Get a life!

Tiffanyl oli mõni päev tagasi kaheaastane sünnipäev. Ega ta sünnipäev küll täpselt teada ei ole, oletuslikult kuskil novembri lõpus.

Tiffany jõudis meieni tänu Kassiabile – ja siit soovitus kõigile, kel tahtmine koju kiisupoega või ka suurt kassi saada: pöörduge Kassiabi inimeste poole, kes näevad suurt ja südamest tulevat vaeva kiisupoegade tänavalt päästmiseks ja neile uue kodu leidmisel.

Koos Tiffanyga päästeti Kassiabi poolt ühe Mustamäe kortermaja keldrist ka tema vend ja kaks õde. Allolevatel piltidel ongi järjest Tiffany, Tim, Tess ja Tibby nii, nagu nad 2008.aasta alguses Kassiabi portaalis üles pildistatud olid. Ja mis eriti tore – ehkki kõik neist kaotasid oma üheksast elust vähemalt kaks juba esimestel elukuudel (ema kadumine ja kassikatk), leidsid nad kõik endale uued kodud. Ning Kassiabi portaalist oli lugeda, et Tim kaalus juba vähem kui aastasena tervelt 5kg!

Tiffany eluloost ja esimestest kuudest meie juures olen ma kirjutanud juba varem.

Praegu on Tiffanyst saanud ilus suur pikakarvaline kass, kes kaalub ca 4kg ja kellest suurema osa moodustab saba. Kui Tiffu poeb peitu – näiteks diivani alla või pappkarpi või voodikatte varju –, siis ei märka ta seda tagaolijat vist enda osaks pidada, nii et saba jääb alati peidukohast välja ja reedab peidusolija :)

Sabast on Tifful aga ka palju kasu, sest üks tagumine käpp – see parempoolne – pole kassikatku närvikahjustusest täielikult üle saanud ja kipub Tiffut mõnikord alt vedama. Seepärast kõnnib Tiffu natuke vänderdades ja parema tagakäpa alla vajudes. Suur saba vonklebki siis tasakaalustavalt teisele poole.

Kui aga on vaja kapata ja mänguhoos kihutada, pole üldse aru saada, et käppadel midagi viga oleks: kaks tagakäppa koos toimivad hüpetel hea tandemina.

Tõsi – madalatel hüpetel. Tiffu ei saa teha kasside kuulsaid hoota paigalthüppeid ning vertikaalis ronida – seal oleks vaja mõlema tagakäpa tööd. Seepärast paistab olevat tema elu suurim unistus ronida järele Kistile, kes kribab üles mööda tüdrukute toa ust ja hüppab ülemiselt uksepiidalt laealusesse riiulisse. Lapsed tõstavad küll aegajalt ka Tiffut kõrgetesse kohtadesse, aga tavaliselt hakkan mina siis nõudma, et kass sealt kohe alla võetaks – kardan Tiffu kogemata tehtavat hüpet, sest isegi diivanilt hüpates vonksatab mõnikord tema pepu kukerpalli üle pea…

Iseloomult on Tiffu ülimalt sõbralik ja inimarmastaja. Teiste kasside armastaja ka, ainult et Kistist pole eriti kompanjoni – tema on selgelt inimkass ehk ühe inimese (Ode) kass. Tiffut ta viisakalt talub – kui Tiffu liiga tüütuks ei muutu. Kui Kistil on tuju, mängivad nad toredasti mööda korterit põgenemis-tagaajamismänge: Kisti uhkete hüpetega üle toa ühelt diivanilt teisele, Tiffu maas kihutades ja rabinal ülesalla ronides järel. Kui aga Kistil tuju ei ole (sagedamini), saab Tiffu oma lähenemiskatsete peale hoiatuseks käpaga.

Tiffanyl on ka palju  hüüdnimesid: Tiffu, Tuffi, Tuhveldis, Suursaba. Varem oli ta ka Väikekass (ja Kisti oli siis Suurkass), aga praeguseks on nende suurused vahetunud ja nimedki kasutuselt kadunud.

Küll aga on Tiffu loonud meie keelekasutusse uue tegusõna: tuhveldama. Ei, see pole kuidagi seotud toatuhvlitega, vaid kirjeldab Tiffu innukat tegutsemist tema kempsukastis. Nimelt kui suur või väike häda on õiendatud, hakkab Tiffu kastis hoogsalt pöörlema ja kraapima. Puugraanulid lendavad krabinal igasse kanti ja vat see tegevus ongi “tuhveldamine”. Pärast tormilist tuhveldamist on meie ülesanne kast üle vaadata ja sinna tekkinud julgad eemaldada.

