Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Kiidan teenindajat!

Täna olin üle mitme aasta taas sunnitud külastama ehitusmaterjalide poodi.

Üle mitme aasta sellepärast, et olen end neist võimalikult kaugele hoidnud. Sest kolm aastat tagasi sain Tähetorni ehitusmaterjalide kaupluses tõeliselt shokeeriva kohtlemise osaliseks. Olin enda arvates esitanud äärmiselt selge soovi: mul on vaja pahteldada ja valgeks värvida malmradiaatorid. Eeldasin, et teenindaja kui spetsialist mulle selle peale sobiva pahtlikarbi ja kuumust mittekartva metallivärvi potsiku letile tõstab ja mine tea, oma müügi edendamiseks ehk ka sobivaid tööriistu juurde soovitab.

Ent mulle sattununud isend - umbes 50aastane vurrudega mees - vaatas ainult kaastundlikult otsa ja soovitas: "Tulge parem homme koos mõne mehega tagasi. Tema teab, mis asju teil siis konkreetselt vaja on."

Radiaatorid on mulle selle peale siiani värvimata.

Aga täna, kui vannitoa seina parandus lausa karjus materjalide järele, läksin Kadaka tee Key ehitusmaterjalide kauplusse. Midugi ei osanud ma ka siin kuuldavale tuua ehitusvaldkonna oskussõnu, vaid ütlesin lihtsalt, et toruvahetuse järgne segadus vajab kõrvaldamist ja plaadid seina kinnitamist. Keraamiliste plaatide osakonna müüja, umbes minuealine mees, küll pisut muigas, kuid tuli lausa teise osakonda kaasa mulle näitama, mida osta. Ta sai aru, mida on mul vaja teha, ja tõstis kõik vajalikud asjad mulle ostukorvi.

Olen väga tänulik. Ise poleks ma kindlasti osanud näiteks püstolit küsida või teatada, millist silikooni saadaolevate hulgast mul just vaja on.

Ja oma töö jaoks sain taas kindlust, et pean aitama müüjaid aru saada: inimene TULEBKI poodi vajadusega ehk jutuga "tahan kogu aeg oma e-posti lugeda", mitte konkreetse teadmisega "palun mulle EDGE/GPRS datakaart".

Hea on mitte olla mees

Täna sai vannitoas toruvahetusega ühele poole. Ja jube-jube, siis tuli hakata seina parandama.

Väga hästi me Jüriga sellega hakkama ei saanud ja osad materjalid tuleb ka homme osta - see segu näiteks, millega keraamilised plaadid seina mätsida, vuugitäide ja uued kruvid.

Ja mul on väga hea meel, et ma pole mees. Mehelt eeldataks, et ta selliseid asju automaatselt oskaks, mina aga võisin vabalt vahepeal vihast ja abitusest nutta, puhkuseks "Meeleheitel koduperenaisi" vaadata ja Jürit appi kutsuda. Tema on ju mees, mis sellest, et alles 12-aastane.

Kaljuronimishooaeg avatud!

Künnapi klubi esimene tänavusügisene kaljuronimistrenn oli Astangul. Nagu ikka ja alati. Allolev pilt on Jaan Künnapi oma, pildistatud tont-teab-millal.

Mis oli uut? Prahimäed olid vahepeal suuremaks kasvanud, teeaugud sügavamaks läinud ja autoturu väravas polnud enam kurja tädi alpinistide läbisõitu takistamas. Ent kalju oli kenasti alles ja tiik, millest võistlustel köiega üle sõidetakse, lehkas nagu alati.

Ja väga mõnus oli. Esimest korda ronisin ma ka üle väikese negatiivi, mis seinal on. Alla tulles rippusin seal kohas küll rohkem köie otsas, ehkki püüdsin ka siis ronides tulla.

