Get a life!

Eelmisel sügisel lasin end ära rääkida kevadsemestril TPÜs magistrantidele (26 inimest grupis) suhtekorralduse loenguid pidama. Ja nüüd oli siis aeg lubadust lunastama hakata: täna oli esimene loeng.

Tegelikult on loengupidamine tore tegevus. Eriti magistrantidele, kes kõik juba elukogemusega inimesed (tudengitele peab väga elementaarseid asju selgitama ja neil puudub ka link oma kogemuse ja minu jutu vahel).

Pean seitsmel nädalal loenguid igal reedel kell 17:00-20:15, aga leppisin tudengite ja kateedriga kokku, et järgmise reede jätame vahele: siis on EMT talvepäevad ja tahaksin loengu lõppemise ajal pigem juba Otepääl olla kui alles Tallinnast sõitma hakata.

Leivo tähistas tööl sünnipäeva, olles teinud kolleegidele traditsioonilise küpsisetordi. Tegelik tähistamine tuleb aga pühapäeva õhtul Argentiina restoranis. Ootan seda!!!!

Ma olen ennast viimasel ajal natuke üksildasena tundnud. Ja sellevõrra siis rohkem lastega tegelenud ilmselt. Vaatasin, et isegi kõik viimase aja sissekanded on valdavalt lasteteemaga seotud.

Hinge peal on tegelikult väga palju, aga seda kõike ei saa ma siia kirja panna. Saan saata ainult sõnumeid ja e-maile, sest nende puhul võib olla (enamvähem) kindel, et nad jõuavad ainult adressaadi silmade ette ja südamesse... Ja selliseid asju, et tööl on meil arendusosakonna ümberstruktureerimine jms, seda ma lihtsalt ei viitsi kirjutada, see ei lähe mulle isiklikult korda. Töiselt küll, aga see on hoopis teine teema. Kirjutan siis lastest edasi.

Täna tõi Leivo oma vanast elektroonikakolast Jüri jaoks testri, kasseti-pleieri ja mingi vana vene raadio, mis ei mänginud. Jüri oli üliõnnelik, askeldas nendega tubli mitu tundi, tulles vahepeal näitama, et kuskil sees olid olnud ürgaegsed pastat välja ajavad patareid ja ütlema, et ta oli internetist leidnud venekeelse kodulehekülje, kus selle raadio sisemus ja skeem peal. Ja et ta nüüd teab, kuidas seal juhtmed ja asjad peavad käima. Võttis veel meie köögiraadiolt juhtme (suutsin isegi hoiduda emalikust noomimisest stiilis "aga pane see pärast tagasi"). Ja siis see raadio mängiski :) Küll suure ragina ja kahinaga, aga siiski.

Päeval kirjutasime Katiga pikalt MSNis, kui tal oli koolis mingi "bioloogia arvutis" tüüpi tund. Ta kurtis, et on kevadväsinud ja kõigest on siiber, ka sünnipäeva korraldamisest. Et sõbrannad on tõelise seebiooperi korraldanud. Loora, kellega koos Kati sünnipäeva peab, tahab kutsuda ka Milanna. Mille peale Liina ütles, et kui Milanna tuleb, siis tema ei tule (nad on hetkel tülis). Ja Kaisa ütles, et kui Liina ei tule, ei tule tema kah. Ja Ester ütles, et (ma ei mäletagi enam, mida, aga ka umbes midagi samasugust). Blaah. Ja kui Kati oli neile selle peale öelnud, et no mis siis parata, eks nad jäägu siis tulemata, olid nad kõik Kati peale solvunud ja ütlesid, et ta on isekas. Mille peale Kati siis mulle kirjutas, et pangu nad ennast põlema, neil on teda vaja, mitte temal neid (ma loodan, et ta seda neile välja ei öelnud!) Raske ikka see teismeliste elu....

Turgutasin siis õhtul pisut oma loppis tütart, ja kui ta oli Selveri Laadapäevade soodusmüügilt endale paar kümnekroonist küünelakki ja muud pisistaffi omandanud, oli ta juba päris rõõmus.

