Get a life!

Pärast seda, kui Katrin Pautsi artiklis oli mind ootamatult üheks popimaks blogijaks nimetatud, olen olnud mõnevõrra segaduses. Vaatasin selle peale blog.tr.ee edetabelit - ja tõesti, olin seal miski 30.koha kandis.

Ma ei ole jälginud, kui palju mu blogi loetakse või kes ja kust siia tuleb. Ammugi ei kirjuta ma siin diskussiooni algatamiseks, edetabelisse jõudmiseks, maailma parandamiseks või millekski muuks sellesarnaseks. Ma kirjutan oma elust. Niisama. Ilma mingi visiooni või tagamõtteta. Ilma nippideta "kuidas saada populaarseks blogijaks". Sellistest asjadest, mis mulle hetkel olulised või sellele ajahetkele iseloomulikud tunduvad. Ja sellega edetabelitesse või netiprominentide listi sattuda tundub kuidagi.... veider.

Samas on mul blog.tr.ee-s olemisest ainult head välja tuua. Minu blogi kaudu on minuni ka päriselus jõudnud paljud toredad inimesed, veel rohkematega olen sõlminud niiöelda veebitutvuse. Ma leian blogipidajate seast pidevalt inimesi, kelle teod, mõttemaailm ja arvamused mulle hirmsasti meeldivad. Kes oskavad ära sõnastada minu enda udused mõtted. Kes kinnitavad minu jaoks, et häid, minu jaoks õigete eluväärtustega inimesi on siiski rohkem kui neid teisi. Mul oleks hirmus kahju, kui nad oleksid pidanud oma blogi peidus ja parooli all, nii et ma poleks osanud nendeni jõuda. Või nemad minuni.

Nii et ma olen vastandlike tunnetega. Ühelt poolt soovimatus enda netiprominendi staatuse suhtes, teisalt soov, et sümpaatsed blogid minu jaoks jätkuvalt leitavad (ja seega nende jaoks netiprominendiks saamise teel) oleksid. Ja muidugi meeldib mulle ka mõte, et ehk leiavad mõned inimesed just minu blogist midagi enda jaoks kinnitavat või olulist.

Aga ikkagi. Edetabelitesse oma isklike sissekannetega ei tahaks. Lihtsalt.

Nii et valisin kesktee. Olgugi, et see on tavaliselt halvim valik.

Ma ei hakka oma blogi peitma või parooli alla panema, kuid järgmisel nädalal võtan ta blog.tr.ee avalehelt maha. Et kirjutused vanaema luumurrust või laste koolisaavutustest seletamatul kombel (neil pole olnud isegi huvitavat pealkirja!) edetabelipopulaarsust ei koguks. Ning alles järgmisel nädalal teen seda sellepärast, et seni saaksid need, kes mind tõesti lugeda tahavad, minu blogi selle postituse järel oma RSSi, lemmikutesse või kanalitesse määrata.

Mul oleks tõesti hea meel, kui mu blogisõbrad alles jääksid.

Gümnaasiumisse mineku ja koolivahetusega seoses on meie koju tekkinud harjumatu vaatepilt:õppiv Kati. Varem ma tõepoolest ei näinudki, millal ja kuidas Kati kodutöid tegi. Eks ta jõudis koju minust varem ja õppida oli kah vähem.

Nüüd aga laekub Kati koolist (ja sellele kohe järgnevast trennist või hispaania keelest) samal ajal või hiljemgi kui mina. Esmaspäeval näiteks on ta järjest ära 12,5 tundi: hommikul poole kaheksast õhtul kaheksani. Ja hakkab õppima alles siis.

Õppida on aga tõesti palju. Eriti vene keelt, sest see on Katil eelmisest koolist nõrk, uues koolis on aga kõvad nõudmised peal.

Mõnikord olen ka mina Kati õppimisel ninapidi juures, aga suurt kasu minust muidugi pole. Vene keeles ehk veel (kuigi Mammu on asjatundlikum), aga matemaatika ja füüsika olen täiesti ära unustanud. Paat sõidab risti üle jõe, mille voolukiirus on x, kiirusega, mis seisvas vees oleks y. Millise aja jooksul jõuab paat üle jõe, kui jõe laius on z... oeh. Vähemalt on Kati ise siin ajutistest raskustest hoolimata hästi järje peal - oma esimese koondhinde uues koolis, matemaatika kursuse, sai ta 5.

