Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Meile kuulub see päev

Minu pere ja töö 

Õhtuvaikuses söed

Minu käsi su peos

Sinu sõna, mis seob…

 

 Harva, kui reklaamilaul kummitama jääb. See, näe, jäi. Ilmselt kirjutan seda ka mõnelegi õnnitluskaardile või mõtlikuks jõulusalmiks.

 

Ja nüüd lähen õnnitlen kolleege turundusosakonnast hea töö puhul - see on tõesti üks õnnestunud reklaam igas mõttes.
____

Täiendus. Lisan siia ka laulu täielikud sõnad.

 

MEILE KUULUB SEE PÄEV  

Imre Sooäär

Minu karu ja pall
Minu sokid ja sall
Minu sammud ja teed

Silmist valatud veed

Minu väikesed käed
Minu päike ja päev
Minu unistus suur
Kõik mis tuleb, on uus

Minu vennad ja õed
Minu tavad ja tõed
Minu soovide puu
Kuhu kadus mu Kuu?

Minu taat ja mu memm
Sinu rula ja Bemm
Minu elatud lood
Ja mu peidetud pool

Minu maa, minu keel
Minu süda mu sees
Minu pere, mu töö
Ahjus hõõguvad söed

:,: Minu käsi Su peos
Sinu sõna, mis seob
Hoia kinni, Sa näed
Meile kuulub see päev :,:

Meile kuulub see päev...

 

 

Palgast palgani

Täna kirjutab EPL Ärileht, et 75% pangaklientidest sääste ei ole, ehkki soovituslik säästude tase oleks leibkonna kolme kuu sissetulek.

Tere tulemast klubisse, kuhu minagi kuulun! Tean suurepäraselt seda kolme kuu reeglit, aga kunagi, mitte kunagi pole mul õnnestunud sellest kinni pidada. Hoolimata sellest, et ma sissetuleku üle kaugeltki nuriseda ei saa ja kergemeelne raiskaja ei ole ma kah kaugeltki mitte.

Jah, muidugi säästan ja kogun ma pidevalt raha. Aga sellel on tavaliselt mingi eesmärk - reisile minek, laste koolialgus (millega liitub huviringide algus, kus sageli tuleb korraga ette maksta terve poolaasta tasu), mõni suurem remonditöö. Kui aga eesmärk kätte jõuab, saab kogutu kohe ära kulutatud ja tavaliselt järgneb ka mõnda aega miinuses olek, sest ma pole suutnud koguda täissummat. Siis lasen krediitkaardi miinustesse, kulutades ette ära näiteks järgmise kuu palga (muul ajal on mul kontol olemas summa, mis jooksva kuu krediitkaardimakseteks läheb) või võtan tööl avanssi. Järgmise paari kuuga tulen siis sellest august taas välja, taastades kõigepealt normaalse kulutamisrütmi ja hakates siis juba järgmise eesmärgi nimel säästma.

Aga püsivalt kolme kuu palka pangas hoida... no ma ei tea, kuidas mul küll selline pagas tekkida saaks. Sest niipea, kui on kuu -paari lõpus plaaniväliselt veidi raha üle jäänud, kohe juhtub midagi. Läheb mõni kohest asendamist vajav asi katki, juhtub veeavarii või muud sellist. Või toredama poole pealt - mõnel lapsel tekib ekskursioon, võimalus kuhugi sõita vms. Või tuleb mul endal mõte, et paneks nüüd näiteks mõne akna ette rulookardinad ;) Nii see raha siis kulunud ongi.

Muidugi, eks neis ruloodes ja reisides võimaliku säästmise võti seisnebki. Kui ma teeniksin nii palju vähem, et poleks võimalik neid kulutusi teha, siis ma neid ju ei teeks ja otseselt katki poleks nagu midagi. Elati ju ennegi, kui oja taga oldi, nagu teadsid juba seitse venda. Aga asi on selles, et mulle MEELDIB neid kulutusi teha, kui see on võimalik. Usun, et sama on enamiku selliste inimeste suhtumine, kes ei ela just otse peost suhu: kui säästmine pole hädavajalik, pole sa valmis selle nimel peost suhu elama hakkama, isegi mõneks ajaks mitte. Pigem ikka kulutad sellele, mis meeldib ja mida oluliseks pead.

Nii et elan edaspidigi palgast palgani. Ja kui midagi juhtub - töökoha kaotus, terviserike või muu halb - , eks sellega tegelen siis, kui see kätte jõuab. Loodan muidugi, et ehk ei jõuagi...