Jätkuna eelmisele jutule. Jüri sai piirkondlikul matemaatikaolümpiaadil 17.koha 43 võistleja seast. Ja selle hiirepildi, mida me tegime, selle eest sai ta kunstiõpetuses viie!!!

NB! Leivole palju õnne sünnipäevaks, mis praeguseks kellaajaks on juba peaaegu tund aega kestnud.

Õhtul voodisse heites hakkas Jüri äkki kurtma, et ta on vist haige. Et halb olla ja hirmus köha. Aga et see köha kaunis tehtult kõlas ja enne voodissseheitmist mingist haigusest märki ei olnud, hakkasin ma kahtlustama väikest simulandimängu. Homme on nimelt Jüril Kristiine ja Põhja-Tallinna piirkonna koolide vaheline matemaatikaolümpiaad (omas koolis ta võitis ja läks piirkonnavooru edasi) - aga erinevalt Katist ei taha tema üldse olümpiaadidel käia.

Noh, veeretasime siis nii- ja naapidi juttu ja lõpuks tulid lausa pisarad ja tunnistus, et ta ei taha homme kooli minna kunstiõpetuse tunni pärast. Et õpetaja kiusab teda ja oli andnud koduseks ülesandeks ühe A3 pildi joonistada, aga tema sellele nõmedikule küll midagi joonistama ei hakka.

Kunstiõpetajaga on Jüril pikka aega probleemid olnud. Talle nimelt üldse ei meeldi joonistada, aga õpetaja on selline, kes arvab ikka, et kui laps midagi hästi palju peab tegema, siis hakkab see talle meeldima. No aga Jüri puhul on joonistamine see, et ta teeb oma lehele paar sirgeldust ja sodib värvipliiatsiga üle (et kähku valmis saada) ja ta ajab kõik oma neli sõnnisõrga vastu, kui peab hakkama parandama ja ümber tegema.

Mulle endale ka ei meeldinud joonistada (et mitte öelda: vihkasin seda), nii et saan temast suurepäraselt aru. Paraku peab aga koolis mingite klassideni siiski sellega arvestama, et õpetajad eeldavad ka mõningast värvipliiatsitele ja guashshidele pühendumist.

Rääkisime siis veel nii- ja naapidi, et kuidas ta saaks kunstiõpetuse tunnid valutumalt üle elatud. Püüdsin õpetada, et ärgu ta õpetaja pahandamist hinge võtku (see on üsna kuri õpetaja küll), ja tehku Jüri kuldne kesktee ehk poole rohkem sellest, mida ta ise arvab ja poole vähem sellest, mida õpetaja eeldab. Lõpuks Jüri rahunes ja ronis minu ettepaneku peale ka voodist välja, et hakata joonistama seda probleemset kodu-lisaülesannet.

Et tal natuke lõbusam oleks, kraamisin ka mina oma olematu kunstiande kapipõhjast välja ja kloppisin tolmust puhtaks. Jüri joonistas pildi, kuidas tantsuhiir kassi eest oma urgu põgeneb, ja urus on loomulikult veel palju tantsuhiiri, juustu, viljaterasid ja pehme pesa hiirepoegadele. Mina andsin kõrvalt delikaatselt nõu stiilis, et hiire ja kassi vahelise tühja ruumi võiks näiteks lillepõõsaga täita ja et ümbrus valge ei jääks, võiks ehk taeva siniseks värvida ja sinna päikese teha... Ja kuna ülesandesse kuulus ka see, et osa motiive pidi olema ajalehest või värvilisest paberist välja lõigatud ja pildile kleebitud, tuustisime mööda vanu zhurnaale väljalõikekohti otsides ja kleepisime detaile, nii et pea märg... Pooleteisetunnise pusimise peale sai valmis igati vahva pilt, ja kell 11 sai Jüri ka lõpuks uuesti magama, sedapuhku väga õnneliku olemisega.

Ja haigusest polnud loomulikult enam juttugi!