“Tiffany on kõige lahedam puudega kass, keda ma tean,” ütles kord Mart. Jättes kõrvale pisiasja, et Tiffu ongi ainus puudega kass, keda ta teab, on jutt jumala õige. Meie Tiffu on lihtsalt super!

Praeguse gripipuhangu (epideemia ei tohi veel öelda) hakkasin meenutama, kuidas raviti lapsi siis, kui mina väike olin.

Väljaotsa Memm ja tema eeskujul ka mu ema olid kõikvõimalike kuumade ravivõtete pooldajad. Kui minul või Karinil ilmnesid esimesed haigustunnused (või olid lihtsalt varbad saabastes külmetanud või sokid märjaks saanud), oli esimeseks meetmeks kuum jalavann. Põrandale pandi pesukauss algul kehasooja veega ning kallati kannust vähehaaval kuuma juurde. Linnas oli asi mugavustega - jalavanni tehti vanniserval istudes ning kuuma vett lasti juurde kraanist, ainult päris lõpus lisandus keedukuum vesi kannust. Lõpuks oli vesi nii kuum, et ettevalmistamata sõrme enam sisse pista ei kannatanud, kuid järkjärgult kuumusega harjunud jalgu võis vähehaaval liigutadagi. Parem, kui seda muidugi ei teinud, sest liigutades tundus vesi tulisem.

Punasteks pardijalgadeks hautatud jalalabad kuivatati kiiresti ära (lapsest patsient istus selle käigus endiselt toolil ja tõstis lihtsalt jala veest välja) ning selle otsa tõmmati värvimata lõngast maavillane sokk. Ma ei teagi, kas sel värvimata lõngal oli ka mingi tagamõte või olid meil lihtsalt enamik villaseid sokke valgeid, aga mäletan hästi korraldust "Too oma valged villased sokid!" enne jalgade kaussi pistmist. Sokid pidid olema puhtad (nendega ei tohtinud enne põrandal käia) ning soovitavalt ei puudutatud nendega põrandat ka pärast protseduuri, nii et mõnigi kord kandis isa meid süles voodisse. Kogu selle mugavuse ja hoolitsuse pärast jalavannid mulle lausa meeldisid.

Teine kuumaprotseduur oli märksa jõledam, kuid õnneks kasutati seda ainult kaugelejõudnuma külmetuse ning ränga köha korral - ehk siis oluliselt harvem. See oli tärpentiniaur.

Tärpentiniauru eestvõitleja oli eeskätt Väljaotsa Memm ja seda tegimegi enamasti maal, ainult harva linnas. Maaprotseduuridel aeti poolik telliskivi pliidi peal hõõguvkuumaks ning tõsteti lauale teise kivi peale. Köha käes kannataja pidi kummarduma kivide kohale, tema üle heideti suur saunalina ning kuumale kivile tilgutati pudelist tärpentini. Lõhn oli nii tugev, et parem tundus mitte hingata - aga paraku tuli kivi kohal viibida nii kaua, et lõpuks ikka läkastades seda auru sisse ahmisid, tahtsid seda siis või mitte.

Linnaprotseduur oli mõnevõrra leebem ja vähemlehkav: tärpentini tilgutati kuumaveepotti. Ma ei mäletagi, et ema oleks seda mulle teinud, küll aga pistis mind mõnigi kord aurava poti kohale Tädi Juuli. Küllap oli tärpentiniaur juba tollal eeskätt vanema põlvkonna ravivõte.

Tärpentinilõhna ei armasta ma siiamaani, kuid - ilmselt nendesamade lapsepõlveprotseduuride najal - on mul suur usk selle raviomadustesse. Ode ja Jüri käriseva köha raviks ostsin üleeilegi apteegist nimelt tärpenitinisalvi.