Igatahes uhke olen. Kokku neli korda üles ja kaks korda alla ronitud (nagu öeldud, allatulekul väikese mööndusega negatiivi juures). Ja mitte selles kergemas kohas nurga sees, vaid vasakul siledamal seinal.

 

Hiirekese surm

Täna hommikul oli üks meie jaapani tantsuhiireke, Nutsi-nimeline emahiir, oma puuris surnud. Tillukesed nagu nad on, kestab nende elu vaid 1-2 aastat.

Nuttu ja kurbust kui palju. Eriti Ode armastas teda väga.

Aga kindlasti on ka hiirte maailma lõpus Kohvik, kus kõik hiired kokku saavad. Meie tantsuhiirtest ootavad teda seal juba Näksu ja Kohupiimajuustuke.

Ja et tal üksi kurb minna ei oleks, nägin Astangu ronimisseina juurest ka üht põldhiirt, kel hing välja läinud. Eks nad siis asuvad kahekesi teele.

Ja mälestuseks Nutsist üks pilt hiirepeost, kus Ode ja Jüri hiirekestele mininõudega laua katsid.

Olmelüürika

Meie majas vahetatakse vee- ja kanalisatsioonitorusid. Mõistusega võttes hea ja õige ettevõtmine (meie korteriühistul on väga asjalik esimees, ehkki mõned ühistuliikmed teda kommunistiks sõimavad), aga emotsioonidega lähenedes - viuviuviu.

No et päevade kaupa pole normaalselt sooja vett. Ja et köögis, kus torud eile ära vahetatud said, oli pärast palju sodi ja prahti. Ja et nüüd, kus esmaspäeva hommikul seisab ees torude vahetus vannitoas, tuleb torudele ligipääsemise võimaldamiseks pool plaaditud seina maha võtta.

Meil on tegelikult isegi tark sein. Torud pole paksult sisse müüritud, vaid ligipääs on kaetud lauaga, mille peal on keraamilised plaadid.

No aga isegi selle laua mahavõtmine oli päris raske töö. Vuugivahedesse peidetud kruvid üles leida ja lahti keerata, nurgaliist maha võtta, laest üks laud eemaldada. Ja siis muudkui loksutada ja kangutada seda laest peaagu maani ulatuvat suurt plaati.

Igatahes ära ta tuli. Aga juba ma stressan, kuidas tagasi saab. Ma kindlasti ei oska nii ilusti vuugivahet täita ja nurgaliistu paika panna kui enne oli. Ja kruvide pead jäävad kohe kindlasti maha. Niuniu, viuviu.

Ja last, but not least. Kempsus pole praegu vett.

Äraostmatud

Ei saa ikka veel valimistest üle ega ümber, ehkki valik on tehtud.

Mõni päev tagasi toodi meile koju alusel sinimustvalge laualipp: "Austusega, Juhan Parts". Toojad kaks toredat noort inimest, noormees ja neiu.

Egas midagi, võtsime vastu - jagajatel on ju ka raske elu, kui neid igalt poolt pahameeleavaldustega minema pekstakse. Kui seda tänamatut tööd teevad noored või lapsed, võtan ma alati vastu ka Elu Sõna, mormoonide trükised ja kogu kommertsreklaami. Mõnikord loen ka.

Täna olid aga ukse taga kaks sümpaatset tütarlast, kaasas eelmise lipuga analoogne "Austusega, Ken-Marti Vaher". Kui ütlesime, et meil Parts juba on, olid nad väga üllatunud - tõepoolest, Parts kandideeribki ju hoopis Mustamäel. Ju läksid eelmistel toojatel ringkonnad segi.

Nüüd on meil siis kaks laualippu sõbralikult teleka peal, sest praegused toojad jätsid ikka Ken-Marti lipu kah. Hoolimata isegi ausast ülestunnistusest, et tegelikult on nii minul kui Mammul juba valitud. Intelligentsed tüdrukud - muidugi poleks sobinud hakata väljasirutatud lippu tagasi tõmbama.