Aga matemaatikaolümpiaadile pean teda homme ilmselt siiski viima minema. See on küll lähedal, Pelgulinna gümnaasiumis, aga kardan, et muidu ta lihtsalt ei lähe ja ütleb õpetajale, et unustas ära.

Esmaspäevad on alati ühed kiired päevad, eriti kui pikad pühad on vahel olnud. Nii mö��dus minulgi tänane päev nagu lennates.

Töövälisest osast jõudsin pisut moosida Kristjan-Erikut, et ta lubaks Adrenaliini loo jaoks oma Delfis ilmunud materjale kasutada. Ta on nimelt põhimõtteliselt vastu sellele, et raha eest levitatav ajakiri tahab tasuta materjale saada (st ei maksa honorari). Mina jälle mõtlen, et kuna teksti kokku panemine copy-paste meetodil ei nõua suuri ponnistusi, võiks siiski lasta end pisut ära kasutada -mine tea, milleks see kunagi hea võib olla. Kristjan-Erik lubas mõelda, loodan, et ta mõtleb välja positiivse vastuse. Kui ei mõtle, pole muidugi ka katki midagi, siis ma seda lugu Adrenaliini lihtsalt ei tee.

Plaanis oli veel helistada restorani Argentina ja uurida võimalusi teha seal sponsoritele mate-õhtu, aga ei jõudnud. Eks siis homme.

Ja õues sadas paksu lund, nii et inimene, keda ma väga armastan, kirjutas mulle: tahaksin Sinuga lumes möllata. Kahjuks jäi ka see tegemata.

Kodustest uudistest niipalju, et Kati sai ülelinnalisel geograafiaolümpiaadil 60 osaleja seast 13.koha, mis minu meelest on päris hea, arvestades et osa teemasid oli tema koolis veel käsitlemata. Ise ta küll rahul ei olnud, aga õnneks ka mitte masenduses ja löödud sellest, et ta vabariiklikule edasi ei pääsenud (pääsevad kolm esimest).

Eile õhtul käisin lastega Järve Selveris. Kati ja Ode tühjendasid Clipsoni kaubavalikut ning Jüriga käisime Noores Tehnikus. Muuhulgas näitasin talle järjestikku vilkuvate tuledega valgusefektide-asja (ma ei tea, kuidas neid nimetatakse) ja ütlesin, et kas tead, neid saab ka ise teha, Leivo rääkis. Ja tema ütles selle minu tähtsa avalduse peale TÄIESTI enesestmõistetavalt: "Ma tean, aga selleks on transistore vaja." Kui ma juhmilt küsisin, et kus ta seda teab, näitas ta: "Siin on ju transistorid, näe." Olid jah mingid sinised pulgakesed lampide kõrval :) Mind tabas alaväärsuskompleks ja igaks juhuks ei hakanud ma enam edasi küsima, kust ta üldse seda sõna ja transistori väljanägemist teab!

Poeskäik lõppes sellega, et Kati sai Cartinist endale uued teksad (vanadel hakkasid riide voldi- ja murdekohtades juba augud sisse kuluma) ja Jüri K-arvutisalongist 17-kroonise mikrofoni, mida arvuti külge pannes saab msnis häält vahendada.

Jälle tuleb osadest päevadest teha tagantjärele aruanne, aga mitte kuidagi ei jõua igal õhtul arvuti taha. Nüüd olid pikad pühad (4 vaba päeva, millest 3 on praegu kirjeldamata), ja tegemist mahtus nendesse hulgi.

Kati käis ülelinnalisel geograafia olümpiaadil. See toimus Reaalkoolis ja millegipärast laupäeval, keset vabasid päevi. Ta arvas, et ei saa seekord vabariiklikule edasi, sest osad küsimused olid kliima ja ilmastiku kohta - aga selle osaga polnud nad koolis veel algusest kaugemale jõudnud. No ega igas aines ei peagi vabariiklikul jõuproovil käima :) Kasu tema olümpiaadiks valmistumisest oli aga see, et minagi sain kõrvalt piiludes teadmised Coriolise jõust, deklinatsioonist ja muudest asjadest, mis seni ainult sõna tasandil tuttavad olid.