Väljaotsa Memmele kuulub aga veel üks huvitav potiprotseduur - kartuliauru sissehingamine. Igal hommikul keetis Memm sigadele hiigelsuure, vähemalt 20-liitrise potitäie koorega kartuleid ja hakkis need kapsarauaga peeneks. Kui aga mõnel lapsel oli nohu, köha või kurguvalu, kallati vesi pehmeks keenud kartulite pealt ära, pott tõsteti põrandale ja taas pidi ravitav veetma minuteid kummargil rätikuüksinduses kuumust õhkuvate kartulite kohal. Vähemalt oli nende lõhn - eriti tärpentiniga võrreldes - pehme ja meeldiv, nii et selle protseduuri peamisteks ebamugavusteks olid higiseks saav nägu ja kauakestev sundasend.

Suu kaudu manustatavateks koduravimiteks olid eelkõige kuumad joogid ja raviteed. Iga suve hakul korjasime Klaukse juures kasvavalt suurelt pärnalt õisi, lauda eest kummeleid ja heinamaalt raudrohtu. Omaette tore operatsioon oli üheksavägise õite korjamine, milleks tuli kõndida Seljaku põllule ja kaugemalegi, turnida kivikangrutel ja kiviaedadel ja see oli põnev. Praegu kasvab üheksavägiseid meil igal pool ümber maja, tollal ilmselt siis mitte.

Väljaotsa Memm "pidas varu" (see on tema sõnakasutus), et taimed saaksid korjatud õigetel aegadel ja õigete kuufaasidega. Kahjuks suutsin ma selle tarkuse kolinal mööda külgi alla lasta, ehkki kuuloomise-põhine ajaarvestus saatis Memme-poolse torisemisena kõiki meie tegemisi kartulipanekust puudelõikamiseni. Torisemisena sellepärast, et linnast oma põhitöö kõrvalt Memmele appi tulnud ema-isa ja Onu Enn ei saanud tulekuid sättida ju mitte kuu-, vaid tavalise kalendri järgi. Seetõttu said kõik tööd tehtud Memme meelehärmiks nädalavahetustel, olgu kuu sel ajal taevas või kummuli... Ja nii ei mõelnud ma ka raudrohuõisi, naistepuna või muid taimi korjamas käies kunagi sellele, mis kuu ajal me seda teeme, ehkki Memm seda muidugi pidevalt ja väsimatult korrutas.

Kui õied korjatud, tuli neid kuivatada päikesevalguse eest kaitstud kohas, enamasti aidas laual või vihtadena soemüüri küljes. Krõbekuivad taimed murti klaaspurkidesse või topiti riidest kottidesse, kust siis talvel oli hea võtta.

Raviteedesse käis loomulikult ka mesi, mida ostsime kolmeliitriste purkidega Nõmme talust. Pärnaõietee meega oli päris hea, ehkki minu jaoks alati liiga magus. Raudrohutee seevastu oli mõru isegi meest hoolimata, magusta palju tahad. Õnneks uli ka raudrohuteed juua harva, ainult kõige vastikuma kiiksuva köha korral.

Mett võis juua ka kuuma piimaga. Jällegi mulle see eriti ei maitsenud, eelistasin kuuma piima võiga. Öäk, mõtlen praegu, kuid lapsepõlves see kooslus mulle lausa maitses. Nojah - ise ma seda õnneks ei mäleta, kuid ma olevat ju ka isuga kalamaksaõli joonud...

Küüslauku meil eriti au sees ei peetud, sest Memm (kes meil peenrakultuuride kasvatamises tooni andis) ei sallinud selle lõhna. Küll aga oli külmetusravimiks vana hea sibul - terve mugula kujul ahju pistetud ja klaasjalt läbipaistvaks küpsetatud. Süüa tuli seda maiust võimalikult kuumalt, eriti ekstreemsetel juhtudel pandi peale ka mett. Mina jälestasin küpsesibulat, kuid Karin sõi hea meelega ja aitas mõnikord mindki minu hõrgutisest jagu saamisel.

Kõrge palaviku puhul tehti jalgadele viinasokke. Puhas puuvillane sokk kasteti viina sisse, supsti jalga ja soe villane (jällegi valge) sokk peale. See oli mõnigi kord päris valus, sest viin hakkas naha peal kipitama ja nii oli suur rõõm, kui viinasokid jälle ära võeti.

Kõigi külmetanute sõber oli ka sinepiplaaster - kuuma vette kastetuna pandi see võimalikult kiiresti nahale, kaeti kiletüki, villase salli ja sooja tekiga. See kirvendas isegi hullemini kui viinasokk, sest eks olnud rindkere ja selja nahk jalgade omast õrnem.