"Mitu tuhat krooni kokku hoitud" - nii ütles Kristiine Instrumentarium Optika silmaarst, kui Ode ja Jüri silmakontrollis selgus, et Odele pole prille vaja ning Jüri võib jätkata seniste silmaklaasidega.

Kokkuhoid on tõesti suur - näiteks veebruaris läksid Jüri prillid maksma 5500 krooni. Sest tal on silinderklaasid ja hea maitse - viimane tähendab, et ta valis väga ilusad (seega ka kallid) raamid. Aga mul oli ainult hea meel, sest Jüri välispidine edevus väljendub pigem liiga vähestes asjades. Nii et kui ta mingit enda valitud riietust või aksessuaari soovib, olen alati valmis seda ostma. Erinevalt tüdrukutest, kelle puhul ma sellise käitumisstiili juures varsti üksikisiku pankrotini jõuaksin :)

Aga muidugi on rahalise kokkuhoiu asemel tore hoopis see, et laste silmad pole viimase kolmveerandaasta jooksul nõrgemaks läinud.

Õhtutel enne magamajäämist olen viimasel ajal lugenud Dumas´ "Kümme aastat hiljem". Olen jõudnud juba kolmanda köiteni.

Kunagi - vanuses mingi 13 - haarasid need raamatud mind tohutult. Isegi rohkem kui sarja kuulus esikteos "Kolm musketäri" - eks ikka sellepärast, et õukonnaelu, kauneid tualette ja armuintriige oli rohkem. Nüüd - isegi mitte 10, vaid rohkem kui 20 aastat hiljem - lappan kõik need kaunid kohad küll diagonaalis - aga ikka on lahe. Lülitab meeldivalt välja.

Niimoodi oma raamatuvalikuga jätkates mandun varsti Barbara Cartlandi tähtteosteni.

Viimase viie nädala jooksul olen kord nädalas kandnud varahommikul autosse suure poroloonmadratsi ning sõitnud sellel pikutava Mammuga Tartusse. Suuremal osal kordadest on kaasas käinud ka Mammu poeg - algul sellepärast, et kartsin end vaevaliselt liikuva Mammu toetamisega mitte hakkama saavat, hiljem sellepärast, et ikkagi tema armastatud ema ju. Kuna poeg ise autot ei juhi ega oma, ei saanud ta ka Mammuga ilma minuta käia.

Nende päevade hommikud algasid varakult, et kell 9 juba Tartus polikliinikus olla. Seal andis Mammu kõigepealt vereproovi, ootas laborivastused ära, läks teise majja arsti juurde, ootas seal sissekutsumist (visiidi aeg oli tavaliselt umbmä��rases vahemikus 10-12, ilma kindla kellaajata ja elava järjekorra alusel). Arst hindas vereproovi ning määras ravi. Taas minek teise majja, haiglasse, kus lõpuks sai palatisse pikali (Mammu ei tohtinud oma selgroovigastuse pärast ju istuda!) ning tundide kaupa keemiaravi otse veeni. Ja õhtul siis tagasi Tallinnasse.

Ah et kuidas neil päevadel mu tööga sai? Sõlmisin tööl kokkuleppe olla üks päev nädalas kaugtööl. Või kodukontoris, nagu seda armastatakse nimetada. Koduks aga olid neil päevadel Tartu wifi-võrguga kohvikud või onkoloogiahaigla internetipunkt. Olen lõpmata tänulik kõigile töökaaslastele, kes koosolekuid ja minu füüsilist kohalolekut nõudvaid tegevusi vastutulelikult teistele päevadele ümber planeerisid.

Nüüd läheb sõitmise osas kergemaks: Mammu ravi hakkab olema kord kolme nädala tagant. Ehk on see ka temale kergem, nii et ta jõuab eelmisest korrast paremini taastuda, enne kui uus juba peale tuleb.

Taustaks Mammu haiguse käigu ülestähendus.

Novembris 2006 komistas Mammu ja kukkus parema rinnaga vastu trepikäsipuu otsa. Tuli suur sinikas - ja seda kombates tundis Mammu  selle all rinnas kõva tükki. Sinikas läks ajapikku ära nagu ikka, tükk mitte.

Jaanuaris 2007 läks Mammu mammograafile ning tal avastati algusjärgus rinnavähk. "See kukkumine tuli teile õnneks," ütles arst. Sest tavaliselt nii väikest tükki inimene ei avasta - pole lihtsalt põhjust oma kudesid läbi kompida.