 

Ka Tilluke läks Kohvikusse

Täna hommikul oli oma puuris surnud vanem meie kõrbe-kääbushamstritest, ema Tilluke. Ta oli tõesti juba päris vana - meie koju jõudis ta aprillis 2007, nii et surres oli ta kahe ja poole aastane, mis nii väikese loomakese puhul on ülimalt soliidne iga. Eks ta nägi vanakesena välja kah - pea pealt kiilanev, koivakesed kangevõitu. Kui ukerdades selili veeres, oli hulk aega siplemist, et jälle püsti saada.

Noorpõlves oli Tilluke aga igavene kratt. Kord pistis isegi puurist plehku ja pääses napilt kassi käest.

Tillukese tütar, kes kah juba pea poolteist aastat vana, jookseb ja hüpleb nüüd puuris üksinda ringi. Üldiselt oleme pidanud neid loomakesi paarikaupa, sest nad on seltskonda armastavad olendid, aga Ode on arvanud, et enam ta endale uut kõrbe-kääbushamstrit ei taha. Eks me vaatame ja suhtleme oma hamstrikesega siis ise ja pakume talle seltskonda.

Minul aga tuleb täna läbi suure lumesaju võtta taas ette sõit maale, et sängitada Tilluke tema juba varem surnud elukaaslase Pisikese kõrvale õuekivi alla. Pisike oligi me esimene kõrbe-kääbushamster - oleme nüüdseks nende loomakestega koos elanud juba kolm ja pool aastat. Kõigepealt, mais 2006, saabus meile Pisike. Aasta hiljem tõi Ode talle seltsiks Tillukese ning veel aasta hiljem pisike suri. Mõni päev pärast Pisikese surma sai Tilluke aga pojad, kellest üks tütreke ongi nüüd meie ainuke kõrbe-kääbushamster.

Nipsu on nüüd rottide Kohvikus

arvutihiir

Täna oli kurb päev: suri Heleni rott Nipsu, kes oli ka kodurottide maailmas küllaltki noor, alla aasta vana. Ei teagi, mis tal juhtus – alles oli terve ja rõõmus, sibas ringi, ujus vannis ja tassis toitu oma panipaika… aga täna, kui Martin koolist tuli, oli ta näinud Nipsut, ninast veri voolamas. Kerged krambid… ja läinud ta oligi.

Mida teeb sellisel ehmataval puhul üks muidu suur, aga tegelikult siiski väike poiss? Martin tegi väga õigesti, helistades emale- isale ja Mummile-Vanaisale. Mummil oli õnneks ka vaba päev, nii et ta sai kohe minna abiks ja toeks. Nipsu sai pandud pappkarpi salvrätile ning nii ta seal lamas, üsna nagu elus.

Õhtul sõitsime maale ja matsime Nipsu vana kasekoha juurde maha. Me nimetame seda kohta tegelikult endiselt “kase all”, ehkki kunagist suurt maarjakaske pole seal enam ammu – sai äikese ajal välguga pihta ja murdus tormis juba pikki aastaid tagasi. Aga tema alla olid maetud Karini rott Sonny, Kairi rott Rotsu ja meie maakoer Pluuto. Selline kodune loomade surnuaed.

Nüüd magab seal, laia kännu lähistel, ka Nipsu.

Lubasin Martinile, et kirjutan üles Nipsu toredaid tegusid, et neid oleks hiljemgi hea meenutada ja nad ei ununeks. Püüangi nüüd seda teha.

Nipsu armastas koguda endale “talvevarusid”, ehkki kodus hellitatud loomana tal muidugi selleks vajadust polnuks. Vara-ait oli elutoas ühe kastikese sees ja sinna sööstis ta lausa uskumatu väledusega, kui oli laualt järjekordse palukese välja meelitanud. Just hiljuti jutustas Karin, kuidas Nipsu oli hakanud omaks pidama suurt viinamarjakobarat ning kui Karin teda takistades kobara teisest otsast sikutas, oli Nipsu kõik neli jalga vastu lauda surunud, kobarat oma poole vedanud ja vihaselt piiksunud. Selline sihikindel rott oli Nipsu.

Mõni päev tagasi pandi Nipsu ujuma. Vann oli vett täis ja Nipsu suples – ujus käppadega sibades “koera” ning oli pärast ilus puhas ja koheva karvaga. Koheva? Jaa, Nipsu oli rex-rott ehk siis pehme, kergelt lokkis karvkattega. Ja silmad olid tal mustad, säravad nagu nööbid. Üldiselt valget karvkatet ilmestas seljal olev piklik hall laik, mis ulatus kuklast sabani.