Väga kõrge palaviku korral tuli võtta pool tabletti aspiriini (õigemini atsetüülsalitsüülhapet, sest aspiriini kaubamärki ametlikult ei kasutatud). Ohtralt tuli juua ka jõhvikamorssi, sest jõhvikad on palaviku vastu head. Jõhvikaid käisid ema ja Memm ise korjamas, nii lähemas (oeh, mul ei tule selle soo nimi nüüd meelde!) kui kaugemas Vaeseväsitaja rabas. Mõnikord harva hiilis ema koos mõne sõbrannaga ka Kõnnu Suursoosse või Suru rabasse, aga need olid "polikoni all" ja üldiselt seal ei käidud.

Tädi Juuli juttudes domineeris ka rinna hanerasvaga määrimine kui tõhusaim kopsupõletiku ravi, aga meid sellest juba jutunagi ebameeldivalt kõlavast meetmest siiski säästeti. Meil lihtsalt polnud kunagi kopsupõletikku - kui olnuks, küllap oleks siis ka hanerasv kuskilt välja otsitud.

Meil läks hiljuti katki vana hea elavhõbedaga kraadiklaas. Kogusime lustakad elavhõbedatilgad pallikeseks ja viskasime kilekoti sees minema (pean tunnistama, et tavalisse prügikasti, lihtsalt ei viitsinud selle mikrokoguse pärast ohtlike jäätmete kogumispunkti minema hakata). Aga mitte see pole hetkel teemaks.

Ostsime uue termomeetri. Digitaalse, Microlife Compact 16F. Muid apteegis ei olnud ning apteeker teadis, et elavhõbedatermomeetreid enam üldse ei tehtagi.

Uus termomeeter igati äge - ilus, väike ja piiksub kaenla all, kui mõõtmine teostatud.

Ainult üks häda. Mitte keegi meist pole sellega üle 36,1 kätte saanud. Ja sellegi rekordi püstitasin ma nii, et hoidsin käsi kuuma vee all ning siis termomeetrit nö eelsoojendatud pihkude vahel. Muidu aga - 35,5, 35,3 jne. Kuidagi ei taha uskuda, et meil kodus kõigil on krooniline alatemperatuur!

Mõtlen nüüd, kas viia termomeeter apteeki tagasi või leida keegi kõrges palavikus inimene, kelle peal termomeetri näitu testida. Soovitavalt võrdluses elavhõbedakraadiklaasi näiduga.

Priit Pullerits on ikka ütlemata tark mees, kui pulsikella nagu pärispatu vastu võitleb. Eks see üks saatanast asi ole jah.

Näe, minagi olin täna täielikus stressis, kui üsna jooksutiiru algul pistis kell piiksuma ja nõudis pulsivöö kontrollimist. Sain aru küll, milles asi - Leivo oli mu vööd proovinud ja ma unustasin selle tagasi väiksemaks reguleerida. Küllap oli vöö nüüd liiga lõdvalt ümber ja vajus alla. Aga no kuidas ma Merimetsa teel inimeste vahel ikka riidest lahti võtan ja seda reguleerima hakkan?... Jooksin nõudlikult piiksuva kellaga edasi. Päris hea, et pulssi ei saanud mõõta, muidu oleks see ainüksi selle piiksumise peale lakke kerkinud! Piiksumist kinni ei tahtnud kah panna, sest säilis lootus, et pulsivöö ehk siiski kuidagi iseenesest jälle tööle hakkab.

Eile õhtul tegi Leivo mulle ära ka Ownindexi testi, mis seisnes pulsikella ja vööga rahulikult lamamises. Sain tulemuseks numbri 37, eks siis kuu aja pärast mõõdame uuesti, kas treeningud on mõjunud.

Sest kui on juba pulsikell, eks siis peab hakkama ka teaduslikult treenima. Mitte et lahmid niisama huupi metsa vahel joosta, vaid kindla programmi alusel. Polar Personal Trainer programm joonistas mulle füüsilise vormi parendamise programmi, mille kohaselt pean nädals treenima 1h05min madalas pulsitsoonis, 2h:15min töötsoonis ja 15 minutit kõrgeimas tsoonis (intervallidega).