Siis käis Kati veel oma sõbranna Laura 15-aastasel sünnipäeval. Laura on tegelikult Kati sõbranna ja klassiõe Loora vanem õde, aga kuidagi on Kati ka temaga sõbraks saanud. Samuti on tal trennis tekkinud vanemad sõbrannad, kaks 16-aastast tüdrukut. Oma klassi tüdrukutega käib Kati muidugi ka edasi läbi, õigemini tahavad need väga temaga läbi käia, aga juba sügisel märkasin ma, et Kati on teistelt nagu eest ära kasvanud ja teda ei huvita enam need asjad, mida nad varem kõik koos vaimustusega tegid. No näiteks mänguväljakutel ja kaubanduskeskustes jõlkumine...

Vaheseik: käisime Katiga Kristiines Laurale sünnipäevakinki otsimas. Ja seal, teise korruse pingi peal, istusid tema klassiõed Kaisa ja Liina, näksisid kartulivahvleid ja olesklesid. Kämpasid, nagu ütlevad 13-14aastased tüdrukud sellise tegevuse kohta ise. Ja jutustasid Katile vaimustusega viimase pooltunni suursündmusest, kuidas keegi naine oli nende ees jalatsipoes rea saapaid maha ajanud. "Get a life!" karjatas seepeale Kati. Mis ilmselt tähendab, et hakake elama ja ärge raisake aega nõmedustele. Ma ei imesta, et ta klassiõed üsna sageli tema peale solvunud on :)

Kati klassiõde-sõbrannadest ongi minu meelest kõige sümpaatsem Loora. Sõbrannade punt, kes neil on, teda vist eriliseks iluduseks ei pea, sest ta on sihuke kopsaka kondiga maatüdruk, aga tal on väga armas nägu ja kahtlemata on ta neist kõige tasakaalukam ja arukam. Ja ta oskab ja julgeb alati oma seisukoha välja öelda, ka siis, kui teised oma puberteetlikus maksimalismis midagi põhjani põlastavad või taevani ülistavad. Ning Kati emotsionaalse "Get a life!" asemel oleks ilmselt tema öelnud asjalikult midagi sellist: "Muidugi on see saabaste ümberajamine naljakas, aga minu meelest on poole tunni täitmiseks sellest siiski vähe ja midagi muud tehes oleksite te võibolla palju põnevamaid asju kogenud." Vat selline tüdruk on Loora. Ja minu teada pole tema kunagi kaubanduskeskustes jõlkumas käinud.

Ühel ennelõunal käisime Kati ja Looraga Aegviidus suusatamas (ta on ainus Kati sõbranna, kellel on oma suusad. Tema õel Laural on tegelikult ka, aga Laural olid sünnipäeva eel tädid külla tulnud, nii et tema ei saanud). See oli väga huvitav käik, muuhulgas räkisime päris palju igasugustest asjadest. Loora kartis mägedest laskumist, aga Aegviidus on neid teadagi üsna palju, nii et me siis püüdsime teda julgustada. Pärast ta ütles, et kõige rohkem oli abiks olnud see, kui ma ütlesin, et mina tegelikult ka kardan, aga siis mõtlen, et kõige hullem asi, mis juhtuda võib, on hoo pealt kukkumine - ja kuna ma olen palju kukkunud, siis ma tean, et tegelikult see nii hull polegi. Siis ta oli ka mõelnud, et tõepoolest, ta on ju ka kukkunud ja see pole üldse olnud nii hull, kui ta on mäe otsas arvanud...

Siis käisime veel mu abikaasal (varsti siis vist eksabikaasal?) külas tema uues kodus. Ta oli natuke närviline ja rabe, ei lubanud lastel riiulites asju puutuda, kõvasti rääkida ("karjuda") ja põrandal müdistada. Tundus, et ta polnud väga rõõmus meie sealoleku üle, ehkki ta ise oli kutsunud.