Odel aga on Nipsuga seoses üks naermaajav ründeseik, kui Nipsu kord tema käe kallale kargas ja seda näksima asus. Ode raputas paaniliselt kätt, aga Nipsu rippus seal ikka hammastega küljes. Pärast kinnistasid Martin ja Toomas, et ka nendega on Nipsu sellist ründemängu mänginud, aga Karin kinnitab jätkuvalt, et Nipsu pole mitte kunagi kedagi hammustanud :) Eks see ilmselt tõesti mingi ründemäng oli, mitte tigedusest hammustamine, sest tige polnud Nipsu kindlasti mitte.

Helen Nipsuga Kuidas Nipsu Heleni juurde sai? Helen tahtis endale 7.sünnipäevaks rotti ning nii me siis enne sünnipäeva loomapoode külastasimegi. Rocca al Mare Bosses oli ilusaid lokkis rotipoegi ning Ode oli see, kes soovitas just nimelt rex roti võtta, mitte tavalist valget, nagu Karinil Sonny auks meeles mõlkus. Asja otsustas lõplikult muidugi Helen ise, kes Nipsu teiste rotikeste seast eksimatult välja valis.

Aga miks on pealkirjas juttu rottide Kohvikust? Sest kui Helen oli veel päris väike, rääkis ta kord surnud varest nähes, et kõik surnud varesed lähevad vareste Kohvikusse ja saavad seal teiste varestega kokku. Eks siis rotid lähevad rottide Kohvikusse ning ilmselt vaatab Heleni Nipsu sealt praegu koos Karini  Sonnyga, sabad sõlmes, kuidas nende perenaistel edasi läheb.

Sünnipäev sugulastega

Minu juubelisünnipäeva tähistasime sugulasteringis. Sõpradega eh kunagi edaspidi, mitte nii kohutavalt ümmargustel tähtpäevadel :)

Ja et see ümmargune ka sugulasteringis nii hirmus pidulik ei oleks, tähistasime seda täiesti ebapidulikus ja lustlikus kohas - Nipi mängutoas. Seal on lisaks atraktsioonidega "lastetoale" ka avar tagatuba, kus täiskasvanud istuda-oleksleda saavad. Ma muide polevat üldse esimene "suur", kes seal õhtul oma sünnipäeva peab :) Lisaboonus on see, et sünnipäeval on lõbus ka noortel sugulastel, kes muidu auväärse tädi kartulisalatilaua taga sündsalt paigal püsima peaksid.

Tore oli kõiki jälle näha. Hakka või sagedamini kokkusaamisi organiseerima - põhjust leiab ju alati :)

Isa päev

Võtmeküsimuse - mida sooja, humoorikat ja toredat isale isadepäevaks kinkida - lahendas Suva blogipostitus "Sinu sokk" projektist: võimalusest tellida kümme paari personaalse kirjaga sokke. Pidasime õega kiirelt aru ning tellisin sokid kirjaga "Isale. Vanaisale." Sest pole ju meie issi mitte ainult kahekordne isa, vaid ka viiekordne vanaisa.

Lisaks voltisime kokku paberi, kuhu ülemisele, väljapaistvale servale kirjutasime: "Armas isa, kallis vanaisa! Ma kingin Sulle need nunnud soojad sokid, sest...." ja iga voldi vahele kirjutas siis igaüks meist seitsmest oma personaalse põhjenduse. Põhjenduseks oli näiteks see, et sokk ehk leevendab liiga rasket gaasijalga, või et siis on katust remontides hea katusel turnida, või et lihtsalt sellepärast,e t vanaisa käis kord lasteaias jõuluvana tegemas...

Ja mul on hästi hea meel, et isa rollile ühiskonnas tervikuna üha rohkem tähelepanu pööratakse. Ja tegelikult ka selle üle, et lahutuse järel julgeb ja tahab üha rohkem isasid jääda last/lapsi kasvatama. Ma ise tunnen kolme sellist tublit isa, ühte iseäranis lähedalt...