Veebruaris 2007 oli Mammul operatsioon ja ta hakkas saama keemia- ja kiiritusravi.

Kogu selle aja elas Mammu Tartus - algul Veera juures teda hooldades, siis Anne pool, sest sealt oli hea ligi ravil käia. Ja vahepeal veetis mõne perioodi kodus - puhkamas ja taastumas. Ravi kurnas ja pani igast kohast valutama.

Suveks tundus juba, et kõik saab korda. Raviseansid olid läbi, juuksedki hakkasid tagasi kasvama. Naisinimesele on see muide väga oluline. Mammu oli kodus, kuid plaanis taas Veerat hooldama minna.

Augusti lõpus 2007 sirutas aga Mammu end kodus voodil pikutades - ja sai selgroomurru. Uskumatuna tunduv vigastus tühisest liigutusest oli põhjustatud sellest, et vähisiirded olid läinud luustikku.

Taas haigla (seekord Tallinnas), taas keemiaravi (Tartus). Kõigepealt tsüklitena kord nädalas viie nädala jooksul, nüüd siis kõvem laks iga kolme nädala tagant.

Ma ikka loodan, et ta saab terveks. Vahepeal oli küll tunne, et käed langevad jõuetult sülle ja lootus kaob - aga nii ei tohi sellises olukorras kunagi teha. Nüüd ongi raskeim hetk jälle ületatud ja kõik taas helgem.

Jaanusel on plaanis korraldada novembri lõpus Hiiu avatud meistrivõistlused seiklusspordis. Eeskätt suunatud tema spordihimulistele kolleegidele, ja Leivo on siis loomulikult korraldustoimkonnas. Pühapäeval käisime potentsiaalseid radu läbi jooksmas ja lisaülesandeid välja nuputamas.

Hiiu kanti ma eriti ei tunne, kuid isegi Nõmme ja Vana-Mustamäe radadel leidus hulgi kohti, kus ma polnud käinud, ja objekte, mida ma polnud näinud.

Ja praegu on jalalihased sellest jooksust ikka üsna valusad.

Koos laste ja Kariniga oleme vahelduva eduga Nõmmel jooksmas käinud. Ühel õhtul nägime seal - valgustatud, küllaltki rahvastatud piirkonnas - rebast.

Rebane tuli metsast otse suusakeskuse värava vastast. Seal, kus suusakeskuse aia taga on lõuatõmbamise puud ja veel mõned palgid-postid võimlemiseks. Meie olimegi parasjagu seal rippumis- ja ronimisharjutusi tegemas.

Rebane seisis otse keset valgustatud teed. Silmad säramas, tumedad kõrvad kikkis ja valge otsaga kohev saba erksalt sirgu. Pöördus elegantse kaarega metsa alla tagasi alles siis, kui mööda rada lähenes hoogsalt keegi jooksja.

Metsloomaga kohtumine on alati kuidagi emotsioonikas. Kui see juhtub veel keset linna, siis eriti.

Tegime lastega ühiskülastuse Draamateatrisse, et vaadata hiljuti lavastatud etendust "Soome hobune" (autor Sirkku Peltola, lavastaja Roman Baskin).

Praeguse maaeluga äärtpidi kursis oleva inimesena oli paralleelide leidmist ja äratundmisnukrust. Et nii nagu eksisteerib see paljuräägitud "teine Eesti", on olemas ka teine (või isegi kolmas) Soome. Kus ei ole tervist, ei ole tööd ja kogu elu on üks rumaluses ja nüriduses siplemise ning ebaõnnestumiste ahel. Sest ei olnud süüdi ei Euroliit ega põllumajandustoetuste bürokraatia selles, et neil järjest kõik p****e läks. Et odavuse nimel palgatud pooloskamatu lätlasest autojuht hobusekoorma kraavi keeras. Et hobuste ettemaksuraha eest ostetud mootoratast keeldus perepoeg ebaõnnestumise järel ära müümast, nii et ettemaksu tagastamiseks tuli näpata vanaema kirsturaha. Et põllumajandustoetuse saamiseks vajalikud paberid jäid talumeheliku jonni pärast esitamata, nii et nüüd tuli tagasi maksta ka eelmistel aastatel saadud toetused. Et perepoja mootorratas ära varastati. Ja et ainus asi, mis võinuks talukogukonna laostumisest päästa - kunagi tallu sattunud Repini maal - sai peretütre kollaazhi tegemiseks tükkideks lõigatud. Ja et kui vanaema etenduse lõpus ära suri, jäädi ilmselt silmitsi ka tema matmiskulude probleemiga.

