oleks tahtnud veel olla. Aga Katil ja Jüril kui suurematel polnud suurt midagi teha ja nii sõitsime siiski läbi vihma koju.
Ma olen praegu täiesti kuri: mu võistkonnakaaslastest mehed tahavad X-Dreami kolmandas etapis kahekesi rajale minna ja mind mitte kaasa võtta. Põhjus: minu närvipõletik, mis võivat rajal äkki taas välja lüüa, mille tõttu võivat äkki ka nemad olla sunnitud katkestama.
"Sul pole mõtet tulla," ütles Leivo. Ma olen VÄGA kuri, sest ma olen täiesti kindel, et saaksin etapiga edukalt hakkama. Ravi on olnud tõhus ja õlg korras.
Miks nad mind ei usu? Ühel eelmisel korral, kui mul enne võistlust üks väike trauma oli, siis teadsin ma ise, et oleksin rajal takistajaks ja ei läinud. See peaks ju andma usku, et ma tunnen ennast ja tean, mida teen.
Ma olen tõesti nii vihane, et turtsusn täiesti lapsikult: minu poolest mingu nad ka neljandale etapile omaette või otsigu endale uus kaaslane. Minul pole neid vaja!
Viha suurendab veel see, et oleks et nad muretseksid minu tervise pärast, aga ei! - hoopis sellepärast, et äkki NEMAD peavad katkestama!
Olgu veel kord öeldud: olen kuri.
Piibel ütleb, et sinu patud nuheldakse sinu järeltulijate kätte neljandast põlvest saadik. Tänapäevane majanduselu ütleb, et USA patud nuheldakse kogu maailma kätte Euroopa kääbusriikidest saadik.
Ei saa väikeses Eestiski üle ega ümber Sarbanes-Oxley Act’i mõjust ettevõtete juhtimise kontroll- ja vastavussüsteemidele.
Finants- ja infotehnoloogilises pooles on ulatuslik audit ettevõtte tegevuse Sa/Ox-iga vastavusse viimiseks põhimõtteliselt isegi õigustatud, ehkki on mõnesaja töötajaga firma puhul pehmelt öeldes üle paisutatud. Kui aga asi hakkab puutuma personalipoliitikasse ja üldjuhtimisse, läheb asi ühe Eestis tegutseva ja normaalsele inimestevahelisele suhtlemisele rajatud organisatsiooni jaoks - no väga pehmelt öeldes! - naeruväärseks.
No näiteks kuidas toimub kontroll, et ettevõtte juhtkond kommunikeerib töötajatele eetilisi tõekspidamisi ja eetilise käitumise vajalikkust, sealjuures veel järjepidevalt ja süsteemselt? Kas firmas on olemas eetikakoodeks ning kuidas on tagatud, et töötajad sellega pidevalt kursis on hoitud? Kas eetika kohta käiv info on muust infost selgelt eristatav ning on rõhutatud, et tegu on kõigile töötajatele vajaliku teabega? Millised kanalid on loodud, et töötajad saaksid, sealjuures veel anonüümselt, teatada firmas asetleidnud eetikakoodeksist kõrvalekaldumistest ja muudest väärkäitumistest? Kuidas on töötajad nendest kanalitest informeeritud? Kuidas toimub kontroll, et keegi kanali anonüümsust ei paljasta või seda kanalit kuritahtlikult ei jälgi?
Ja last, but not least: kuidas välditakse firmas seksuaalset ahistamist ning millised on kanalid, et töötajad saaksid seksuaalse ahistamise juhtudest juhatuse esimehele teada anda?
Auditiprojekti tervikuna veab üks mu kolleeg, ja see pole talle mitte kerge. Minu asi on panustada sinna oma aega ja närvirakke, ja ka see pole mitte kerge.
Veel üks suurepärane spordiuudis Helsingi MMilt: Andrus Värnik sai odaviskes kuldmedali tulemusega 87.17, edastades teist kohta ligi meetriga.
Minu tööandja on odaviskeprojekti "Peking 2008" kuldsponsor, nii et ka spordisponsorluse seisukohalt oluline võit. Meediakajastus ja muu selline.
Ühtlasi on EMT-l kena komme, et kui meie sportlased saavad olümpiamängudel või MMil kuldmedali, märgime seda ära spetsiaalse kärjeteatega. Erki Noole olümpiavõit oli vist esimene, mille puhul seda tehti, ja siis põhjustas tavapärase asukohta näitava "Marja 4" või "Kaubamaja" vms asemele ilmunud "Elagu Erki!" ikka paraja segaduse ja isegi pahameele.Osad inimesed vist orienteeruvad kärjeteate järgi, kahtlustan ma, sest ka "Häid jõule" jõuluajal põhjustas esimesel aastal ikka pahameelt: mõnel olnuks hädasti vaja tavapärast kärjeteadet lugeda, muidu ei saavat ta aru, on ta jõulumaale sattunud või mis...
