Get a life!

360 innustusel (neil oli plaanis rabamatk ülilumerohkesse Laukasoosse) otsustasime meiegi Laukasoo lume ära proovida. Seda küll omal käel ja teisi radu pidi. Meie = mina, Leivo, Erki, Marge, Tiit, Kristel. Heiti ja Maare eelistasid millegipärast magada :)

Ma natuke imestasin, et suhteliselt minu "maa" lähedane soo, aga ma polnud isegi selle nime oma lähikonna topograafiateadmisse kinnistanud, soos endas käimisest rääkimata. Nojah, marjulkäiguks oleks ta ikka pisut kauge ka, Vaeseväsitaja soost, meie kaugeimast jalgsimineku-murakarabast ikka tükike edasi. Ja kas seal marjugi kasvab...

Samamoodi polnud varem Laukasoosse sattunud keegi teine meie seltskonnast. Nii et täiesti tundmatu maa.

Tagantjärele võib öelda, et väga elamusrikas soo ei olnud, nii et me polnud varem palju kaotanud sinna mittesattumisega. Oli keskmise suurusega männikesi täis kasvanud soo (just nimelt soo, mitte lage kõrgraba), üsna piiratud vaateväljaga. Ilus muidugi sellel omal kombel, eriti praeguse lumevaiba all. Vahepeal lagedamad alad, laukad, järv... Tiit arvas, et seal oleks hea orienteerumist korraldada: piiratud nähtavus ja erilisi orientiire-suunatähiseid pole.

Järvel pidasime piknikku ja kuna rabamändide vahel väga erilist vaadata polnud, mõtlesime vahelduseks tagasi minna mööda Loobu jõge. Nagu Leivo tähendas, sai jõe nime tähendus meile selgeks alles siis, kui allikarohke jõe jääst mitu korda läbi vajununa jääl kõndimise mõttest loobusime :)

Aga lund oli tõesti üüratult. Erki, kes suurema osa ajast ees rada (või jääuke :) tegi, sai ikka tublisti pahmida. Meil taga oli tegu jalgu sügavatest jäljeaukudest välja tõsta. Matkakepi-mõõtmine näitas lumekatte paksuseks 80 cm.

Leivo muljed ja pildid ja GPS-iga salvestatud teekond kaardil. (Ka siinsed fotod on võetud Leivo pildialbumist).

Tiidu kokkuvõte.

Laupäeval tekkis seis, kus ei Kati-Viljar ega Ode tahtnud minuga suusatama tulla (esimsed vabandasin end Villu haigusega ja teine muude plaanidega) ning Leivo oli juba suusarajale kihutanud. Moosisin siis ära õe, kel küll kah muud plaanid (vaja Martinile suuski osta), kuid kes oli siiski võimaleine neid ümber mõtlema.

Tegime taas 9km Harkus ning kuna Karini suusad libisesid kordades halvemini kui minu omad, tegin seekord suusaringi ilma keppe kasutamata. Poole ringi peal vahetasime küll suusad ära (prooviks, et kas tõesti on libisemises nii määratu vahe) - ja siis läks mul ikka päris raskeks :)

Kokku olen ma sel talvel juba 30km suusatanud! Neile, kes igapäevaste trennidega tegelevad, tundub see muidugi vähe, aga mina ei saanud vist kahel eelmisel talvel kokkugi nii palju sõitmist. Nojah - kui paar nö võistlussõitu kõrvale jätta ja arvestada ainult selliseid suusatamisi, kuhu niisama heast meelest ja heas seltskonnas lähed.

Meie suures kortermajas käib lumekoristus nii, et koristajad/kojamehed (kes meil muide on lihtsalt super) koristavad majaesise kõnnitee, kuhjates lume maja ja kõnnitee vahelisele rohuribale või sõiduteele. Linna (või linnaosa) sahk sõidab läbi ja lükkab kahte lehte puhtaks selle osa, kus autod sõidavad.

Aga on veel kolmaski osa - see, kus autod pargivad. Seda ei korista keegi, kui just autoomanikud ise labidat pihku ei võta.