Aga Ita Ever vanaemana oli muidugi super, tema nimel tasus etendust vaadata.

Ning Merit Kase teatriarvustusega olen suures osas nõus.

Stseen tööl kohvinurgas, kolleeg A:

"Plaanisin õhtul ujuma minna, aga kui aknast välja vaatan, ei taha enam käsigi pesta."

Täna on tõesti terve päeva lakkamatult sadanud.

Eile tekitas palju poleemikat juhtum, kus laenukonsultandiks kandideerivale 120cm pikkusele naisele öeldi personalivestluse eel otse, et temaga ei hakata vestlemagi, sest ta ei sobi oma kasvu tõttu.

Muidugi on arvamus, et lühike inimene laenukonsultandiks ei sobi, juba iseenesest põhjendamatu. Aga eks igaühel meist ole suhtumuslikke eelarvamusi, millest on raske üle saada. Nii et ma saan täiesti aru, kuidas füüsilisse erinevusse ("imelikesse" inimestesse) alateadliku eelarvamusega suhtuja võis "imelikku" kandidaati nähes olla kohe esimesel pilgul veendunud, et sellist inimest tema oma alluvate hulka ei taha. Ma ei ütle, et see oleks õige, aga ma saan aru, et selline reaktsioon võis tekkida.

Millest ma aga absoluutselt aru ei saa, on empaatiavõime ja elementaarse viisakuse täielik puudumine. Olgu, empaatia ehk teise inimese tunnete mõistmine (et lühike inimene pole kindlasti õnnelik, kui talle tema kasvu ette visatakse) on ehk kaasasündinud omadus, kuid viisakus peaks ju ometi õpitav olema. Viisakas inimene oleks kandidaadiga vestlemiseks plaanitud pooltunni eesmärgipäraselt kasutanud ja vestluse ära pidanud. Ning isegi kui ta ka poleks selle käigus meeldivalt üllatudes oma suhtumist ümber hinnanud (ka see võimalus on ju tugevalt olemas!), oleks lühikasvulise kandidaadi tundeid viisipärase kirjaliku ei-vastusega vestluse järel ometi tugevalt säästetud.

Ah et mis seal vahet, kui tulemus olnuks sama ja kandidaati tööle poleks võetud? Vahe olnuks see, et tee tulemuseni olnuks sõbralikum ja inimlikum.

Lõppude lõpuks ütleb ju mõtteteragi, et viisakus on õli inimsuhete rataste vahel. Nii ongi. Absoluutne ausus teeks igapäevaselt liiga palju haiget.

Ma ei ütle inimesele, kelle liiga kitsas uus kleit kõik voldid välja toob, et ta on selle kleidi jaoks liiga paks. Märgin hoopis, et väga ilus oli minu meelest see, kui ta eile selle kleidi peal ka jakki kandis. Kui mõni inimene mulle ei meeldi, ei torma ma teda kohates seda talle ütlema, vaid säilitan viisaka formaalsuhtluse ja ajan vajalikud asjad temaga korda. Ma ütlen seltskonnas "Oli meeldiv tutvuda" isikule, kellega tutvumine oli mulle tegelikult sügavalt ükskõik ning kelle puhul töötab see fraas pigem võimalusena viisakalt minema kõndida. Ma ei kärata ukse taha tulnud usukuulutajale, et kerigu põrgu, vaid teatan leebelt, et olen oma jumala juba vastu võtnud ja pole vahetamisest huvitatud. Ma ei paranda jutustajat keset tema jutuhoogu, kui ta Pariisi-bussireisi muljeid pajatades vaimustub Raffaeli Mona Lisast. Ma kuulan naeratades ära vihase vanaproua jutu paljukannatanud Rüütli ja Savisaare kaitseks, kuid ei tõtta vastukaaluks välja tooma minu arust õigemaid poliitilisi eelistusi. Ma jätan võimalusel iga objektiga jagamata selle, kui ta on minu arvates nõme, loll, inetu, tegeleb vale asjaga, tüütab mind või mida iganes.

Tõe eest võitlejad, kes nõuavad, et asjadest räägitaks ja räägitaks nii, nagu need on, nimetavad seda muidugi silmakirjalikuks. Eks ta olegi. Aga ma siiski arvan, et teatav hulk sellist silmakirjalikkust on ... hea.