Esimene nädal oli programmi numbrilisi tulemusi vaadates epic fail. Mu organismile on omane tõsta pulss kiiresti kõrgele ja töötada kõrge pulsiga, töö lõppedes tuleb aga pulss kolinal alla. Nii õnnestus mul treenida madalaimas tsoonis ühe tunni asemel ... täpselt 1 minut. Ma ei saa ju jooksma minnes paigal seista või aaaeglaseeelt jalutada!!! ... Õnneks teadis Leivo rohtu ja kirjutas kellal tsoonide juurde lihtsalt kõrgemad numbrid. Nii koidab mul siiski lootus järgmisel nädalal oma treeningülesandega edukalt hakkama saada.

Aga muidugi peaks tegema hoopis VoMax testi, et oma tegelike tsoonidega numbriliselt järje peale saada ja see siis ka kellale selgeks teha. Näe, kui palju jama ühe kella pärast...

Programme vaadates nägime, et ma saaksin tellida treeningprogrammi ka vastavalt sellele, millise võistluse jaoks harjutan. Mina arvasin, et lähim võistlus võiks olla vana-aasta lõpu maraton. Kella treeningprogramm aga teatas selle peale ülbelt, et nii ruttu pole võimalik, maratoni joosta saan ma alles millalgi järgmise aasta juunis.

No ausõna, täiesti loll kell - kuidas ta ei tea, et maratoni joosta saab vabalt ka siis, kui sellest kaks nädalat ette tead! :)

Aga tegelikult on muidugi väga huvitav - kas tõesti on kella soovitatud väikeste, kuid sagedaste treeningmahtude juures võimalik oma vormi oluliselt parandada. Elame, näeme :) Kui mul ainult püsivust jätkuks!

Mulle meeldib olla suurte laste ema. Mitte et ma lastega nende väike olles poleks tahtnud tegelda või poleks hakkama saanud, aga praegu, kui nad juba ise nii iseseisvad inimesed on, targad ja maailma asju oma nurga alt nägevad ka, siis on ikka eriti tore.

Ode Liis kuulub tänavu PÖFFi Just! filmi (laste- ja noortefilmid) noortežüriisse. Nädala ajaga tuleb ära vaadata 11 filmi - ja ainus, mis Odet selle juures kurvastab, on see, et tiheda graafiku tõttu ei jõua ta sel nädalal ühtegi prantsuse keele tundi.

Kati tegi nädalavahetusel oma esimese pikema autosõidu: kooliteatrite festivalile ja tagasi. Ega ma ei kahelnud, et kõik hästi läheb, nii et vahepeal unustasin juba muretsemise ära, aga siis igaks juhuks ikka helistasin. Ema, noh :) Muidugi läks kõik hästi ja samamoodi ka tagasiteel.

Ning kuna Reaalkooli lõpumärgid olid tolli kinni jäänud ja märgipidu lükkus sellepärast edasi, saab Kati nüüd ka seal osaleda. Täna käisime siis kleiri šoppamas (Katil on veel säilinud nooruse illusioon, et kahel peol ühe ja sama kleidiga ei taha käia) ning leidsime Stockmanni soodusmüügist just parasjagu piduliku lilla kleidi. Lukuotsa juurest lahti hargnenud õmbluse tõttu oli see 2400 krooni pealt 790le ümber hinnatud - nii et see kolm minutit, mis kulus mul selle jupikese kinniõmblemiseks, olid päris kõrgelt tasustatud :). Vastavatud Shust leidsime juurde ka kleidivärvi kingad, nii et nüüd on Kati märgipeoks valmis. Kui ta vahepeal muidugi seagrippi ei jää :)

Jüri üle olen ma aga hästi uhke sellepärast, et ühes füüsika töös sai ta kõige rohkem punkte. Füüsika lihtsalt on minu jaoks siiani üks aukartust äratav asi. Ja üldse on ta viimasel ajal olnud üks ütlemata tore poeg.

Juba eelmisest pühapäevast, 15.novembrist, on Helenil uus rott - Vinku.

Vinkuga jätkavad nad eriliste rottide traditsiooni - kui Nipsu oli rex ehk lokkiskarvaline, siis Vinku on siiam ehk beeži karvakattega, nina ja saba tumedamad.

Vinku on praegu ca kuu aega vana ja täiesti beebi näoga. Suured silmad, suured kõrvad ja lühike ümar koonuke. Väga nunnu.