Muidugi võtavad, vähemalt osaliselt. Ja siin ma olengi teinud - pühade ajal osaluseksperimendina, haigusepäevadel aknavaatluse teel - rahvuslikke üldistusi inimeste suhtumises ÜKT-sse ehk ühiskondlik-kasulikku töösse. Ühiskondlikku selles mõttes, et sa ei saa ju kindel olla, et sinu poolt korralikult puhastatud magusat parkimisplatsi teiste poolt ei hõivata, kui oled sealt minema sõitnud. Ja kuna lund sajab muudkui juurde ning ka sahk lükkab aina uusi valle parkivate autode blokeerimiseks, tuleb koristustöö aina ja aina ette võtta.

Aga nüüd siis rahvuslike üldistuste juurde.

Esimene aktivist, kes lumelabidaga müttama asub, on enamasti eestlane. Laialt lahmides võiks ehk rääkida suuremast vastutusest ja peremehetundest, aga mina arvan siiski, et pigem algatus- ja kättevõtmisvõimest.

Venelased on altimad kaasa tulema. Kui keegi juba koristab, on nad kak raz samuti platsis. Huvitav on see, et kui eestlane (sh mina) alustab alati kõigepealt oma autoümbruse korraldamisest, siis venelased tulevad talle enamasti appi (st lähedalolevaid kohti puhastama, olgu nende enda auto kus tahes). Muidugi nõuab solidaarsustoon siis, et pärast tuleb minna ka aitajaid nende autokoha juurde aitama (vähemalt mina olen niimoodi teinud). Kui tuleb teine eestlane, läheb ta ikka oma auto juurde müttama ning ma nagu ei tunne, et mul sobiks teda sinna abistama minna.

Samas on just venelased ka need, kes lumeloopijatele märgivad, et elanikud ei pea ju ise majaesist lumest puhastama. Noh, võibolla on eestlased lihtsalt introvertsemad ega tule seda ütlema :) Ent kui venelastele vastata, et ma tean küll, et ei pea, aga on ju parem, kui on koristatud, on nad varmad kaasa lööma, kasvõi paar labidatäit viskama. Eestlased pole vähemalt minu kogemuses kunagi seda teinud, et võtavad labida üle ja natuke aitavad - nemad toovad pigem ikka oma labida (ja nagu öeldud, lähevad sellega siis oma auto juurde).

Ja siit on ju täiesti loogiline, et kui ma pühade ajal puhastasin lumest üht tühja parkimiskohta, ütles eestlasest majanaaber üllatunult: "Su oma auto on ju juba välja kaevatud, mis sa veel siin teed?" Ilmselt arvas ta, et olen liiga hooga sattunud ega pane enam tähele, et olen oma masinast ammu eemaldunud :)
___
Täiendatud. Leidsin ühe nelja aasta taguse jutu samal teemal. Praegu, peab ütlema, on lumekoristajaid küll kordades rohkem kui mäletan oma lumekoristuskarjääri algusaegadest ja mis kumas läbi ka sellest eelmisest postitusest. Mulle kohe meeldib mõelda, et maailm on vahepeal sõbralikumaks, hoolivamaks, paremaks jne muutunud :)

Kuuenda trenninädala lõpus teatas kell, et on aeg teha uus fitness-test. Selle vastu pole mul midagi, sest test seisneb mõneminutilises rahulikus lebotamises. Mis viga niimoodi oma suutlikkust mõõta!

Ja ennäe - testitulemuseks sai varasema 37 (Good) asemel 40 (Very Good).

Mille peale arvas kell, et nüüd on aeg ka treeningprogrammi muuta. Nädalas pean nüüd treenima 4 tundi ja kulutama 1550kcal (varem 3,5 ja 1200). Jaotumine tsoonide vahel on järgmine (minu suureks kurvastuseks on oluliselt suurenenud just esimese tsooni aeg).

I tsoon: 1h 20min
II tsoon: 2h15min
III tsoon: 25 min

Sel nädalal läheb nõutavate tulemuste saavutamine küll haiguse tõttu raskeks, aga eks edaspidi siis uue hooga. Tervise paranedes teen ära ka jõuluvana kingitud VoMax testi.

Laupäeval, kui Odel suusarajal kõht valutama hakkas ja ta pärast haigeks jäi, kartsime algul, et tegime tempovalikul oma pesamunale liiga. Aga pühapäeva öösel haigestus samade sümptomitega Kati ning esmaspäeval oli juba siruli ka Jüri. Süda paha, kõht korrast ära, külmavärinad ja palavik. Ja midagi süüa ei taha.

