Kuhu lähevad kassid
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringi
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva.
Karjane kaitseb neid külma eest
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.
See on Astrid Reinla luuletus "Kõigi kadumajäänud kasside mälestuseks" ja ma nutan seda siia ümber kirjutades. Sest nüüdseks juba rohkem kui kuu aega tagasi kadus meie kass Kisti. Minu jaoks on see teadmine kestnud poolteist nädalat, sest lapsed ei hakanud kurba uudist mulle Ameerikasse edastama.
Ma väga armastasin seda kassi. Armastan praegugi, sest tema puudumine teeb mulle ikka veel haiget. Rääkimata siis Odest, kes eile õhtul keset vihmasadu ja äikest ühel hetkel lihtsalt nutma hakkas, sest Kisti tuli meelde...
Ode tahtis oma kassile alati parimat ning nii võttis ta Kisti kaasa oma isa suvilasse Muugale. Sest seal aias elasid ju kaks kassi, aegajalt hoiti seal tuttavate kiisusid, kui peremehed ära olid ning kõik sujus. Ja Kisti oli ju korduvalt ja korduvalt näidanud üles soovi õues puude otsas turnida ja murul päikese käes pikutada...
Jah. Teised kassid ei ilmutanud kunagi mingeid jooksupistmistahtmise märke, aga Kisti - meie kaunis, isekas ja hingekasvanud Kisti, kes alloleval pildil on nautimas päikepaistet kodusel rõdul, - kadus ära...
Ma tunnen end kohutavalt süüdi, sest kui Ode enne minu Ameerikasse minekut mainis plaani kass Muugale viia, ütlesin ma ainult, et see pole hea mõte ja ära seda tee. Ma ei keelanud teda karmilt ja konkreetselt, ehkki Kistit teades olin ma kindel, et tema vabadusselaskmine hästi ei lõpe. Oh, ma oleksin pidanud helistama ka Ode isale ja tema uuele naisele, palvega, et nad ei toetaks Odet tema plaanis, ei transpordiks teda koos kassiga autotsi Muugale ja kõike-kõike veel... Aga ma ei süvenenud teemasse piisavalt, ei selgitanud isegi välja Ode kavatsuse tõsidust, pidasin seda hetkemõtteks... Ode on veel laps, tema ei oska ohte ja olukordi hinnata, aga mina pidanuksin ette nägema, süvenema ja teadma.
Ma armastasin seda kassi. Sain sellest aru eriti siis, kui nädal aega käisin varahommikul ja hilisõhtul Muugal, Kisti kadumiskoha läheduses paikades, mida arvasin Kistile meeldida võivat ning kuhu ühel kadunud kassil olnuks mugav, varjuline ja ohutu kutsumise peale tulla. Kiisutasin ja kistitasin teda, lootuses, et ta mind kuuleb ja tuleb.
Ei tulnud.
Jah, ma saan aru, et see kutsumaskäimine kadumisest kolm nädalat hiljem oli mõttetu ja meeleheitlik. Aga ma nii lootsin! Pidagu Muuga rahvas mind pealegi imelikuks... Ode oli juba eelnevalt teinud kõik muu võimaliku, kleepinud Muuga poe juurde ja bussipeatustesse teated kadunud kassi kohta, kirjutanud loomade varjupaika ja mujale, kuhu kadunud kassid sattuda võivad... Mina palusin veel isiklikult ka kõigil Muugal elavatel tuttavatel silmad lahti hoida - ka Kisti sünnikodu näiteks on kadumiskohast vaid mõne kvartali kaugusel... Ma püüan veel loota.
Aga üleeile õhtul jätsin Muugale minemata. Eile hommikul jälle käisin, aga pigem kohusetundest kui südamest. Nii igaks juhuks.
Täna hommikul otsustasin, et lõpetan Kisti aktiivsed otsingud. Ka minu lootus on kadumas.
Igaks juhuks teeme Odega veel ühe kuulutus- ja kleepimiskampaania, ka oma kodumaja juures - juhuks, kui Kisti otsustab koju tulla ja kunagi kohale jõuab. Aga sisimas ma ei usu enam selle tulemuslikkusse.
Ma tahaksin veel uskuda, et Kisti elab Muuga vahel isepäi liikuva kassi elu ja tuleb kunagi sinna suvilasse tagasi. Aga meie hellik, printseslik kass ei ole kohane tänavaeluks - nii et ma kardan, et ta on surma saanud. Ning Muugal ei olnud tal pidepunkti, miks pidanuks ta sinna jääma? Kui... kui just ta ei leidnud oma kassilikus isepäisuses endale mõnda maja, mille pererahvas talle millegipärast meeldis ja kellele temagi meeldis. Kisti oli ju harukordselt ilus kass, kindlasti olnuks keegi meelsasti valmis teda endale jätma...
Aga ma ei usu hästi ka seda.
Jah, me püüame veel loota, aga ilmselt peame leppima tõsiasjaga, et Linnutee vöös on meil nüüd kaks oma tähte. Kisti silmad on kollaste asemel erksalt rohelised, nii et peame otsima kahte eredamat, külmema kumaga kauget valgusallikat.
Kui... kui aga keegi siiski näeb kusagil halli, pika imeliselt pehme karvaga kassi, kel on kuuest eluaastast hoolimata ikka veel kassipoja nägu - lühike koon ja suured ererohelised silmad -, kelle kõhualune ja käpaotsad on valged, käppadel varvaste vahel niinimetatud lumekarvad ja taga suur kohev saba... siis helistage 5162101 või 59005137. Palun.