Siis käisime Kati ja Odega kõlas minu endisel pinginaabril Piretil, kes muuhulgas on meie Aconcagua ekspeditsiooni logo autor. Muidugi rääkisime ekspeditsioonist, ja otse loomulikult! - tõdemus, et maailm on väike ja Eesti veel väiksem, sai veel kord kinnitust. Toomas Gross, keda me Mendozas kohtasime, osutus Pireti lasepõlvekaaslaseks (nende vanemad töötasid koos ja vahepeal oli neil olnud isegi üks hoidjatädi, nii et nad kasvasid koos)... Ode leidis ühistegevust Pireti tütre Kadriga (mängisid Bratzidega ja ahistasid Kadri tsintsiljat), Kati oli rohkem meie juttu kuulamas. Sest nagu ta märkis: "Sinu sõpradel ja sõbrannadel on heal juhul Ode-suurused või temast veidi väiksemad lapsed, aga veel sagedamini imikud ja kõige sagedamini pole neil üldse lapsi. Minuvanuseid pole neil MITTE KUNAGI!"

Laupäeval läksin mina Odega maale. Kati ei saanud oma olümpiaadide-sünnipäevade pärast tulla ja Jüri lihtsalt ei tahtnud. Maal oli jubekolepalju lund, aga traktoriga oli ka meie tee lahti aetud. Kuni tänaseni, mil hakkas nii paks lumesadu, et tunni ajaga viskas paarkümmend sentimeetrit maha ja mul hakkas tõsine hirm, kas autoga enam välja saan. Siiski sai, sest lumi oli pehme ja kerge. Ja Tallinna pool Kuusalut oli ilm nii selge, nagu poleks siin lund üldse sadanudki ega kavatsegi sadama hakata!

Igatahes oli maal õues kõvasti lumerookimist ja muid võluvaid toimetusi. Olin pühapäeval linna tagasi jõudes täitsa läbi. Imelik, maal mulle tegelikult meeldib, aga ometi tulen sealt alati tagasi rahulolematu, väsinu ja tüdinuna...

"Noh, televiisorit ei ole või ???" Niimoodi tervitas Jaan Künnap oma "noori", kes olid 24.veebruaril kogunenud Rannamõisa jääronima. Ilmne vihje sellele, et oleks hoopis võinud kodus telekast vabariigi aastapäevale pühendatud paraadi vaadata.

Tegelikult olin ma mõelnud, et peaks lapsed kaasa võtma ja Vabaduse platisle paraadi oma silmaga vaatama minema, aga noh, oli külm (-14 hommikul kell 9) ja ei viitsnud ka, ei mina ega lapsed, ja nii me siis ei läinudki. Mina läksin selle asemel paar tundi hiljem jääronimisele.

Rannamõisas oli jääd päris ilusti. Meie kohalejõudmisel möllas seal ühe köie juures Ülts oma sõpradega. Sõbralikud nööked, ja siis sedasime Leivoga ka oma köie üles. Ooh, iga talv teeksin ma jääronimist nagu esimest korda... Päris hirmus oli üle hulga aja esimest korda tühjusse astuda...

Pärast ronisime kordamööda jääseinast üles ning siis läks Leivo altjulgestuses ees, pani kolm jääpuuri ja tegi jaama. Mina ronisin järgi ja korjasin puurid ära. Kõlab hästi, aga tegelikult oli ikka päris raske.

Kuna oli imeilus ilm, läks pärast Leivo oma lastega ja mina omadega Jägala jääkoske vaatama. Tähendab, minu lastest oli kaasas ainult Kati ja tema sõbranna Ester, sest Ode ei viitsinud tulla ja Jüri oli sõbra pool ja kah ei viitsinud tulla. Kose taga oli (kaugema kalda poolt lähenedes) põnev koobas ning sai ka ronida selle ees oleval jää- ja lumekuhjatisel.