Apteegist sai toodud söetablette ning poest boržommi, värska vett ja kokakoolat.

Aga ei tea, on see nüüd polkovniku lese sündroom või olen ka mina viirusega pihta saanud - täna on minulgi kerge (võibolla kujuteldav ) kõhuvalu.

Täiendatud. Ei olnud see midagi kujuteldav, paar tundi hiljem jooksin juba kempsu vahet. Ja aina kinnitasin kolleegidele, kes mind kabiinis kõõksumas kuulsid, et ei, ma ei ole lapseootel, vaid kõigest kõhutõves :) Kui vahepeal pisut kergemaks läks, riskisin WC turvalisest lähedusest eemalduda ja koju sõita. Läks õnneks ja nüüd, tundub, on olukord stabiliseerumas. Palavik tuli kah juba ära...

Selleks, et uus aasta ikka aktiivselt peale hakkaks, tegime Leivoga räätsamatka Soomaa rabas.

Leivo kirjutas juba kõik olulise ära ja lisas pildid ka. Ka see siiapandud pilt pärineb tema näpu alt.

Mina lisan muljetele, et Toonoja saunas kuumutatud hõõgvein maitses -12kraadises külmas imehea.

Ja kellel endal räätsasid ei ole, kuid rabas matkata tahab, siis 360 korraldab väga mitmesuguseid räätsamatku (ja muid asju ka). Öeldud minupoolse tasuta reklaami korras :)

Kati sai endale uue suusavarustuse ning läksime seda testima Pirita suusaradadele - lihtsalt sellepärast, et keegi meist (mina, Kati, Ode) ei olnud seal varem suusatamas käinud. Alternatiivsed Nõmme-Harku rajad on meile ju niivõrd palju lähemal.

Tegime pika 7,2km ringi ja kui spordikeskuse lähedal tundus, et rahvast on rajal rohkem kui inimesi ning meie veel vaid vaevu mahume, siis raja kaugemates loogetes oli suusatunne pigem nagu maal. Sõitsime ikka pikki lõike vaikuses ja uhkes üksinduses keset imeilusat lumist metsa. Ilmselt on pika raja pelguse taga üks ebamugav kurviga laskumine - tuleb tunnistada, et meiegi tegime seal külje või taguotsa lumiseks :)

Teine ebamugav koht Pirita rajal on laskumine kõrgest mäest suusasilla eel. Ei, laskumine on seal suurepärane, ebamugavaks teevad asja inimesed mäel, kes ei arvesta, et kurvi tagant vupsab välja kiiresti hoogu koguvaid suusatajaid. Mäest rühivad üles kelkudega lapsed (ja ma ei taha mõeldagi, kui mõni neist alla kelgutades suusatajale ette jääb), üles minnakse laskumisraja lähedalt, laskumise lõpus seistakse laskumisrajal (minagi jäin Katit ootama, aga tema tuli suurema hooga ja vaevu pääses mulle otsa sõitmisest).

Muidu aga - super rada. Mõnus ilm oli kah, -8 tundus olevat vähemalt poole vähem.

Kahjuks küll varjutas rõõmu mõnusast suusatamisest see, et Ode jäi pärast haigeks.

Kuna mina olin jõulude ja uue aasta vahele jäävad päevad tööl, virk nagu nirk, jäi mul osalemata suurepärasel võistlusel Head Aega 2009 Adventure Race (Latvian Style). Sellest kirjutavad lähemalt Leivo ja Heiti ja Elo ja muidugi üks selle ürituse peasüüdlasi, Tiit. Küll aga oli mul õnn osaleda juurdeviivates harjutustes (ärgata kell kolm ja saata võistlejad starti) ning ametlikul aftekal Erki-Marge juures (mis ühtlasi tähistas ka Tiidu sünnipäeva ja vana aasta ärasaatmist). Lund oli hullult palju, nagu näha ka eeltoodud Elo tehtud fotol.

Kati võttis uut aastat vastu oma seltskonnaga meie juures kodus, Ode Liis oli sõbranna juures, Jüri oma isa pool ja Kreete-Laura-Ramses maal Tädi Hilja juures.