Nüüd on aga inimesed sündmuspõhise kärjeteatega ära harjunud ning kui ühe Veerpalu võidu puhul kärjeteade piisavalt kiiresti ekraanidele ei jõudnud, sattus infotelefon pahaste kõnede tulva alla: aga kuhu jääb võidule tähelepanu juhtiv kärjeteade??? ... Nojah, orienteerujate meeleheaks oleme nüüd ka õppust võtnud ning eriteade vaheldub teatud intervalli tagant tavalisega.
Kärjeteate jutt on oluline sellepärast, et täna tõstatus eetiline dilemma: kas sobib panna eestlase Soomes saavutatud võidupuhune rõõmuteade päeval, mil 14 inimest siinsamas Eesti ja Soome vahel kopteriga merre kukkus ja hukkus? ... Lõpuks siiski panime, sest teade "Värnik!" ei tohiks siiski vast kellegi tundeid riivata.
Show must go on, laulis ka varalahkunud Freddy Mercury. Aga ajalehetoimetajatel on küll halb päev: kaks suurepärast esikülge korraga, ja kasutada saab ainult ühte. Ilmselt on esiküljel siiski kopter. Hmm, kui eriti kalgilt mõelda, tähendab see, et spordisponsorid jäävad parimast meediakajastusest ilma...
TALLINN, 10. august (EPLO) - Kolmapäeval kella 12.43 paiku kukkus Naissaare lähedal alla Copterline'i kopter Sikorsky S-76C+ 14 inimesega pardal; kopteri vrakk lokaliseeriti ja see tuuakse pinnale, peaminister Andrus Ansipi sõnul on kõik pardal olnud hukkunud.
Väga kurb.
Minu töö juurest oli selle kopteri lend näha. Kolleegid veel kommenteerisid, et kuradi madalalt seekord läks.
Lisaks hukkunutele ja nende omastele on kahju ka Copterline´i Eesti sünonüümist Tõnis Lepast, kes on nii sümpaatne inimene, et sellist õnnetust oma firmale pole kindlasti ära teeninud. Tõnis Lepa toel on Copterline näiteks tasuta transportinud Soomes ravi vajavaid inimesi ja muuhulgas toetas Copterline näiteks ka KhanTengri ekspeditsiooni, aidates kanda nende kopterilennu kulusid Kõrgõzstanis.
MSNis levib üleskutse, et kaastunde märgiks tuleb panna oma MSNi nime ette murtud roos. Ma üldiselt pole kettkirjade ja ahelreaktsioonide pooldaja, aga seekord läksin kaasa. On murtud roos ka minu MSNis.
Nädalavahetuse puuladumistalgutel sain endale ootamatu vastikuse ehk närvipõletiku parema abaluu taha. Selle, et tegu on närvipõletikuga, sain teada muidugi alles täna, kui valu enam välja ei kannatanud ja testisin uut perearsti nõustamistelefoni 1220. Viimast võin nüüd soovitada kõikidele - minu kogemuseks oli väga sümpaatne ja sõbralik arst teisel pool toru, kes üksikasjalike küsimustega mu probleemi ulatuse kindlaks tegi ning ütles, et ehkki telefonitsi päris kindlat diagnoosi ei saa panna, on 99,99% kindlusega tegu närvipõletikuga. Pean nüüd võtma kolm korda päevas Ibuprofeeni põletiku raviks ning laskma määrida haiget kohta FastumGeliga. Ja muidugi teda soojas hoidma ning eriti tõmbetuule eest kaitsma.
Väljendus see närvipõletik aga kiirgava valupesana abaluu all. Valus oli pead pöörata, valus õlga liigutada, valus kätt tõsta... Ainus valuvaba olek oli see, kui käsi, õlg ja pea omavahel konkreetses paigalseisus olid. Lootsin algul, et läheb kuidagi üle, aga läks aina hullemaks. Täna hommikul ei saanud ma endale näiteks pluusi selga, sest selleks tuli liiga palju kätt liigutada. Ja tööle sõitmine oli põrgupiin, sest autol tuleb käike vahetada ju parema käega. Ega midagi, kui kord olin kuidagi teise käigu sisse saanud, sõitsin kogu aeg sellega! Ja tööle ei saanud sisse, sest vasakus käes oli laptop ja veel üks kott, aga paremaga ei saanud uksetabletti lugejani tõsta - nii valus oli. Ega midagi, kaart vasakusse kätte, tõstmisharjutused koos kottidega ja siis kiire liigutus - ikka vasaku käega - et uks lahti tõmmata.
Siis mu kannatus lõppeski je helistasin 1220.
Seda juttu kirjutan vasaku käega, parem on süles. Kui apteegid lahti tehakse, lähen kohe Ibuprofeeni ostma.
Alanud on iga-aastane ralli kooliasjade ostmiseks. Lapsed on juba mitu aastat järjest õnneks ise kirja pannud, mida neil vaja - vihikutest-pliiatsitest riiete ja jalanõudeni välja. Siis vaatame tabeli koos üle ning realiseerime vastavalt minu kriitilisele hinnangule ja finantsvõimalustele.