Millest mul aga kahju oli, oli see, et ma ei saanud Leivoga sõnagi vahetada ega ka mitte lasta tal endast jääkose juures pilti teha. Korra isegi hõikasin teda, aga ta oli nii ametis filmimise ja pärast lastega, et ma hakkasin ennast kuidagi kohmetuna tundma.

Õhtul loomulikult vaatasin presidendi vastuvõttu. Sürpriis oli Jaanus Piirsalu (minu ülikoolituttav, ja kes peaaegu oleks meiega Aconcaguale kaasa tulnud) Evelyn Sepa saatjana - no ikka selline sürpriis, et ei saanud seda siiagi kirjutamata jätta :)

Eilse päeva (kolmapäeva) suursündmus oli aga kõigepealt see, et tööpäev oli kolm tundi lühem, nii et koju sai juba kell 2. Ja siis veel see, et Kati oli koolis näiteringis endale pika pinnu jalga astunud (tantsisid lava puupõrandal sokkides). No Katiga ikka juhtub! Sorkisin nõelaga ja sain pool pindu välja, aga siis läks see sunnik katki ja pidin sügavamale operatsioonile asuma. See oli kindlasti väga valus, ja päris kätte ma lõppu ei saanudki. Aga järgmiseks päevaks oli õnneks ise välja liikunud (et mitte öelda välja mädanenud).

Ja siis käisime Jüriga (!!!) Trummis suusatamas. See ei meeldi talle üldse, aga ta peab natuke harjutama, sest järgmisel aastal on tal terve kolmas veerand suusatunnid sealsamas Trummi radadel.

Esmaspäeval ja teisipäeval käisime lennujaamas, vastas kõigepealt Argentinast naasval Airil ja siis Toomasel-Aivol.

Täna hommikul kraamisin üle hulga aja kööki, nii et nüüd on näpuotsad villis. Ja kuna ilm oli jätkuvalt väga ilus ja talvine, võtsime Kati ja Ode Liisiga siiski suusad ja läksime Trummi suusatama. Loomulikult pakkisin ennast hoolega riidesse, et mitte külmetada.

Ega ma nüüd just kiiresti suusatada ei suutnud, ütleme nii, et Odegi oli kiirem :) Aga pärast oli enesetunne hea ja see, et üldse köhima ei ajanud, tõstis tublisti minu usku oma suutlikkusse.

Ode tegi täna süüa - alle väga meeldib köögis askeldada. Eile õhtul ostsime talle uue koogivormi ning nii oli täna söögiks tema poolt tehtud sidrunikana ja shokolaadikook. Mis mõlemad olid väga head!

Koduseid üllatusi veel niipalju, et minu Argentinas oleku ajal oli Jüri vana laptopiga tööle saanud wireless-ühenduse, mille kohta Mait (selle ala spetsialist) oli pärast ligi tunniajast pusimist öelnud "Sel arvutil on midagi niisugust viga, et siin arvutis wireless ei töötagi". Kui ma küsisin, et mida ta siis tegi, siis muidugi ei osanud ta seda täpselt seletada. Et oli lihtsalt proovinud nüri järjekindlusega erinevates settingutes erinevaid linnukesi panna või maha võtta, kõigis võimalikes kombinatsioonides. Poolteist nädalat sellist pusimist, ja töötaski... See on uskumatu, kui järjekindel võib üks väike Sõnnike olla.

Kõrvalepõige, et kui lapsed olid veel päris väikesed, tegin ma nendega "vannitoa ukse katset". Nimelt oli kõige vanemal, Katil, kange huvi minna vannituppa, kui seal pesumasin müdises (siis oli meil Riga). Mina aga muidugi ei lasknud ja kui tema roomates tuli, istusin vannitoa lävepakul talle ette. Tema tahtis teiselt poolt minna, mina istusin sinnapoole ette. Kati proovis väga mitu korda ja hakkas lõpuks solvunult nutma.

Korrates sama katset Jüriga, trügis tema minu ja piida vahelt, muudkui trügis ja trügis, ei püüdnudki teiselt poolt minna ja järgi ka ei jätnud, muudkui nügis ja nohises, kuni ma ta lõpuks ära tõstsin.