Eile õhtul sõin ära terve küüslaugu ja vajusin selle katsumuse peale silmapilk magama. Eks oli ka juba enne natuke uimane tunne olnud.

Ka täna ei olnud hea olla, nii et jälle küüslauk.

Vampiirid mind igatahes niipea ei ähvarda...

Tänavune sügistalv möödub maailmas märksõna all "seagripp", poliitiliselt korrektsema nimega "uus gripp" ja meditsiinilise nimega H1N1.

Vahepeal oli tunne, nagu elaks taas nõukogude-aegses lapsepõlves. Kui tollal edastati kogu aeg lapse jaoks õõvastavaid teateid kapitalistliku maailma agressioonidest ja toideti tuumapommihirmu, siis praegu võis päev-päevalt lugeda, kuidas seagripi rõngas Eesti ümber üha koomale tõmbus. Ja siis, ja siis oligi juba ka meil oma esimene seagrippar! Ja järgmised, ja järgmised.

Kui Tallinna Reaalkoolis avastati seagripp, ületas see veel uudiskünnise: oli koolidest esimene. Nüüd on seagripijuhtum diagnoositud pea kõigis koolides, kus mu oma ja muud lähedased lapsed käivad, ja uudised hakkavad juba rahulikumat ilmet võtma. Isegi diagnoose, kas tegu on seagripi, nn tavalise või hooajalise gripi, paraviiruse või lihtsalt külmetusega, enam ei tehta. Hiljuti käis küll veel meediast läbi ehmatav number, et seagrippi võib eestis surra kuni 40 inimest, aga eriti suurt kandepinda ei leidnud enam seegi. Elu ja seagripp asetuvad vähehaaval taas normaalsetesse rööbastesse.

Koolidest saadetakse lapsevanematele infot ja õpetusi, kuidas nii uue kui vana gripiga toime tulla. Soovitused on rahulikud: peske käsi, ärge minge haigena välja, jooge rohkelt vedelikku, vältige kokkupuudet nakatunud inimestega. Minul igatahes on tõeliselt hea meel, et pidev paanikaõhutamine on lõpuks läbi saanud.

Leivo kinkis mulle sünnipäevaks Polar FT 80 ja sellest ajast peale olen sellest lahkunud ainult vannis ja duši all käimise ajaks. Ehkki ka selleks poleks tegelikult tarvidust, sest kell on piisavalt veekindel, aga ma lihtsalt olen niimoodi harjunud :)

Kell on väga-väga ilus. Selline, mis ei näegi välja nagu pulsikell, vaid ... noh, väga ilus veidi futuristliku välimusega käekell. Ja kuigi mul on peened randmed, on kella korpus nii väike, et sobib ilusti mu käele (tavaliselt kipuvad kellad mõlemalt poolt üle randme ulatuma, mis on esiteks väga ebamugav ja teiseks jääb kell ka loksuma).

Nii et igapidi super asi.

Sihtotstarbeliselt kasutanud olen juba ka :) Esimene oli pigem küll uudishimu-jooksutiir, pool tunnikest kiiremat sörki ja siis kähku koju kella pealt tulemusi uurima. Ja mis seal salata, ka suure osa jooksmise ajast moodustas pidev kellavaatamine :)

Laupäeval sai likvideeritud võlgnevus pulmas välja loositud "Maailma parima teatrisõbra" ees ning Peeter ja Diana teatrisse kutsutud. Karini ja Toomase kahmasime kah kaasa.

Vaadatavaks etenduseks sai "Sinul on meretäis hirmu" Draamateatris. Lühike subjektiivne hinnang:

- Tükk nagu mosaiik. Huvitavad fragmenid, aga tervikut (minu jaoks) ei moodustunud.

- Kohustuslik vaatamine teatriringidele ja kooliteatritele - need, nii palju kui mina olen näinud, püüavad nad samas stiilis asju teha. Näeksid siis, kuhu poole püüelda, st kuidas asi professionaalsete vahenditega tehtult välja näeb :)

- Uskumatu, kui head muusikud need noored näitlejad on! Käisime pigem nagu kontserdil :)

Pärast teatrit jätkus õhtu Olde Hansas hirvejootudega. Väga palju väga head süüa - tõesti nii palju, et järgmine söögikord tuli mulle kätte alles pühapäeva õhtul, enne lihtsalt ei läinud kõht tühjaks.