Nüüd võime aga mina ja Mammu ennast tõeliste Äraostmatutena tunda: valimisnänn meid ümber hääletama pole pannud. Jee.

Ahjaa, Partsi lipp on pisut parema kvaliteediga. Puhtamad värvid ja kõrgem alus.

Maailma lõpus on kohvik

Mul on õde Karin ja Karinil tütar Helen.

 

Helen on praegu kolm aastat vana - eas, kus pannakse oma maailma asju paika. Helen teeb seda mõnikord ülimalt imeliselt.

 

Karin kirjutab:

 

Täna kui lasteaeda läksime, nägime teel surnud varest. Helen ütles, et nii kurb, et ta surnud on. Ja siis natukese aja pärast nukralt, et tema ei näinudki, kuidas Varesest hing välja läks...

 

Ja siis veel natukese aja pärast rõõmsalt, et Varese hing on nüüd juba Kohvikus. Ja ühe teise linnu hing, kes ka suri ja kellega nad koos läksid, on ka seal, ja et nad saavad seal kõikidega kokku, ja et ükskord lähevad nagunii kõik linnud sinna Linnukohvikusse.

 

Mina kui Heleni tädi lihtsalt ei saanud seda siia salvestamata jätta. Nii ilus ja hingeminev.

 

Vennaskond ei eksinud: maailma lõpus on kohvik. Helen teab.

Sai maailm helgem?

Nu vot, nagu venelased ütlevad. Võtsin end kokku ja e-valisin ära. Nüüd siis nö kodanikukohus täidetud. On maailm nüüd parem paik?

Kuna nullkandidaati, mille ideed pakuti välja Telleri kommentaarirubriigis, valitavate nimekirjas tänavu siiski ei olnud, kasutasin Urmase soovitust ning valisin partei, kes tundus ebameeldivatest kõige vähem ebameeldiv ja mõttetutest kõige vähem mõttetu. Ja inimene, kelle valisin, polnud silma paistnud ei hea ega halvaga, ma ei teadnudki, kes või mis ta on. Las sai siis lisaks oma tuttavatele ja pereliikmetele veel ühe hääle ka minu poolt. Olgu tal üks hea päev. Võibolla on ta oma perekonnaringis tore inimene.

Jah, ma tean küll. Muidugi oli mõttetu tegu valida kandidaat, kes niikuinii volikokku ei pääse. Aga mis teha, minu ringkonnas kandideerivaid tipp-poliitikuid tõrkus hing valimast. 

Jah, ma tean küll. Nemad, need valimisnimekirjade esinumbrid ja tipp-poliitikud, nad võidavad niikuinii. Osalt ka partei väikeste sõdurite poolt hääletavate sõprade, pereliikmete ja minusuguste tüdinud valijate toel.  

Ja nüüd on mu tuju paha. Tahtsin head, aga välja kukkus nagu alati.

Kultuurne ikka ka

Reede õhtul olin kultuurne inimene: käisin Estonias lühioopereid "Meedium" ja "Telefon" vaatamas. Viimane oli tõeliselt lustakas, tänapäevane ja minu jaoks teemakohane - kui orkestri kuidagi ära mahutaks, kutsuks nad heameelega mõnele suurele kliendiüritusele eeskava tegema.

Ja pärast ooperit käisime Leivo ja Aigariga Lost Continentis - see nüüd küll väga kultuurinäitaja pole, aga igatahes oli lõbus.

Leivo pool on traditsiooniks saamas kinoõhtud koos lastega - selle laupäeva õhtul vaatasime "Sõrmuste isanda" esimest osa. Väga haarav film, ehkki olen seda juba kaks korda näinud. No ja jätkuvalt ei ole mu lemmik ei Elijah Wood (Frodo), Orlando Bloom (Legolas) ega keegi muu üldiselt ülistatu, vaid - üllatus-üllatus! :) - Aragorni kehastanud nägus Viggo Mortensen.