Ode Liis aga proovis paar korda ja roomas siis minema, lihtsamini kättesaadavate asjade ja uute ahvatluste juurde.

Nii et - iseloom või vähemalt selle alged on kindlasti kaasa sündinud...

Ekspeditsioonilt Aconcaguale tagasi, esimene aklimatt Eestis läbitud, isegi Argentina päevitus hakkab näolt juba vähenema.

Eks ma hakkan nüüd vähehaaval jälle siia kirjutama. Ekspeditsioonist ei kirjuta, sellest on palju mujal, kõigepealt muidugi Delfis ja eks teen kokkuvõtte ka Ekstreemi lehele.

Väljas on ilus talveilm ja tahaksin vägaväga suusatama minna, aga pole õnnetuseks veel täiesti terveks saanud oma kopsuveest ja ei julge riskida.

Eile sai Leivo kätte meie ekspeditsiooni satelliittelefoni ning ka minul oli õnn ja võimalus seda käes hoida. Õppisin pisut ka PDA-d tundma, et osata sellelt Delfisse sõnumeid saatma hakata.

Siis käisime veel Matkaspordis, tahtes osta isetäituvaid madratseid. Mida oli nii umbes kahe käe näppudel üles loetav valik, sealjuures uuemad ja kergemad mudelid ainult kolmveerandpikkuses ning täispikkuses ainult moraalselt aegunud, tootmisest maha võetud mudelid. Mierda! (See on hispaaniakeelne sõimusõna).

Täna sisustas päeva töö, õhtu hispaania keele tund. Üldse oleks nagu aeg kiiremini pöörlema pandud, päevad pudenevad nagu liiv sõrmede vahelt.

Täna olin üle hulga aja (terve nädala!) taas tööl. Päev möödus muidugi jätkuvalt tormi tähe all. Lugesin kokku: kahe päeva jooksul (eile ja täna) olen andnud tormist räsitud mobiilside hetkeolukorra kohta 9 raadiointervjuud (4 vabariiklikele ja 5 maakondlikele jaamadele, viimased on eriti jubedad, sest peab just selle konkreetse maakonna asjadega VÄGA üksikasjalikult kursis olema), kommenteerinud ja selgitanud 3 riiklikule lehele kokku 5 korral ja 6 maakonnalehele 13 korral (Pärnu Postimees tegi küsimisrekordi - 4 korda küsiti hetkeseisu!), väljastanud 4 korral infot keskkriisikomisjonile ja 6 korral maakondlikele kriisikomisjonidele (3 tk)... ooh, tõesti palju!!!

Pärast tööd käisime Jüriga silmaarstil ja ta sai uued prillid (-5 ja -3,5, päris karm, aga loodan, et paraneb - nagu minu endaga juhtus). No ja 2,5K raha jälle õnnelikult paigutatud - sedapuhkuprillide alla. Aga minu heameeleks valis Jüri ilusad raamid, nii siis tellisimegi need ära. Kätte saab 4. veebruaril, kui mina juba/veel ära olen. Ta võttis tsheki enda kätte ja lubas väga tähtsalt, et toob siis ise prillid ära. Et ärgu ma andku tshekki Mammu kätte. Ma siis muidugi lubasin (loodan tõesti, et ta seda tshekki ära ei kaota, aga eks peab ka vastutust õppima. Backup on see, et Instrumentariumi silmaarst teab-tunneb mind, nii et igal juhul saame vajadusel need prillid ka tshekita kätte.

Siis käisin veel isa juures, et ära tuua digifotokas, mis oli sinna ununenud. Ja isa oli leidnud kapist minu algklasside tunnistused ja diplomid ja kiituskirjad jms stafi ja andis mulle. Lastel kodus oli jupp aega lugemist ja rõõmsat avastamist - oi, sul oli ka kirjatehnika 4 kogu aeg!!

Õhtul tõstab aga jälle tormi. Korjasin hommikul pestud pesu rõdult kokku ja lükkasin suusad pikali (see on minu viis tormi vastu valmistuda).