Kati ja Ode on juba saanud vajaliku portsu T-särke, Jürile ostsime uued teksad. Lisaks kõigile kuhi pudipadi, aga viimasega pole kaugeltki veel kõik. Katile on kindlasti vaja ka uut kotti - eelmine on aastate jooksul lihtsalt lagunema hakanud. Aga ta oli ka kati lemmik, millega ta igal pool käis. Ja siis tüdrukutele koolipüksid - eelmised on kas ära kantud või on nad neist välja kasvanud. Oh, ma parem ei jätka praegu seda nimekirja...
Raha osas peab arvestama veel 3x300 krooni toiduraha ning 2x300 töövihikute raha (Jüri töövihikute eest sai õnneks kevadel ette maksta). Mõnigi kord on need kulud mulle septembris ebameeldiva üllatusena tulnud.
Aga ka ise lähen ma kooli - jätkan hispaania keele õpingutega Tallinna Keeltekoolis. Tunnid on igal esmaspäeval ja kolmapäeval. Õppemaksu osas kauplesin siin maksepikenduse kuni septembrini :)
Nädalavahetus maal möödus suuresti talvepuude tähe all. Isa ja Toomas lõikasid suure saega ja pärast lõhkusid, meie (mina, Karin ja Kaiti lastega) ladusime lõhutud puud riita. Laupäeva õhtul sai tehtud saun ning mina käisin ekstra selle jaoks Loksalt Grossi poest õlut ja siidrit toomas.
Teine oluline ettevõtmine oli marjakorjamine: punased ja mustad sõstrad, ning nende toormoosistamine. Siin oli põhipanus naiste-laste tegevusel.
Pühapäeval kraamisime veel aida, tuues kõik magamisasemed sealt ära ja valmistades ta ette sügiseseks panipaiga staatuseks. Kõik magamisriided võtsin mina puhtakspesemiseks linna kaasa, nii et kodu nägi pühapäeval välja nagu väike pesumaja: seitse patja, neli tekki... Või siis 12 lina, 10 tekikotti ja loendamatu hulk padjapüüre.
Mammu käis aga J ja M-ga Setumaal, kus sel nädalavahetusel oli Seto Kuningriigi Päev. Kõik oli kenasti läinud, välja arvatud see, et vihm, mida viimasel paaril nädalal on pea iga päev ootamatutel hetkedel kallanud, oli pool tseremooniat ära rikkunud. Ning suguvõsale sai esitletud J uut naist, mis oli ka kenasti sujunud. Ma igaks juhuks Mammult küsisin, et mis ta arvab, kas pärast seda tseremooniat veel minul üldse sobib mõnikord koos temaga sinna minna, aga minu heameeleks ütles Mammu, et muidugi, ärgu ajagu ma rumalat juttu. Mul oli hea meel, sest nagu öeldud - pikkade aastate jooksul on J sugulased justkui ka minu sugulasteks saanud.
J-l vist seda suguvõsast lahkumise probleemi ei ole - õnneks või kahjuks polegi tema minu suguvõsasse eriti sisse elanud. Kuna ta eriti viimasel ajal peaaegu üldse maal ei käinud, võinuks ma ilmselt väga pikka aega sugulaste eest lahkuminekut peita ja nad poleks J puudumisest arugi saanud... Ent muidugi ei hakanud ma nii tegema, vaid Jüri sünnipäeval sai lahkuminekust öeldud minu vanematele ja isa sünnipäeval muudele sugulastele. Ja nüüd pole minu heameeleks seda teemat enam puudutatud.
Tänavuse kergejõustiku maailmaveistrivõistluste Helsingis tipphetki oli eestlaste jaoks kindlasti see, kui Gerd Kanter juhtis kettaheites viie katse järel Alekna ees tulemusega 68.57. Silme ees terendas kõigil vist juba maailmameistri tiitel ja kuldmedal ning kõrvus kõlas Eesti hümn võidupjedestaalil. Minul küll. Seda enam, et Gerd oli EBSi magistratuuris mu kursusevend. Väga sümpaatne kursusevend, kelle puhul kindlasti ei pea paika jutt, et sportlased olid sel ajal trennis, kui vanajumal mõistust jagas.
Aga kuuendal katsel võttis Alekna end kokku ja viimane vise viis ketta üle 70 meetri - 70.17 - ja Alekna kullale.
Jah, loomulikult oli see kõigest hoolimata Kanteri tippsaavutus. Mäletan nii hästi, kuidas ta EBSi turundusloengus, kus pidi tegema esitluse "Minu halvim turundustegu", rääkis mõnusa eneseirooniaga sellest, kuidas ta oma esimestel tiitlivõistlustel kõrbes. "Kanterit tegema", kiputakse praegugi ütlema, kui olulisel hetkel närv alt veab ja tulemust ei tule. Nii et Gerd oli igati tubli.
Aga ikkagi oli see võiduvõimalus olnud nii lähedal ning olime kodus telerite ees Gerdi kullale kõvasti pöialt pidanud.
Kati igatahes oli nii löödud, et nuttis.