Mulle kui lapsevanemale oli muide ütlemata harjumatu võtta uut aastat vastu ilma lasteta. Tavaliselt oleme aastavahetust tähistanud maal ja isegi kui kõik mu lapsed pole kohal, siis kunagi pole kõik ka minust eemal olnud. Tänavu läks aga nii, et maaletuleku huvilisteks jäime lõpuks mina ja Jüri ning Leivo oli valmis kohale tulema pärast võistlust. Nii et võimalus minna ka ise Erki-marge poole muutus iga hetkega aina ahvatlevamaks ja kui ka Jüri arvas, et ta võib ju isa juurde minna - siis nii saigi.

Väga tore oli. Ja võibolla tähendabki see teistmoodi aastavahetus uue etapi kohalejõudmist minu elus - etapi, kus minu roll aina suuremaks saavate laste elus muutub vähehaaval väiksemaks. Ma meelega ei ütle vähemtähtsamaks :)

Seiklusspordi elustiiliks (või stiilseks eluks) kujundamine on ikka tõsiselt käsile võetud: lisaks sellele, et juba on valminud temaatiline kalender "Seiklusrikas 2010", on Mang & Mantlipärijad pannud kokku ka tulevase tiigriaasta seiklushoroskoobi.

Tsiteerin:

01.veebruaril 2010 kell 12 antakse stardipauk 2010. aasta Xdreami registreerimisele. /.../ Vaatamata supersoodustustele ja sponsornänni jagamisele on osavõtjate huvi Xdreami A-raja vastu leige. Korraldajad palkavad endale appi stiilse kolmiku koosseisus Maare, Kaja ja Marge, pakkudes neile terveks hooajaks tasuta A-raja osavõttu. Niimoodi loodetakse starti meelitada silmist testosterooni purskavaid meesseiklejaid, kel vähemalt stardikoridoris meeldib nn. A-raja inglitega ühel joonel olla.

Jah - ega inimene astroloogia vastu saa ning juba Sinuhe teadis, et kõik, mis tuleb, on tähtedesse kirja pandud ammu enne meie sündimist. Nii olemegi selle vääramatu jõu juhtimisel seekord Xdreami stardijoonel naistetiimiga ja eelloetletud koosseisus. Kui kunagi oma kooslusele ka nime välja mõtleme, registreerime end Winter Xdreamile ära ja eks siis stardihetkel näeb, kuidas selle testosteroonivärgiga lood on. Korraldajate pakkumist tasuta osalemiseks pole küll millegipärast veel laekunud, aga no ega Mangki alati 100% täppi pane.

Pühapäeval oli ilus lumine ilm, nii et võtsime Katiga suusad ning tegime Harkus 9km ringi.

Täpsemalt - Kati võttis Ode suusad ja saapad, sest kuidagi kujunes nii, et kui tema enda seitse aastat tagasi ostetud saapad lõpuks ära lagunesid, tulid edasi lumevaesed talved ja polnud nagu põhjust uusi osta. Ja kuna gümnaasiumis on ka suusatundide asemel võimalus teha uisutunde, ongi ta uisutamise peale jäänud - lihtsalt kiirem ja mugavam on pärast kooli minna Harju tänava liuväljale kui kolistada suuskadega Nõmmele või Piritale. Nii polegi ta vist juba kolm aastat suuski alla pannud ning põhikooliaegsest kooli suusatšempionist on seega taas algaja saanud. No ja tõele näkku vaadates - ega minagi üle pika aja suuskadel olles mingi suusakunn polnud.

Ode saapad olid Katile numbri poolest suured ja tahtsid jalast ära tulla, nii et uisusammu ei saanud sõita ja libistasime vaikselt klassikat. Vähehaaval aga kadunud oskused taastusid ning ringi teise poole tegime vähemalt kaks korda kiiremini kui esimese :)

Valisime Harku oma sõitmaõppimise radadeks sellepärast, et Nõmmel arvasime olevat hullult palju rahvast. No ega neid Harkuski vähe ei olnud - ilus lumine ilm ja puude latvu kuldav päike olid vist küll kõik suusaomanikud õue ajanud. Ja õigusega - nii mõnus oli sõita, et meie investeeringuteplaani lisandusid kohe ka oma suusasaapad Katile.