Mina, 40!

minajatiffuHiljutisel divisjoniüritusel pidi igaüks meist ütlema, mis on tema elu tähthetk ja moto. Ma olin tõelises kimbatuses, sest ei osanud midagi välja valida. Kui näiteks enamik ühelapselisi kolleege päästis end tähthetkest rääkides lapse sünniga (ja ilmselt nad ei valetanud ega läinud lihtsama vastupanu teed), siis minul oli juba ainuüksi selliseidki hetki lausa kolm, rääkimata kõikidest muudest, mil emotsioonid on olnud laes…

Ma ütlesin tookord, et ilmselt olen ma väga õnnelik inimene, sest mu elu on olnud nagu tähistaevas – terve plejaad tähthetki kirkalt mu kohal siramas.

Ja see ongi tõsi.

Mul on olnud rõõmus lapsepõlv mind armastavate inimeste keskel. Mu ema ja isa on siiamaani täiuslikult kokku kasvanud ja teineteisest hooliv paar. Mul oli õnn 38.eluaastani näha oma mõlemat vanaema. Mu õde on mulle kallis ning kui tal hästi läheb, rõõmustan nagu enda üle. Mul on kolm imelist last, kellega koos on mul alati kõige suurem rõõm olla ja kelle üle iga aastaga aina suuremat uhkust tunnen, ehkki see mulle endalegi võimatu tundub. Mul on mees, keda ma armastan (ja samuti iga aastaga aina rohkem, ehkki ka see võimatuna näib). Mul on sünnipaik ja juured ja surnuaed, kuhu kunagi minna. Ma olen saanud reisida ja tegelda asjadega, mis mind õnnelikuks teevad. Ma tunnen, et minu sõbrad erinevatelt eluetappidelt on jäänud minuga, isegi kui me ainult harva kohtume. Mul on huvitav töö ning vedamine töötada valdkonnas, mida austan ja oluliseks pean.

Muidugi pole ka minu elu olnud ainult täiuslik. Jah, mu esimene abielu lõppes lahutusega. Aga sellessegi perioodi mu elus mahtus väga palju ilusat ja distantsilt on sellele hea tagasi vaadata. Ja ilma selle purunemiseta poleks ma ju jõudnud praegusesse õnnestavasse suhtesse.

Jah, ma tunnen puudust suurest ilusast kodust, kus rohkelt külalisi vastu võtta ja – mis peamine – elada igapäevaselt koos nii oma laste kui ka oma armsaga. Aga ma olen kindel, et ükskord laheneb ka see just nii, nagu ta lahenema peab ja nagu Elu minu jaoks kõige paremini on määranud.

Jah, mu töine karjäär on peatuma jäänud, sest ühelt poolt meeldib mu praegune töö mulle liiga palju ja teisalt pole ma (ikka veel!) enda jaoks selgeks mõelnud, mida ma täpselt tahan ja millest oleksin valmis selle saavutamise nimel loobuma. Aga vähemalt olen ma selgeks saanud selle, mida ma kindlasti teha ei taha ja millest ma kindlasti kunagi ei loobu, nii et loodetavasti aitab ka see edasisi valikuid hõlbustada.

Jah, küllap oleks nurisemist väärt asju veel, kui ainult otsima hakata. Aga milleks seda teha ja ennast sellega kibestada, kui igal juhul on mu neljakümne eluaasta saldo tugevalt positiivse poole kreenis…

Ja täna, oma sünnipäeval, soovin ma endale samasugust elu ka edaspidiseks.

Varem olen oma sünnipäevadel kirja pannud ka oma sündimise loo ja selle, kuidas “vanasti” ehk lapsepõlves maal sünnipäevi tähistasime.

Haigetanud

Esmaspäeva õhtul ründas mind kurguvalu, millele öösel lisandusid külmavärinad. Ja täna hommikul oli täiesti nohune Kati.

Leivo küsis, kas ma ikka pulmadeks saan terveks - no mis pulmadest siin enam, pigem tuleb mul muretseda sünnipäeva pärast :)

Positiivne on vähemalt see, et seagripinaljad on aktuaalsuse minetanud ning aevastavat kolleegi ei aasita moehaiguse põdejaks. Kevadel läkski juba tüütuks.

Halloween, vampiirisugemetega

Pilt Delfist, fotograaf Ilmar Saabas.

Ode Liis koos oma sõbrannadega võttis osa Halloweeni tähistavast zombiede marsist ja nad jäid oma välimusega ka fotograafi objektiivi ette.

No ja kes siis on kaasaja zombied - eks ikka "Videviku" vampiirid :) Ode kostümeerus Edwardiks ja muidugi oli tal kaenlas ka oma Bella. Viimasega oli ainult see häda, et kuna Edward ei saanud kontsi alla panna, pidi Bella õige pikkuse saavutamiseks kogu aeg poolkükkis asendist hoidma :)